Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hobusest kuni jahuaatomini elus maailm Sigaste küla Bakhoffide moodi


Iga kohtumine teiste inimeste, loomade ja nähtustega juhtub meiega siin ilmas selleks, et midagi eluliselt olulist õpetada. Tõmbame endale lausa õhust ligi just neid kohtumisi kui sõnumitoojaid, mis-kes vastavad sel eluhetkel kõige pakilisematele küsimustele. Perekond Bakhoffidega kohtumisest õppisin näiteks seda, kui oluline on siiski, et mõned pered elaksid kogu Maa “progressi” kõrval kestvalt naturaalmajanduslikul kodutöönduslikul meetodil – nende abil püsime ka meie elus looduse ja tõeliste nähtustega kontaktis. Piim ja leib, sokk ja kasukas ei teki sel juhul poes, vaid on viimse aatomini elusad asjad. Bakhoffide kodumajandav talu õpetab oma olemusega veenvalt, et lõputut spetsialiseerumist ja ühe ala valdajana tippu turnimine pole õige – ülim tipp on eluvõõras ning vaid üht asja, teadust või võtet oskav inimene on siin ilmas tegelikult hirmus abitu.

 Ühtlasi kinnitas külaskäik Pärnumaal Sigastes asuvasse elamisse juba varem, teiste linnast väljas toimivate inimestega vesteldes tekkinud arusaamist, et enamus ametkondi on inimvaenulikud. Meie aitamiseks, Euroopa hüvesid meile vahendamiseks loodud asutustesse näivad reeglina tööle sattuvat väikesed õelad tšinovnikud, kes naudivad karistamist, omade pealt kokku hoidmist. Mitte nõu andvad ja toetavad spetsialistid, vaid õelad sandarmid.

 Olulisim õppetund aga on selle abikaasade-paariga kohtumisest olnud, et kui tahes raske inimestel ka on – ikka on õige tegelda endale loodud alaga õiges keskkonnas. Elus asjadega majandades pole ühtlasi võimalik kord leitud identiteedist ka taganeda ega järsku mujal millegi muuga katsetama põrgata.

 Ja elus olendeid on Bakhoffidel vastutada õige mitu: kahe peale viis last, seitse hobust ja vastavalt tallede arvule varieeruv mõniteist kitse.

 

 

 Kohtumine

 Mina tutvusin Merike Bakhoffiga Soomral Pihlaka talu korraldatud perepäeval. See oli Pirside pere kodu lähedal heinamaal peetud laat, kus kõikjalt Pärnu ümbert olid talud oma toodangu välja toonud. Kaugemalt, Hellenurmest saabunud Mall Värva näitas oma fenomenaalseid loomafotosid ja jagas taimetarkust. Et tänapäeva talude toodang pole enam sugugi üksnes traditsiooniline, siis lubatagu ka minu talus kirjutatavad raamatud-näidendid-ajakirjanduspalad selle majapidamise toodanguks lugeda. Ja miks mitte ka lapsed – vanamoodsas, inimnäolises ja maalähedases mõistes on ju nemadki rikkus. Tööjõud. Vanapõlve kindlustus.  

Elumõte.

 Istusin Värva-emanda telgis kohutava päikeselõõsa eest mõnenädalase beebiga päikesevarjus ning Mall käis üle heinamaa ühelt tanuga matroonilt kitsejogurtit ja juustukooki toomas. See, abielunaisele seisusekohaselt tanutatud naine, oligi Merike Bakhoff, kellel Pihlaka koduloomaaia perenaine Katrin laskis valgest angoorajäneste villast lõnga kedrata. Mu viiendale võsukesele talvekampsuniks. Merikesega silmast silma kohtusime Soomaa hobusekasvatajanna Ande (kellel on veel kümmekond liiki muid loomi-linde ka) telgi ees, kus oma viiendat last ootav hobuemand pakkus – ja “tootis” ka kohapeal – hobuselisi maale. Proua Bakhoff ütles, et tema teada on mul pikakarvalised bernhardiinid ja ta prooviks meeleldi nende villast lambavillaga pooleks lõnga kedrata. Parim köharohi ja liigeste tugi.

 Retk Kilingi-Nõmme alla kolme suurt kotitäit – ühe karvavahetuse saak! – koeravilla viima kujuneski minu jaoks jõudmiseks Bakhoffide moodi maailma. Hobusest kuni jahuaatomini elus keskkonda.

 Vaike talu on nime saanud pereisa Vambola tütre järgi ning sinna sõitmiseks tuleb Pärnu-Kilingi-Nõmme trassilt maha keerata Lodjast, sama teed pidi, kust minnakse Raja miniloomade tallu. Teate küll, Jaan Rõõmussaar lüpsis ühes oma saatelõigus seal laualetõstetud kääbuskitse alt piima otse kohvitassi. Kuna Rajalt tuleb veel umbes 3 kilomeetrit edasi, harvadest taludest mööda sõita, on see kartliku-eluvõõrdunud linlase jaoks kujuteldamatult kaugele peateest eemale põikamine. Ent ka Hollywoodi värske pikk joonisfilm “Autod” jutustas, et – ükskõik, kas kogemata või meelega – just kiirteelt ära sattudes leitakse tõeliselt väärtuslikud paigad siin ilmas. Oaasid, kus aeg tiksub mõistlikus rütmis, on aega tunnetada ja hingata, endasse ja üksteisesse süveneda ning viljeleda entusiastlikult vanamoodsaid elualasid ka siis, kui need suuremat sisse ei too.

 

 

 Päralejõudmine

 Kiirteelt-ära-oaasides osatakse teha ehtsaid töid – mitte ainult nuppe vajutada – mis jätavad ellu ka siis, kui tsivilisatsiooni peaks mingi kollaps tabama. Metsade ja mägede vahel õpetatakse lastele vanasti nii enesestmõistetavaid – nüüd aina eksootilisemaid – oskusi. Loomadega koos elamine, neilt villa ja piima saamine ja selle töötlemine, hoidiste valmistamine, omajahvatatud viljast leiva küpsetamine, kudumine ja õmblemine. Need on oma eba-massilisuses ja mitte-tööstuslikkuses küll, jah, inimkonna varasemad elujärgud – korilus ja küttimine, karjakasvatus ja põlluharimine. Aga sedasorti kodumajandus on tõepoolest kuidagi väga Päris ning lubab optimistlikult ellujäämist ka puhkudeks, kui tänased energialiigid ületarbimise või katastroofide käes lõpevad ning poed sulguvad. Ikka on iidsete oskuste valdajaid ja nende õpetajaid uutele põlvkondadele.

 Koolilastele ja turistidele peaks lausa kohustuslikus korras näitama, kuidas tegelik Elamine käib. Vaike talu Sigastes oleks selleks suurepärane näidisvariant. Ainult et – täpselt, nagu multikas “Auto” – need koolilapsed ja turistid ei satu sinna. Kilingi-Nõmme infopunkt võiks ju suunata, aga uus tee jättis ta täpselt samamoodi kõrvalisse kotti nagu joonisfilmi Radikaribi linna, nii et endalgi pole turiste, mis siin veel suunamisest rääkida.

 Kui grupid (matkajad, elulaadi uurijad jne) siiski Sigastesse satuvad, on Bakhoffid õnnelikud – jutustavad kitse- ja hobusekasvatusest, pakuvad juustu-jogurtit, lasevad oskajatel-soovijatel ka ratsutada. Kui külalisi ei satu, püüavad lihtsalt argipäevaselt elatuda oma talu toodangust.

 Vambola oli varem põlluülikooli haridusega metsaülem, kelle töökoht ühe esimesena koondati. Isand Bakohff väidab üsna õigustatult, et metsaspetside kokkutõmbe tõttu ongi meil nii meeletult metsavargusi olnud – ja allesjäänud metsad põlevad kontrollimatult maha.

 Koos töökoha ja ühiskonnakorra muutusega lõppes ka esimene abielu, aga Vambola kohtas reisil Rhodose saarele Merikest (on ikka saatus!), kellega koos ta oma käte, raha ja vahenditega oma kodumaja ehitas. Õigemini tänini ehitab – ja hea ongi, sest tegelikud vajadused selguvad kooselu ja talu toimimise käigus.

 Merike elas oma esimest abielu Pärnus Lille tänavas majas, mida teati Rääma ehk Vaeste Patuste alevi laste seas sellepärast hästi, et seal ümber oli parte tulvil linnuaed. Ennast nimetab tänane proua Bakhoff muigamisi luuseriks: läks vastupidiselt edumaaniale ja saavutuspüüdlikkusele kohe mehele, sai emaks ja perenaiseks. Tänaseks on tema neli last vanustes 14 (Märt) kuni 25 (Kaarel), üks üliõpilas-tütardest (21aastane Mari) ootab beebit, 23aastane (Kadri) on praegu võõrsil.

 Merike on naiseelu algusest saadik võimalikult kõike ise teinud ja valmistanud. Ainus tänases eduhaiges mõistes normaalne tööl käimine jäi vaid aastapikkuseks: Merikese esimene mees ja laste isa, kellel oli tegelikult ehe kunstnikuhing ja boheemlase olemus, sai puiduäri juhtides insuldi ja suri ning Merike püüdis lesena tema tööd jätkata – kuni naine mõistis, et tegeliku kutsumuse reetmise eest saadakse karistada. Tema saatus selles elus on olla KoduPereNaine kõigi suurte algustähtedega.

 

 

  Sigaste variatsioonid

 Äsja ehitas Vambola oma emandale leivaahju. Sellise, mis näitab kraadide ja minutite vähimagi kõikumisega toimuvate tohutute muutuste abil, kui õrn-tundlik-elus asi on leivatainas. Rajamisel on käsitöötuba, kus naisel saab olema iga kunsti viljelemiseks eraldi nurk. Emand ketrab lõnga ja koob kangastelgedel. Tegeleb klaasimaaliga. Ja kui kõigi tema käsitöösuundade materjalid omavahel segunevad, on tulemuseks asi, mida Merike nimetab hundi uperpalliks.

 Kitsepiima toodete valmistamisel aga kohtabki perenaine Euroliidu seaduste liialdatud tõlgendamist ja inimeste vastu suunamist – nii nagu peremees kogeb sama hobuse- ja kitsekasvatuseks vajalike maade haldamisel-valdamisel. Selle asemel, et rahvuskaaslasest küla-ettevõtjatele kätte näidata, milliseid toetuste küsimise nišše leidub ning suguvendi järje peale aidata, on Bakhoffid koos paljude teiste ametnike kätte sattunutega kogenud, et seisavad silmitsi hoopis sandarmitega. Eestlaste käes väändub abistavaks mõeldud instants karistusorganisatsiooniks, mis püüab maarahvast iga hinna eest millegagi vahele võtta, trahvida, toetusi tagasi küsida. Kusjuures bürokraatia labürindis ära kaotatud avaldusi ja dokumente tuleb endal taga otsimas käia, et mitte viimsetestki euroeelistest ilma jääda.

 Mina ei saa aru, miks kõik talundajad, keda tunnen, sellise ametnike terrori all elab, ilma et ühineks ja kisa tõstaks. Kusjuures produktide töötlemisega on asjad veel hullemad. Turismitalude pidajad ei tohi ametlikult teatavasti oma klientidele oma lastega samas köögis toitu valmistada – ega selleks osta kala ja liha, juurikaid ja marju naabrimehe käest ega seeni või mett mutikese käest, kes tänu sellele helge vanapõlve võiks veeta. Täpselt samuti ei tohi Merike müügiks mõeldud kitsepiima traditsioonilises tehnikas lüpsta ega koduses köögis jogurtiks-juustuks töödelda. Ka siis ei tohiks, kui köögiuksele sildi “Meierei” naelutaks. Oma kodus tohib sellist armsalt maitsvat kraami pakkuda, laatadele ja turule viia mitte. Õnneks on proua Bakhoffil oma kvaliteetsele suitsu-kitsejuustule tutvuskonnas moodustunud klientuur. Kes tema koju juustu järele tulla ei taipa või linnas kohtumist kokku leppida ei tea, peab ostma haigelt kallist ja säilitusaineid tulvil prantsuse kitsekat kui eriti hinnalist delikatessi.

 Nõme ühesõnaga. Ja eestlaste endi poolt üksteisele kaela liialdatud piirangud, mitte euronöök on see –ühelgi teisel maal ametnikud-seaduseväänajad omasid sel kombel ei koti. Puudub vaid, et meie mutrikestel õnnestub maksustada need kodumajandustooted, mida talurahvas ise toodab ja ära tarbib – et linnarahvaga asi “võrdne” oleks…

 

 

  Naturalistide eelised

 Lisaks eestilikult üksteise vastu keeratud seadustele tegeldakse Eestis selgest oskamatusest ja mõtlematusest samasuguse rumala raiskamisega nagu ülejäänud maailmas – lõngaks ja kangaks ketramise-kudumise asemel visatakse või põletatakse lisaks lambavillale ära ka loendamatute rohkekarvaliste koerte vill. Kudumid-fliisid valmistatakse aga samal ajal naftast kui piiratud maavarast.

 Ent, nagu öeldud, hoiab külaelu alal teadmist, et viimne kui kodumajanduslik aineosake on elus. Piim ja juust, jogurt ja jahu. Kitsed, kes seda piima annavad, nagunii.

 Vambola tuletab meelde, et esimesed kodustatud loomad olidki koer ja kits. Väikesekasvuline ja vähenõudlik sarviline-sõraline on oma maheda-muheda olemusega saatnud inimest (temaga sageli samas hooneski elades) aastatuhandeid.

 Kuna Bakhoffidel on esialgu mõniteist, mitte kolm- kuni viiskümmend lüpsikitse, nagu tegelikult äratasuva tootmise tarvis olema peaks, tunnevad nad iga kirju mökitsa iseloomu, harjumusi ja eelistusi. Kitsed on nende sõnul ülimalt Emad. Imetavad ja poputavad oma tallesid viimse võimaluseni, kuni järgmiste tallede sündimiseni. Ustav ja visa kitse-emme kõhnub sellise pühendumise peale ise tõeliseks rõugu redeliks, aga on õnnelik – sest nii peab, ja nii on ainuõige elada, kui oled emane.

 Isane on kitsede maailmas ikka tõesti täiesti Mees: oma naiste sekka kippuva 4aastase soku tõkestuseks on peremehel ehitatud ehtne vangla, et vägevate sarvedega, aga üdini heasüdamlik Mees oma suva järgi tegusid tegema ei pääseks.

 Õigupoolest on selles talus paraku veel üks vang – kokkerspanjel, kes on osutunud töönarkomaaniks. Eemale visatud kepi tagasitoomine on tema jaoks nii oluline ja nauditav töö, et ta piinaks sellega pererahva oimetuks, kui vahepeal kinni ei istuks, et ei saaks klähvides üha kepiviskamist norida.

 See-eest aga on majapidamise lumivalge kiisu kõige tänulikum ja õnnelikum kassloom, keda nähtud, sest kuulub vaatamata sulnile välimusele nende vaeste olendite hulka, kelle suveks maale asuvad pered laste lunimise peale ninnu-nännudena endale võtavad ja sügisel autost välja tee äärde viskavad. Niiviisi tee äärest Merike ja Vambola oma lumivalgukese leidsidki. Üleskorjamise eest sabaotsani tänulik temake on kassitöö tegemisel seetõttu usinus ise. Rotti, kes puurist välja pääsedes kasse hammustamas käis, enam ei ole. Jänku, kes pahandamise peale trotslikult käpaga vastu põrandat põrutab, elab aga sellepärast koos hobustega tallis, et närib toas lahti pääsedes elektrijuhtmed läbi ning käib pissil… voodis. Samal ajal, kui laatadele-põllumajandusnäitustele veetavad kitsed näiteks autosse ei tee, vaid ootavad tavalise sõiduauto istmel reisides (!) kultuurseid pissipause.

 

 

  Hobuisiksused

 Kui kitsed ja kõikvõimalik käsitöö ja kulinaaria on Merikese ala, siis hobused on Vambola kirg ja kutsumus. Ta ise on noorukesest peale ratsutanud, treeneriks legendaarne Laiapea. Nüüd, lõpuks ometi taluperemehena, peab ta kõiki kolme kohalikku tõugu hobuseid.

 Raskeveohobused on tal ühest küljest missioonitundest. Üks täkk pärineb Ekstroni, teine teise  tegijama raskeveo täku – meistritööst. Mära Nikita aga on sõitmiseks. Nagu teisedki päris algajate ratsutajatega tegelejad, on Vambola veendunud, et raskeveokas on lisaks oma tõsitöisele funktsioonile ka ainuõige algajate hobune. Iseloomult on ta külmavereline, usaldusväärne ega hakka kunagi lollitama ega jänestama. Selg on tal pehme ja turvaline – pole vastavate lihasteta algajal seal raske püsida-traavi kergendada ega tee oskamatu põntsuja ka nii suurele seljale liiga.

 Eesti oma tõugu hobune on kogukate inimeste jaoks kogu oma vähenõudlikkuse ja südikuse juures siiski liiga väike – ja sisse aretatud araablase tõttu ka tiba tulisem kui päris turvaline oleks. Merikese enesegi ratsutaja karjäär algas tõmmu eesti ruunakese, Viguri poja Vupsiga esimesel sõidul kenasti, kuni väike hobu teise ratsu kannul lendu läks, ettevalmistuseta Merike põõsasse lendas ning lõpetas peapõrutusega. Tori mära Kalliga saavutas pereema esimesel katsel kipsi...

 Torikatest kõige kompum on praegu aastane sälukene Capella, heade järglastega kuulsust koguva Carrissoni hõbedane, uskumatult elegantne võsu – hobune nagu unelm, keda vaadates end mõistlikuks sundivale hobuhaigele ikkagi tahes tahtmata äraostmise ja omamise kirg peale tuleb. Kasvõi korraks.

 Selge, et Vambola ei elata peret ei hobuseid paljundades-müües ega ratsutamist õpetades – ka mitte hobuse järel suusatamise atraktsiooniga, kuhu ta talveks huvilisi metsa vahele ekstreemlema kutsub. Talvel, mil mets pole ei pinnase pehmuse ega tuleohtlikkuse pärast suletud, teeb mees tööd, mida on kõige kõrgemal tasemel õppinud ja tõeliselt oskab – ikka metsatöid. Eriti armastab ta metsa mõistagi hooldada ja uuendada, mitte langetada.

 Ja kuidas on Bakhoffide põllundamise-aiandamise kalduvustega? Tänu loomadele püsib täielik null. Kitsed on ju kärneriks. Kui neid masuurikaid õnnestubki mõnda aega omal territooriumil ohjeldada, siis mingil hetkel pistavad nad ikkagi näiteks astelpajud koos põõsastega nahka. Hoolega kasvatatud ja kogu pere koos olemise puhul noppida kavatsetud viinamarjad korjab viimasel hetkel oma kõhtu spanjel. Nii et marjad-juurikad toob Merike turult – kus ta ise oma kitsepiimatooteid müüa ei tohi.

 Bakhoffid nendivad optimistlikult, et ametnike nöök – nii, nagu ka vaesus – teeb leidlikuks. Nad ise näevad muide nii kodus traditsiooniliselt riietudes kui võõrsile minekuks ehituna äärmiselt efektsed ja heatujulised välja ning ronivad Kilingi-Nõmme metsadest väljasööste sooritama vanasse roostes Žigulli väärikamalt kui ajutiste varanduste otsast hetkeks rikastunud oma Ferraridesse.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat