Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Sajajalgse Öseli keskel


On vana nali, õigemini tõde, et Saaremaa on oma Mustjalade-Kõljaladega vägagi paljujalgne riik riigis. Orissaarest Kuressaarde – õigupoolest algab ta küll juba lausa Kuivastust – viiva maantee ääres, paarkümmend kilomeetrit enne Saareriigi pealinna, on trassi ääres teeviit, mis jutustab Kõljala tallist, puhkekeskusest ja mõisast. See on natukene enne Kaali järve äärde keeravat teed, mis suubub lõpuks tegelikult samuti Kõljalasse. Kaali järve äärest ostsin seekord dolomiidist uhmri, millega meresoolast peenikest saada. Ammu plaanis olnud asjad tuleb ära teha – nagu näiteks ka Muhu maalinnas ära käimine. Mis siis, et aastast 1200 kopikatega pärit linnusest on alles vaid vall, mille keskel on mälestuskivi. Ikkagi on oluline mööda peateid kimades teada, mis jääb nende kõrvale. Sest oled seal ära käinud. Siis sõidad peateid pidi ühtlasi tuttavate ja sõprade vahelt läbi.

 Kuna uhmriost viis see kord Kaali äärde nädalavahetusel, vooris sinna – ühte mu lemmikpaika Eestimaal – üks pulmarong teise järel. Üks luikvalge kaunitar oma eskordiga polnud jõudnud veel meteoriidikraatri äärest lahkuda, kui teine juba saabus. Kes tegi kõigepealt ringi ümber järve ja viskas siis neiupõlvenime pudeliga järve, kes viskas enne nime ja siis tegi ringi. Põuase suvega väikeseks roheliseks loiguks kahanenud järvekese peale ehitati samal ajal rohelist vineerist lava. Ivo Linnale ja Anti Kammistele, kes sinna peale samal õhtul laulma pidid tulema. Praamid tõid igas tunnis nelja (!) kaupa Saareriiki rahvaliitlasi, nii et ju siis kõik see lava ja möll käis Rahvaliidu suvepäevade heaks. Ja küllap keskiga naitunud rafid käisid ka samal planeedil resideeriva fossiil-presidendi juures vaibal. Ohjah, jälle küünilised väljendid – aga jummala eest, Rüütli-onu, kellesse enne sooja sümpaatiaga suhtusin, on kahe punaroosa-mädaplekilise erakonna koitanud mänguasjana tõepoolest ära visanud. Ja sellepärast oli tunne, otsekui oleks poliit-pätid Saareriiki, mida tänavu juba kolmandat korda külastasin, oma kogunemisega rüvetanud. Või mis kohta ei oleks. Nii et ajalehes Pärnu Börs pakutavaid maatükke ja mereäärseid kodusid võib ja peab ikka endale ostma. Meil Liu rannas äsja külas käinud Tartu impulsiiv-romantikust meer Laine Jänes peab silmas küll Häädemeeste kandi kinnistuid, kuhu omale samuti lähiajal tükike mereveert soetada, ent mina soovitasin soojalt ka Muhusse ja Saaremaale pakutavaid palasid, mida on uskumatult palju. Iseasi, kuivõrd inimene viitsib praamidega jahmerdada. Kogesin sel suvel, et üksinda lastega, ainsa täiskasvanuna autos, on broneeringu puudumise korral mitmekilomeetrises järtsus sellepärast hull kamm kügeleda, et keegi peale sinu ei liiguta. Autoderivi kõrvale on veeretatud hamburgeri ja krõpsuputkasid, mille suunas kolmandal-neljandal tunnil ikkagi neelud hakkavad käima. Aga autost välja ei saa, sest sinu asemel keegi masinat ei liiguta. Ärge proovige, brr! Nii et kui praamiga möllamise tõttu saartele ei taha, tuleb mandrilise mereääre ostmisega piirduda ning meie pool, see tähendab, Tõstamaa pool Pärnut, on neid pakkumisi rohkem kui Läti pool ja tegelikult on üks väga tummine talu saadaval otse minu kõrval. Poolteise milli eest saab Liu randa vaatega merele (tõsi küll, selle talul vaade käib merele üle minu) äsja mõnusalt säästlikult renoveeritud rehielamu ja palksauna õlgkatusega. Maad küll väga palju juures pole, aga rannakülades enamasti polegi. Ja meie külast saab ratsutama käia Sassi tallis ja Maria motellis. Selle Viru taluga on niisugused kummalised lood, et tema omaniku Riivoga tutvusime viis aastat tagasi Tais. Osutusime reisi- ja seikluskaaslasteks. Vahetult pärast seda ostsin mina oma Jausa talu, mida tollel Tai-reisil hakkama pandud suure kõhuga üles ehitasin. Kui Aleksander oli juba aastane, ostis Riivo juhtumisi täpselt meie naabertalu. Aga temale see armsaks ei saanud. Kinnisvaraga – õigemini siis kodudega – on nii, et nad kas on õiged või ei ole. Ja enam kui sajandi vanune talu ootab jälle või endiselt seda, kellele ta on õige.

 Kõljala poole keset saare platsi viitav lubadus, et seal on tall, puhkeküla ja mõis, on aga ses mõttes petlik, et arvata ju võiks, et need on kõik ühes kohas ja mestis. Aga ei ole. Mõisat peab üks soome pere, kes on küll hobusõber, aga talliga ei seondu. Puhkeküla oli varem küll talliga seotud, aga nüüd enam mitte. Mida asja nad seal asula juures suurte teede vahel kämpingu püstkodades küll puhkavad, täpselt ei tea, aga nii on. Tallis aga jällegi on asjad ses mõttes üliõiged, et omanik Kristine elab ka ise ühes talli otsas. Nii, nagu omal ajal elas Pallase tallide Merike. Või nagu minu romaani “Ettevaatust, Emma!” peategelanna finaalis, oma elu korda ja joonde saades, talli peale elama asus. Selline positiivne programm. Kuna romaani tõlgitakse praegu saksa keelde, hakkab peagi ka saksakeelsetes riikides sedasi olema J. Ah, nagunii ongi juba, sest normaalseid inimesi on ju kõikjal maailmas.

 Üli-mõistetamatud on Kõljala talli lood jällegi selles mõttes, et trennis käib seal üsna vähe lapsi, turiste harva ja juhuslikult, sest maastik, millel teoreetiliselt matkata, asub praktiliselt 4 kilomeetri kaugusel läbi asula, Kaali järve ääres, mida külastab aastas ligi 50 tuhat inimest, nii et kuivõrd see tall ei elatu ei turismist ega trennidest, siis millest? Pole küll kõrvalise asi, aga elukunsti erinevad ilmingud on huvitavad ikka. Et kuidas ja millest keegi siin ilmas elab ja elatub. Kusjuures Kõljala Kristinel pole tegelikult ka hobuste müügiga asjad väga tavapärased. Sellepärast, et ta on südamega hopside küljes ja nutab alati, kui müüb.

 Kristine suvine elukorraldus näeb välja niimoodi, et talli elamisepoolse otsa akende all on märad vartega, tallis varte autor, hõbedane tähniline walesi täkk, kellega eestlast kergemaks paaritatakse ning talli teise otsa juures koplis Kristine südamehobu Popcorn, kelle ümber keksleb pooleaastane setteripiiga Saidi. Taamal üle tee koplites paistavad ülejäänud ligi kakskümmend igavärvilist hobust. Nii omad kui rendi. Kelle turvalisuse pärast asulast korterist normaalse hobuinimese kombel ära talli kolitigi. Hobused aitasid otsustada, kus on õige elada. Kuna minul on vaid kaks pirakat bernhardiini, peavad nemad mul sama aitama. Ses mõttes, et praegu on sedasi, et mu vanemad lapsed käivad Võrtsjärve äärsest kodust Tartusse kooli, pärast kooli ja enne trenne on vanaema-vanaisa juures ning Võrtsu äärde kanduvad alles õhtul kella kaheksas. Üdini väsinutena, autos tühjaks kakelnutena, nii et nendel on jummalast savi, kas ma selle ainsama tunni jooksul, mis nad enne magamaminekut igaüks oma tubades nohistavad, olen seal või kõigest helistan Liu kodust. Selleks ajaks, kui kaks väiksemat kooli lähevad, on mehe vanemad aga juba 75aastased, mingit laste staapi enam ei pea ning ma ise peaksin pärast laste kooli lõppu ja enne trenne olema linnas (eiiiii!). Järelikult tuleks juhul, kui neljas ja viies laps Tartu linna kooli läheksid, sinna korter või miskiasi soetada. Mida tänu koertele pole mõtet teha. Ja ma ei taha ka. Nii peavadki koerad aitama mul kolme aasta jooksul, mis on neljanda kooliminekuni, veendumusele jõuda ja kodakondsetele selgitada, et õigeim on need viimased Liusse kooli panna. Sel juhul oleks mulle abiks küll vaid koolibuss ning vähemalt paar korda nädalas tuleks nad linna mõnda trenni viia – ikka judo ja tants, loodan ma – aga nii on kõige õigem. Ja kui hobuseid majapidamises pole, peavad ülisuured koerad aitama selle ainuõige otsuse ära teha. Vot seda mõtlesin, kui Kristine õnnelikult ütles, et elabki tallis. Just-just, nii peabki!

 Mis puutub helehalli enamus-eestlasse-natuke-araablasse Popcorni (üks ta vendadest on ajakajaliselt Pokemon), siis ajal, mil mära seda hopsikut ootas, teadis Kristine juba, et sündija pole müügiks. Mõne nädala eest läks eakas mära, Kristine lemmik, ära. Teoreetiliselt on Popcorn tegelikult siiski müügis. Aga praktiliselt ikkagi mitte. Temast ei tule kunagi tunnihobust ega töö tegijat. On loodud – või Kristine otsustatud – vabalt mängima ja nautlema. Seda enam, et kardab enamvähem kõiki asju. Eriti neid, mis on seljas. Ja neid, mis mürisevad ja värelevad ja üldse – kõike. Seega müüks emme oma pipsi ja helliku paugumaisi vaid sellele, kes laseks täkul (Siiboja on korduvalt tema munade kallale kippunud, aga vennike võib ka nendega rahulikult individuaalkoplis mängelda) endist viisi mõnusa iluasjana maja ümber murul puhata ja mängida. On ikka mõnel kabjalisel fraieril küll elu, ma ütlen!

 Kristinel läheb ainuüksi sellest võimalusest, et ta äraelamiseks ja teiste hobuste toitmiseks ja peagi neljaseks saava Kareli kasvatamiseks hobuseid peab müüma, rääkideski silm märjaks. Ja üks soomlane, kes Tallinnas hipodroomil talli peab ja Kõljalast hopsi ostis, räägib tänini, et pole midagi sellist näinud – müüja tuleb hobusega… ja nutab. Normaalne.

 Samavõrd normaalne on, kuidas ikkagi kõik kõige ja kõigiga seotud on. Varakevadel, kui Kivisoo Mihkli juures Tihusel vaikselt ringi vaatasin, oli tal kodus iiri setteril pesakond. Millest kuulsin hoopis Kuressaares lugejatega kohtudes ühelt raamatukogurilt. Kristine pooleaastane setterinna Saidi on sellesama pesakonna viimne võsu. Kuidas teisiti. Tõug on naisele alati meeldinud, aga ta polnud sugugi kindel, et kohe ja juba endale kutsika võtab. Ehkki Muhus külas käies jäi just see kutsikas silma. Lõpeks helistas legendaarne hobumees ja ütles, et tuldagu oma litale järele, ainult tema ongi veel alles. Ja nüüd on nad paugumaisiga parimad sõbrad. Kaks õrna, graatsilist ja üliväga hoitud-armastatud looma. Mis tähtsust, et üks on kiskja ja teine rohusööja.

 Kõik kõige ja kõigiga seotud on ka ses mõttes, et just Kristine aitabki Kihelkonna-tagusel Annel Reinu kappisid korraldada. Eesti oma tõugu hobuste ülevaatuse eel omakorda tõid teised hobuemandad oma hobunad tema juurde hoiule – nagu emmed oma musikesed lasteaeda viivad. Nii saartel kui mandril on vaata et pea igal nädalavahetusel võistlused ja üritused, ent Kristine väidab, et laste osalemine võistlustel on vähemalt ponide arvestuses viimasel ajal hoopis tagasi, mitte edasi läinud. Sellepärast, et reeglid lubavad igale hobutükile vaid ühe stardi. Mis tähendab, et ratsu saadetakse mõistagi vaid vilunud ratsanikuga võimalikult kõrgeid tõkkeid võtma ning lastel pole kellegagi sõita. Nüüd on karmid saare naised otsustanud seista selle eest, et reeglid tehtaks ümber ning igale ponile lubataks kolm starti. Siis saavad hüpata nii lapsed kui vihasemad vennad, pealekasvu tuleb ja asjal on mitmekordne mõte. Kuigi mõnikord mõjub hästi ka see, kui erilised tuusad sootuks hobuseta jäävad – mullu tõstis Reinu kapil tõkkeid Hanno Ellermann, sest sattus hobuseta Saaremaale. Mispeale noored olid täiesti sillas, et nii šefid vennad teevad mõnuga sellist tööd. Ehk saavad ka reeglid mõistuspäraseks. Muide sama on vaja teha ka avamere purjetajatel – reegleid kõbida. Muhu väina regatil on sellised eeskirjad, et start on lahti vastavalt ajale, mille saavutab esimene finišisse jõudja. Kuna laevad on väga erinevate võimete ja võimalustega, jääb väga suur osa startinutest hoopis finišeerimata. Mitte et meri laevad neelaks – esimese lõpetaja ajast lähtuvalt on lihtsalt finiš selleks ajaks kinni, kui pooled võistlejatest pärale ohivad. Jube nõme. Kui neidki eeskirju ümber ei tehta, kukub iga aastaga mitu senist võistlejat ära ning üritus kaotab sootuks mõtte.

Ent inimeste visadusel ei ole piire. Ka väga kõvasti lüüa saanute valmidusel uuesti ja uuesti proovida. Kõljala Kristinel on üks lätlannast sõbranna, kes pidas vanasti läti sporthobuseid. Kui ta ootas viimast kuud oma esimest last, põles tema tall maha. Ellu jäi vaid üks varsaga mära, kes oli majutatud kõrvalhoonesse. Naine toibus meeleheitest Eestis Kristine juures – sünnitas ka oma lapse Saaremaal – ning vaimustus vähenõudlikest visadest karismaatilistest eesti hobustest. Ostiski oma uuteks hobusteks need. Nüüd ootab teist last – ja küll visad eestlased surevad järjest küll nakkuste küll õnnetuste kätte. Otsekui mõnel inimesel poleks ette nähtud ühitada mitut sorti õnne – emadust ja hobuedu. Ent küllap hingesugulasest Kristine sõbratarile jälle kuraasi ja jätkamise tuhina sisse puhub. Nii, nagu ta ka ise ei saanud seoses emadusega hobutõvest terveks.

 Küll aga peaksid Eesti noored terveks saama vene keele eiramise tõvest. Kristine ütleb üsna häbelikult, et on ametilt vene keele õpetaja. Ikka veel pole meie teismelised ülitargad kõigetähtsamad aru saanud, kui oluline on osata naabrite keelt ja tunda nende kultuuri. Mina nägin Malaisias, kus Kadi Toom ja Koit Toome lätlaste-leedukatega vene keeles ainsatki silpi ei osanud vahetada, et sellest keelest – mis ju punaimpeeriumi okupatsioonis süüdi ei ole – on väga rumal hoiduda. Tuleb õppida. Ja minu enese kutsikad on sellest aru saanud – mõlemad vanemad lapsed on saksa ja vene vahel valides (justkui valiksid okupatsioonide vahel!) valinud vene. Läheb väga vaja. Kristinele ütlesin, et küllap ka teised lapsed seda arvukamalt, mida rohkem aega okupatsist möödub, selle õppeaine vajalikkust mõistavad ning avastavad, et väga ilus ja rikas keel on. Mitte see mattide ja joppide variant, aga päris vene keel.

 Ja mine võta nüüd kinni, kas päris Saaremaa on see suvine, turistidest ja üritustest kihav – või see teine, mis nüüd peale tuleb. Õlletoobrid, merepäevad, Muhu väinad ja parteilaste suvepäevad on möödas. Järgmisel suvel on uued ratsavõistlused ja inimeste pulmad (ma juba isegi tean kaht oma tuttavat paari, kes üsna pika kooselu järel just järgmisel suvel abielluda kavatsevad – kui Jumal lubab, ja nad  selleks ajaks ikka veel koos on  - Issand, anna neile andeks, nad ei tea, mida nad teevad!!!). Jälle juhtub Kaali järvega nii, nagu kirjeldas üks äsjane rohelise vineerist lava ehitaja: pruutide nimed visatakse viina- või uuemal ajal mõnes nooblima napsi pudelis järve, läheduses passivad eluvennad turnivad mudasse esimesel võimalusel sellele järele, aga ehkki vett on Kaalis vaid tilgake, on muda põhjatu ning sumamise ja eluga riskimise tulemuseks on nii mõnigi kord vett täis pudel – ja lõputult klaasikilde, mida parteilaste tuleku eel ämbritäite kaupa kokku korjatakse. Näe, polegi mina mööda Liu randa tormi ja supelsakste toodut kokku korjates maailma ainus prükkar. Nii, nagu mitte keegi meist pole üheski asjas maailma ainus. Väga hea ja õige on teada saada, kuidas elavad mere taga Tika, Reinu ja Kõljala talli omad – et sügistormide ja talvejäätamiste ajal teadjalt ja soojalt nende peale mõelda. Siis ei külma ära.

 


Loe kommentaare (41)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat