Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Puisniidu segasumma suvila


Enne, kui jutustan Reinu ratsaklubi laagritest Saaremaal Kihelkonna ja Veere vahel maailma lõpus, lubatagu edastada üks teade:

 

Rendile anda või müüa teenekas tallikompleks koos hobustega.

 

Tegevussuundadeks laste ratsaõpe ja koolivaheaja laagrid, täiskasvanute treeningud ning ratsamatkad nii ratsa kui vankris, jahiratsutamine ja seltskonnaüritused.

 

Matkade tõmbenumber on asukoht “Viimse reliikvia” radadel.

 

Treeningute oluline sihtgrupp on väikelinna kooliõpilased.

 

 

Küllap tundsite ära. Timmo tallid. Ongi nii.

 

Just sel ajal, kui hakkasin üles kirjutama, mida nägin-kuulsin Anne Uudekülli majapidamises, helistas Margus Timmo, kes tänas toetava kirjatüki eest (siinsamas, vaadake järele!) ja ütles, et jõuliselt end vihmasele libedusele vaatamata metsa matkale nõudnud ja loodusjõudude koosmõjul hobuvankriga puusse pannud seltskond on nüüdseks esitanud nõude ligi 200 tuhandele kroonile.

 

Margus, kes oli nagunii tüdinud ja väsinud sellest, et (nagu hobuharrastus ikka) niigi kahjumit tootva hobi tekitatud pidevad jamad, nääklused ja ebameeldivused tuleb temal kanda – sel ajal, kui juhtub aga rõõmsaid sündmusi või meeldivaid hetki, on ta ise töö pärast kusagil ära, otsustas loobuda. Eelistavalt rendiks ta nii tallikompleksi kui hopsid mõnele noorele perele, kes tahab analoogse ettevõtmisega jätkata. Noore pere võiks (edaspidi) need Timmo tallid päriselt endale osta.

 

Kui aga sellist peret ei ole ega ilmu, müüb Margus oma kauaaegse algatuse kellele iganes. Puidutööstusele ehk just mitte. Aga kõrini on.

 

Kusjuures Timmo asus just oma perele otse talli kõrvale kodu ehitama. Selle lubas ikka ehitada – niisiis on eriti oluline, et tallides jätkataks hobustega, kelle naabruses Margus oma mudila inimesteks on otsustanud kasvatada.

 

Kuidas, kurat, see turistitroppide kahjunõue nii krõbe sai? Murdunud hambanurga eest paljukümmend tuhat. Jope küljest rebenenud adi-märgi eest mitu tuhat. Kõigile vankris olnutele puhketuusik ja moraalse kahju korvamine. Ja nii edasi. Räme, madal ja alatu, ühesõnaga. Kusjuures ajal, mil “rängalt haavatud tragöödiaohvrid vereloikudes visklesid”, haaras noor mees videokaamera ja filmis, et saaks “katastroofi” Kanal 2 saata. Kuna ka SlÕhtuleht võttis kollast vahtu kloppida, oleks noorsand pidanud ometi oma edevuse rahuldatud saama ja ekstreemsport kordaläinuks loetama.

 

Soovitasin nüüd Margusele üht väga head Tallinna advokaati. Lakoonilist karmi käega härrasmeest, kes reeglina protsesse ei kaota. Minu protsessimised on tänu sellele mehele lõppenud enne kohtusaali. Küllap vilunud jurist koostab Timmole omakorda nimekirja, mida vägisi vihmaga metsa kippunud kunded tallile tegid. Kõigepealt loomulikult meedias kahjustatud maine, aastatepikkuse töö maatasa lammutamine. See peaks maksma üsna mitu milli, arvan ma. Küllap advokaat arvab ka. Siis traumeeritud kutsari vaevad (psühhoteraapia, ravipuhkus palmisaare kuurordis jne J ) ning hobuse ravi (Euroopa parimate hobuarstide ja Ameerika kogenuimate hobulausujate juures ning taastusravi eksklusiivses hobupansionaadis J J ). Rääkimata lõhutud vankrist ja muust räsitud ekuipmendist.

 

Üsna kindel, et ogara kahjunõude koostanud ja meedias laamendanud sunnikud taganevad, kui tolle Tallinna advokaadiga silmitsi satuvad.

 

Edasi kavatseb maaturismi entusiast Timmo aga nii selle kui teiste juristidega hakata koostama turismi ja ekstreemspordi seadusandlust. Praegu on nii, et mitte ükski seaduspunkt ei kaitse teenuse pakkujat – ükskõik, kui põhjalikult ta selgitab, hoiatab ja valgustab, mis alaga tegemist on ja millised ohud on. Asi on laiem. Mitte ainult ratsamatkad, vaid ka kanuud ja benji, atv-d ja skuutrid – mistahes vahenditega inimene adrenaliini maitseb, igal juhul on vahendite valdajale ja pakkujale kaitset vaja.

 

Margus kavatseb eeskujuks seada Šotimaa näite, kus maa- ja ekstreemturism on väga mõistlikult, teenusepakkujat turvavalt reguleeritud. Praeguse korraldamatuse ja nadi esma-näite pärast võivad hobuturismi talud ükshaaval pillid kotti panna. Samal ajal, kui Rootsis on iga asula kese tallikompleks kiriku ja kooli kõrval, kaovad nüüd pead tõstva töllakuse tõttu meie vähesedki hobutalud ja ratsateenistujad.

 

Kusjuures tegelikult peaks Timmo karikasse viimse piisa pissinud fruktidele minu meelest sissejuhatuseks lihtsalt kolakat andma. Tegid hobusele, kutsarile ja vankrile haiget – pihta saanud puule ka! Tuututasid meedia mulli täis. Kahjustasid Timmo talle – ja ka peremeest ennast, kes nõmedast matsust saadik mõttetult põdenud on. Ja lõpeks jätsid oma mekast ilma nii Põlvamaa koolilapsed kui teiste linnade tüdrukud, kes on aastate jooksul harjunud seal trennides ja laagrites käima.

Anname peksa!?

 

Nii, nüüd, kus sain teiega jagada, kui kahju mul on Margusest ja kui tige ma nonde ignorantsete lammutajate peale olen, saan pisut rahulikumalt jutustada sellest, millest tegelikult rääkima hakkasin.

 

* * *  

 

 

Kevadel, mil rinnuni teedeaukude ja sulava merejää külma halli auru keskel Anne Uudekülliga esmakordselt kohtusime, vuhkis ta veel jalgrattaga talli vahet, lapsed käisid koolibussiga Kihelkonnas, aga selle eest sündisid uued varsad, ilma igasuguse linnugripita kojusaabuvad linnud lendasid üle Saaremaa ning panin oma ja tädipoja tütre sinna maailmalõppu laagrisse kirja. Et tüdrukud veedaksid tsivilisatsioonist võimalikult rikkumata nädala, mille jooksul ei elata telekava, Rate’ist dikteeritud meelsuse järgi ega taskuraha poodi vedamise rütmis. Ma ise mulistasin mudaaukude vahel veel vana hea Peugeot Partneriga, olin suuresti sedapsi, kavandasin oma Liu ranna kodus üleliigse maahektari müüki.

 

Nüüd on Annel autojuhiluba ja auto, suviselt sulnis puisniit tema vabapidamisel hobuseid (enamus eestlased) ning õu oma ja hõimlaste lapsi täis ning kümnes Reinu kapp vaatamata kevadväsimusest tulenenud kõhklemisele kohe ülehomme ikkagi tulemas. Mis siis, et samal päeval on ülestikku igasuguseid eesti tõugu hobuste päevi sealsamas ja võistlusi mujal. Igal nädalal ongi (õnneks) mitmeid hobuüritusi. Minul aga on tookord soetada kavatsetud Peugeot Experti istmetega variant ehk punane buss, millest väiksema sõidukiga sõitma ma enam oma pesakonda ei kujutle. Sest juuni alguses sündis minu viimane tütar. Ja Alar Sööt müüs ka üleliigse maahektari ühele inglise härrasmehele arenduseks maha, nagu loota oligi. Sööt ju. Olen järele jäänud hektari ümber koerte ja laste ohjamiseks tara ehitades veendunud, et tänapäeval valitseb Eestis masendav ebaprofessionaalide aeg. Kuitahes soliidsest firmast tulevad noored kutid, kes dikteerivad, millised tööd neile sobivad, tööle ilmuvad natuke enne keskpäeva ja lahkuvad kolm-neli tundi hiljem, nii et paari nädalaga saab tehtud masendavalt väike osa tööst, järgmise paari nädala jooksul on noormehed ülemuse umbejooksnud töökavade tõttu – mis sihukest härrandlikku nõudlikkust ja veerandvõimsusel loivamist ette ei näinud – kadunud, kolmandal nädalal ei toimu midagi, kuna fraierid ei ilmu suust sisse läinud haiguse tõttu tööle ning kui üks tühine tara sügiseks valmis saab, on sigahästi läinud. Sellised töövõtted. Ja viriseda ei ole ega saa, kuna vähegi väledamad on Soomes või Tallinnas ja kõik nad saavad poole rohkem palka kui mina, nii et mida siin hüpata, eks ole.

 

Kui juulikuus oli ka Anne juures lastelaagris nii kuramuse kuum, et ta kamandas higist tilkuvad ja kuuma tõttu näost kahtlaseks muutuvad lapsed kohati sadulast maha, enne kui rabandunult kukuvad, siis augustis oli nii ilm – kahe vihmanädala vahel – kui muu loodus lausa muinasjutuliselt sulnis. Annel oli laagri korraldamiseks abis nooruke hilisteismeline treener ja oma õde Tartust, kelle kaks väikest poega pidid ühtlasi hobuste keskel inimeseks kasvamise algkursuse saama. Ja mitte kolmanda korruse korterist linnakivide vahele ja tagasi hõõruma, kuni väike emme hulluks läheb. Õde tegi laagrilastele süüa ja hoidis neil vastavalt võimalustele silma peal. Ent kui nädal hiljem oma hipo-tibidele järele läksin, oli küll sedapidi, et õde oli mandrile läinud ning laagrit ohjaval Annel kummaski kaenlas üks väike hüper-toimekas õepoeg. Sest ta on selline sajandi, mitte ainult aasta naine, kes saab kõigega hakkama ja kellele võib kõik elus asjad määramata ajaks hoida usaldada.

 

Anne enese lapsed on juba Anne kõrval treeneriteks ja abiks, Minni ise oma klassi Eesti meistrikatel esimene-teine. Tema nimelühend tuleneb täisnimest Miina Elise. Mis on sellepärast muhe kokkusattumus, et minu viimase lapse hüüdnimi Minni tuleneb täisnimest Maria Indira ning sedaviisi kujunes meie Saardes olekust Minnide kokkutulek.

 

Laagrit tegemas abiks olnud õde pole samas Annel kaugeltki ainus – tal on kuus õde ja kaks venda ning oma Toilast pärit pere pealt, kus ühel ja samal emal-isal nii palju lapsi on, saab naine meie heitlikus ja karmis maailmas veel viimasena päris ehedat positiivset pereelu vaadata. Tema enese tibatillukesest majast võib aga vaadata, kuidas leidliku kujundusega saab tillukesest ruumist näiliselt ruumika elutoa – mille mööbel lisaks on perenaise enese meisterdatud. Ja ma olen täiesti kindel, et küllap see vinge emand ka siis midagi välja mõtleb ja kombineerib, kui tema juuniorid hakkavad teatrisse-kontserdile või mujale linlikesse moodustistesse kippuma. Mis tähendab pära-saarel keerukat orgunni ja karme kulusid naisele, kes õieti öeldagi ei oska, millest ta õigupoolest elab või nii. Mõni laps võibolla ei arva, et täiuslikuks eluks ja õnneks piisab kulgemisest kooli ja kodu vahet, kus ühtlasi on hulk hobuseid, kellega end vaikselt tippspordi suunas treenida.

 

Lisaks oma lastele käib seal maailmalõpus trennis vahelduva eduga viis kuni mõni rohkem Kihelkonna last, kes enamasti peavad kohta siiski kaugeks. Suvistesse laagritesse aga on tihe tunglus, nagu ratsutamislaagritesse üldse – Timmo omad (oh issand, mis neist nüüd saab?) on kuhjas ette välja müüdud, Tika tallis on märtsiks kogu suvi müüdud jne jne. Anne juures lisab romantismust kämpinguputkadest püstkodades elamine – ka tema oma lapsed kolivad laagrite ajal sinna teiste juurde. Eriti poeg, sest ratsalaagrites käivad eranditult tüdrukud ja pojad on oma huvidelt-tõmmetelt isadesse, kuhu mujale.

 

Lisaks väikestele eestlannadele näidati sel suvel seal Reinus ka üht ehedat suurvenelannat. Pikka-sihvkat-siredat Moskva aristokraati, kellesuguse esivanemad Stalin massiliselt maha tappis. Vene enese aristokraatia sai mäletatavasti stalinlikust genotsiidist kõvemagi ätaka kui eestlased, juudid või kes iganes muu rahvas. Järele ja asemele jäi tõelistest suurvenelastest see mongoli-tatari hõimudega ristatud lühijäsemeline-kõrgesarnaline mass, kelle olemuse ja vaesunud vene keelega meiegi paraku liigagi tuttavad oleme. Ja kellega mehkeldades püüab kesk-ninasarvik meie riigile anda täiskäiku tagasi. Täiskäigul tagasi liikuva (huvitav, mille poolest see tollele aferistile-kombinaatorile-vassijale nii kangesti kasulik on?) ja juba manduva, mis siis, et nii noore riigi sümbolnäoks sobib tõesti seniilne vanur a la Brežnev punaimpeeriumi ees. Võeh ja urjuh.

 

Selliseks muutuvast ühiskonnast tulebki Anne kombel vähemalt pära-Saarde või veel kaugemale taanduma. Muidu tapab. Olen tänavu suvel väga palju mööda Eestimaad ringi sõitnud. Läinud beepsuga ja teiste lastega külla kõigile, kes vähegi kutsuvad. Sest imikuga kodus könnitades on baby-blues, titedeprekas kerge tulema, selle eest on mõistlik minema putkata. Mis siis, et nafta on kallis, külakost kulukas – ja kõik need teised teistpidi deprekat tekitavad problad. Käisime Soomaal Ande Arula tänavusi varrekesi üle vaatamas (Vallatu ja Ekstroni koostöös on saanud eriti mitmevärviline kari) – et tal nii ratsa kui ees käivad hopsid müügis on, see tuleneb pisiasjast, et süüa ja arveid on vaja maksta, ning ta müüb jao pärast vaid osa hobunaid, mitte pole kadestajate rõõmuks lõpuks ometi käpuli. Tegelikult ootab Ande hoopis lähiajal ilmutuvat viiendat last ja elab täiesti kobedalt tagajalgadel. Käisime Paadremaal Heli Vahingu juures vaatamas, kuidas on kasvanud Aare Laanemetsa istutatud 400 väikest mändi ehk Laanemets ning mägimänd lauljanna sauna ees. On küll. Ja mõlemad Kidise küla elanikud, kes lisaks nädalavahetuseti seal Mõtsu taga esivanemate talus elavale Helile alaliselt seal elavad, on ka alles. Kaks 100aastast moori nimelt. Ahjaa, otse Heli naabrusse on uhke jõuka farmi püstitanud üks rootslane, kelle jaoks see on meeldiv vaheldus ja kapriis – ta teenib mitmes paigas üle Eesti muude aladega ning farmi rajas selleks, et seal mõne aja pärast pensionipõlve veetma hakata. Teeb seal kõik tööd viimase peal tehnika abiga ise, sest rootslikule nõudlikkusele sobivat pole meie ülbik-vusserdiste-jotade seast tühjagi palgata. Heli majapidamisele annab rootslase naabrus lisaks elu hõngule juurde köögiaknataguse vaatepildi mustavalgekirjudest emmedest koos vasikatega. Roots peab vasikaid visside kõhu all, ei mingeid nutvaid lehmi ega lõssi peal peetavat mudilat. Mis kasu sellest majandamisest inimene saab, ei tea – aga armas on vaadata. Seda vist saabki.

 

Ja siis käisime Viimsis, mis on teatavasti tõeline riik riigis, nagu Saaremaagi – oma infra ja seadustega – sest meie ammune sõber Andres Tomasberg kutsus enda poole enne Itaaliasse suursaadikuks minekut head aega ütlema. Ja Pajusis käisime mu Austrias elaval ooperilauljast venna perel nende suvekodus külas – nendega koos Kassinurmel Lichtfeldti-Komissarovi-Aru ühislavastust ka vaatamas. Ja Kõrvemaal Vargamäel Pärnu-Rakvere ühis-Tammsaare lavastusel. Ja Setumaal “Taarkat” vaatamas. Lavastaja Ain Mäeots ei olnud seekord triipu tõmmanud ( J J J ), hoopis Obinitsas elavat kirjanikku Kauksi Üllet oli õpetlik vaadata. Samadel asjaoludel, miks Andet, Helit ja teisigi, kes on Koju jõudnud. Edumallist lähtudes võib ju Jüri Mõisal isegi õigus olla, et rahaline rikkus koondub suur-Tallinnasse ning tegelik Eesti jääb võrreldes sellega üha vaesemaks. Firmasid jah sinna nii palju ei ehitata. Transiit jah sealt läbi ei käi. Aga ometi on just neis külades ja metsavahedes see miski, mis teeb küpsed inimesed (äkki just põhiliselt naised?) õnnelikuks. Pärast kutsikapõlves mööda erinevaid linnu ja riike eksimööbeldamisi jõuame kõik järk-järgult oma päriskoju, kus tegelikke mõtteid mõelda, vastavalt võimetele maksimaalselt väärtuslikku tööd teha ja lastest inimesed kasvatada. Koerte, hobuste ja muude loomade abiga. Eile, kui Soomra taluloomaaia perenaine (olen Pihlaka talu Pirsidest ka siin jutustanud) mul ja lastel juukseid lõikas – Katrin oli eelmises elus Pärnu linnas maavalitsuse hoones asunud salongis juuksur – mõtlesin sellele fenomenile uuesti. Kõik lapsed ei pea teatrist vaimustuma ega raamatutesse neelduma. Osa lapsi võivadki õnnelikud olla just keset tegelikku elu. Õli ja puidu lõhna keskel. Tegelikku tööd tehes. See mu tütar, kes jõulu eel viisteist saab, töötas sel suvel Bangemani ristpalkmajade firmas, mõni kilomeeter Võrtsjärve-äärsest kodust. Kooris palke, tegi puupudist multsi, millega umbrohtu tõrjutakse, ning pakkis seda müügiks kottidesse. Seda tööd tehes teisenes tüdruku eneseteadvus, ilmavaade ja olemus tundmatuseni. Põrkas Rate’ist reaalsusse. Muutus absoluutselt lahedaks ja tegijaks inimeseks. Mis siis, et raamatuid ei loe ja kultuurist ei huvitu. Päris elu, näe, sobib talle. Selles päris elus – mis siis, et see ei vii ei suurte rahade ega kuulsuseni – ongi midagi kütkestavat. Lindi külas laintantsu emme Kaie Segeri kõrval elav Villem oma väimehega ajas mul mõne nädala eest siin õue siledaks ja vanad kanalisatsiooniaugud, mille põhiline funktsioon oli pahaaimamatute külaliste maa alla neelamine, mulda täis. Istusin lihtsalt maas, titt kaenlas, ja vaatasin, kuidas kaks traktorit – üks kopaga, teine sahaga – haisedes ja mürrates töötasid. Üle mitme küla ülinõutud mehed, kumbki mitte kuigi suur viinanina, ütlesid mu tunnustuse peale, et hea on vaadata, kui inimesed ehedat tööd oskavad teha, et “neegrisid piab koa ilmas olema”. Aga sellistes neegrites on õnneks veel mingit nii ürgset isast jõudu alles, et kui nad sulle mühatavad, et “pauguvihm tuleb ju kohe piale, mes sa sii tiisle sies titega kükid, tuppa ruttu!” – siis silkadki kuulekalt tuppa ruttu, unustad oma teened-tiitlid-diplomid ning oled õnnelik, et vahel harvagi on põhjust ja võimalust korrakski kellegi sõna kuulata ja naine olla. Vot sellised mõtted. Et olgu lastel pigem ülemaailmselt toimiv amet kui akadeemiline haridus ja elitaarne kultuurihuvi, millega muhvigi teha ei ole. Selle asemel, et nad pärast eriklassidesse konkureerimist tuhandelapselisse koolkombinaati kära ja tõuklemise kätte lõhkuda anda, tuleb nad alguses hoopis väiksesse külakooli panna. Küll hiljem, kui lapsed suuremad, on näha, millisesse suunda neid edasi aidata. Kui lapsed kohe väiksena masstoodanguks ja katki teha, ei saagi teada.

 

Ja ette ei saa teada ka seda, millised tagajärjed ühelgi näiliselt väikesel asjal on. Et keskmise tütre esmakordne laagrisse minek tekitab mulle päris karmi nädala, oli ette aimatav. Mu pesamuna Minni on tõeliselt pirts eksemplar, kes tahab palju süles või vähemalt pidevalt kellegagi koos olla, kui on ärkvel. Seejuures igaüks ei kõlba. Kas mina või Brigita ainult. Ja tema sünnist saadik olen majapidamistöid teinud niimoodi, et tirts on õe süles. Ülejäänud aja hoiab õde silma ka 4aastasel vennal peal ning võtab teda sõbrannadega mängima kaasa. 2kuuse ja 4aastasega üksi, ilma 9aastase abita, toimub see, et kutt jagab kohe ära, et imetav emps on abitu, ei saa tema eksperimentidele kohe jaole. Ja nii lõigatakse teekotid oma voodisse lahti, harutatakse ja topitakse peltapaberi rull vetsupotti ja tehakse veel tuhat rohkem ja vähem kahjulikku ja ohtlikku imet. Seda, et hobuste pärast Brigitata veedetava nädala – appi, mis minust siis saab, kui ta peagi jälle kooli läheb? – alguses kohe ühele soome koljatile pasunasse annan, ma aga ette aimata ei osanud.

 

Sattusime Pärnus ühte supermarketisse täpselt bussitäie noorepoolsete, märkimisväärselt jokkis porodega samal ajal. Juba esimeste lettide vahel hakkasid nad oma kisamise ja laiamisega – ikka eriti räige lärm oli – hullusti närvidele. Sest mul oli magav Minni süles. Brigitaga koos osteldes olnuks Minni tema süles, kogu kulgemine läbi lettide vahe kiirem. Ja me oleksime lällavad-lärmavad vennasrahva esindajad valutult maha raputanud, mitte nende maha aetava ja ära lõhutava kauba kaosesse takerdunud. Loomulikult sattusime koos jauravate finnidega koos ka kassasse. Kassapidaja pani kohe meie järele sildi, et teenindab kõrvalkassa. Ülbe näkk – ilus brünett tüdruk, aga jubedalt plekise häälega – lükkas sildi põrandale ja vinge viiking – kahemeetrine õlgadeni valgete kiharatega dekoratiivne muskul-män muide – hakkas hoogsalt õllekaste ja viinapudeleid lindile lennutama. Nii hoogsalt, et tõukas mind mu käru ja toidukraamiga eest ära. Mul läks sisikond juba sellest laamendamisest ja tõuklemisest kapitaalselt keema. Kui ühe õllekarbi serv tabas Maria Indira pead – ei midagi hullu, väike kriimustus… läks mul aga silme eest mustaks. Ehmatusega ärganud tite röökimise saatel andsin vingele viikingile lihtsalt moldi. Nii et tatti sõna otseses mõttes pritsis, öäk. Mõtlesin, et kui see joogine härg nüüd ägestub, tapab nii minu kui tite, aga afekt ju sellisest arukast mõttest ei hooli. Poro meid ära ka ei tapnud. Mühatas hoopis “ei-see-moika”. Kui selveri turva ligi tormas, ütlesin talle, et panin jah porole piki pead, viigu nüüd vangi, kui tahab. Turva aga keeras hoopis porol käed selja taha ja kõnnitas ta kuhugi. Mis päästis vaese vennasrahvuri teistest järjekordadest ligi vajunud meestest, kes puuküttega maanaisele appi tulid. See ei saanud ju seoses tite süles hoidmisega täie eest kakeldud… Tagantjärele naljakas lugu. Toimumise ajal kohe päris vastik. Ja juhtus olulisel määral just sellepärast, et Brigita samal ajal Mikuga ratsutas.

 

Miku on mustjaskõrb soliidses eas eestlane, Reinu karja juht-ruun ja usaldusväärselt korras närvidega lastehobu. Tütar, kes laagrisse jäädes vaatamata tahtmisele ja ootusele pisara poetas, oli sel suvel seoses tite tulekuga perre vaid paar korda ratsutama pääsenud. Nädal hiljem, kui talle järele läksin, tuli ta üle puisniidu, suu kõrvuni, rõõmsas galopis – justkui oleks sadulas sündinud. Teadagi ei juhtu sellised metamorfoosid väikeste tüdrukutega iseenesest. Pliksid on paksult rahul ja trennid nii kiire edenemisega siis, kui treenerid on head.

 

Reinus olid nii treeningud kui neid kokku võtvad ja sümboolselt lõpetavad võistlused kahele tasemele. Kui ühe grupi jaoks oli kõva sõna slaalomi sõitmine vastavalt ratsaniku, mitte hobuse soovidele, siis teine grupp hüppas 70 sentimeetrist parkuuri. Ja mõlemad grupid lõpetasid laagri maastikumatkaga, mis sisaldas koos hopsidega meres müttamist. Idüll ühesõnaga.

 

Koduteel sädistasid hipo-tibid, et öösiti käis ikka traditsiooniline pasteerimine ja treeneritele nende telkide kaela laskmine ka, nagu vaja. Ja viimasel õhtul nägi Anne õu välja kuidagi eriti “nagu päris” – tema kaetud lauas sõi kirssidega biskviitkooki (made by kodused kirjud kanad ja nende munad) kümme laagri-mimmit, tema õe väikesed lapsed ja venna päris suured lapsed, kes suvel Saaremaal ristpalkmaju ehitades raha teenivad. Selge, et minu tirtsud lähevad maailma selle veerekese pääle ka tuleva aasta augustis. Juunis lähevad Tika tallu Kalvi naise ja Sõnajala-tütre kätte (tavaliselt on murueide tütar ja sõnajala õis, aga seal on sedapidi). Ja selline ongi minu meelest õnnelik lapsepõlv.

 

Selliste talude ja neis korraldatavate treeningute-laagrite peal seisabki tegelik Eestimaa. Ja Anne-suguste naiste peal. Küllap tuleb Reinu kappe ka pärast tänavust, kümnendat – seda, mis on nüüd laupäeval. Sellistel naistel ongi kombeks igal aastal ohata, et nüüd on viimane. Ka Kaie Seger oma kantritantsu festivalide ja Pihlaka taluloomaaed suvise perepäevaga on igal aastal omadega “viimane”.

 

Pärast nii tegeliku ja puhta Eestimaa nägemist-kogemist ajab meedias kobrutav presidendi-räpa, seniili pukki kompunnimine ja ülbe variserlus lausa koonusesse. Aga seda ei tohi ma väga valjusti öelda, sest mul on minister Villult ühele paberile allkirja vaja. Aga neid allkirju pidavat ta praegu väga volilt jagama, sest tormijooks Kadrioru peale, teeneline vanur kasvõi käruga pikalt ees, haarab kogu tähelepanu. Nii et kellel vaja, mingu praegu allkirja järele.

 

Ja mis puutub Timmo tallide rentimisse ja/või müüki, siis kui olete ise selline pere, kes tahaks edasi minna valmis talli ja hobukomplekti teenuste paketiga – või teate mõnd sellist hoogsalt sinisilmset perekonda – siis küsige Põlvast täpsemalt järele. Nüüd oleneb hobumeelsest rahvast, et see teenekas ettevõtmine samasuunalisena edasi kestaks, et talli ja kõrvalhoonesse midagi väga-liiga muud ei majutataks. Aga enne juhtugu nõmedate kitujatega sama, mis vinge viikingiga Pärnu supermarketis J


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat