Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tika-Tiku-Reinu…


Kohe Saaremaa sissejuhatuses – selles mõttes, et lõunaservas – asuvat Tika talli kavatsesin vaatama minna juba kevadel. Oli üks märtsipäev, millest ka siin jutustasin – Kuressaares ja Orissaares lugejatega kohtumas käies avastasin Reinu ratsaklubi, kuhu otsustasin suvel oma tütre laagerdama viia, vaatasin Muhu jaanalindude ja Kivisoo Mihkli majapidamisega tõtt. Kuna Orissaares jätkus kohalike tädidega juttu kauemaks, jäi tookord Tika ja Kõljala tallides käimata. Nüüd käisin.

Tika talliga, õigemini tema nimega, on juba eos seotud sada segadust. Esiteks on Saaremaal – hoopis keset platsi, mitte Väikese väina ääres – ka Tika-nimeline küla. Teiseks pistis mu tädipoja tütar Karoliina, keda koos oma tütrega Reinusse laagrisse viisin, särinal vaidlema, et Tika ei saa üldse Saaremaal olla, sest et Hiiumaal on. Segaduse põhjuski selge – Koit Tikk, kes alustas kärarikkalt jalgsiretke Kassarilt Alpidesse, figureeris nii palju meedias, et jäi preili Saatpalule pealinnagi meelde ära. Tüdrukud arutasid täiesti asjakohaselt, et isand Tiku rännakust, mille stardist nii palju räägiti, ei olnud hiljem enam midagi kuulda. Ma siis urisesin, et ju see avantüür vussi läks, sest et mind ei võetud kaasa. Öeldi, et eestikeelset reisikirja pole vaja, et ma pole nendega koos psühholoogilises treeninggrupis osalenud, et… Mis iganes need põhjused kõik olid, peaasi, et hobustel kõik hästi läks. Küllap sadulata teele läinud Tiku-härral ütles taguots üles, enne kui Guinness sai saavutatud. Millest muidu see vaikus. Näe, ikka olen morn, et kaasa ei saanud J

Mis puutub Reinu ratsaklubisse, siis – nagu lubatud – hakkasin kohe kevadel seda tädipojale üles kiitma, et ta ka oma tütre sinna suvelaagrisse annaks. Karoliina käib trennis Veskimetsas, nii et midagi ehedat, helget, looduslikku ja ilusat kulub talle vägagi ära. Ma pole siiani kindel, et Tallinna laste võimalus ratsutada ja täiskasvanutegi võimalus otse pealinnas hobitada kaalub üles hobuste pidamise ainuüksi maneežis ja boksis. Katkiste meeltega hobused ei kaalu siiski midagi üles. Aga nii on.

Ja on ka nii, et Karoliina vanemad teadsid Reinu ratsaklubist juba enne. Nad on nimelt mitu suve veetnud üsna seal lähedal mehe juures, kes omal ajal koos Saatpaluga VAT-teatris alustas. See “lähedal” ongi Reinu lähim naaber, kolme ja poole kilomeetri kaugusel. Nii väike sugulanna kui tema noorem vend olid seal looduskaitsealusel puisniidul juba ratsutamas käinud ning tibi kavatseski just ka augustis sinna kämpinguputkadesse – mida mulle meeldib nimetada püstkodadeks – elama kobida. Asjad on õhus. Ja head sõnumid õnneks levivad.

Ja maailm on väike. Mul on Audru lähedal Soomral kenadel kaugnaabritest sõpradel Kati ja Mati Pirsil Pihlaka taluloomaaed. Siin jutustatud ka. Sinna on liike ja hooldatavate nägude hulka nii palju juurde tekkinud, et abilised käivad puure puhastamas ja platsi pühkimas. Üht neist tutvustas Pihlaka emand Uudekülli noore naisena. Tütretiba oli kah kaasas. Armas väike tagasihoidlik naisetükk ja nunnu laps, mis muud. Mis teha, et selle uue pere kasuks otsustades jättis paps kolm last nende emaga Saaremaale maha. Kui kõigile asjaosalistele otsa vaadata, on kõik kenad ja meeldivad inimesed, keda sa siin hukka mõistad või midagi, ehkki kõik mehed on teadagi nagunii sead.

Anne lugu on selline, et Uudekas oli tema esimene jäägitu armastus, kelle kannul Toilast pärit tüdruk sinna Saaremaa kõige päramisse serva läks ja hobusekasvatuse kõrvalt ridamisi kolm komput lapstükki sünnitas. Kui issikene kolm aastat tagasi järgmisele ringile läks, ei osanud Anne autotki juhtida. Vedas lapsi hobusevankriga Kihelkonna kooli, suveti vabal pidamisel hobuseid, kes talvel kuue kilomeetri kaugusel endises noorloomade laudas külmavarjus, käis hooldamas jalgrattaga või ratsa. Et hobused jäid talle, siis mingit alimendivärki ei tulnud. Tuli hoopis kapitaalne remont – kõik mööblitükid, mis eksmeest meenutasid, lendasid Anne väikesest õdusast majast välja, ta meisterdas oma enese kätega punamustad riiulid, millest moodustunud sisekujundus jagab nutikalt ruumi ning on kaunilt õhuline ka. Jäi ellu, ehkki ei oska täpselt öeldagi, mille eest elab. Tänavu sai autojuhi load ja ostis auto. Küllap mõne hopsi müügist. Mis pole kõrvalseisja asi, nagu õigupoolest kogu see dramaatiline lugugi – ainult et  nii äärmuslikud lood jäävad paratamatult silma ja meelde ja teised Saare naised tahaksid Annele anda mitte aasta, vaid sajandi naise tiitli. Kohe paari päeva pärast tuleb Anne juures kümnes Reinu kapp. Tema härra Eks aga… Ühesõnaga rändurit ei pea kinni keski ega miski ja sellega on sellel teemal lõpp.

Tika talli teema aga edeneb üsna varsti pärast Väikese väina tammi vasakule pöörates Tornimäe taga. Tornimäel on kaunis ja vuntsitud asula muinasjutulise valge kirikuga. Sealt edasi tuleb veel mitmeid kilomeetreid ehedat Saare maastikku pidi maailma lõppu sõita, kuni teeviidad ja hobusekoplid õige koha kätte näitavad.

Mõnikord tehakse mingi vastupandamatu jõu ajel nii, nagu ei ole ilus. Teise pere õue sõites aimad küll, et elumajast mööda, talli õuele sõita pole kena, aga jalg ei tõuse gaasipedaalilt. Sest kui täpselt ei tea, kuskohas oled, on autoaknast  turvalisem piiluda – ja tallinurga juures paistab näiteks ka suur puu, mille varju imikuga auto jätta ja… Ühesõnaga ma ütlesin meile üllatunult vastu tulnud peremehele, et sain ise ka aru, et sõitsin liiga kaugele, aga siin me nüüd juba oleme ja nii ongi. Suur tume mees ei kostnud seepeale mitte mõhhigi.

Hiljem kuulsin Saaremaa teistes tallides naiste käest, et Kalvar ongi vähese jutuga mees. Tal on tõsine tõrge võõrastega vestlemise vastu ja ka iseoma korraldatud võistlustel tervitussõnade ütlemise asjus. Nii et mingit isiklikku suhtumist ega eelarvamust selles sõnaahtruses otsida ega leida pole. Küllap me Kalvariga mõnevõrra sõnarohkema jutu peale saame, kui järgmisel suvel tüdrukud ka tema laagrisse viime. Olin küll juba enne plikside andmist Anne hoolde täiesti kindel, et lastel on seal mega olemine, ent samas olen veendunud ka, et väikesele inimesele tuleb kasuks variantide paljusus.

Ka Kalvar ütles, et erinevate treenerite, hobuste, lähenemiste, maastike, stiilide proovimine õpetab last kõige rohkem ja paremini. Vaatamata sellele, et mu vanem tütar on juba aastaid järjest ja aina Timmo tallide laagris käinud – seal on juba oma beibe-punt, mille taaskohtumised koolivaheaegadel on kohati ratsutamisest tähtsamadki – kavatsen nooremal (tõenäoliselt ikka koos pealinna sugulas-preiliga) lasta järgmisel suvel end proovida ka Tika talli laagris. Sisetunne oli selline õige.

Seal Väikese väina ääres on kaks L-tähena paiknevat talli. Vasakpoolses elavad eesti omatõulised, parempoolses niinimetatud suured hobused. Selge, et suvel pole kedagi peale täkkude tallis sees. Tõsi, ponide tallis oli meie õuelevajumise päeval ka üks tõeline õnneseen. Mõni päev varem leidis Kalvar selle poni koplist, auk peas. Otsa ees just silmade kõrvade vahel nii kapitaalne auk, et selle kokku traageldamiseks tegi Tiit Siiboja 13 pistet – ja ütles (nagu ka Palladiumi tragöödia puhul): “Ei juhtu vaid selle hobusega, keda olemas ei ole.”

Ei teagi, kuidas hull mulk hopsi silmevahele tekkis, aga õnneseen on ta igatahes, et nüüd boksis kosudes võib lasta oma ninaotsale musi anda. Ja tema naabrimehele, seoses liikumisvabadust piiravate paariselunditega kinni istuvale valgele täkule tuleb üldse teie anda. See täkk on erakordselt ilusa värvilahendusega – tähniline, sulatatud-hallide põskedega. Ja tema nime öeldes küsis Kalvar, kas ma olen ikka temast kuulnud.

Anakee on võitnud suurema osa Pöide poni päevi (need on sealsamas), Reinu kappe ja üldse kõiki mõõduvõtmisi, kuhu ta meest tegema on viidud. Rosette on šefil rohkem kui boksi ülatalal pikkust ning kogu selle hopsi hoiak annab kaugele teada, kellega on au. Kuivõrd Saaremaa on igas mõttes riik riigis, on au kohaliku kuningaga, mis muud.

Suurte hobuste tallis peremehetseval Odessol on peaaegu sama palju rosette. Sitikmust sillerdav värv on tal. Ja nimi, mis jääb ja ei jää sellepärast meelde, et on nagu tuntud sõna – ja ei ole nagu ka.

Tartumaal ühel hobuinimese sünnipäeval kuulsin Tika talli kohta, et seal on fenomenaalne uus maneež. Ei täpsustatud, mis selle ehitamise juures nii geniaalne oli. Aga see selgus muide kohe maneeži – see on muide Saaremaa ainus! – sisse astudes. Lõhn. Sulnis. Ai, kui hõrk! Ühesõnaga maneeži põrand on kaetud ainulaadselt aromaatse mereliivaga. Ja suurus on tal meetri pealt samasugune, nagu Tallinnas Tondi maneežil. Kalvari sõnul pole mõtet kadakate taha suuremat, tribüünide ja kempsudega kolakat ehitada. Selline muhe töömaneež on täpselt paras.

Tondi maneež tuletab mulle isiklikult – ilmselt kõigile, kes seal käinud – ühe esimese isiksusena meelde ponitüki Tuskliku, kes on kusagil Saaremaa kadakate vahel hobuste omal algatusel tehtud, kellega tema perenaine Hille Hanso iga päev sõitmas käib ja kes on Saaremaal Hille õe tagumiku all võistlustel rõõmustavalt tegija olnud. See õde omakorda elab üsna sealsamas – Väikese väina tammist kaks kilomeetrit edasi vasakut kätt. Nõnda et kõik siin ilmas on ikka tõepoolest omavahel seotud ja lähedane ja ristpistes.

Oma suvelaagrid – kokku neli vahetust – ristpistavad Tika omad kokku täiesti oma jõududega. Lisaks Kalvari naisele tegeleb lastega, kes tulevad (nagu Reinusse ja Timmossegi) põhiliselt Tallinnast (ja maksavad J ) veel paar treenerit. Neist üks on legendaarsete Sõnajalgade tütar, kes on ise üsna sünnist saadik sadulas olnud. Laagrilapsed elavad pererahvaga koos härrastemajas ning Kalvar kinnitas paari silbi abil, et teda isiklikult selline säutsudega koos elamine hulluks ei aja. Hobuste nimel…

Kogu Tika elukorraldus ongi ümber hobuste üles ehitatud. Aastaringselt käib nende juures trennis viisteist noort, kellest pooled on juba arvestatavad võistlejad. Ja et lapsed sinna kadakate taha erilisse maneeži kohale pääseksid, käib Kalvar ise neil Orissaares järel.

Meie kokkulepe, et Brigita ja Karoliina järgmises juunis kohe suvevaheaega nende juures sadulas alustavad, sai esialgu suusõnaline. Helistame jaanuaris üle. Kusjuures e-kirjadega jamada pole mõtet. Kalvaril on samasugune sissehelistamisega gprs-süsteem, nagu mul eneselgi. Mis tähendab, et iga minut maksab. Nende levi ja tehniliste üksikasjade tõttu aga võib mõnikord meilte kättesaamine paar tundi väldata ja iga meili tükihind nii karm tulla, et rõõmu sellest kellelgi ei ole.

Rõõmu oli aga – ja üliväga ohtrasti – sellest, et valisime Kihelkonna ja Veere vahel asuva Reinu ratsaklubi maadele sõitmiseks tavalise magistraali asemel ülemise rannamaantee. Suures osas kruusatee, mis kulgeb Orissaarest Mustjalasse-Panga pangale ja uude Tagalahe sadamasse. Tolmab üliütlemata hirmsasti. Aga selle eest möödub ehedatest majapidamistest, metsõunapuudest (kannavad sigahapusid visse, nagu arvata võibki), tuuleveskitest ja kahe kuni kümne kaupa peetavatest omamaistest igavärvilistest hobustest. Veidratest kohanimedest ka. Ja otse loomulikult kohtasime Leisis lastega lõunat süües Pärnu teatrist Kuressaare teatrit juhtima läinud Piret Rauki ning tema paremat kätt, “Ruudi” filmi autori ja papakonkursi võitjana tuntud Aarne Mägit, kellel oli sel suvel Maasis suvelavastus “Mereröövel vastu tahtmist” – Piretil ka Muhus Koguvas Smuuli-tükk. Sõime koos heeringat ja Aarne kutsus mu autotäie lastekarja korrale, et üht väikest mind tuleb hoida ja säästa. Ja tema tehtud pai on tegelikult üks mu selle suve suursündmusi, sest tite ja teiste lastega oma radadel räheldes – samal ajal kui seaduslik mees on üha purjetamas või ohvitseride koolis – muutub üks mehekäega tehtud pai absoluutselt suureks ja haruldaseks asjaks.

Kui Panga pangalt tagasi (appi, kui õudne on ise patoloogiliselt kõrgusekartlikuna selle veere peal eriealise lastekarjaga olla, iseäranis meeleolukas on 4aastase jorsi jälgimine, kui endal on 2kuune tirts kadaka all tissi otsas) Saaremaa keskplatsi poole pöörasime, nägime Haamse-nimelises kohas tallilaadset moodustist, mis taas kord teeb au saarlaste kombineerimise võimele. Väike soojaku mõõtmetes, aga kenas kujunduses putka – ja ajas treeningplatsi kõrval asja ära küll. Kunagi peab sinna sisse ka vaatama. Veel mõne aja eest oleksin igasse nähtud-külastatud talli põigates ka ratsutama kibelenud, aga praegu on teised ajad. Piisab nägemisest, kuulamisest ja tunnetamisest. Ja mis sa, hing, oma raske kaasaskantava meiereiga ikka niiväga ratsutad. Kes seni tittegi hoiaks, kuni arutu emand ehk lihtsalt liikuv einelaud MacTiss oma tissburgereid hüpitades hobust painaks kümne lisakiloga, mis seni veel maha on võtmata. Pole ilus ei tite, hobuse ega tegelikult ka enda suhtes. Aega on. Loodetavasti.

Mis puutub Reinu ratsaklubi laagrisse, siis sellest tuleb siia järgmine lugu. Nii palju ütlen, et plikad oleksid sinna jõudes otsekui koju jõudnud. Seadsid end Anne kätte näidatud kämpinguputkasse, mille kohta eelistan öelda püstkoda, hoogsalt sisse, said perenaiselt esimese ladusa ja enesestmõistetava kallistuse (see tähendab muide jube palju) – ja imestasid, mida eelmisel päeval peljanud ja pablanud olid.

Minu keskmisel, 9aastasel tirtsul oli see elu esimene laager. Üsna ähmis ja elevil oli ta sinna minnes. Ja kui ma ära hakkasin sõitma, läks väikesel vapral korraks silm ka üsna vesiseks – ehkki puisniidu keskel vaikelavast talust enam kodusemat kohta ette ei saa kujutadagi. Erinevat värvi kanad ja eriealine lastekari õue peal möllamas. Kaks erilist tõugu lehma hooviservas. Selge, et silmavesi kadus hetkega – sest oli vaja maja ette põlispuude otsa seotud köisi-kiikesid pidi turnima lennata. Ja usutavasti oli selles elamises siiski ka mõni hobune. Ehkki ei varakevadel esmakordselt seal käies ega nüüd oma hipohuvilisi beibesid sinna tuues ma mitte ainsatki ei näinud J.

(järgneb)


Loe kommentaare (17)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat