Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eesti noored üliõpilased seitsmendatel Tudengite Maailmameistrivõistlustel ratsutamises



5. juuni hommikul alustasid teekonda Prantsusmaale, täpsemalt La Rochelle´i võistlejad Mari-Liis Vunder, Siret Saks, Jaanus Kallas

ja treener/võistkonna esindaja Ivo Ots. Kohaleminek läbi Londoni möödus igasuguste tõrgeteta ja umbes kell 7 õhtul olime me juba majutatud puhkekohta, kus olid neljakorruselised kortemajad, kuid mis nägid juba päris nägusad välja. Elamiseks oli antud igale võistkonnale kolmetoaline korter, kus oli korralik pesemisruum ja täisvarustuses köök, suurimaks plussiks muidugi miljonivaade rõdult Atlandi ookeanile. Kohe sama õhtu pakuti meile korraliku õhtusööki, söögid muide oli terve võistluse jooksul väga head ja ka kolm korda päevas. Peale õhtusööki tegime väikse ringkäigu linna peal.

Teine päev kulus tervenisti La Rochelle´ga tutvumiseks. La Rochelle on suhteliselt ilus ja väike linn, kus elab umbes 100 000 inimest. Päris palju leidus siin vanu kindlusi ja losse, külastasime ka suurt akvaariumi, mis oli üks suurimaid tursismimagneteid. Samal päeval saabusid ka Kanada võistkond, kes meile kõige suuremaks sõbraks seal sai. Kanada võistkonna juht oli korduvalt käinud sellistel võistlustel ja meile, kes üldse esimest korda tudengite ratsavõistlusel käis, oli ta suureks abiks, seletas meile päris palju reegleid ja põhimõtteid lahti. Teisel päeval toimus ka kõik akredeerimisega seonduv.

Kolmas päev oli enamikule võistkondadele saabumispäevaks ja õhtul kella 6 ajal toimus esimene koosolek. Koosolek oli 2,5 tundi pikk, kuid meile jäi ikkagi päris palju segaseks, kuna reegleid sellisel võistlusel on tõeliselt palju. Toimus ka esimene loosimine homseks koolisõiduks, mida meie poolt teostas Ivo. Tema oli üldse meie meeskonna liidriks terve võistluse käigus, kes osalesl loosimistel, koosolekutel ja aitas meid kõiki soojendustel.

Neljas päev oli esimene võistluspäev: meeskondlik ja individuaalne koolisõit. Võistlusplatsile sõit juba kell 7 hommikul (tegelikult natuke hiljem, sest olime ju Prantsusmaal). Esimesena oli meeskondlik koolisõit, mis oli ka individuaalse koolisõidu 1. voor. Järgmiselt mõned reeglid: 1) iga voor loositi ratsanikule uus hobune 2) ettevalmistuseks anti täpselt 8 minutit 3) iga hobusega sõitis skeemi läbi kolm ratsaniku ja kohtunikud võrdlesid ainult neid ratsanike omavahel (et võrdsustada võistlust) 4) teise vooru sai 27 ratsaniku 54st alustanust. Meeskonnasõit läks tegelikult päris hästi, kui arvestada seda, et omavahel koos sõitsime seal esimest korda, nimelt meeskonnasõit tähendas seda, et kõik kolm ratsaniku olid korraga platsil ja tegid harjutusi üksteise järel. Kõlab koomiliselt, kuid tegelikult koha peal oli asi naljast kaugel. Tulemuseks oli meile 12. koht 18st võistkonnast ja Rootsi võistkonnale kaotasime ainult 0,5 puntkiga, kindlasti kaotasime paar kohta lihtsalt kogenematuse tõttu. Samade hobustega sõitsid Rootsi ja Hollandi võistkond. Individuaalselt sai teise vooru ainult Mari-Liis, kus kokkuvõttes tuli 27. koht. Jaanuse tulemuseks oli 29. (ehk siis eelviimane, kes teisest vooru välja jäi) ja Siret 50. Kindlasti peab mainima ka seda, et väga tähtis oli mitte saada hea ratsanik samale hobusele. Näiteks tegelikult tegi meist kõige parema sõidu Siret, kuid kuna tema vastased olid väga heal tasemel ja meeldisid kohtunikele rohkem, siis suur puntkivahe nendega tagaski ainult 50. koha.

Viiendal päeval toimus meeskondlik ja individuaalse takistussõidu kaks esimest vooru. Meie olime õnneks teises grupis ja pidime alles kell kaheksaks võistlusplatsile minema. Mõningaid põhimõtteid: 1) samuti üks hobune kolme ratsaniku peale, keda omavahel võrreldi, niisiis jälle tähtis mitte saada tugevat vastast 2) kahes esimeses takistussõidu voorus ei lugenud ainult mahaajamine ja aeg, vaid ka see, kuidas üldiselt parkuur läbiti ehk siis stiil, tõkkele peale toomise ühtlus jne. Päris selgeks meile ei saanudki see süsteem, kuid umbes nägi see välja niimoodi: igat tõket hindasid kohtunikud eraldi 20-punkti skaalal ja lõpuks saadud summa jagati tõkete arvuga. Ühesõnaga tuli teha "ilus sõit", pigem aja üks maha või tee üks tõrge aga väliselt pidi kõik hea välja nägema. Nii et jällegi üks väga uus reegel meie jaoks. Ja tõkked esimeses voorus 100 cm, teises 110 cm. 3) ettevalmistuseks oli täpselt 5 minutit ja selle aja jooksul võis teha maksimaalselt kaks hüpet, seda muide jälgiti päris rangelt, kolmas hüpe oleks tähendanud automaatselt väljalangemist. Esimeses voorus oli meil vastasteks Jaapan ja Austria, kus muide sõitis ka Euroopa noortemeister kolmevõistluses. Hobusteks Jaanusel 19-aastane mära, kes oli muidu väga tubli aga lihsalt vähe vana, Siretil puhas, kuid päris "kuum" hobune, vastupidiselt Mari-Liisi hobusele, kes kuidagi liikuma ei tahtnud hakkata. Kuigi kõik tegid meil päris tublid sõidud, sai peale esimest vooru edasi Jaanus, Siret ja Mari-Liisi kohtadeks oli 41. ja 42, meeskondlikult 14. koht 18 võistkonnast. Teises voorus olid põhimõtted samad ja seal sai Jaanus üllatatavalt ka edasi kolmandasse vooru, koht 15 seas oli juba tagatud. Õhtupoolikul oli kõigile võistlusega seotud inimestele vastuvõtt La Rochelle linnapea enda juures, peale seda mindi hotelli, et kell 10 alustada õhtusöögiga.

Laupäeval hakkas võistluspäev hiljem, umbes kahe paiku ja ka korraldajate poolt varem planeeritud laevaga sõit ookeanile jäi ära, sest inimesed olid lihtsalt väsinud. Ligi 35 kraadi sooja päeval ja hommikul 6-7 tõusmine tegid oma tööd. Kuuendal päeval oli kavas koolisõidu ja takistussõidu kolmas voor ning ka lohutussõit neile, kes olid varem välja langenud. Takistussõidus oli suurim muudatus see, et hakkasid kehtima " normaalsed" reeglid, luges ainult aeg ja mahaajamised, kõrgus 120 cm kanti, muud reeglid jäid samaks. Jaanuse hobuseks sattus 7-aastane väga hea hüppega ruun, kes oli elus ainult ühe võistluse teinud. Õnneks loosiga vedas ja ennem pidi minema horvaat ja prantslane, nii et nende vigade pealt oli hea õppida. Õnne muide oli sellel võistlusel üldse palju vaja. Horvaat ajas maha neli ja prantslane kaks takistust, edasipääsemiseks oli vaja pääseda vähemalt ühe mahaajamisega või siis riskida ja teha kiire aeg. Kuid läks nii, nagu planeeritud ja parkuuri lõpuks oli maha tulnud üks takistus: tasuks koht veerandfinaalis ehk koht vähemalt 6 seas. Peale seda hakkas lohutussõidu esimene voor, milleks oli meile tuntud simultaan. Selleks ajaks oli tribüün paksult rahvast täis ja melu tohutu. Meie tüdrukute vastasteks olid mõlematel noorratsanikud Luksemburgist. Siretil hobuseks jällegi vähe laisem hobune ja kahjuks edasi ei pääsenud. Küll sai sellega hakkama Mari-Liis, kes pääses edasi järgmisel päeval toimuvasse vooru. Õhtul toimus hollandlaste poolt korraldatud pidu kohalikus ööklubis.

Pühapäeval toimus hommikul lohutussõidu järgmine voor, sealt kahjuks Mari-Liis enam edasi ei pääsenud. Päeva lõpuks pidi selguma koolisõidu ja takistussõidu maailmameistrid. Takistussõidu veerandfinaal hakkas umbes kell 2 päeval, mil sooja kõigest 37 kraadi, kõrguseks kuni 130 cm. Jaanusele sattus vastasteks juba 5 kulda saanud Šveitsi tüdruk ja väga tubli Horvaadi tüdruk. Jaanus pidi minema starti hobusega teisena, tundus täitsa hea stardipositsioon. Kahjuks tuli aga maha kaks takistust, horvaadil ainult üks ja ka šveitslanna 8 karistuspunktiga oli kiirem. Pakkisime juba võistlusasjad kokku ja hakkasime tribüüni poole minema, sest oma hobusega oli Jaanus kõige halvem ja poleks pidanud väiksesse finaali saama ( 3. ja 4. koha selgitamine). Kuid siis öeldi, et väikses finaalis sõidavad Jaanus ja seesama šveitslanna. Tuli välja, et reeglid olid jälle muutunud: enam ei võrreldud ratsanike ühel hobusel vaid kõik olid omavahel võrdsed. Kuna teine šveitsi tüdruk Stephanie Gass oli teise hobusega maha ajanud kolm ja Euroopa noortemeistrist austrialane Martin Hauptmann neli takistust, siis oligi Jaanus väikses finaalis. Väike finaal toimus hobuste vahetamise põhimõttel, tõkked kuni 135 cm. Jaanus pidi sõitma nii endale loositud, kui Annicke Reineri hobusega ja vastupidi. Jaanus alustas esimesena enda hobusega, riskivaba ja rahuliku sõidu tulemuseks 4 karistusspunkti. Siis läks šveitslanna, tegi ühe riskantse pöörde ja sealt tuli talle ka tõrge ja hiljem ka mahajamine. Peale pausi pidi Reiner minema Jaanusele loositud hobusega, sõitis samuti üsna rahulikult ja ka ühe mahaajamisega. Niisiis oli enne viimast starti kahe mahajamise varu. Läks veel paremini, tuli päeva ainuke nullisõit ja tasuks pronksmedal, hea meel oli kõigil! Suures finaalis, kus jagati 1. ja 2. koht, tuli võitjaks eestlaste suureks rõõmuks samuti sellisel võistlusel esimest korda osalev horvaat Tana Car ja teiseks mees Prantsumaalt Maxime Livio. Paar tundi hiljem lehvis ka Eesti lipp autasustamisel, kus medaleid ja karikaid andsid üle ka La Rochelle linnapea ja Jacques Chiraq´i saadik. Võistlusi oli jägima tulnud ja omadele kaasa elama 1988 aasta olümpiavõitja takistussõidus prantslane Pierre Durand. Pärast võistlusi toimus La Rochelle´s ühes restoranis pidulik õhtusöök, kus peeti kõnesid ja anti kõigile osavõtjatele üle diplomid . Hiljem kõndisime koos kanadalaste ja itaaliastega mööda mere äärt hotelli ja läbi see võistlus oligi.

Võistlusest üldse. Peale selle, et võistlus reeglid olid meie jaoks väga uued ja harjumatud, oli meie jaoks eriline kogu selle võistluse atmosfäär. Kõik 18 riigi noored olid üksteise vastu väga sõbralikud ja sallivad, enne võistlust sooviti kõigile edu ja pärast võistlust uuriti, et kuidas läks. Kuigi alguses tundus meile, et oh meid väiksed eestlasi diskrimineeritakse, siis tegelikult selline arvamus osutus täiesti valeks. Oldi väga õnnelikud, et jälle üks uus maa juures, kes tudengitele mõeldud ratsavõistlustel osaleb. Uuriti ka üldiselt meie maa kohta samuti päris palju ja kuigi paar belglast teadsid, et me kunagi Eurovisiooni võitsime, siis ega meist suurt midagi ei teatud. Üldiselt oldi eestlastele harjumatult kogu aeg väga lõbusad ja itaaliased või prantslased võtsid iga 10 minuti tagant mõne laulu ülese. Meeleolu oli kogu aeg ülev, ei olnud vahet, kas sa olid just parkuuris hobuse seljast maha kukkunud või just nulliga sõitnud, suhtumine sinusse oli ikka hea. Enamus maid olid esindatud suurte delegatsioonidega, näiteks sakslasi oli ergutama tulnud tervelt 25 fänni.

Kuigi meeleolu oli kogu aeg lõbus, siis võistlemist võeti ikkagi väga tõsiselt. Võistlusplatsil andsid kõik endast parima ja üritasid head tulemust saada. Ühesõnaga saime me kõik fantastilise kogemuse võrra rikkamaks ja ka tulevikus peaks kindlasti Eestil olema võistkond esindatud.

Täname kõiki, kes meid toetasid ja kaasa elasid


Loe kommentaare (13)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat