Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Mida veel ütlevad Muhu- ja Saaremaa?


Kui poleks mõlemat pidi kogemust, ei teakski, kui erinevaks võib suitsetamine või mitte suitsetamine muuta kasvõi näiteks stoppijate peale võtmise. Aastaid üsna kirglikult suitsetanud, olen põhjalikke pause vaid tittede ajal teinud. Ja kuna praegu on just selline paus – nagu alati, on õrn lootus jäädagi mitte suitsetama, sest pruun Barclay on ligi 30 kroonile tõusnud, umbes pakk päevas maksab tonni kuus ja kulub (vähemalt!) kenasti kahe bernhardiini toitmiseks ära – avastasin Pöide teeristist üht prouat peale võttes ja Kuressaarde kaasa viies, mis ikka tegelikult suitsetaja haistmisega juhtub. Suitsetava autojuhi põhiline probleem stoppijaid peale võttes jaguneb kaheks. Kui stoppija ei suitseta, ei pruugi ta ka akna vahelt välja puhutavat suitsuvina taluda. Kui stoppija ka suitsetab, kipub ta sujuvalt sinu pakist näpsama, tuhka akna vahelt ilma sissepudistamata välja raputada ei oska ja lõpuks laseb õhuvoolul koni tagasi autosalongi tuua. Võeh. mittesuitsetaval autojuhil on lausa talumatult hea haistmine. Ta tunneb ära pardale pakitud proua parfüümi hinnaklassi, hommikusöögiks valmistatud toidu põhilised komponendid riiete küljes ning temaga kaasas käiva kodu lõhna. Kuigi see tädi lõhnas hästi, osutus sedalaadi uudne ninapidine intiimsus muide üsna raskesti talutavaks. Poole aastaga nii painavalt teravaks muutunud nuuskmeele tõttu pole ma nüüd muide viimastel päevadel teeäärseid tudengipiigasid-sõdurpoisse-lihtsalt-teelolijaid pealegi võtnud. Tõsi jah, kuna Partneri liug-ust ei oska pooled pöidlategelased lahti teha, peab enamasti ka välja ronima ja neid sisse aitama ja pärast välja ka ja see on üle-meetrise vööümbermõõdu puhul tegelikult sigatüütu.
Millal teile viimati lihtsalt niisama lilli kingiti? Saarlaste raadio Kadi kasutas matsaka maismaamuti välismaale tulemist intervjuu tegemiseks. Ja reporter Tõnis Kipper rabas puuküttega maanaist, kes paratamatult sedalaadi inimlikust romantikast võõrduma hakkab – iga selline? – seitsme kuldse roosiga. On üks eriline oranšipoolne punaservaline kollase roosi liik. Põrutavalt kaunis. Ja kolleeg tuletas meelde ka, miks on aegajalt ka endal mõnus intervjuusid anda, mitte päevast päeva neid üha võtta ja lugudeks vormida. Seda jah, et intervjuud on inventuur oma elukorralduses. Aga nad on ka ainulaadsed tõe kuulmise hetked. Kipper küsis minult, kas ma ise olen ka oma raamatuid ja artikleid kirjutades ja oma juttu kõrvalt kuulates tähele pannud, et hoolin loomadest rohkem kui inimestest. Ups… Kolleegil on õigus. On jah niimoodi. Mida rohkem loomi tundma õpid, seda vähem inimestest hoolid. Sest loomad ei püüa sind muuta, ei esita sinu armastamiseks tingimusi – maailm ja teised elusolendid ning kõik meiega toimuv sobib neile täpselt sellisena, nagu ta on. inimesed aga tegelevad totaalse muutmisega. Nii enda kui teiste. Hull tingimine ja süüdistamine. Kauplemine ja kahtlustamine. Ma ei taha ega suuda suhelda inimestega, kes loomadega inetult käituvad, end nendest paremaks peavad või neid lollakalt kardavad.
Pärast rääkisin seda ka raamatukogu suurde saali kogunenud inimestele – põhikooli õpilastele lisaks üllatuslikult ka gümnasistid ning lisaks trobikond raamatukogutädisid. Sellistel lugejatega kohtumistel on mitu mõnusat fenomeni. Esiteks on iga kuulajaskonnaga koosmõjus tekkiv jutt kordumatu elusolend, sünergiline ühislooming ja seeläbi rikastav-õpetav kogemus ka rääkijale. Sest rääkides on sama lugu, nagu kirjutades – osa sinust läheb kuhugi ära, mediteerib ja leviteerib ja toob sealt kusagilt kaasa teadmisi, mida sa enne ka ise ei teadnud. Tänu kuulajatega tekkivale ühisväljale saad teada. Teiseks nügid ja kultiveerid selliste kohtumiste puhul oma enese loovust – rahvas küsib reeglina üsna ühesuguseid asju ja ehkki korduvaid kuulajaid enamasti ei esine, ei taha ju ise tuimalt üht ja sama teksti vahutada. Kui tahaks, poleks kirjanik. Nii leiad samadest nähtustest jutustamiseks erinevaid rakursse, kujundeid, üldistusi. Kolmandaks saad enda ja oma lähedaste kogemuste ja teadmiste abil teisi inimesi samade rehade peale astumise eest kaitsta. Ehkki miskipärast peab igaüks tingimata saama oma vead ise ära teha. Absoluutselt alati küsitakse niisama seltskonnas kui lugejatega kohtumistel, kuidas ikkagi tegelikult oli mustlastega koos elada. Ütlen siis küll, et kui tahate ideaalpilti, lugege mu raamatut “Mustlasena sündinud”, kui tegelikku asjadeseisus, siis “Puugid kuubis”. Ja räägin, et praegused siitkandi mustlased on unustanud oma laulud-tantsud, brutaalsete vene-läti-laenudega oma keele nii rikkunud, et “päris” tsõgad neist arugi ei saa. Ja et niiöelda rahvuslikku ninakust on neil vaid siis nabani, kui on vaja põhjendada oma asotsiaalset, kriminogeenset, tööpõlgurlikku, maksumaksmatut elulaadi. Kes käib koolis ja tööl, eemaldub ülejäänud taborist paaristõugetega. Kes ei käi, on ausalt öeldes lihtsalt pätt, kelle rahvus on siinkohal raskesti määratletav ja tähtsusetu. Soomaa hobuemand Ande Arula teadis väga lähedalt mu kurbi kogemusi romadega – ja ometi ei uskunud, et nende retsiseadused käivad ka tema kohta. No kus on inimese mõistus, kui ta tsõgadelt paari lamba vastu hobuse vahetab ja selle oma koplisse kohale laseb tuua? Sedasi näidatakse ju üksipulgi ette, mis hobuseid ses koplis tasuta jagatakse ja kuidas sinna kohale ja sisse pääseb. Loogiline, et mustlased, kes üsna tõenäoliselt Andelegi samal kombel soetatud hopsi ärisid, käisid tema karjas kaks raksu vargil. Hobune läind, autojäljed järel. Raskeveo segu täkku Haloppi on nüüd Lätis nähtud. Eks seal ole ka eestlasest sälg. Lähed sa järele ja tood oma hobuse ära küll, kui ükski paber tema piiriületusest ei räägi! Metsade vahel aga on teatavasti küllalt selliseid teid, midapidi segamatult-kontrollimatult ühest riigist teise imbuda. Kasvõi dinosaurus kaasas. Aga näe, hoiatav jutt ei aita kuitahes mõistliule inimesele. Ikka on vaja ise proovida, kas ikka on nii, nagu räägiti. On-on, ja hullem veel!
Nagu ikka, küsisid ka Saare lapsed palju hobuste ja koerte kohta. Hobustest rääkisin seda, mida paljudele lastele rääkima peab. On küll uhke end suure looma seljas näidata – üleni valges! – ja veel uhkem seda vägevat elukat omada. Ent tegelikult on hobust mõttekas ja õige pidada vaid enda juures. Igasugune rendiboksi värk tähendab, et tema eest hoolitsevad teised, et omanik on selle hopsi elus vaid üks paljudest ning kooselu ja hingeläheduse asemel saad tema hooldamise ja liigutamise eest nii palju pappida, et kogu sellest nuripidisest elukorraldusest saab vahva sunnitöö. Koertest rääkides tegin aga samas juba usinat müügitööd – kuna kirjutan Barbara kutsikateloost raamatut, on väga mõistlik seda juba praegu tutvustada ja turustada. Seda enam, et teos võiks saada selline, et lapsevanemad pistaksid ta oma võsukestele pihku: näe, loe, kuidas uus elu siia ilma saab ja jääb või ei jää.
Tädidele-saarlastele turustasin juba tasapisi oma papa duubel-CDd ja galaõhtut Estonia teatris. Harri Vasaral on detsembris 80. sünniaastapäev ja sel puhul on viimane aeg välja anda helikandjad tema elutööga – ühel plaadil soolod ja duetid, teisel RAMi kõige esimese kvarteti maiuspalad. Mis on tegelikult jube mõnus ja karge kuulamine niisamagi. Aga viie aasta pärast pole mäletajad enam elus. Ja kümne aasta eest, kui esimest korda isa plaadi produtseerisin, polnud kunagistel andunud kuulajannadel CD-mängijaid. Estonia teatril pole küll kombeks endiste estoonlaste mälestusõhtuid korraldada, aga mulle andsid härrased Kuningas-Himma-Mikk suure teatrilava kätte, et võin sinna peale papa mälestus-gala sooritada. Õhtu nimeks saab “Harri Vasar on täna kodus”, see toimub 21. novembril ja ETV näitab seda kontserti pärast õigesse mahtu monteerimist detsembris, õigel päeval. Laulavad mu noorem vend, Austria ooperihääl Lauri Vasar, tädipoeg Lauri Saatpalu, praegu Vanemuises “West-Side Storys” Tonyt – papsi kunagist hiilgerolli – esitav Koit Toome, ansambel Noorkuu, tänased ja veteran-estoonlased ning issi kauane garderoobikaaslane Georg Ots abikaasaga, ehk siis Marko Matvere ja Ülle Lichtfeldt. Esinejate sidumiseks pruugime katkeid originaalist ja konfereerivad mu enese ja mõlema Lauri lapsed. Hästi vägev mu meelest. Kogu selle kompoti valmis keetmiseks olen välja saatnud kümmekond petitsiooni üliraharditele. Osa kaksikplaadiks vajalikku pappi on kõige liigutavamal ja käratumal kombel ka juba laekunud – Silmet Grupilt, täpsemalt Sillamäe sadamalt Tiit Vähi otsusena. Hästi armas mu meelest. Ja kangesti tahaks enne suve ka teistelt suuremeelsetelt rahainimestelt vastust kuulda. Mitte oodata. Ootamine on kõige ilgem ja ebamäärasem asi. Ja lootus enne uue elu tulekut tema jaoks maailm valmis ehitada, on iga kord korduv täitumatu utoopia. Tead küll, aga ikka püüad. Vähemalt Saare tädid said Tallinnasse kontserdile püütud-hüütud, nii et kena keik. Novembris, kui talveuni lausa ei halva, saavad ju isegi sesoon-piirkondlased liikuma.
Kui topograafiline idioot tahab näiteks Kuressaare linnast niimoodi välja pääseda, et porine Peugeot’nina satuks Kihelkonna poole, tuleb appi võtta vaist ja sisetunne. On mingi eriline seljaajuga sõitmise moodus. Kaardilugemise ja loogikaga sellel pistmist pole. Igatahes enam-vähem kinnisilmi õnnestus Kihelkonna teele pääseda ja mitmetest suletud suveniiripoodidest-söögikohtadest mööda selle asula poeni jõuda. Siis sündis suur segadus. Kui müüjate käest Reinu Ratsaklubi asukohta küsisin, sädistasid ja ohkisid need oma laulvas keeles mõnda aega omavahel ja jõudsid ühisele otsusele, et nönna keerukas on senna menna, et pole mette mötet seletadagi. Ühel müüjannadest – olgu ainevahetus talle kerge! – oli silmnähtavalt sisukas eilne õhtu kallal, nii et meenutasin tema vibrale ja vilamisele kaasa tundes empaatiliselt, millal mina viimati üldse napsi võtsin… Poolteist aastat tagasi. Siis sain orkaani järel oma rannatalu põrandaalust mudast tühjaks kühveldades kurvastusest-vihast-enesehaletsusest sapikivid ja nägemist, napsimaailm mu jaoks! Õnneks oli ostjate hulgas üks muhe talumees, kes soovitas lihtsalt jupikese maad tagasi Kuressaare poole vajutada, Veere küla poole – mis on Tagalahe äärse Undva sadama poole tee peal – keerata ja seni muudkui minna anda, kuni tee ääres hakkavad hobusekoplid paistma ning viit näitab Reinu Ratsaklubi peale.
Kevadlagunev tee läks üha auklikumaks ja tema ümber laiusid maastikul, mida üldiselt looduskaitse aluseks puisniiduks nimetatakse, veteväljad. Kuna peagi laevaliikluseks avatav Eesti uusim-parim-sügavaim süvasadam ühendub Kuressaare ja mandriga toda ülemist, Mustjala-kandi teed pidi, mis poolsaare enese puutumatuks jätab, oli kilomeetrite pikku täielik inimtühjus. Mudaga kattusid mitte ainult auto küljed, vaid ka aknad. Ja ma olin juba ette morn nende linnatatikate peale, kes homme, kui mul on pikk ja toimekas Tallinna-päev, kirjutavad mu teeneka Diiselbuutsi tagumiku peale “pese mind!”, teadmata, milliseid ürgselt tõelisi paiku maailmas üldse olemaski on. maailmas oli olemas ka keegi üksildane jalgrattur. Punaste pükste, täpiliste botikute ja kahe patsiga. Rohkem ei kedagi. Kui lohutavalt-kergendavalt gripivabu linnuparvi siinkohal mitte silmas pidada.
Reinu talu juures polnud ka kedagi. Ei hobuseid ega inimesi. Treeningplatsidel olid tõkked üsna veenvasse kõrgusse seatud – ilmselt aga sedasi juba sügisel jäänud. Talli ei paistnud kusagil. Majahoovis siblisid mõned erivärvilised kanad. Ühes varjualuses oli paar väliboksi ja sadularuum, teises varjualuses heinahoidla. Majauks oli lukus ja läve ees – nagu Muhus Tihuseski! – pedantselt sirge lastesaabaste rivi ja mõned kaskad. Hästi armas, lihtne ja irreaalne kõik. Veel uskumatumaks läks, kui üksildane jalgrattur – kes osutus Reinu perenaiseks Anne Uudekülliks – pärale jõudis. Ei paistnud üldse imestavat, et mingi kõhukas Kati täiesti ette teatamata ja otsese põhjuseta tema hoovi peal koos teiste kanadega patseerib. Rääkis, et tuli äsja oma kombineeritud tallist. Hobused on talvel kodust 6 kilti eemal asuvas vanas noorloomade laudas. Just äsja sündis ühel neist varss. Ja asjaliku-sõbraliku Anne käest sündis selline jutt:
“Mul on 20 oma hobust, kellega ma absoluutselt üksi kõik toimetamised-liigutamised pean tehtud saama. Rendikohti ei jaga välja sellepärast, et võõraste inimeste suuri hobuseid ma niiviisi pidada – eriti mitte omapäi poegida lasta – ei julgeks. Väike vapper ja universaalne eesti hobune saab kõigega hakkama. Suure hobuse omanik peaks ise öösel välivoodiga tallis passima. Kes see tahaks. Ja kes üldse siin maailma lõpus boksi rentidagi tahaks.
Nii et sellest ma ei ela. Talvel, nagu näed, laste trennidest ka mitte. Ah, tead, tänapäeval on olemas mitut sorti toetusi, mille eest maarahvas – eriti nii eksootilises paigas nagu see siin – kuidagi ikka ära elab. Hobuseid mina raha pärast ei pea. Eestlaste pidajatele makstakse küll totatsiooni, aga mina neid selle pärast ei kasvata. Ma armastan neid. Nad meeldivad mulle üle kõige maailmas. Mulle meeldib igal hommikul olenevalt ilmast kas jalgratta või hobusega siit kodust 6 kilomeetri kaugusele talli minna. Nendega rääkida ja majandada. Tee peal metsloomadega – kes ei karda hobuseid üldsegi, vaid elavad nendega karjamaal nina pidi koos kui omasugustega – kohtuda. Külma ja üksindusega harjub. Saad ikka tõesti iga ilmaga mindud, sest need, kes sind ootavad, on su kõige lähedasemad sõbrad.
Autot mul ei ole. Mis tast kasugi oleks, lube ka pole. Aga autoga tükkis läks mu mees kolm aastat tagasi minema. Kolmeteistkümne aasta eest hakkasime seda talu – talli ei saa öelda, sest seda ju õigupoolest pole! – mehega kahekesi tegema. Saime siin maailma lõpus päris edukalt oma rida ajades kolm last. Ja siis läks ta ära. Lihtsalt. Ilma, et ta kõike seda, mida oli kalliks pidanud, enam moraalselt või materiaalselt vähimatki toetaks.
Alguses, kui kolm aastat tagasi ilma vähimagi abita ja liikumisvahendita kolme lapse ja 20 hobusega siia üksinda jäin, olin kindel, et suren lihtsalt ära. Aga siis sain teada, kui tingimatult head ja tõeliselt abivalmid naabrid – lähim neist elab 3 kilomeetri kaugusel – mul tegelikult on. Naabrite abiga on hobuste heinad tehtud ja põllud peetud. Sisemine turvatunne on ka tänu neile tagataskus. Lapsed käivad liinibussiga Kihelkonnas koolis. Kui nad harva linna – pean silmas Kuressaaret, kus ma ise internetis ja asutustes käin – satuvad, siis nad ei kuluta ka palju. Kiusatused pole kogu aeg käepärast. Aga maailmas olemas olev võimalustepaljusus jääb neist ka muidugi kaugele. Küll jõuavad…
Mul endal saab talvel ja kevadel küll kohati lõunaks jõud otsa. Rahmeldad ihuüksi seal tallis, tallad koju tagasi, oleks vaja koolist tulevatele lastele söök valmis teha – aga pilt kipub taskusse. Aga suvel läheb see ju üle. Sel suvel teen ilmselt viimast korda siinse ratsaklubi kaubamärgi, Reinu Kapi. See tuleb 20. Augustil ja saab olema kümnes, aga niimoodi täiesti üksi ja toetajateta ma rohkem ei jaksa. Kui Saaremaa ettevõtjatelt – ümber Kuressaare on neid ju päris palju ja jõukaid – sponssi küsima minna, siis ütlevad nad omavalitsusega kenas kooris, et laste sport oleks jalgpall, aga hobused on ju pidajale oma lõbuks. Ometi kolivad ju kõik külalapsed neis kohtades, kus on tall, kohe ja jäädavalt hobuste juurde. Meie puhul siin küll siis lihtsalt kadakate vahele. Mis on minu meelest veelgi mõnusam ja müstilisem.
Laste laagrid – igas suvekuus üks – tulevad küll ikka ja endiselt. Siia tuuakse lapsi väga hea isuga sellepärast, et on väga ainulaadne ja eriline koht. Täiesti ürgne, võimalikult vähese tsivilisatsiooniga, üleni looduse ja hobustekeskne. Lapsed elavad püstkodades, kuna bokse ei ole, siis ei tähenda hobustega suhtlemine ja nendega koos elamine seda, et peaks aina sitta viskama.”
Meie ümber kogunes üha tumedam ja jäisem mereaur, nagu eriti karm elus olevus – merejää tõusis taevasse ja mähkis meid endasse. Ja keset sellist uskumatut ilmalõppu leppisingi Annega kokku, et mu noorem tütar läheb suvel tema juurde laagrisse. Anne enese noorim on samuti 9aastane. Küsimuse peale, kas tirts enne ratsutanud on, vastasin, et kuna ta on piisavalt palju hobustega kokku puutunud, siis teab loomulikult, kuidas asi käib – aga ennast mingiks spetsialistiks ei pea. Nagu linnabeibed, kes paar korda sadulas käinult kohe professionaalid on. Vanem tütar käib meil juba mitu aastat Põlvas Timmo tallis ning on ilmselt juba olemuslikult tagasi ürglooduse Rate’i-vabale, ennast ja hobuseid kuulava vaikelu juurde toodamatu. Tema kibeleb laagrisse vähemalt samavõrd teiste – põhiliselt pealinna – beibede kui hobuste ja ratsutamise pärast. Ja kuna sealsel tibidekooslusel on õnnestunud mitmeid aastaid ja laagreid märkimisväärsete tülide ja intriigideta ära sisustada, on preili keskteismik koju tulles alati nii vaimustunud, et nüüd tahab vanem vend ka.
See ajab mind tigedaks. Ei, mitte see, et peagi gümnaasiumi lõpetav kutt ratsutada tahab. Hoopis see, et ta nii läbinähtavalt lihtsalt kukeks kanakarja kibeleb. Vanemate raha eest. Alguses oli jutt selline, et kuna sell saab peagi aastate poolest täisealiseks, on sel suvel ülim aeg raha teenima hakata ja harjuda ennast elatama – sest lasterikka pere vanemad võsud peavad arvestama, et nooremad õed-vennad lükkavad nad varakult üle pesaserva. Vanemad ei jõua kõigile kõike võimaldada – tuleb ise teenida. Kutt lubas koos oma vanema sõbraga õppida parketti panema ja sellega suvel raha teenida. Ainult vahepeal purjeregattidel sutsti ära käia ja siis tubli tööinimene edasi olla. Nüüd aga on see parketijutt kuidagi väga ära vaikinud. Asemele on tekkinud hoopis kavatsus noorte inimeste seltskonnaga Põhja-Norrasse automatkale minna. Terve juuni. Terve juuli purjetada. Ja augustis siis tüdrukute laagrisse minekuks pappi manguda emalt, kellest ta on poolteist pead pikem ja kellel on väike titt… Kurat! 17aastane sepp on selline laiali turritavate okstega maailmanaba, kes käratab kõigile iga natukese aja tagant, et teda ei tohi õpetada ega käsutada, sest ta pole enam laps. Samal ajal nõuab ta oma isekalt tühjas ülbuses kõiki maailma õigusi ja vabadusi, ilma et võtaks ülesandeid ja kohustusi. Küllap on kõigi pubedega üsna samasugune kamm, aga kui kõik need hormoonide kontrollimatud kogupaugud toimuvad su enda ehitatud kodus, oma teenitud autos või oma kaetuks-ostetud toidulaua taga, tahaks küll mõnda emade-isade kaitsesse kaevata. Kui mu iseenese erakordsusest pulbitsev esiklaps (esiklapse koht on esikus! – tsitaat Vello-Lauri-isa-Saatpalult) praalib ja hinnanguid lahmib, kõigi teiste pereliikmete peale röhib ja nii väiksematele lastele kui koertele pähe astub, tekib esiteks küsimus. Miks selliseid juurde tehakse, kui näha on, milliseks haraliseks mölakaks kunagine armas väike laps kasvab. Teiseks ahnitseb selline laamendav säinas endale tähelepanu, energia ja jõu, mida vajaksid nooremad lapsed. Kolmandaks pole ma suutnud talle jõuludeks kingitud lõngadest tänini kampsunit sellepärast valmis kududa, et kui kampsuni omanik mulle just parasjagu pähe astunud ja hinge essunud, ei saa ega taha ma ju tema jaoks kõiki neid loendamatuid südamlikke silmuseid moodustada, millest tekiks tõeliselt soe kampsun. Neljandaks on tolle puberteedi-pursetes energeetilist mürki pritsiva sepa papa avastanud, et oluline põhjus, miks ma koerad ja väiksemad lapsed võtan ning võimalikult tihti ja kauaks teise koju lähen, on tahtmatus mingilt mullitavalt teismeliselt pidevaid negatiivseid laenguid saada. Ennast täis noor isane lammutab perekonda. Ja tüdrukute laagrisse tädiranda läheb vaid siis, kui selleks ise pappi teenib. Oh aeg, selline tühjatäis upsakus ei lase järsku kondoome kah kasutada…
Loode-Saaremaa ürgloodusse aga üritan päris-maastikele ja tõeliste väärtuste juurde meelitada hoopis tädipoja tütre Karoliina. Dagö plaadil “Joonistatud mees” on temale pühendatud laul “Tõuseb traavile”. Sellepärast, et Veskimetsa tallis ratsutamas käies on tüdrukust tõeline hobuhaige saanud. nagu see ikka käib. Ja laul on ajendatud sellest, et ratsutamas käimise pärast kadetsejad ja need, kelle vanemad pole sihukesed kuulsad laulukõrid nagu Karoliinal, peavad vajalikuks tüdrukule kätte maksta. Tüüpilise koolivägivallaga. Jõhkra tagakiusamisega. Mis on tuttav paljudele, kes on ise koolipõlves tublid olnud või kellel on tuntud vanemad. Kärbeste jumal on uskumatult järjekindlalt ja põlvkondi kestvalt jõhker. Ja pärast neid rämedaid üleelamisi, mida laste õelus ja tapahimu võimaldab, kulub sellele väikesele valge peaga tüdrukule koos minu tütrega hirmus üliväga kangesti ära tõhus tuuldumine Anne juures, maailmas nii ainulaadses paigas. Ütleb mu sisetunne.
Ja sisetunne keeras mind teel Orissaarde pärastlõunasele lugejatega kohtumisele sealses vallamajas Kaali järve äärde. Järgmisel Saaremaal-käigul – eks siis, kui lapsi Anne laagrisse viin – vaatan lisaks Tika talli unikaalselt leidlikule maneežile ka Kõljala talli, mille silt magistraali ääres on. Seekord oli tunne minna ja Lennartile seal meteoriidikraatri ääres hüvasti öelda. See müstiline paik oli talle – ja on ka Jaan Krossile, nagu näitab romaan “Taevakivi” – ülimalt eksistentsiaalse tähtsusega. Nii et paremat paika Presidendile kummarduse tegemiseks pole. Kaali järve ääres poest jäätist ostes – trahter ja kõik muud asutused olid kinni – kuulsin müüjalt, et ega ühelgi aastal enne mai lõppu midagi lahti tehtagi. Nojah, ja siis ummistavad nii praamidega – kui nüüd ka kruiisilaevadega – tulijad kõik selleks ajaks avatud poed-trahterid ka kohe kurgumulguni ära. Ei, ikka tuleb praegu neile puhkusepõigetele minna – võileivad ja puljong termosega kaasas!
Orissaares ütlesid mõned emandad, kes lugejatega kohtumise publiku hulgas olid, et nende meelest on mu raamatutel raviv jõud. Et need on südamega tuntud asjadest jumaliku juhatusega kirjutatud – mistõttu toimin kirjanikuna nagu hea nõid. Jumal tänatud! Ma olen ise seda alati arvanud, lõpuks ometi saavad ka tädid sellest aru – ei suhtu meedia kultiveeritud eelarvamusega ah-teadagi-see-Murutar, vaid loevad, mis värk tegelikult on. Ju ma vist selle rõõmu järele, et ometi on hakatud mu raamatutes päriselt sisalduvani jõudma, sinna Saarde ja Muhku siis kokkuvõttes sõitma pidingi. Lisa-auhinnaks kohtumine ühe poni, paari jaanalinnu, tütarlaps Uudekülli ja suure hulga raamatusõpradega. Laenguga sellest rõõmust on kangesti hea kohe homme sukelduda töhe, mille tegelikud viljad valmivad alles sügisel. Tänu taevale – kõik ei pea ikka tõesti enne uue lapse sünniga kaasnevat järgmist elujärku valmis saama ega ära juhtuma! Töö ise algas täpselt aasta aega tagasi. Üks teatrisõbrast harrastusprodutsent palus mul Merle Palmiste jaoks kirjutada sellise monoetenduse, nagu Jan Uuspõllu mängitav “Ürgmees”, millega Tartus uut ja karsket elu alustanud ürg-andekas-mees tänini mööda Eestit tuuritab. Kirjutasin. “Pidu!” sai nimeks. Merlele sobis. Lavastama hakkas seda Mati Unt. Ja suri ära nii, et mu käsikiri jäi lauale lahti. Produtsent jäi nõutuks – kes lavastab? kas kõrtside jaoks liiga intelligentne, tõsine ja nõudliku huumoriga ei ole? Nõnda, et saatsin tüki näidendivõistlusele, kus ta ära märgiti. Ja ära märgati. Rakvere teatrijuht Üllar Saaremäe soovitas mu üpris avameelset ja ehmatavalt ausat naisinimese siseilma uurida Ülle Lichtfeldtil. Üllele läks peale võimalus mängida seda, kuidas küps naine käitub, kui teised ei näe – ja kuidas mõtleb, kui mingit tsensuuri ei ole. Kontrollis selle teksti kandvust oma tuttavate peal, kes töötavad väga erinevatel erialadel ja on võimalikult mitmekesiste olemus-rütmidega. Töötas! Nii me selle – küllap üsna palju kõmu tekitava – ühe-naise-tüki Ülle ja Üllariga Rakvere lavale vormimegi. Kohe sügisel, enne kui järjekordne muusikal “Fame” Ülle alla neelab. Homme töötlen selle teksti Saardest ja Muhkust toodud paueri pealt suvevalmiks. Värske pilguga üle käidud režiiplaaniks, mis sobib kunstnikule-valgustajale-musakujundajale kätte anda ja suveks laagerdama jätta. Sest suvel on suvi. Ja suvel teevad kõik seda, mida tegelikult oleks targem kohe praegu teha. Aga pärast suve tuleb kuldselt tegus sügis ja tegelikult on hullult hea teada, et alati on rohkem ees kui juba ära tehtud. Mitte kunagi ei saagi kõik tehtud saama, nii et alati on rohkem tulevikult oodata kui minevikus olnut kahetseda või härdalt meenutada.


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat