Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Alustagem puhkusereisidega otsekohe ? ütlevad Muhu- ja Saaremaa


Mis asi õieti on puhkus? Kõige kindlamalt on see niisugune olukord, kui me ei tee parasjagu oma rutiinses rütmis seda, mida teeme tööpäevadel. Ja et poleks kiusatust ega võimalustki puhkuseks võetud ajal seda va rutiinrütmi tiksuda, tuleb ära minna. Luud ukse ette risti, lapsed hoiule ja koertele-hobustele ajutine hooldaja ning minekit! See ära minemine on nüüd, Euroopa Liitu kuulumise ajal üks suhteline nähtus. Ükski euroliiunud maa pole ju eestlase jaoks enam õieti mingi välismaa. Nii, nagu nõukaajal oli kogu tiblandia pära-Siberini üks rodina kõik. Ja kui igasugune muu euroriik on juba nagunii teoreetiliselt sama riik, mis Eesti, siis pole kevadise puhkuse sooritamiseks mõtet mingisse Lätti ega ühtegi Austriasse tungidagi. Oma enese isamaa erinevad nurgad – iseäranis saared – on kah välismaa küllalt. Ja on tõesti oma rütmide, meeleolude ja õhustikuga midagi väga muud kui kodu. Kasvõi sellepärast, et kodust minema putkates on meeled väga avali ja hing üdini võtuline. Proovitud.
Just praegu ongi ülim aeg seesinane kodust jalga laskmisega meelte avamine ette võtta. Suvel ummistavad turistid ju viimse kui paiga, mis vähegi ilus ja mõnus. Möödunud suvel Saardes ja Muhkus nägin. Praamile ei mahu. Parklatest saab kirjusid kindaid, dolomiituhmreid, kadakast kulpe ja leedu merevaigust seinapilte parseldav laadaplats. Toidukohtades räägib kümmet võõrkeelt mitmetunnine järts. Millessegi süvenemiseks, muististe ja vaatamis-tunnetamisväärsuste enesest läbi laskmiseks peab ikka kohe väga fakiir olema. Et massidest mööda ja läbi vaadata. Turistide lapsikust lärmist mitte häiruda. Varvastel tallajaid tolereerida. Tühja sa nii fakiir olla suudad. Mullu-sui oli nii, et avamere purjetajate aasta suurim üritus, Muhu Väina Regatt lõppes sedapuhku Roomassaare sadamas – mahukam kui Kuressaare jahisadam, sellepärast – ja ma sõitsin mõnele meremehele sinna vastu, et ta maisele-maale ää viia. Muidu võib ju suved läbi meheta hakkama saada, aga kui jahtlaeva Temper kaptenil ehk mu seaduslikul juhtub juubel olema, siis võiks ta ju muuseas ise kodus olla. Tookord jäid alust läbi öö Pärnusse tooma meie vanim poeg, noorema poja ristiisa Toomas Vooglaid, geenivana Andres Metspalu ja Otepää hotelli Bernhard pidaja Madis Mutso. Oli meeleolukas öö, sest mede rannatalus Liu randaski sadas põigitine padukas risti l&a ml;bi majaseina voodisse. Aga tormiöödel kaldal unetuna püherdades oodata on alati hullem kui ise merel möllata.
Nojah, ja siis Roomassaarde sõites käisimegi väiksemate lastega läbi Pädaste mõisast – ei mingit kreembrüleed, vaid isegi pissile raha eest! – ja Kaali järve äärest ja… Tundsin end lõpuks ise tookord kah pilte plõksiva pinnalise jaapanlasena, kes kodus pärast pildi pealt vaatab, kus käis – just sellepärast, et liiga sesoon oli. Õlgadest kitsas. Närviliseks ajas. Mitte ainult see, et lühikese suve jooksul kõik korraga ühte kohta trügivad, vaid ka see, et oma enese muidu mõistlikud lapsed korraga topelthinnaga turistikampsuneid ja lõikelaudu nõudma hakkavad. Võeh.
Ja me peame ise olema piisavalt taibud ja ettevõtlikud, et sellest tapvast sesoonsusest välja rabeleda. Mis siis, et ta on ülemaailmne. Mis siis, et ka läbi Skandinaavia poolsaare lõikuv Göta kanal ja selle kaldad – millest pärast mullust laevaretke ka siin jutustasin – kukuvad augusti lõpus talveunne ega ärka enne järgmise suvise koolivaheaja algust. Mis siis, et kuna ma olen kõik korrad Gotlandi kirjanike pansionaadis kirjutamas käinud kevadtalvel, ma tegelikult oma kuulsusrikast keskaega müüvat turistide-Visbyt ju ei tunnegi. Just peaksime kohe praegu, enne kui võõrhordid paisu tagant pääsevad, vähemalt oma kodused kaunidused üle vaatama. Võin kinnitada, et just praegu talveunest üles sulavates saarlastes on midagi mõnusalt turvalist-lubavat. Armas ja romantiline on isegi see, et aprilli keskpaiga Muhk ja Saar on kõikjal peateedest kõrval olevates eluavaldustes kuidagi nunnult liibalaaba. Sügisel on pärast eelmist turistide tsunamit hakatud maju vooderdama, katuseid vahetama, juurde ehitama, lappima ja täiendama – aga kas sel hetkel, kui tuli lumi või talveuni või sai papp lihtsalt otsa, - on kõik käest kukkunud. Pool tuuletõket pandud, teise poole ees sokk või plastikaatkott. Muist katust vastselt rootatud, muist puha kombinee väel. Ärgu need saarlased, kes oma elamisi teises tehnikas haldavad ja valdavad, nüüd mitte pahandagu. Lihtsalt need majapidamised, mille äkitselt hangumise ja nüüd ettevaatlikult ringutava ärkamise märke ma mõne päeva eest nägin, olid sedaviisi keset putitamise haripunkti pidama jäänud.
Saarlased ise ütlesid pärast nii Kuressaares kui Orissaares, et tegelikult oleks ka nende endi jaoks just praegu ainus aeg mandrile vaatama minna, kuidas Virus ja Võrus talv on möödunud ja mida ilusat on näidata kevadisel Pärnul – kuni Viisitamme sugune ebard-marionett pole seal kõike laiali lammutanud ja maha müünud. Ülejäänud Eestil on jah naljakas, kui “Täiesti salajane” jälle suvepealinna meerist ullikest aasib, aga Pärnus üles kasvanuna ja oma koduaknast üle lahe seda õnnetut linna nähes on ikka õudne, kui kunstimuuseum ees ja garnison järel, sealt kõik aina kaob ja kustub ning Ain Hanschmidt ehitab uue kuurordi hoopis Lasnamäe veerele… Praegu oleks ainus aeg üksteist üle vaadata, sest suvel ei saa ju keegi kodust ära minna, kes vähegi turismuse alla käib. Pidagu ta taimetalu, vabaõhuteatrit või mida iganes – suvel tuleb oma kodus püsides kogu võimalik papp kokku hüüda ja koju püüda, et talv üle elada. Millest järeldub, et me teeme oma suveteatreid ja matkaradu tegelikult a priori tallinlastele või muudele välismaalastele. Ainult need saavad sel ajal, kui tegeliku Eesti inimesed töötavad ja teenivad, ringi sõita. Ja kokku korjatud koore pealt iseennast kultuuripealinnaks kuulutada.
Olin kutsutud hommikupoolikuks Kuressaare raamatukokku ja õhtupoolikuks Orissaare vallamajja lugejatega kohtumisele ja kui sa juba end üle mere oled vedanud, vaatad ikka enne-pärast-vahepeal põhjalikult ringi ka. Seda enam, et kella üheksase praamiga veetakse ohtlikke veoseid – ju siis kütust saarterahvale? – ja kuidagi turvalisem tunne on sel juhul tund-paar varem üle minna. Kusjuures just need varahommikused tunnid on kõige magusamalt värsked, hunnitult vaiksed ja energeetiliselt puhtad ju. Ja ma ei helistanud ühtegi kohta, kuhu mõtlesin tee peal sisse vaadata, ette. Tahtsin, et kõik oleks nii, nagu ta seal saartel igal hommikul – või pärastlõunal – just olema juhtub. Et keegi ei närvitseks saabuva külalise pärast, ei keedaks ega küpsetaks, vaid laseks asjadel olla, nagu nad on. Mulle endale muide istuvad just spontaansed läbiastujad, kes saabuvad sellepärast, et tundsid tulla – ega jää liiga kauaks, sest kutsutud-planeeritud külalised ei taha ju kunagi väga vara ära minna.
Juba varahommikuselt praamilt olid näha parvedena taevast ja vett katvad luiged-lagled-haned-pardid. No mida linnugrippi! Üle kevadvines maa ja vee tuututavad linnud olid otsekui elus illustratsioon sellisele loogilisele mõttele, et nii pikka peiteperioodi linnugripil pole, et põdejad rändelt tagasi jõuavad. Koju jõudsid terved. Ja neid on rõhuv elamus. Mõnusalt rõhuv. Oli siis vaja linde koju oodates lasta panikööridel tekitada kujutluspildid sellest, kuidas grippi kõngevad hitškuki kanad suvalistes kohtades maha matsatavad, kassid-lehmad-naabritädi surmatõppe nakatavad ja mis kõik.
Hiljuti ütles Anu Andruse naine Ansip meie pika vestluse ajal, et kuivõrd ta töötab naistearsti ameti kõrvalt ka ravimiuuringute alal, pole leivaisa teemal küll väga kena sõna võtta, aga linnugripi polundra oli küll farmafirmade ja poliitikute üles puhutud mull. Anu meenutas, et juba meie lapsepõlves – ja ka sajandeid varem – oli teada, et linnud kannavad ja põevad mitmeid tüütuid haigusi, mistõttu pole mõistlik neid käppida. Praeguseks lihtsalt on neid inimesi, kellel on vaja oma peresid toita, olnud aegadega võrreldes tohutult palju rohkem. Need inimesed uurivad ja ravivad linde. Töötavad välja ja toodavad vaktsiine. Korraldavad riiklikke ettevaatusabinõusid. Neid on tuhandeid. Summad, mida nad teenida tahavad, pole pehmelt öeldes väikesed. Ja niimoodi on – nagu USAl Iraagiga nafta pärast ja sõjatööstuse toitmiseks – poliitikute ja farma-maffia ühine huvi olnud paanika üles kütmine. Ja sellesse miljardite matmine. On teadlasi, kes räägivad ka diversioonist – kunstlikust inimohvrite tekitamisest Kagu-Aasias. Aga neid lindemusitanud tobusid on selleks liiga vähe, et asi näeks biorünnaku moodi välja. Küll aga suutis Pärnu kuritegelikkuseni kohtlane linnavalitsus ka selles vallas konkurentsitult kõige värdjalikumalt käituda – pani parkidesse, kes pardid talvitusid, sildid, et linde ei tohi toita. Mis tähendas nende mõrvamist. Kustkohast need linnarahvaga arvestanud prääksud sellise keelu järel süüa pidid saama? Õnneks oli seesinane kliiniline raad juba nii kapitaalselt Pärnu linnarahva taluvusel viisitammunud, et neist perverssetest siltidest ei hoolitud ja tädikesed, kellest igaüks tundub olevat linnapeast tervema mõistusega, aitasid linnud ikkagi kevadesse.
Keerates Kuivastu-Kuressaare magistraalilt kõrvale kitsastele tanumatele, põllukividest aiakeste vahele sellele poolteisele kilomeetrile, mis tuleb katta peateelt Tihuse taluni ja Kivisoo Martini majapidamiseni jõudmiseks, meenusid järgemööda kolm inimest. Nagu sellistel retkedel ikka need assotsiatsioonid ja üksteisest välja kasvavatel teemadel mediteerimised tekivad. Heiki Kranich. Hille Hanso. Alar Sööt. Ja üks koer ka – Tobias-Frankenstein. Jutustasin ka heale Horsemarketi lugejale üsna põhjalikult, kuidas mu bernhardinnal Barbaral esimene pesakond nädala aega enne õiget aega ilmale tuli, 11 kutsikast lõpeks 3 ellu jäid ning kuidas Pärt ja Hermann oma kodud said. Praegu on täiesti kindel, et mõlemad Eesti heliloojate järgi nimed saanud poisid on nii ideaalsetes kodudes kui üldse olla saab – käivad koertekoolis, on hoitud ja armastatud ja täitnud igatpidi kõik ootused-lootused, mis neile neid perre võttes pandi. Ja mõnesajagrammine Tobias, kes mul autos Mulgimaal sündis, kui sünnitegevuse takerdumise tõttu Võrtsuäärsest kodust Pärnusse keisrilõikele kavatsesime kihutada? See mõnesajagrammine äbarik, kes esimesel kolmel nädalal 510grammisena püsis, nabapõletiku sai, kogu aeg ära surra ähvardas – ja sitke uss-kass-looma kombel lõpuks ikka välja vedas? Tema on nüüd emast – kes on märkimisväärselt kõrgejalgset ja suurt liini bernhardinna – mõni sentimeeter kõrgem, käpp kolmandik suurem ning kuivõrd ta on ju vaid 8kuune, kasvab aasta aega veel. Sellel “äbarikul” on kõige madalam hääl, mida ma elus ühelgi koeral kuulnud olen ning varsti hakkavad teda “naabrinaiste” innaajad huvitama. Sellepärast ei vaadanudki ma noid Muhu maalilisi kiviaedu imetleva romantikupilguga, vaid küsisin koerakasvataja rakursist: mis looma need õigupoolest kinni pidama mõeldud on? Samas võib saarlastele nende unikaalsete kiviaedade pärast kade olla. Möödunud aastal täpselt samal ajal, kui meil olid Liu rannas orkaanijärgsed tõsised talgud – suur kopaga traktor ja mituteist asjalikku inimest abiks – tahtsin Pärnu lahe äärest mingist umbmäärasest “kuskist” vedada oma õuele põllukive uuele kõrvalhoonele vundamendiks. Üks talgulistest, eks-min Kranich, kes mõnuga sauna mereveest leotatu asemele uut mööblit meisterdas, tegi siis lihtsalt ja veenvalt selgeks, et see pole võimalik. Eranditult iga kivi ja kivihunnik kuulub kellelegi. Äärmisel juhul võiks osta – aga kujuteldamatult kallid on – ja lühidalt öeldes praegusel ajal enam ei aiaks ega vundamendiks, istumiseks ega lihtsalt ilu pärast endale neid põllukive ei saa, kui nad enne su maa peal polnud. Heiki üheselt karmi korralekutsumise kinnituseks saabus traktorist, kelle ikka vargsi paari väljavaadatud kohta kivivargile olin saatnud, mornilt tühja kastiga ja teatas, et lubati tina anda, kui kasvõi ühtki kivi puutub. Nii lihtne ongi.
Alar Sööt meenus seoses sellega, kui tihedasti saartel majad ja majapidamised omavahel koos kobarduvad. Napilt mõnel tuhandel ruudul igaüks. Naaber silmsideme ulatuses. Turvaliselt ja ilmselt ka praktiliselt. Selle, päritolult Rõngu mailt juurneva Karl-Eduard Söödi järeltulijaga seondus nii tiheda asustuse täheldamine täiesti asjalikul põhjusel. Alar sai tuntuks Peugeot’ Lõuna-Eesti müügikeskuse üles ehitamise ja käima lükkamisega. Tema legendaarseks kujunenud juhtimisel tegi see prantsuse automark uskumatult head tulemused-müüginumbrid. Ma isegi kandusin kaks aastat tagasi tema haardes ta kabinetti, kust väljusin Peugeot Partneri omanikuna. Olin mõelnud oma seitsmenda auto osta poest ja päris uuena, mistõttu kaalusin Lada ostmist. Vähem kui veerand tunniga pakkis Söödi-vana mu Partnerisse. Mu mees oli kirjastuse ja raamatukaupluse jaoks temalt juba mitu-mitu sellist tööinimese mudelit ja ka iseendale järjest ainult Peugeot’d ostnud, sõpruskond oli ammu prantslase-usku pööratud – ja mind tõmmati samasse paati. Jube hea müügimees on Alar Sööt. Lausa erakordne. Kusjuures Partner ongi täiesti mega majapidamismasin – olen kahe aasta jooksul temaga vedanud lisaks lastekarjale ehitusmaterjale, mööblit, aiasaadusi, liiva – ja lisaks seal sees ka kutsikad vastu võtnud. Ainult et Alar pani kohe selle tehingu järel Tartust minema. Ehitas majakese Randvere kiriku lähedale, sõi end kinnisvaraturul kapitaalselt sisse ning on kahe aastaga saanud väga veenvaks ja usaldusväärseks kinnisvara arendajaks, kelle põhilised partnerid on Inglis- ja Iirimaal. Ja kaks aastat Tallinnat osutus talle endale taluvuse piiriks. Tema ustav kaasa Milla hakkab jälle majapidamist kokku pakkima. Sest jõuluks saavad Söötidest Mäksa molud – nad ostsid Emajõe ürgorgu mõõduka suurusega maalapi, mille peale Alar ise uue kodu projekteeris ning kohe läheb ehitamiseks. Aga enne võttis ta müüki mu rannatalu kõrval kasutuna seisva rannakarjamaa. Sellepärast see, tiiru Tallinnas ära käinud tartlane, kelle kõik sõbrad on kas Tartus püsinud või teel tagasi koju, mulle neid kitsaid Muhu krunte vaadates meenuski. Täpselt neli aastat olen metsiku rannakarjamaa kõrval seistes võinud uhkelt teatada, et kõik see laga ja risu on minu oma. Mees – kellelt paraku kinnisvara tehinguid tehes luba tuleb küsida – arvas esiti, et suurmaaomanik olla on ikka jube uhke ja et äkki tahab mõni laps tulevikus sinna tühjalt seisva maa peale maja ehitada. Tühja nad tahavad. Kui paljud meist endist on oma vanemate varutud maapoolikule kodud ehitanud? On kaks võimalust. Kas päritakse vanematekodu tükkis täiega. Või rajatakse uus elamine täiesti uude kohta. Abstraktse maaomamise asemel on mõistlik endale asjalik naaber tekitada. Üleaedne. Suits korstnas ja tuli aknas. Enda vastu sõbralik on ennast enne euro tulekut pangalaenust vabastada. Mis siis, et igakuine aadrilaskmine on tava ja norm. Vahepeal tahaks selles elus ka mitte pidada panga pärast igas olukorras nii- ja naapalju igakuiseid tuhandeid teenima. Nii et Alar lubas mu küljes puugina imeva liigse maa veel enne maha müüa kui mu viies laps juuni alguses ilmale tuleb. Ja tema müüdud Partner hüüdnimega Diiselbuuts on samuti ülim aeg välja vahetada. Kui mõne autoga koos liiga palju läbi elada, kasvad selle plekist tarberiistaga mõttetult kokku. Ühe lapse ja ühe bernhardiini lisandumine – ehk siis viis last ja kaks koeravolaskit – eeldab kolmandiku võrra suuremat mudelit. Ja nii jõudiski minu uus kodumasin, kirsipunane Peugeot Expert äsja Prantsusmaalt tehasest Tartusse. Asjalik ja luksusteta väikebuss. Juhi kõrval kaks kohta – et jõnglastel seisaks ilma üle õla vingerdamiseta silm peal. Tagaosas lahedasti ruumi nii koerte kui asjade jaoks. Kusjuures ma ei saa tegelikult aru, miks selline asjalik tööloom ja tarbeese Eestis nii vähe levinud on. Neile, kellele naksitrallide Partner väike ja Boxer samas suur, ideaalne vahevariant ju. Põhi ja käiguosa liiatigi samasugused, nagu luksuslikumal 806-l ju ka veel. Ja ma pean ta nüüd sealt Kommestist siva ära tooma, sest Tartusse tagasi kolides hakkab Alar ilmselt siin jälle mingit automarki müüma – mida ta ebausu tõttu veel ei nimeta – ja siis hakkab kogu ta sõpruskond nagunii selle sordiga sõitma. Nii et praegune autovahetus tuleb siva ära sooritada, enne kui fenomenaalne müügimees Sööt jala vahele saab!
Hille Hanso tuli aga seetõttu meelde, et kõiki neid eelnevaid mõtteid veeretasin tema lapsepõlve tee peal. Sellel kitsal tanumal, kus autod peavad teineteisele teed andma ja juhid naeratavad silmsideme tekkides, kõndis tema otse loomulikult jala. Iga ilmaga. Tänane telefirma Ruut produtsent Hille sõitis igal nädalal oma Saaremaal asunud vanematekodust bussiga Muhumaa Kuivaste poolsesse otsa. Ja astus kõik see poolteist kilti maanteest Tihuseni läbi pori ja hangede hobuste poole. Selleks, et Martini käe all ratsutama õppida. Sellises tehnikas, et kui väike plika paukuvas pakases näost väga siniseks kiskus, pandi ree järel end soojaks jooksma. Ja tulemus oli nii põhjalik armastus eesti tõugu hobuse vastu, et tal on praegu Tallinnas Tondi maneežiski iga päev ratsutama ja kallistama ootamas eestlasest Tusklik. Saaremaa kiviaedade vahel seni hobuste vaba armastuse käigus valmis nikitsetud, kuni peremehed vötsivad ölle. Iga päev ratsutamas käiv teletädi on oma pontsaka-iseloomuka hopsiga tõestanud, et lisaks vähenõudlikkusele-paljusuutlikkusele võivad eestlase allüürid ja hüppevõime absoluutselt ilusad ja arvestatavad olla.
Tihuse talu kodukal lubatakse enam kui 100 eesti tõugu hobuse pakutavat ratsutamist kümmet erinevat marsruute pidi (kuni 50 kundet korraga), kalessisõite, lõkke tegemist ja saunatamist ning õpperetki muinaskultuuri radadel. Mida tahaks tegelikult eriti näha ja kaasa teha. Ilma ette helistamata oli selle talu juures varahommikul näha äsja kuivama heisatud pesu. Parkimisplatsis kena hobutreiler. Treeningplatsidel madalad tõkked, mis jutustasid hiljuti tunnis käinud lastest. Külavahetee kabjajälgi täis. Teiste seas hulk rõõmsaid varsakapju. Ses mõttes, et varssade kabjajälgi. Veelindude parved lendasid üle 1879. aastast pärit aida ja 1930ndaist pärit elumaja, mis turistide tulekut ootavad, et nende pealt lisaks hoburõõmule ja muinaskultuurile ka öömajutamisele eelneva kalasuitsu ja lihagrilli eest teenida. Vahva ju.
Martini iga võimalikku värvi hobuseid endid nägin tee ääres koplis mängimas tegelikult alles õhtul, kui hirmsa kiiruga praami peale kimasin. Et nad kusagil karjamaal oma asju ajavad, oli loogiline – aga päeva lõpetuseks nemad ised ka ära näha oli armas lisa boonus. Varsakapjadega. Varahommikuses majas olid trepil korralikus rivis ratsasaapad, esikus kaskad ja muu ratsavarustus. Sauna eesruumis müttas pesumasin omasoodu järgmist pesulaari nöörile saata. Kuna hõikamise peale ei juhtunud midagi ega kedagi, jalutasin majas omal käel-jalal sõbraliku ja loodetavasti mitte liiga pealetükkiva uurimisringi. Ärgu hea pererahvas pahaks pangu. Jalad pühkisin puhtaks ja nägin mõnusat lihtsat söögituba, teenekat, ent kobedas korras kööki ning valmis seatud magamisasemetega tube. Suurimas neist talvekorterisse ära pandud ka professionaalne massaažilaud. Teate küll, sellise näoalusega, mis mitmeks tunniks raamid näkku jätab, kui su tagumine pool põhjalikult läbi töötatakse. Ruumikujundus on Martinil muhedalt eklektiline – vaibad-kardinad-voodipesu kõik erimoodi lillelised-triibulised-ruudulised. Imposantse kirjutuslauaga staabis seinal ristpistes seinavaip, millel väljaõmmeldud lossi juures selgituseks ka kiri, et see on… Kingissepa loss! Oi aegu, millest me kõik läbi oleme tulnud. Muinaskultuur seegi! Nagu meie vanaemade poolt isetehtud suusamütsidesse kootud firmakirjad Akepladi, Labidas ja Didadaagi.
Välisilme poolest ilmutab Martini laialdaselt tuntud ja tunnustatud majapidamine aga ilmselgeid edenemise märke. Teine korrus on välja ehitamisel ja uus rookatus paigaldamisel. Praegu selline tasandamata tukaga, nagu mõni vabal pidamisel eesti tõugu hobune. Et Martini iiri setteril oli sel kevadel üheksa kutsikat, seda kuulen juba Kuressaare raamatukogus ühelt bibliograafilt, kes just tal külas oli käinud, sest maailm teadagi on väike. Ja minul legendaarse Martiniga kohtumine alles ees. Seda on mõttekas ja täisväärtuslik korraldada siis, kui saab temaga mõnele ta matkarajale ja muinaskultuurile minna – kaheksanda kuu keskel sedapsina ei julge tegelikult õieti hobusekarja juurde karjamaalegi ronida, sest kui hopside seas rüsinaks läheb, ei saa paks ju end jalust äragi veetud. Küll jõuab kõike. Aastatega on see teadmine küll kätte õpitud, et ükski seisund pole igavene ja et aeg läheb kurjamoodi ruttu. Nii et – kohtumiseni, Martin! Ja õnnestunud kodusid kõigile su setteri kutsikatele!
Maanteele tagasi saab Tihuse juurest ka edasi, Hellamaa kirikust mööda, mitte tagasi sõites. Mis puutub maanteelt maha haakide tegemisse – mis tegeliku elu ja õhustiku kätte annavadki ju – siis Koguvas olen nii mitmeid kordi käinud, et sinna ei tõmmanud. Seekord. Muhu Maalinna külastamine jäi jällegi järgmiseks korraks. Sellepärast, et selle jaoks peab võtma eraldi aja – nii kohale kõndimiseks kui asja olemusse süvenemiseks. Olin juba kahe saare vahelisel tammil, kui õnneks kohale jõudis, mis seekord alateadvuse tähelepanu pälvis ja kuhu oli piisavalt aega haak teha.
Kannakas ja tiba Kuivastu poole tagasi - ja Muhu jaanalind.
Miks peaks üks normaalne inimene tahtma kaunil kevadhommikul, kui tuhat erinevat lindurit nagunii üle pea vihistab, tahtma jaanalinde näha? Näiteks sellepärast, et mu naabrusse Audruranda lubati, aga ei võetud. Sokk – tähendab, lugupeetud hajameelselt abielus näitleja Jüri Vlassov – lubas Käspre tallu, kus ta oma Ilonaga elab, ka jaanalinnud võtta. Ilona uuris seni, kuni Sokk sooritas oma rolle – muide viimasel ajal on need tal ka Endla teatris haruldaselt kobedad, nii “Martini ja Mary loo” nimiroll kui “Mis värvi on vabadus” laulev Einstein - , et jaanalindudest on eranditult kõik alates munadest ja sulgedest, lõpetades luude ja lihaga, võimalik maha müüa. Ainult kisa jääb turustamata. Sokud olid sellegi välja selgitanud, et jaanalind on ikka nii loll, et kui oma peremees paneb teised riided, siis ta oma leivaisa enam ära ei tunne ja võib igaks juhuks kolakat anda. Paraku on see kõik seni mede kandis teooriaks jäänudki, sest Vlassov ei oska autot juhtida, Ilona peab teda proovidesse-etendustele-salvestustele-kontsertidele sohverdama ning kes ja millal siis nende jaanadega jagada jõuaks.
Teatav alateadlik põhjus jaanalindudele pilk peale visata võis olla see, et mõne aja eest avaldas Eesti Ekspress naljaküljel rubriigis “Nagu kaks tilka vett” kõrvuti selle lindlooma ja naeratava Tanel Padari fotod. Jummala eest, olid täiesti ühte nägu tõesti! Ja näe, paksule puuküttega maanaisele piisab ühest Kroonikas ilmunud moblaga tehtud fotoseeriast, et tahta kasvõi Padari nägu jaanalindu näha! Aedikute servas asuvate lindlate luugid olid lahti, nii et kõik sealsed rokkarid ja rollerid vaatasid hajameelselt välja. Täiesti hääletult. Väga suurte ja eriliselt pruunide silmadega. Ühelgi neist polnud sellist nägu, et allpool vaatevälja samal ajal keegi kasvõi salaja suhu võtaks. Avalikust andmisest ja uudise künnise ületamisest rääkimata. Küll aga tantsiskles lindla aia taga ülimalt heas tujus ja sõbralik poni. Inimest nähes rõõmus, hele lakk karges tuules lennus. Selline muruniiduk siis jaanadel. Esinduslike elamute ees seisvad autod vihjasid, et ka pererahvas oli kodus. Tuhat tänu, et ei pidanud mind ohtlikuks ega tulnud ka nende eluskitega tõtt vaatamise eest piletiraha kasseerima!
Ühe poni ja mõne fossiilse sulg-olendiga tõtt vaadates kulub aeg muide uskumatult ruttu. Lähed läbi nende olendite teistesse ilmadesse ja tõelustesse, nii et hommikupoolikul ka Tika talli üle vaatamiseks mõeldud aeg oni ära kaduvikku voolanud. Tika talli minna soovitas üks asjalik hobuinimene Raili. Ütles, et sinna Väikese Väina äärde on ehitatud ülimalt leidlik ja nett maneež. Vast ta seisab seal pikemat aega, nii et jõuab ka edaspidi näha ja teistele soovitada. Raili aga küsis ka, kus kohta on jäänud see Eesti ratsaspordi ajaloo raamat, mida me Sven Šoisi ja Siim Nõmmojaga koostada-välja anda lubasime. Et seda on ka mitmed teised uurinud, kellele jäi meelde, et midagi sellist sai välja kuulutatud, siis selgitan.
Raido Kollom ja hobusõbrast telemees Ruus on mitu viimast aastat käinud mööda võimalikult kõiki neid ratsaspordis ja hobusekasvatuses tegijaid, kes vähegi elus on ja asju mäletavad. Nad on kahekesi uskumatult väärtusliku ja põhjaliku mälestustekogu salvestanud-talletanud. Mullu augustis sõitsin Niitväljale isand Kollomi juurde, hambus lühidalt väljendudes koostööettepanek: tema on materjalid suurde üliväärtuslikku hunnikusse kogunud, mina oskan kirjutada. Mees oli nõus, et sobin esiteks sellepärast, et mul pole andmeid läbi töötades ja üldistades mingit oma asja ajada ega suhtumisi-tõlgendusi kallutada. Teisalt sestap, et minu kirjutatuna ei tuleks asi mingi kuiv dokumendi- ega aruandekogu, vaid elus lugu. Küll aga arvas ta, et ehk peaks iga teema erinevale autorile kätte andma, nii et ratsaspordiloo raamatul saaks mitu autorit olema. Ja kõik need mitu viitsiksid kogu talletatu läbi vaadata, süstematiseerida ja üldistada, et sealt oma aspekt välja sõeluda – küsiksin ma. Ja arvas tema ka, et selle asjaga ei või kiirustada. Et aega on. Olles Kollomist oluliselt noorem, ei arva mina üldsegi, et aega on – liiga palju ea- ja teekaaslasi on vaja olnud järjest matta. Tükkis nende edasilükatud plaanidega. Mitte midagi ei või mitte kunagi edasi lükata, oli ühe Soomaal elava noore naise viimane õpetus. Vestlesin temaga paar nädalat enne, kui ta maovähi metastaasidesse suri. Kaks väikest tütart, hall mära, bernhardiin ja taks, kaks kassi ja mees jäid maha. Ja see Linda ütles, et kõigil meil on Minek palju lähemal kui ette kujutame. Et meist siia ilma jäävate laste eest hoolitsevad sõbrad-sugulased ikka – loomade elu tuleb enne lahkumist ära korraldada. Ning Linda ütles, et kõik kavatsetu tuleb otsekohe ära teha. On tuhat võimalust ja põhjust, miks järgmist võimalust ega päeva ei tule. Ah, eks ma sain Kollomi puhul loomulikult aru, et tegelikult tahaks mees ikka ise selle raamatu ka kokku kirjutada. Sellepärast, et materjali jäädvustamisega on juba nii tohutu töö ära tehtud. Sellepärast, et ise kirjutades oleks kindel, et tema tõlgenduste kõrvale ei sobitataks teiste meeste omi, mis sageli paratamatult vastandlikud on. Ja mis terviku tegelikult just kandvaks, väärtuslikuks ja huvitavaks teeksidki. Aga ise kirjutada pole aega. Hobusekasvatusega seotud töö – mida Kollomil on ikka meeletu koorem ta teenelistel õlgadel – ei anna aega. Eks kõik me loodame, et ühel päeval õgvenevad olud, pikeneb aeg, tuleb võimalus. Paraku enamasti ei õgvene-pikene-tule. On, nagu on.
Pidime auväärt isandaga uuesti septembri alguses kohtuma. Ta lubas kokku kutsuda võimalikult kõigi asjaga seotute koosoleku, et aru pidada, kas Murutarimutt sobiks nende jaoks toda suurtööd tegema. Ja just siis sündisid mu enneaegsed kutsikad. Kelle poputamise järel vaid korra oma vanamehega kohtudes jäin ise oma kutsikat ootama. Ja sellistel eksistentsiaalselt raputavatel aegadel mõtlesin välja. Et ise enam ennast ei paku. Pakkusin juba ära. nüüd võiks herr Kollom ja kompanii vahelduseks hoopis mulle tellimuse esitada ja materjale pakkuda. Sellepärast, et see töö on nii suur ja mastaapne, et mingi üksik-algataja ega isetegevuslasena ma niisugust koormat ja riski võtta ei taha vot. Tahan, et mind tahetakse. Ise enam peale ei käi. Ja kui isakesed rohkem mu poole ei pöördu, siis minust jääb see asi olemata ja tulemata – liiga palju elus juba kõrvetada-kogeda saadud ka, et naiivselt ise enda tellija, töö andja-võtja ja ära tegija olla. rääkimata kelleltki vägisi alg-allikate välja meelitamisest. Kui mu teeneid vajatakse ja arhiivi pakutakse, olen olemas otsekohe. Kõigi oma ise-planeeruvate ja ennast-organiseerivate võimalustega.
Nojaa, ja ehkki Tika talli põikamiseks läks kiireks, jõudsin Pöide kiriku juures küll ära käia. Väga lihtsal põhjusel. Mu tädipojal Lauri Saatpalul tuli välja sellekevadine Dagö plaat. “Joonistatud mees”, mille üks lugudest on “Ma lähen Pöide”. Pöidesse läheb va kultusmuusik ja kuldhääl igal aastal sellepärast, et sealses kirikus on ainulaadne akustika ja fluidum. Mul oli seni Lauri Pöide-kiidu-laulu kuulates silme ees kujutluspilt, et see on mõni selline kena väike kirik, nagu näiteks Muhus Hellamaal või Ruhnus. Ent kui Pöides kattus kirikule lähenedes mäkke tõusev tee munakivisillutisega, hakkas tõde aimuma. Ja tõde oli võimas paene-kivine lossi või linnuse mõõtu ehitis, mille väge ei vähendanud isegi torni puudumine. Täiesti oi. Minge nüüd kohe, enne kui japsid-porod jaole jõuavad, ja tehke tema ümber üks päripäeva ring. Aegamisi ja mõnuga. Mõjub. Mismoodi, seda peab ise proovima.
(Järgneb)


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat