Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Lutipudel ja labidas ? kojujõudmised ja argimüstika


Mis sai nii dramaatiliselt sündinud, süstlaga toidetud ja vastu loodusseadusi elule putitatud Pärdist, Hermannist ja Tobiasest edasi? Jõuluks olid kõik poisid oma kodudes. Võiks öelda, et see on ju loomulik – aga ei ole! Hermann jõudis oma päris koju kohati karme, aga lõpuks müstiliselt õnnelikke ringe tehes. Ja mina ise… lugege see lugu viimase lauseni läbi, saate teada!
1. Kõigepealt Tobias.
Loomadega seonduv õpetab nii mõndagi vana-tõelist ja hästi-unustatut ka inimestevaheliste suhete asjus. Näiteks tuletab meelde, et NAISE JA MEHE LOOGIKA, TUNDE- JA MÕTTEMAAILM ON VEEL ERINEVAMAD KUI KAHEL ERINEVAL LOOMALIIGIL.
Naine ootab, et mees ütleks talle: loomulikult sa ei saa ega tohi ega pea endale põue sündinud, sinust enesest kokku ehitatud koerapoega kuhugi ära kinkima, ammugi mitte müüma. Sinu Frankenstein on üle igasuguste loodusseaduste sinu juurde tulnud kingitus – võiks mees öelda. Aga ei ütle, sest mees on ammu aru saanud, et Seda Koera ei kavatse naine kellelegi anda ning ootab ühte ainsat lauset – näiteks et “See koer jääb meile” või midagi sama lihtsat.
Naine muretseb ja mossitab, miks mees mitte kuradi midagi aru ei saa ja perioodiliselt küsib, kuidas on lood kutsika tulevase koduga. Mees tunneb end ignoreerituna, sest naine mõistab koeri ja lapsi ja üldse kõiki-kõiki peale oma enese mehe. Mees jonnib, nagu väike poiss. Kusjuures nii peabki olema, sest need kaks inimsorti on tõepoolest kauged-vastandlikud, ent paratamatult seotud-sõltuvuses, nagu Maa ja kosmos.
Kui sõitsin ühel järjekordsel nädalavahetusel koerakoormaga Liust Vehendisse ja näitasin ette poiste tõutunnistused, teadis mees mõistagi juba enne Tobiase dokustaatidesse vaatamist, kes seal tema omanikuna kirjas seisab. Emme ise, kesse muu. Mees oli morn ja vait mitte lisasuu pärast perekonnas, vaid sestap, et lastele rääkisin, talle mitte. Aga miks ta ise ei öelnud, et… Nii võiks lõpmatuseni jonnida, eksju.
Õnneks tuli täpselt samal õhtul Web Masteri emme Made koos oma kaasa Jüriga meile Võrtsu äärde kutsiku katsikule. See lahendas pinge hoobilt. Esiteks jahmatas Made mind tähelepanekuga, et Tobias on väga ilus koer. Seda, et Pärt ja Hermann väga efektsed ja dekoratiivsed poisid on, olin juba ise ka märganud. Tobias-Frankenstein aga oli minu jaoks suuresti ikka veel see lõputult 510 grammine kakane visa niru, keda tuli iga tunni järel süstlaga toita, põues soojendada, nabapõletikust ravida, roheline labidas aina silme ees.
Nojah, eks märkasin nüüd ka ise üllatunult, et on tõesti ilus. Erilist violetset värvi, mis moodustub tema isa šokolaadi-toonist ema punapeaga segunedes. Suure lokkis peaga, mille nupu otsas on mütsike kasvanud igas suunas pööriseid moodustades Moosese soengu moodi lakaks. Selle tõttu on Tobias naljakalt Alo isa, filosoofiaprofessorist Asseri nägu.
Üle kõige maailmas jumaldab ta Alot. Loodusseadused näivad olevat sellised, et emps oma muside ja pudrupotiga on loomulik osa elust ja enesestmõistetavalt alati olemas. Aga issi – voh, see on midagi jumalikku, sellele tuleb meeldida, tema armastust väärt olla.
2. Ja Pärt?
Viies pesakonna suurimat ja võimsaimat paar päeva enne ta kahekuist sünnipäeva Tallinnasse tema oma koju, kogesin, kuidas kutsikas kasvataja käest ära voolab ja lahustub. Nagu see tulevikus ilmselt ideaalis ka lastega peaks olema.
Olend, kellega oled kaks kuud ööd ja päevad koos olnud, kelle oled oma lõua all elujõuliseks kasvatanud, sulab su mõjuväljast oma päris koju. Harjub ühe minutiga oma kaelarihmaga. Võtab omaks toidukausid ja mänguasjad, mis teda kui oodatud pereliiget tervitavad. Uudistab aupaklikult majakassi. Kiidab heaks endale ehitatud mitmetoalise kuudi. Kuhu Pärt muide pärast paari päeva Nõmmel elamist omal algatusel ka ööseks elama koliski.
Kardetud melanhoolse momendi ja pisardamise asemel jäi mu silmatera väikese Mirjamiga kaelakuti oma kuuti tudule, nössis koon selle väikese inimese jalgade peal, kelle Lapsepõlve Koer ta on. Nii lihtsalt see käibki. Annaks taevas tarkust tulevikus oma lihased lapsed sama ladusalt nende iseseisvasse ellu loovutada. Tanel saadab mulle aegajalt ülevaateid Pärdi teekonnast suureks koeraks ja mu süda on üliväga rahul. Muide, nad kasutavad mingit koerte elektrikarjust, mille andur on kaelarihmas ja annab oma territooriumi piiri ületamisel pisikese suraka. Igati uurimisväärne vigur mu meelest.
3. Nonii. Hermann.
Gunnar, kes selle efektse kutsika 4nädalasena enda omaks kuulutas ning kelle nimele siis nii poisi tõutunnistuse kui tervisepassi lasksin teha, ehitas maruliselt oma ristpalkmaja, et sinna detsembri esimesel päeval sisse kolida. Selge, et Hermannil oli mõistlikum püsida oma emmede juures, mitte väikeses Elva korteris keset asjade pakkimist ja kolimist jalus.
Selle kuu jooksul ilmutas Hermann eriliselt hoolikat, murelikku ja kahtlustavat iseloomu – oli kõige uue vastu umbusklik, igasuguste liikumiste ja meeleolude suhtes valvas. Koer suure algustähega. Mehike tajus selgelt, et ehkki teda armastatakse ja toidetakse, võetakse sülle ja hellitatakse, on ta Tobiasest ja ammugi Barbarast kuidagi erineval positsioonil. Hermann otsis peremeest! Täiesti sihikindlalt ja tõsimeeli. Eriti meeldis talle Liu Paadi jõrm boss Ivo, kes tõi koertele oma töökojas tehtud kuudi, käis meile veemõõtjat panemas ja kuurist värvi võtmas. Hermann jooksis tal heldinult kannul ja silmitses andunult, kuidas mees töötab ja tegutseb. Lisaks pingele, mille tekitas peremeest vajava noore koera ärevus, juhtus vastavalt Murphy seadusele just temaga alailma kõikvõimalikke äpardusi – sabanihestus ja küünarnuki marrastus, silma torkamine ja… oeh, ma ei mäletagi kõiki neid pisihäireid, mis selle liig-kuu jooksul juhtus, igal juhul neid oli kogu aeg.
Saatsin Gunnarile igal esmaspäeval ja reedel ülevaateid Hermanni arengust ja kasvust ning fotosid, mille ta sai nüüd juba ise albumisse lisada, sest poiste 2kuuseks saamisel viisin kõik Hermanni dokumendid talle. Jõulukuu alguses aga palus noor peremees härdalt ajapikendust, et jõuaks ära kolida. Kui põnn 7. detsembril kolmekuuseks sai, viisin ta lõpuks koju – kus polnud kedagi. Eks siis Bangemani kontorisse, sest endal oli lisaks lõputule kutsikamajandusele, mis kiskus kohati jamanduseks, vaja ka linnas käia ja asju ajada... Kontoris selgus, et Gunnar ajab kah asju. Jätsin Hermanni tema venna Lauri hoolde, kes koerale väga meeldis. Noormeeste ema Sirje aga prognoosis, et naine viskab Gunni tükkis kutsikaga välja ja vaene pojakene peab hakkama kutsikale uut ostjat otsima.
Minu elustatud-lutitatud-putitatud Hermann visatakse välja? Uut ostjat? Mis möga?
Aga täpselt nii oligi. Õhtul helistas Gunnar, kes tunnistas, et polnud oma naisele Hermannist rääkinudki. Aimas vastuseisu, aga lootis, et kui kutsikas on kodus, ei suudeta talle vastu seista. Lasi mul kuu aega kasvatada koerapoega, keda peale tema mitte keegi majja ei tahtnudki! Kas mees teeb niimoodi?
Mees tegi niimoodi, et ööbis ühe öö koos Hermanniga kontoris ja saatis mulle – eks kindlasti ka oma moorile – kaeblikke SMSe. Mõtlesin küll, et närigu pori, lahendagu oma asjad ise – aga kussa. Nii kaua ja probleemselt poputatud poiss kusagil saekaatris… Lisaks helistas ka Gunnari naisepoolik, kes vallandas minu peale sada emotsiooni sekundis. Minu süüdistamise lõpetas alles siis, kui talle väga jäiselt ütlesin, et tema suurekskasvamata mehikene on mind väga pikalt ja väga jõhkralt kuritarvitanud.
Läksin kutsikale järele, mis muud. Kodu oli jah ülekoerastatud. Hermannit ei oodanud vaatamata tema ülimalt kihvtile välimusele ja suurele südamele mitte keegi sinna tagasi. Meie pesamuna kippus Hermann enda arvates korrale kutsudes nöökima ning vanim poeg ei sallinud teda, kuna tema peale häält tõstev kutsikas ei lasknud hilisõhtuti näiteks salaja õue suitsetama hiilida. Pidin ilmselt tegeliku peremehe leidmiseni koertega Liusse kobima.
Koer läks mu saabudes õnnest suisa pöördesse. Järgneva nädala jooksul, mil ta veel minu juures elas, oli igal võimalusel poolest kerest saadik – üleni ju enam ei mahtunud! – mul süles. Autos sõites tagumistel käppadel püsti, koon mu õla peal. Magadeski üks silm paokil, minu peale fokuseeritud – muidu satub äkki jälle kuhugi saekaatrisse või midagi.
Minu meelest ei saanudki Gunnar päriselt aru, mida ta oma lapsiku plähmerdamisega tegi noore koera hingega – ja minuga ka. Terve meie perega. Kuuajalise suure koera lapse toiduraha ja tema emmemise vaevatasu korvamiseks lubas Barbarale ja Tobiasele Võrtsjärve-kodu juurde kuudi teha. Aga sellestki pole tänini – pea kuu pärast lubadusi, vabandamisi ja tuha pähe raputamisi – pilbastki näha. Äh, p…sse! Kõik, kellele Hermannile kodu otsides Gunni töllakusest rääkisin, jõudsid ta kohta öelda kõik, mida ma ka ise sellisest elus olendite käkerdamisest arvan – ja veel enamatki, nii et… Kuramus, ma pole talle siiski andeks andnud. Ju vist nõuab kauane kuritarvitamine pikka paranemist. Või väga ilusat kuuti 
Hermannile kiiresti õige kodu leidmiseks andsin häiret bernhardiinide kodukal, palusin abi teiselt vanaemalt Madelt, Pärdi papa Tanel pani EMT siselehele kuulutuse. Kui kutsikad sündisid, kinnitas Alo vennanaine, et tal on tutvuskonnas palju koerahulle, kes aitavad kutsikaid vahendada. Need naised teatasid mulle, et bernhardiinidel on tõuühing ja ühingul on kodukas, et seal saab kuulutada… Appi, Hermannist neile rääkides ütlesin ju, et kutsika isa on tõuühingu esinaise koera kutsikas! Kuidas inimesed küll üldse üksteist ei kuula, üksteist lolliks peavad – eks mina teisi ka!
Oma klubikaaslase vahendusel leidis mu vanamees paari päevaga ühe noorpaari Pirital, kes oli ammu bernhardiini tahtnud. Noormees esitas mulle väga asjalikke küsimusi, oli palju uurinud – ja lisaks ka veel Taneli tuttav. Pani mind mitmeks päevaks stardiasendisse – hambad ristis suutsin küll oma erialatööd teha, aga nii ma ise kui kõik teised pereliikmed oleme väga kehvad ootajad. Hermann mõistis, et ka see veider ooteasend on kuidagi temaga seotud – olen temaga esimese vile peale kuhugi Piritale startimas, aga… Vile asemel tuli vesi. Kossssss! Kui seekord oli vahelduseks naine kutsikavõtuga nõus, siis olmelistel kaalutlustel keelas ämm – aga tema majas noorpaar paraku elas – väljaspool kodu nii tublil ja edukal poisul kui koduväil koeravõtu ära.
Järgneva päeva veetsin telefoni otsas. Helistasin kõigile suure maja ja aiaga tuttavatele, kes polnud millegipärast koera võtnud – näiteks Andrei Sõritsa ja Andres Metspalu – ent nende põhjused püsida koerata elukorralduse juures, olid veenvad. Alo toimis tõhusamalt – pani ajalehtedesse kuulutused. Päev hiljem helistas kell 8 hommikul keegi Reet, kes ütles, et ei suutnud viisakama kellaajani oodata. Mattis hiljuti kaukaasia lambakoera, ei suuda ei tema ega ta õpetajannast tütar koerata elada ja üldse – Hermann, tule koju! Ma teadsin kohe igasuguste argimüstiliste anduritega, et see on õige perekond. Mis siis, et õpetajapalk ja tõukoera hind ja… Et sõitsime koertega ülejäänud perel jalust ära Liusse, võtsin järgnevatel päevadel seal vastu umbes 30 kõnet, mis ajalehekuulutuse peale bernhardiinipoissi tahtsid. Suunasin nad kõik Nahkseppade juurde, kellel parasjagu oli üks lühikarvaline, aga tulemas kaks pikakarvalist pesakonda. Õnnestus neile teenitud turgu tekitada – mis oli seda tänuväärsem, et Barbara vanaema Sveta elas parasjagu oma It’s Sverana kennelis lutipudelitega põrandal, kuna inglise buldog Jasmina tõi Riias keisrilõikega 7 kutsikat ilmale ning emand Nahksep ei saanud millegi muu kui nende moekate-hinnaliste imeloomadega tegelda.
Esimene kuulutuse peale helistaja Reet ja tema õpetajannast tütar Anna-Liisa oma Supilinna kodus – otse Emajõe ja luhaäärse vaba looduse veeres – ei saanud Hermanni koju oodates öösiti magadagi. Ostsid talle kausi ja rihma, mänguasjad ja kuudi jaoks teki. Ja et ma ikka kindlasti nende poissi kellelegi teisele, näiteks mõnele maksujõulisemale, ei annaks, lasid ka meie ühisel tuttaval mulle helistada ja kinnitada, et nemad on kindlasti ja üleni seda kutsikat väärt.
Kui Liust tagasi olin ja Hermanniga Supilinna sõitsin, seisis Anna-Liisa juba värava peal – ma jäin paar mintsi hiljaks, ja ta arvas, et järelmaksu variant ja kes teab, mis kõik veel, on ta ikkagi koerast ilma jätnud. No kuulge – kui näiteks teie tunnete südamega, et olete oma karvasele kullakesele õige kodu leidnud, kas te poleks valmis teda kasvõi tasuta sinna andma? Noh, juhul, kui abikaasa lubaks…
Umbusklik Hermann imbus selle ajaga, mil Blaubrükkidele tema dokumente näitasin, mu sülest maja uurima. Koer, kes ühelgi võõral end puutuda ei lase, toetas prooviks koonu Anna-Liisa põlvele. Jõi ja sõi – erinevalt “saekaatrist”, kus ta kompromissitu näljastreigi korraldas – ja kolmveerand tunni möödudes lubas ennast juba igalt poolt puutuda, ilma et oleks tardunud ja silmi pööritama hakanud.
Kui Anna-Liisa kaasa Priit koju jõudis, puges lapselaps korra mulle küll ehmunult saba alla – ent see, et vastne perenaine pidi minema tagasi tööle ja Priit jäi temaga kahekesi koju, maksis talle karjajuhi koha. Neiu kirjeldas järgmisel päeval, et Hermann võttis Priidu jäägitu ja tingimusetu jumaldamise objektiks – tema käsu peale läheb pissile ja tuppa, sööma ja tuttu – et nii tundub jäävatki.
Mis asi see nende koerapoistega ometi on, et nad sedasi mehi jumaldavad? Tobias on vaimustuses Alost, Hermann Priidust… Aga see on hea, et nii on, sest armastus ja kiindumus on alati hea. Nagu seegi, et igal asjal on oma salajane argimüstiline põhjus.
Vesteldes Anna-Liisaga tema eelmistest koertest, eriti 40 päeva eest lahkunud kaukaasikesest, sai selgeks, miks oli vaja Gunni süüdimatut jahmerdamist, tänu millele Hermann sobiliku aja emmede juures püsiks. Enne ei saanud oma koju tulla ju! Kusjuures nii tundlikku, mõistvat – pinevate närvidega koerale asendamatut – perenaist võiks igale koerale jõuluvanalt aina paluda, nagu Hermann nüüd endale sai. Rääkimata sellest, et terve pere kõik see mees teda tõsiselt ja teadlikult tahtis.
Sveta ja Raivo kennelil on nüüd ka tänu Gunni lollusele, mida Alo ajalehekuulutusega lappis, pikk bernhardutsikute järjekord ees. Mis tähendab omakorda, et paar-kolmkümmend koera oodanud-vajanud Eesti peret saab omale sobiliku sõbra. Sveta ja Raivo lubasid neile, kes kuulutuse peale mulle helistasid, aga minu meelest endale aru ei andnud, kui suur ja nõudlik – ja sugugi mitte ninnu-nännu molu, vaid jõuline valvekoer – on bernhardiin, pakkuda hoopis väiksemaid tõuge. Griffoone, jaapani chinne, bassette, spanjeleid, fokse ja inglise buldoge, keda nad samuti kasvatavad ja kes paljudele udupäistele tõu-võhikutele linnakodudesse palju paremini sobivad.
4. Aga kõige tähtsam on ju ikkagi Barbara – kes on jälle noor, õnnelik ja vaba koer. Kui poisid said kahekuuseks, lakkasid nad omal algatusel järsult tissi norimast ning Barbara lopsakas einelaud tõmbus müstiliselt kiiresti tagasi vastu keha. Ta ise muutus põrandal külitamise kohustusest vabanenult üheks heatujulistest kutsikatest. Mis siis, et imetamise järel kõhn ja kiilakas – rõõmus ja reibas, nagu ei kunagi varem.
Barbaras vallandus emmelikkus veel vaid siis, kui keegi haiget sai, lohutada ja limpsida oli vaja. Muidu oli ta nüüd kambajõmm ja mängukaaslane ning sai lõpuks ometi oma sünnitatud sellidest segamatut rõõmu tunda. Nende abiga ennast uuesti vormi joosta ja möllata.
Alfa-emasele, ehk siis mulle, oli Hermanni lisa kuu võrra püsimine meie juures paras koormus, sest vastutus teise pere koera eest – traumade ja nakkuste kartus jne jne jne – on päris karm koorem, kui koeralaps on ametlikult uuele omanikule vormistatud ja sa teadvustad teda teise pere liikmena.
5. Kui nüüd tulla tagasi selle sõgeda 23. septembri juurde, mil algas sügis, ühel lastest oli mandlilõikus, Barbara pidi infektsiooni kätte otsad andma, kutsikatel avanesid silmad, meil Aloga oli 17. pulma-aastapäev, Emajõe Suveteatris oli “Frankensteini” esietendus… siis mõnele niigi tihedalt sündmusi ätis tuubitud päevale mahub tegelikult veel rohkem ülimalt olulisi ja eksistentsiaalselt raputavaid äratoimumisi. Selle päeva olulisim sündmus tuleb ilmale juuni keskel ja on meie pere viies laps. Ja kuidas teisiti kui Koera aastal ta sündida saakski – Hobuse aastal sündinud neljas on ju ees juba!


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat