Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Lutipudel ja labidas ? tere peresse, Frankenstein Tobias!


Bioloogiliselt sündinuks arenenud enneaegsetest on saanud täiesti tavalised kutsikad. Niivõrd kui ükski siia ilma sündinud isiksus üldse täiesti tavaline on. Seoses läbielatuga on nad ehk norm-mõistlikust mõnevõrra naljakamalt oma lihaste lastega võrdsed. Sõgeda sünnilooga seoses tekkinud kaod on jätnud jõugu nii parasjagu väikese, et nad ei ela aedikus, saunas ega kuuris, vaid kõikjal mööda maja. Mistõttu – kui julgeme teisel korral juba kõige paremale loota ja mõne aasta pärast uuesti proovime, et Barbara eluloos oleks ka üks ajaliseks kantud, kataklüsmideta pesakond – mõne aasta pärast paaritame kindlasti kevadel, et suvine pesakond saaks õues elada ja teda poleks tarvis mudilana päevast päeva õue tassida.

Esimene kuu

SELLEKS, ET MAMMA ÕIGUSTATULT LASTE KÄEST JALGA EI KIPUKS LASKMA, TULEB PAARINÄDALASTEL KUTSIKATEL KORRAPÄRASELT KÜÜSI LÕIGATA – KOOS SILMADE AVANEMISEGA KASVAMA HAKKAVATE KIKSIDE EEST POLE TISSIRIDA NAGUNII KAITSTUD.
Lasen kutsikatel öösiti oma enese laste suures beebikorvis tududa, kõhutühjavigina peale ärkan kohe ja tõstan mehikesed sööma. Kusjuures Pärt ja Hermann kasvatavad suurusevahet võrreldes õblukese ja soonelise järjest suuremaks.
Päeval lesivad-siblivad kõik koerad mu kirjutuslaua kõrval, kui oma erialatööd teen – ja selline elu on tegelikult nagu lapsepõlveunistus – idülli tumestab vaid tõsiasi, et Tobias keeldub mistahes jama peale hädaldamast ning võib päise päeva ajal ema käpa all hingetuna vaakuda, aga väärikus ei luba sel väikesel juudil viriseda.
Et koerinna veidi võõramaid inimesi majauksest eemale käratab, ei tähenda, et tuttavamad tarre ei pääse. Armsa poe-Mari käik oma teenelise turukaalu juurde ehk siis kutsiku-katsikule ning meie ristilaste isa Erlendi töine ööbimatulek Pärnumaale näitas aga, et enesekindlasse hoiakusse pakitud hea tahe lahendab olukorra.
KOERAEMA OLETUSED JA OOTUSED NING SELLEST TINGITUD KÄITUMINE OLENEB KÜLALISE KINDLAMEELSELT SÕBRALIKUST KÄITUMISEST. NAGU TEGELIKULT JU IGAS OLUKORRAS – AINULT ET NÜÜD TERAVDATULT.
Liiatigi lülitas ristilaste isa meie Pärnumaa inkubaatoris veesüsteemi niimoodi ümber, et pump ei lõõtsutanud lakkamatult – kui pumba põhjaklapp on tuksis, peab kaevust vett majja vedav riist vaid mõne sekundi vaikust ning kuna vesi valgub tuldud teed tagasi, hakkab aga otsast peale: inimesele, kel on närvid niigi püsti, meenutab selline lõõtsutamine enneaegsete kutsikate kopse ja… Pole vaja!
Pisut vanemate kui kahenädalaste – endiselt silmitute - sellidega sõitsime esimest korda teise koju Võrtsjärve äärde ülejäänud perega kohtuma. Pärdi ja Tobiase sünnikohtadest mööda. Millest nad ise muhvigi ei teadnud, sest lõõskasid terve tee titekorvis riide all magada, nagu väikesed lapsed autosõidu ajal ikka.
Ükski naisterahvas ei saa arvata, et enam kui 2nädalase äraoleku järel saabudes hakkab pereema puhkama ja end välja magama. Siis hakkab tema tubahaaval seda kodu üle käima, paaristõugetega laste soove täitma, avastama, et tema riideid on kantud ja sahtlites tuhnitud, aga selle eest on hirmus isu ja põhjus kellelegi kooki küpsetada ning auto salong poegimisjälgedest puhtaks küürida.
Sel ajal valvab kutsikaid Onu Franz. Meie peres on keskmist kasvu heleroosa kass, kes on vaatamata eelarvamusele, et ainult emased kiisud on tõhusad hiirepüüdjad, absoluutselt mega hiirekunn. Mis seal salata, linnud, sisalikud ja üldse kõik, mis püüdmist väärib, käib kah. Vigisevat korvitäit ja tissi otsas reas siplevaid päkkasid põrnitsedes pidas Franz-kass aru: piuksub, nagu toit – aga oleks nagu koerad. Peale Barbara ei usalda see mees üldiselt ainsatki peni, ent ilmselt sõbranna juurde kuuluvate kääbikute juurde asus süvenenud ilmel valvama. Tundide kaupa neid silmitsedes.
Ööseks tassisin kutsikad – ja nende juurde kuuluva tissi ja turvanaise – teisele korrusele magamistuppa, kus Barbara ju poegidagi püüdis, enne kui oma katsumusterajale läksime. Mu mees püüab pead patjade vahele peites ööd päästa, aga mind teeb koerinna lakkamatu lõõtsutamine järjest ärevamaks. Sügise esimene päev näeb meie peres välja selline: nooremal tütrel opereeritakse professor Mart Kulli juhitavas kliinikus adenoide ja kurgumandleid, kutsikatel avanevad kitsukesed silmapilud, koeraema lõõtsutamisele lisandub inetu ja vinav voolus, mis viib meid Tartus Raatuse loomakliinikusse.
KUI MÕNI KUTSIKAS PEAKS OLEMA EMAKASSE JÄÄNUD VÕI POLE EMAKAS LIHTSALT PIKA JA VAEVALISE POEGIMISE JÄREL KOKKU TÕMMANUD, NII ET ON TEKKINUD INFEKTSIOON, ALGAB PÕLETIKULINE PROTSESS JUST PAAR NÄDALAT PÄRAST POEGIMIST. NII PÕLETIKU KUI (MIS LOOMULIKULT VEEL KORDI HULLEM – SISSEJÄÄNUD LAGUNEVA LOOTE) MAHA MAGAMINE LÕPEB PAHATIHTI KOERA SURMAGA SEPTITSEEMIA TÕTTU, PAREMAL JUHUL EMAKA AMPUTEERIMISEGA. ENT KA KARM PÕLETIK VÕIB TEHA KOERA VILJATUKS JA KAUAKS VÄGA HAIGEKS.
Upitasime koos arstiga Barbara röntgenilauale, oma arutus ahastuses ta pärast jäänuksin oma enese tarkusest ka pildistamise ajaks tema kõrvale, aga vetid põrkisid mu mõistlikult ukse taha. Emakas polnud õnneks isegi mitte märkimisväärset mäda – lihtsalt tõhus infektsioon – ning me tulime asjast välja suure ehmatuse ja korraliku antibiootikumide kuuriga.
Et ikka sellesama mandlilõikuse-silmadeavanemise päeva õhtul oli ka Emajõe Suveteatril ülikooli anatoomikumis “Frankensteini” esietendus, siis viisime kutsikad selleks ajaks Alo vanemate juurde hoidmiseks ja tutvumiseks, mispeale nad nentisid: “No nii, keda kõiki meile veel hoida tuuakse? Nüüd oleme siis vanavanavanemad, jah?”
Andres Dvinjaninovi lavastus Hannes Kaljujärvega nimiosas oli aga sedavõrd kütkestav, et esiteks läks kogu koerajama teatri ajaks jäägitult meelest ja teiseks sai mu Tobias kui samuti inimkätega ööd ja päevad süstlaga toidetud ja põues soojendatud endale teiseks, salanimeks samuti Frankenstein. Ja mis ta näeb siis oma mütsikesega nii juut välja?!
PÄRAST SILMADE AVANEMIST EI SARNANE KUTSIKATE ELUS ENAM ÜKSKI PÄEV EELMISEGA – VÄIKESTE LOOMALASTE ÜLEHELIKIIRUSEL EDENEMINE ÕPETAB INIMEST MÕISTMA, ET MISKI EI JÄÄ NII, NAGU ON, KÕIK MUUTUB. ALATI.
Noorem tütar tuli kaheks nädalaks pärast operatsiooni meiega treppideta Pärnumaa koju, ülejäänud perel jalust ära, kutsikate hoidmise rütmis paranema. Põnnid olid nüüd kõikjal mööda maja laiali – jäänuks neid siia ilma rohkem, tulnuks nad ilmselt aedikuga ühte toanurka sulgeda – magasid pesusahtlis, kirjutuslaua taga, kingade peal ning Tobias reeglina Brigita kaisus. Millest ei pea järeldama, et teda on Pärdist-Hermannist rohkem hellitatud – temal lihtsalt ei hakanud kaisus palav.
Samavõrd kui pere suuremad lapsed on koeralastest rõõmu ja lusti tundnud, on kolmeaastane pesamuna paratamatult nende peale armukade olnud: ema jukerdab üha nendega, mängida nendega esimesel kuul õieti ei saa ja mänguautoga neist ei kiusu pärast ega uudishimust, mis juhtub, üle sõita ei tohi. Nagu beebi sündides majja sageli, keeldus inimpere pesamuna nüüd ka kutsikate tõttu ilma lutipudelita magama minemast ning võttis üles ammu unustatud püksipissimise kombe.
SUURES PERES ON KUTSIKATEGA KAASNEV ARMUKADEDUS PARATAMATU – LASTE OMAVAHELISELE KIIVUSELE LISANDUB KOERA MURE, ET MÕNI TALLE KUULUV PAI JAGATAKSE KUTSIKATELE, LASTE JABUR KONKUREERIMINE KARVASE MUDILAGA NING LOOMULIKULT JÄÄB PEREISA SELLE ARMUKADEDUSE KARUSSELLI KÕRVAL KOHATI EMOTSIONAALSELT KÕIGE ENAM KUIVALE.
Tänu sellele, et mul oli võimalus Tartu Terevisioonis tutvustada oma lasteraamatut “Tuudur, prints ja gripp”, sai pereisa veeta mõned mõnusad tunnid kutsikatega. Nädalavahetuseti, kui oma hingehinnalise korviga Võrtsu äärde sõitsin, võis isa sõpradega põdrajahile minna, teenitult puhata ja mängida. Just otse-eetrisse sõites aga mõtlesin – õigemini tundsin, nagu see ikka käib – välja oma järgmise raamatu. Järsku teadsin, mida peale hakata hea sõbra Merle Karusoo öelduga: “See, mis juhtub mitte-inimestega, puudutab meid eriti sügavalt – lase kõik need tunded endast läbi!” Kirjeldan ühtesid ja samu sündmusi nii inimese kui koera pilgu läbi, omistamata koerale inimlikke tundeid. Kui vähegi võimalik.
Ütlesin vanemale tütrele, et kui tädipoja pere Tobiast ei võta, siis mitte kellelegi teisele ma teda ei paku. Sest ei saa ega taha. Kui tütar seda kui rõõmusõnumit isale kuulutas, vastas isa tõreda vastumeelega. Sest temale ei tähenda see teistest poole väiksem tõmmu väärikas härrasmees ju midagi – paratamatult ei saa kõiki suhtumisi-kogemusi jäägitult jagada, eriti kui pere on nagu armee mööda Eestit laotunud, et võimalikult efektiivselt toimida. Minus tekitas trotsi, et pean oma imeloomse Frankensteini kojujäämist manguma nagu koolitüdruk kilpkonna või merisiga ning otsustasin vait olla ja asjadel lihtsalt olla ja kujuneda lasta.
KUI KUTSIKAD ON 3KILOSED TÖTS-MÜTSAKAS (TOBIAS, TÕSI KÜLL, NAPILT KAHENE) ON VIIMANE AEG NAUTIDA SEDA NII LÜHIKEST AEGA SELLE KAMBAGA KOOS – NEID ARMASTADA, ÕPETADA, IMETLEDA JA AUSTADA.
Et koerkolmikute edusammude puhul tulid alailma meelde nende vaiksed – ja eriti elusalt tulnud, ent kustunud – vennad ja õde. Värviplaanid. Tulekud-minekud. Karta on, et lõpmatuse märk, linnupilt, poolkuu ja molbertlik laigustik, mida Jumal vaid viivuks näitas, jääbki selle elu lõpuni vaimusilma ette.
Koerkolmikud vallutasid meeterhaaval kogu majapidamise ning avastasid kõigepealt lastetoast palli, siis kööginurgast oma ema toidukausi. Pakkus huvi ja maitses – ja seega avanes pidev pudruköök.
EHKKI MITMED KOERAKASVATAJAD EELISTAVAD OMA LEMMIKUID PIDADA ÜHE KINDLA KOERATOIDU PEAL, OLEN MINA OMA KOERAD VÕIMALIKULT PAINDLIKULE SEGATOIDULE HARJUTANUD. TUTVUSTANUD NEILE NII KUIV- KUI KONSERVTOITU, AGA KOMBINEERINUD KA INIMTOIDU PÄRASID NING KEETNUD PUDRUSID KOPSU JA MAKSA, KÕRIDE JA MUUDE JUPPIDEGA, MIDA NIMETATAKSE SUBPRODUKTIDEKS. VÄGA KITSA TOIDU PEALE HARJUTATUD LEMMIKUTE OMANIKUD ON MUUTUNUD OLUDES HULLUS HÄDAS NING TEGELIKULT EI TAHA JU KEEGI ÜHEKÜLGSELT ELADA. ÜHESKI MÕTTES.
Web Masteri emme, Eesti Bernhardiini Tõuühingu juht Made Varul jahmatas ja liigutas mind keeletuks, öeldes, et ta oleks tõsine lurjus, kui meilt mingit alimenti ootaks ja küsiks. See oli nii ilus ja inimlik – ja pani esimest korda mõtlema, et paari aasta pärast peaks uuesti proovima. Lootuses, et teisel korral läheb kõik hästi. Et Barbara elulugu ei jääkski tähistama vaid see lugu lutipudeli ja labidaga. Mis eeldab mõistagi koera täielikku taastumist ja seekord kogetud valu tuhmumist.
Made hell inimlikkus moodustas terava kontrasti töllakustele, mida kodukülas – põhiliselt poes, sest mujal ma ju üldse ei käigi – kuulsin. Mis sa nende nirudega jupsid, merekooli ei mõista saata või? Nii suur koer ja vähe kutsikaid, küll sul vedas! Püüdmatagi mõista minu mõttelaadi, suruvad halvas mõttes talupoja-mentaliteedilised oma ilmavaadet peale. Mina ei halvusta nende stiili – kaks korda aastas vabalt paaritunud lita kuudist kurn välja korjata ja ämbrisse ajada, sest muidu ei saaks ju üldse elada – nemad minu oma üle ilguvad ja astuvad täistallaga pähe. Kuna ma üldiselt oma koerkolmikutest küla peal üldse ei räägigi, siis kuulsin juba kõikvõimalikke kõlakaid, millest värvikaim – ja küla suu sulgematust kinnitavaim – oli, et Murutarimutil on kaheksa emast kutsikat ja paras talle!
Ja mis neist inimeste plärisemistest, kui meie kodus ilmutasid oma iseloome ja eelistusi, huumorimeelt ja koostöövalmidust kolm väga erineva välimuse ja olemusega selli!
KES ON JÄLGINUD KOERAPOEGADE ISELOOMUDE VASTANDLIKKUST JA KUJUNEMIST, TUTVUNUD NENDE VAJADUSTE JA HIRMUDE, EELISTUSTE JA RÜTMIDEGA, TEAB: VÕÕRAST PESAST ENDALE OMA KOERA VALIMINE ON TEGELIKULT VÄGA SUUR JUHUSE JA ÕNNE ASI, TUNDE JÄRGI SAAME ENDALE TÄIESTI TUNDMATU KAASLASE – AGA JUMAL TEAB ÕNNEKS ENAMASTI, MIDA TEEB NING ÕIGE PERE SAAB JUST SELLE ÕIGE KOERA.
See õige koer oli praegu üks neist delikaatsetest, kes istusid igal hommikul 5.30 mu voodi ees ja põrnitsesid üksisilmi. Kui silma lahti tegin, hakkasid sabaotsas sipsima ning alles istulitõusmine vallandas rõõmupissi ja pudrukeedu. Kuna jaanuariorkaan jättis niigi mõtteliselt aiaga piiratud õue sootuks ümbriseta, istusin kutsikatega iga päev õues nagu kanaema – kaitsesin neid lindude ja kasside, rebaste ja lihtsalt laialipudenemise eest.
Kuna paaril päeval olid Tallinnas kirjastuse Tänapäev korraldatud lasteraamatu esitlused, olid poisid mehevanemate juures ja teises kodus laste hooleks – pereisa müttas nädalavahetusel vabas õhus, et oma kohustuste käes ellu jääda. Tallinnas teatas tädipoja pere minu solvumiseks – kingitust ei võetud vastu! – ja kergenduseks, et nad ei võta Tobiast. Esiteks sellepärast, et ma tundun miskipärast Oma Koera neile pakkuvat. Teiseks oli neil terve rida argumente, mida tasuks teada kõigil, kes kaaluvad koera võtmist.
IGALE PERELE SOBIB KINDEL TÕUG NING VASTUMEELSET TÕUGU KOERA POLE MÕTET ÜHELGI PÕHJUSEL VÕTTA. KUI MAJA JA AED ON SISUSTATUD ARVESTUSEGA, ET SELLEGA KLAPPIV KOER ON SPANJEL VÕI RETRIIVER, POLE MÕTET END BERNHARDIINIGA VÄGISTADA. SAMUTI PEAKS KUTSIKA KOJU TOOMISEKS VALIMA AJAJÄRGU, MIL PEREST VÄHEMALT KEEGI ON KODUNE – STAABIS, KUST AINULT TEEL TÖÖLE-KOOLI-TRENNI LÄBI JOOSTAKSE, ON LOOMALAPSEL KURB JA ÜKSI. KUI PERE TAVATSEB SUVED VEETA KÕIK-SEE-MEES ÜHEST SÕPRADE MAAKODUST TEISE GASTROLLEERIDES, POLE BERNHARDIIN SELLEKS JUST SOBIVAIM KAASLANE.
Hakkasin seepeale end teadvustama kahe koera perenaisena – kui enneaegsete kutsikate kõrval tundus ka telekas olevat täis saateid ja filme enneaegsetest, siis nüüd nägin kõikjal kahe või enama koeraga majapidamisi – ent mehe tõredust aktsepteerides tegin siiski paar katset autos endale põue sündinud ja kõiki loodusseadusi ületades ellu jäänud Kingitust ära sokutada. Ilma et mul olnuks selleks ainsatki põhjust peale selle, et kaks koera söövad rohkem.
Esimesel korral mõtlesin Madelt küsida, ega ta ei tea mõnd eriti head peret, kes võiks tahta Minu… Numbrit valides võtsin teise käega riiulist mappi, mispeale terve rida (valdavalt mu oma kirjutatud) raamatuid kukkus Tobiasele kaela. Kas te pakute kellelegi oma koera, kes on sel hetkel ilmselt üldse surnud? Pärast selgus, et lugemisvara oli Topsiku kohale telgi moodustanud ning tal polnud seal all midagi viga. Teisel katsel kavatsesin ühele koerasõbrale sünnipäevaks õnne soovides küsida, ega ta mu Frankensteini… libastusin kutsikapissis ja kukkusin õlaga nii kõva raksuga vastu uksepiita, et terveks jäänud luud-liigesed oli selge vedamine... ega ta mu Frankensteini vaatama ei taha tulla. Et katsikule või nii!
Kirikuõpetaja, kellele Tobiase lugu rääkisin, meenutas, kuidas elulootuseta niru eest palvetasin ja ta oma pere koeraks lubasin, kui ta ellu jääb. Ning see ebausukauge kristlane teatas täiesti veendunult, et kui korra veel seda vaprat venda reeta püüan, saabki ta surma – ja see jääb elu lõpuni ning veel palju kauemakski mu hingele. Hea nõid, kellele lugu jutustasin, lisas, et veel tõenäolisemalt saan Lepingut rikkudes ise surma. Või juhtub koeramammaga midagi, nii et lähen sinna, kuhu Tobiase nõmedalt topin, ukse taha kraapima ja teda tagasi anuma, et mul keegigi oleks.

Teine kuu

Eestis on üks taimetark Mall Värva, kes on kirjutanud meie ulatuslikema ravimtaimede raamatu ja Bachi õietilkade maakeelse õpetuse, teeb müstilisi loodusfotosid ning ütles mulle, et mu Tobias Frankenstein on sündinud oma ema elu täisväärtuslikuks tegema: “Minu elu ilusaimad aastad olid need, mil pidasin koos koeraema ja poega. Iga hetk neid koos vaadates oli nauding, sest nad ise nautisid oma kaksindust jäägitult.”
Ega muidu nii sageli ema ja poega koos peeta – erinevat tõugu, nii õues kui toas – mu kodumaja eelmisel omanikulgi oli ju siinsamas dogiema oma pojaga, kelle lahkumine oligi põhjus, miks ta enam siin elada ei tahtnud. Ja ma ise olen Barbara kõrvale hoida võtnud ja külla kutsunud kõikvõimalikke kutse, et tal ometi kellegi omasugusega mängida oleks. Et ta ilma minuta õues tahaks olla.
Mall Värva kirjutas mulle kirja: “Lugesin Su kutsikate sünniloo ühe jutiga läbi ja mõistan alles nüüd, miks Sa minuga telefonis nii pikalt rääkisid. Ja et tegelikult jäi Sul midagi ikka ütlemata… Ja seda mõistan ka alles nüüd, kes Tobias tegelikult Su jaoks on. Üdini Sinu Oma. Kingitus Sulle ju. Maailmalt. Kindlasti on sel Sinuga juhtunud lool Sinuga mingi oma suurem plaan. Seepärast ei lastagi Sul Tobiast kellelegi pakkudes seda untsu keerata. Seda plaani, mille osaks on Tobias. Koorem Su õlgade peal on ääretult suur  olnud. Aga ehk lohutab teadmine, et mitte kellelegi ei anta koormat, mida ta kanda ei suuda. Katsumused on tugevate eelisõigus. Kõik läheb hästi, sest Sina pole selles loos mitte kellegi vastu eksinud. Naudi praegust olukorda. See on ju hulga lahedam kui kuu aega tagasi. Kalli-kalli!”
HÄSTI ÕIGE ON KUTSIKATE TULEVASED PERED KÜLLA KUTSUDA SIIS, KUI JUMBUD ALUSTAVAD TEIST ELUKUUD, SEST HILJEM KAOTAB NENDE EMME IGA PÄEVAGA KARVU JA KAALU NING ÜSNA NADI ON KUTSIKA VÕTJATELE SELETADA, ET TEGELIKULT NÄEB SU KOERINNA VÄGA TEISTSUGUNE VÄLJA NING TEMA PRAEGUNE ARMETUS ON MÖÖDUVALT LOOMULIK.
Naaberküla ristpalkmajade ehitajate perepoeg Gunnar tuli oma Hermannile külla Võrtsjärve äärde. Nende vastastikune sümpaatia ja teineteise äratundmine oli silmapilkne ning kui Hermann nüüd mingi jama korraldab, siis mis seal salata – teda korrale kutsudes käratan ta peale “Ülper!”
Pärdi perekond sõitis Tallinnast Liusse. Ehkki pereema lendas samal pärastlõunal Londonisse, tahtsid nad enne oma koera ära näha. Pereisa ehitas juba Pärdile kuudi ning kutsika kojutuleku puhul võtab talvepuhkuse välja – perenaise kontor on nagunii kodus, oh õnne Pärdile.
Päeval pärast neid liigutavaid ja südant rahustavaid kohtumisi – kutsikat on palju mõnusam kasvatada, silme ees perekond, kuhu ta kasvab – läksin Pärnu Kennelliitu põnnidele tõutunnistusi tegema. Tobiasele kirjutasin lisanime Frankenstein ka tunnistusse ning kirjutasin ta enda nimele, ehkki hetkeks oli kiusatus ta Brigita nimele registreerida – mis tekitanuks lastevahelist ebavõrdsust – viivuks mõtlesin ta Alole vormistada, ent kui ta jääbki väikesekasvuliseks, ei saa mees tema üle küllalt uhke olla. Seda enam, et Kennelliidu ja tõuühingu liige olen mina juba niigi.
KENNELLIITU TITTEDE DOKUMENTE TEGEMA MINNES TULEB KAASA VÕTTA EMA TÕUTUNNISTUSE ORIGINAAL, ISA OMA KOOPIA, MÕLEMA VANEMA LIIGESEUURINGUTE TULEMUSED, PAARITUSLEPING NING KOHTUNIKEKIRJELDUSED NÄITUSTELT, KUI ON, SIIS KA TŠEMPIONIKAARTIDE KOOPIAD – VASTASEL JUHUL TULEB NEED ARHIIVIST VÄLJA TELLIDA.
Iga kutsikakasvatusega seotud pisiasi paneb mind üha enam imetlema elukutselisi koerakasvatajaid – neil käib ju see poegimise-dokumentide-näitustetrall peatumatu igiliikurina. Pärast Hermanni ja Pärdi kojuminekut jäävad tavapärases rütmis toimima Barbara ja Tobias – ehk kokkuvõtlikult Barabas – aga koerakasvatajatel on ju kogu aeg käsil mingi veterinaar-ekstremaalia.
Kui pole just tegemist selliste turusolkijatega nagu äsja Pärnumaalt avastasin. Ajalehes oli korduvalt bernhardiinikutsikate kuulutus, mispeale viimaks sõbraliku uudishimuga helistasin ja küsisin, kes ja kus nad seal on. Siinsamas Audru vallas. Isane bernhardiin toodud Nahkseppade juurest nagu Barbaragi. Emane mujalt. Kummalgi ei mingit liigeste- ega muud tervisekontrolli. Paarituvad vabas rütmis ehk siis kaks korda aastas. Mispeale paiskub turule veel kümme, jälle kümme paberiteta kutsikat. Kurnatud emalt. Igasuguste garantiideta. Loomavaenulik petukaup!
KULUD TÕUKOERA GARANTIIDEGA PESAKONNA TEKITAMISELE: MÕLEMA VANEMA LIIGESEUURING (UMBES 1500.- KUMBKI), SÕIDUKULUD PAARITUSE PEALE LIGI 1000.-, VETERINAARI TASU ERIOLUKORRALISE POEGIMISE TÕTTU 1500.-, EMAKOERA HAIGESTUMISE TÕTTU UURINGUD JA RAVI ÜLE 1000.-, TÕUTUNNISTUSED LIGI 300.- TÜKK, VAKTSIINID 200.- NÄGU, KIIBID (TÄNU PESAKONNA SOODUKALE ODAVAMALT) 350.- ÜKS KUTS. LISAKS USSIROHI, TOIT, VITAMIINID…
Kulude hulka võib arvata ka saunakaalu, mille ostsin majapidamisse seoses sellega, et suuruste juures 6 kilo (Pärt ja Hermann) ja 4 kilo Tobias nad enam turukaalule ei mahtunud. Enne oli vaja ikka lisavihiks pandud riisikilo põrandale laiali pillata, kui kohale jõudis, et ka oma laste kaalumiseks on kaalu vaja. Selle erinevusega, et neid pole vaja kaalumiseks sülle võtta.
Kulud koerte aia ja kuudi peale, mis meie peres seoses ema-poja tandemi Barabas tekkega tulid, enam küll puhast tõugu kutsikate saamise hulka ei kuulu. Pärnumaa koju ehitatud poole hoovi suurune aed ja kena kuut õunapuu all on minu jaoks kingitus Madelt, sest võtmata alimendid võrdusid just sellega. Ent ka Võrtsu-kodu elamine tuleb aiaga ümbritseda. Ja mitte Tobiase tõttu, vaid tänu temale on vaja ära teha see, mis oleks pidanud ammu olema.
VÕID KÜLL OMA KOERA USALDADA JA HEALE ÕNNELE LOOTA, AGA SEE, ET ELAMINE POLE AIAGA PIIRATUD NING PENI SAAB KÄIA OMA SUVA JÄRGI MÖÖDA KÜLA MASSIGA LÖÖMAS, ON ÜLIMALT VALE. JUST AIA PUUDUMISE TÕTTU OLEN BARBARAT TÖÖLE KAASA TASSINUD JA KOLLEEGE KOERAKARVADEGA KOLLITANUD, ET SÕBER KUSAGIL KÜLA VAHEL VASTU EI TULEKS, NAABREID EI ÄRRITAKS JA ENNAST EI OHUSTAKS. AIA PUUDUMINE LASKIS KOERINNA AASTA TAGASI VOLILT JOOKSU – MILLELE JÄRGNES SÜST, MIS TÕI KAASA TÄNAVUSE TRAGÖÖDIA. TÄNU TOBIASE TULEKULE SAAB EMA KOOS TEMAGA MÕNUSAS KAKSINDUSES KODUS OLLA JA KOERA MÄNGE MÄNGIDA.
Kui mu mees ja vanem tütar sõitsid sügishooaja viimasele avamere purjeregatile, rääkisin vanemale pojale, kes murtud jalaluu tõttu koju pidi jääma, et ma ei saa ja ei taha Tobiast kellelegi anda. Mispeale 17. eluaastat mõõtev sepp ütles rahulikult: “Häh, ta on ju isegi meie nägu. Ja mina küll ei tahaks siis kodus olla, kui keegi ta uksest välja ja ära viib – ega sinuga vist pärast seda koos elada ka ei saaks.”
Ega vist küll. Kuna koerkolmikud magasid kõik kobaras pesamuna voodi all ja muutsid seega poja toa Poiste Toaks, hüüdis väikevend õhtuti magama minnes voodis istudes: “Lapsed, tulge magama! Poisid, tuttu!” Et Tobias jääbki tema voodi alla ja ette, oli palju kergem vastu kasvada ka Hermanni ja Pärdi peatsele oma koju minekule.
HING vajab neil loomapoegadel palju seltsi, tuge ja hoolimist. Poistele on õpetatud, et kui neil toit käest ära võetaksegi – siis kindlasti antakse tagasi (see väldib paljudele koertele nii omast oidu pärast räuskamist). Halbade ilmade tõttu on nad esialgu õpetatud ajalehe peal asjal käima – aga seegi on teadmine, et pissihäda peale tuleb kindlasse kohta kõndida, mitte suvalisse kohta kükki ununeda. Valvuriomadusi on nad kõik vahvasti ilmutanud, nii et mingi ketis pidamine ärgu tulgu mõttessegi – teeb koera kurjaks, sest tema hing läheb katki.
IHU on poistel harjutatud segatoiduga, vaktsineerimispass tuleb kutsikaga kaasa. Mida vähem nad treppidest käivad, seda parem – trepid rikuvad suure koera kutsika liigeseid. Kuna neil on lontis kõrvad, siis aegajalt on neid vaja puhastada – protseduur on põnnidele ette näidatud, neil pole selle vastu midagi. Suvel võib mehikestel paksu karva all tekkida nahapõletik ehk hot spot – olen seda lahendanud spetsiaalse bakteritsiidse šampooniga pestes ja iga päev mereveega pestes, kui veekogu pole läheduses, kujuneb pärast pesemist šampooni mahaloputamine aiavoolikuga väga lustakaks mänguks.
VAIM kuulub tõukoeral serviti Kennelliitu ja tõuühingusse ka siis, kui peremees pole eriline näitustel käija. Tõuühingu kogunemised on laheda rahva tõttu väga mõnusad ja mõnel näitusel võiks kogemuse mõttes ju ka ära käia – igal juhul on oma koer kõige erilisem, ilusam ja arukam. Päriselt ka


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat