Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Lutipudel ja labidas ? poisid, jääge ellu! Eriti Tobias


Enneaegsete bernhardiinikutsikate poputamine päevani, mil nad tegelikult sündima pidanuks – ja tüsistustest ülesaamise tõttu veel kauemgi – tähendab ainult kutsikatele elamist. Tänu sellele, et meie perel on kaks kodu, pääsesid oma lihased lapsed küll koeralaste tulekute-minekute tragöödiast, ent olid nädalate kaupa üksnes isa ja tema vanematega. Koeri emmev ema hakkas alles siis, kui jõmmidel silmad peas, oma hinnalise korviga nädalavahetuseti perele külla sõitma.
Tegelikult tundis üksinda lastega majandav mees neist küllatulekutest rohkemgi rõõmu, sest mehed on ju õrnad, isekad ja nõudlikud ning neil on alati kõige raskem. Koju tulnud naine täitis lüngad ja laskis mehel puhata ja mängida.
Üksnes koertega mühatuste keeles suhtlev inimene muutub ülitundlikuks, kergesti solvuvaks ning häälte ja õhkkonna muutuste suhtes sensitiivseks. Vahel tahaks, et keegi hoolitseks ka sinu eest, lohutaks ja võtaks sülle ning laseks kasvõi ühel ööl välja magada – koonduslaagrites on inimesi surnuks piinatud ja neilt mistahes tunnistusi välja pressitud neid iga tund üles ajades.
Kutsikate ellujäämise eest palvetades lubad neile parimat elu ja unistuste perekonda, kui nad vaid jäävad. Samas tekitab nende piiril virelemine, iseäranis komplikatsioonid, nende vastu paradoksaalse viha. Ja kui jõuetu viha jälle üle läheb, palud vabandust, palvetad ja tõotad veel rohkem. Niigi lähedased suhted koeraga muutuvad nii sõnatult mõistvaks, et käske jagad pärast ühiseid läbielamisi isegi mitte mühatuste, vaid pilkudega – õigemini tajub ta su soovi kohe, kui see tekib.
Mind aitas mõistuse juures püsida erinevatele ajakirjadele artiklite kirjutamine ning intensiivravi õdede õpiku tõlkimine. See ajas mu, ajutiselt nii kitsukese, maailma küll lisaks veterinaarsele veel ka parameditsiiniliseks, ent hoidis tänu mahukusele-keerukusele mõistuse klaari ja elu mitmekihilise.

11. septembril
Õhtul lipsasin 30 kilomeetri kaugusel asuvasse Pärnusse Endlasse esietendusele, ent see lavastus ei olnud väärt kutsikate kolme tundi kastis käterätiku all. Maainimese linnasõitugi polnud väärt. Aga kui poleks läinud, poleks teadnud ega inimesi näinud. Maailm on pärast juhtunut minu jaoks väga teistsugune – nagu kogu maailm on teatavasti pärast mõne aasta tagust 11. septembrit muutunud.
Öösel toitsin oma koerkolmikuid süstlaga juurde kell 11, 1, 3, 4.30 ja 6.30. “Paksud” on nüüd üle 600 grammi, Tobias püsib 510 grammi juures, nii et kipun armsa poe-Mari vana turukaalu vihkama. Selle asemel, et loodusseaduste vastaselt ellu jäänud (kas ikka on?) kribude üle rõõmustada, mõtlen alailma sellele, mismoodi näinuks tuba välja, kui siin olnuks üksteist väikest bernhardiini…
Kutsikad sõid täna kell 9, 10.30,12, 13.30, 15, 17, 18.30,20,21.30,23… Pärt ja Hermann puugivad pärast lisatoitu juba päris reipalt tissi. Tobias on jälle nõrk ja lörts, nagu eile. Oeh, oeeeh, oeeeeeeeeeh!
Räägin talle, kui ta mu peopesas tudiseb, piimaasendaja mulle varrukasse voolab ja ta ise nii väeti, kakane ja lootusetu on, et kui ta ellu jääb, ei anna ma teda kellelegi ära. Ta jääb perekonda, olgu ainult elus. Pole aus pärast kõike, mis koos läbi oleme teinud – autos sünnist magamata öödeni – lihtsalt ära minna. Kõhn kääbik otsekui mõistaks mu juttu – sel ajal, kui pontšikud end täis puukinult magavad, ripub tema üha tissi otsas. Imeb ja vingerdab, ise inetu nagu kassipoja ja angerja ristsugutis, must juudimütsike pimeduses vilkumas.
Kui Barbaral - ja uuemal ajal ka pontsudel - hakkab üle 18kraadises toas palav, siis meil Tobiasega on kogu aeg külm. Hoian teda öösiti pihkude vahel, kõhnumise tõttu kondiste puusanukkidega on iga ööga aina valusam koerapesa kõrval magamiskoti peal tukkuda.
Võrtsjärve-äärsesse koju helistades kuulen, kuidas nad sauna kütavad ja pessu lähevad. Terav igatsus annab veidi järele, kui kuulen 200 kilomeetri kauguselt laste kaklust telekanalite ümber. Mul on närvid nii püsti, et igasugused kriiksuvad helid – mis vähegi kutsikatega samal sagedusel on – panevad jooksma ja hüppama, koera asendimuutuse peale põrkan püsti, et oma poisse tema alt päästa ning mujal toimuv maailm näib kuidagi eriliselt karm, täistallaga ja halastamatu.
Pesamuna Aleksander kutsub mind koju. Aga ma ju olen ka siin ja praegu kodus. Praegune olukord läheb mööda. Igasugune hull seis laheneb – ja seda ma kolmeaastasele seletangi, märkamata, millal ta tüdinult telefoni isale on andnud. Tollele kulub see seletus veelgi enam ära.

12. septembril
Hommikul kell 6 kaaluvad trullad ligi 700, Tobias ikka 510 grammi. Issand, kogu selle toppimise peale pole sel Mulgimaal sündinul mingit kaaluiivet! Ikka uss. Teised saavad järjest vähem lisa ja on tänu sellele ka puhtamad.
KOERAEMA EI OLE KUNSTLIKUL TOIDUL KUTSIKATE TEISTSUGUSE KAKA KASIMISEL NII HOOLAS KUI OMA PIIMA ÜMBERTÖÖTLUSE KORISTAMISEL – SÜSTLAGA TOIDETUD KUTSIKAS LÕHNAB LISAKS KA VÕÕRA TOIDUSEGU JÄRELE, NII ET EMA EI VAIMUSTU TEMA LAKKUMISEST.
Hoian Tobiast vendade vahel tissi otsas, et ta võimalikult palju emapiima saaks. Hoidmine tähendabki hoidmist: istun koera kõrval, peos innukalt aga üsna edutult imev niru, kes alailma tissi kaotab ja vendade vahele vingerdab. Mida pontsakamad on teised, seda inetum on tema. Tunnen kohati, et sellise kiratseja vinnutamine on vale. Pooleli jätta ka ei saa. Mõtlen vahepeal, et… siis palun Tobiaselt vabandust ja palvetan jälle tema eest.
Poe-Maiale ütlesin täna, kuna ta Mari asemel tööl oli, et kaks kutsikat on. Seda kolmandat vaadates näen ju vaimusilmas kogu aeg rohelist labidat ja ehk on kergem temast lahkuda, kui mõtlen juba, et…
VÕIMALIK PÕHJUS, MIKS ENNEAEGSEL ON PÄRAST SÜSTLAGA TOITMIST VEELGI KEERULISEM EMATISSI LEIDA, ON PARATAMATULT NINNA SATTUV TOITESEGU, MIS LOOMULIKKE AISTINGUID PÄRSIB.
Lahendan koera kõrval istudes, Tobiast peos tissi otsas hoides, närvide rahustamiseks ristsõnu ja tunnen, et aeg on kunsttoitu vähendama hakata, muidu kaob tal kontakt emaga ja emal temaga. Kas saab loomuliku imemisega hakkama või… Ent ikkagi leian end üha piimasüstlaid värvli vahele pistmas (vastu nahka riiete all seisavad nad kõige õigemas soojuses), et kohe kui ta ärkab, teda tankida.

13. septembril
Öösel lasen poistel 3 tundi karbis magada, et ausalt öeldes ise magada. Ka Barbara keerab end mõnusalt selili, mida nääpsude kõrval teha ei saa. Kui koer poole kuue paiku pissile küsib ja esimese kutse peale tagasi ei tule, jõuan juba kaleidoskoopilise kiirusega ära mõelda, et kui temaga midagi juhtub, pean kõiki kolme lutitama, et…
Tobias kaalub endiselt 510 grammi, teised ligi 800. Oma äbasusega on ta teistele kontrastiks näidis nende kõigi stardiasendist. Progressi pidur. Oi, kuidas tema vaakumine mind piinab – mida enda eest töösse sukeldudes varjan – ta on nagu mu kehaosa, mu isiklik haigus, must südametunnistus. Tegelikult meenutab ta just selle visa ja lolli vaprusega, millega ta magamata ja puhkamata tissi kangutab, kuni paksud massi tõmbavad, mulle mind ennast. Sureks ära, aga vaprus ei võimalda, vabandage väga! Pidev rähklemine ja elu eest võitlemine on teinud ta sitkeks ja sooneliseks. Joogaloom. Mu teine mina mu õudusunenägudes.
No nii vahelduseks olen igemepõletiku saanud. Jaanipäeval keerati mulle igemesse titaanist implantaadi tihvt, mille sissekasvamise järel keeratakse tihvti otsa portselanist kiks. Kunagi, kui ma enne kutsikate kätte ära ei sure. Nüüd on kogu implantaadi ümbrus paistes ja igeme vahelt immitseb… ma ei kirjelda, ptüi!
Turule Barbarale süüa – toorest maksa ja hakkliha, mis seal salata! – tooma sõites taban end tõeliselt liiklus-foobialt: kodanikud liiklushuligaanid, te ei tohi mind surnuks sõita, mul on kodus kutsikad! Õhtuks jätab süda pöörasest igemevalust lööke vahele ja pea pööritab. Mida ma teen siin, oma lastest kaugel, mitte mehe kaisus teda kuulamas ja imetlemas, vaid kutsikatega põrandal?

14. septembril
Nädal on möödas. Hermann ja Pärt on ligi 900grammised, Tobias… 510. Mis loom ta küll on? Eatu – nagu polekski kutsikas, vaid keegi vana ja visa hing, kes ei idane ega mädane. Ma arvan, et tema on teise paarituse vili – ilmselt said Pärt ja Hermann (ning teised suuremad, kes sündisid vaiksetena) eostatud esimesel korral 13. septembril, Tobias (ning veel mõni väga väike vaikne) teisel, 15. septembri paaritusel – seal oli ka Alo, kelle viisin Tallinnasse Muhu väina regati starti, Brigita ja Aleksander kaasas. Olid Tobiase tegemise tunnistajad…
Vetid Tarvi ega Heli pole kordagi helistanud (pärast kuulen, et nad olid kindlad, et mu enneaegsed jätkasid suremist ning elavjõud on pidulikus nullis). Mul endal aga on vasak näopool maani. Sõidan linna doktor Maaja Volli juurde – koerinnale ongi vaja turult süüa osta – padupõletikulistes kudedes ei taha tuimestus mõjuda ning igeme lahtilõikamine paneb silmist vee lendama. Ükskõik. Peaasi, et haav saab ruttu loputatud, tampoon sisse ja – koju, et jumbud karbist tissi otsa tõsta.
Täna fotoateljees kätte saadud pildid, mida kutsikate sündides masinlikult plõksisin, tekitavad kohutava ilmajäämise ja süütunne. Seal on Mahler, Liidi Auster ja lõpmatusemärgiga nimetu. Vaiksena tulnuid õnneks mitte. Andke andeks, ma ei saanud teie heaks mitte midagi teha. Ei saanud kopsuturset ja lämbumist peatada – ehkki mujal maailmas on kindlasti enneaegsete kutsikate kuvöösid olemas. Hapniku, toitesondide, termoregulatsiooniga.

15. septembril
Tobias kaalub 530 grammi! Nojah, täna on ju tema tegelik sünnipäev. Aga ilmselt tuleb temast selline pöialpoiss, nagu nägin suvel Nahkseppade kennelis It’s Sverana – bernhardiini välimusega, aga väga väike. Nääps, aga asjalik.
Barbara peab nii seda nääpsu kui pakse põnne minu omadeks – maas endi imetamas püsib vaid mu mühatuse peale. On minu kutsikate tiss ja turvanaine.
OLUDE SUNNIL VÄGA PALJU KUTSIKATEGA TEGELDES PEATE ARVESTAMA, ET KOER LOOVUTABKI NAD TEILE – SEDA ENAM, KUI NEILE PEALE ASTUMISE-ISTUMISE EEST KORDUVALT PAHANDADA SAAB – ENT USALDUSLIKE SUHETE PUHUL ON TÖÖJAOTUS IMETAMISE-HOOLDAMISE RINDEL TÄIESTI SUJUV.
Naabrimees, kes käis oma majale uut voodrit panema hakates täna meie kodu voodrilt šnitti võtmas, kohtus nii sindrima kurja turvanaisega, et ma ei pidanud talle koera vaigistades õnneks seletama, mitu kutsikat oli, mitu jäi. Muide, mitme tuttava telefonikõnedele olen ka vastamata jätnud, et mitte midagi seletada.
Šnitivõtjad kangutavad miskipärast alumise liistu lahti ja jätavadki selle majaseina äärde ripakile. Mis kuradi hoolimatus ja mölaklus see ometi väljaspool mu inkubaatorit valitseb? Teleseriaalide lapsik lamedus ja elukaugus veel krooniks otsa – aga telekat kinni ka ei pane, sest seal toimub maailm.

16. septembril
Sel puhul, et Tobias kaalub 600 grammi – teised on kilosed – pistan nad karpi ja koristan põhjalikult. Hullult tark tegu – uus õhk ja värske meeleolu. Jutustan lõpuks helistada söandavale Tarvile, et üks mehike on teistest poole väiksem ning tema räägib, et nende kliiniku vetil Katil on hundikoer, kelle kutsikatest üks jäi 5kiloseks. Mingi geeniviga. Välimuselt tavaline hundu – aga spitsi suurune. Jättis selle imelooma endale.
Kui Alole teise Kati spits-hundust räägin, uriseb mees, et ma Tobiase endale-jätmise liini ajama ei hakkaks. Arutame telefonitsi, et kuna olen tema elu eest paludes lubanud ta perekonda jätta, tähendab oma perre jäämine ehk ka mu tädipoja Lauri Saatpalu juurde minekut. Nende vana marmorkolli on üsna otsa jäänud, vana koera kõrvale noore võtmine on väga tavaline… nagu ema kõrvale poja jätminegi. Tobias Lauri juures – see mõte mulle meeldib.
Tobiasele mitte. Tema otsustab seepeale ikkagi ära surra. Uus õudus: Tobiase kõht on naba ümbert kuni külgedeni kõva ja rämedas põletikus. Valus ei tundu olevat – võin kohutavalt kõvatavat minikõhtu igatpidi näperdada – aga väga õudne. Ilmselt sisaldab sama mikroobi, mis vedas minu enese molu maani.
KUNSTLIK TOIT VÄHENDAB KUTSIKA IMMUUNSUST, MISTÕTTU INFEKTSIOONIDE-KÕHUHÄDADE JA KA JALATSITEGA MAJJA KANTUD NAKKUSTE SAAMISE OHT ON MITMEKORDNE.
Tavatsen oma valulike-põletikuliste naha- või lümfisõlmehädade korral kasutada Felorani-nimelist diklofenak-salvi. (Nädala pärast avastan, et ka mu 8aastasele tütrele mõjub see mandlilõikuse järel lõua alla määrituna nagu nõiapalsam -  nii et paluks tootjafirmalt nüüd reklaamitasu!) Määrin diklokat ümber kivikõvale ja kuumale koldele – kui inimeste põletikusalv koerale ei sobigi, vähemalt vaigistab enne surma valu.
Naabermaja Miku – selles majas on suvitanud Juhan Smuul ja Aadu Hint – tuleb üle pika aja oma valdusi üle vaatama. Barbara, kes teda küll titest saadik tunneb, teda üle läve ei lase ja kuna olen kindel, et Tobias on minekul, ma kutsikaid kellelegi näidata ei tahagi.
Miku toob pirne ja palub, et ma koerinna peale väga ei pahandaks, kui ta hääbuva kutsika ära peaks kaksama. Miku lapsepõlves ei halastanud elujõuetutele järglastele ei koerad, kassid ega lambad. Ka need lõid lootusetud mättasse. Kui inimesed neid just tuppa ei viinud ja inimtalledeks ei kasvatanud.
Miku paneb akudrelliga vaikselt kinni liistu, mille naabrimehe töökollid ripakile jätsid. Räägin talle, et see mädaneva nabaga kääbus vallandaski kogu häda – hoidis koera emakat viis tundi tühjas toonuses, nii et tast pärast enam sünnitajat polnud. Nüüd ise ei kasva, vaid tekitab mulle kolm korda rohkem probleeme kui teised kaks kokku.
Selle plärina tagajärjel on Tobiase varbad, kui lubamatu lobisemis-veerandtunni järel tuppa lähen, täiesti külmad. Sellest, et ta vähem kui pool tundi üksi oli? Või ongi ots? Määrin ta diklofenak-salviseks ja pistan põue sooja. Punnitavat kõhtu võides tunnen, et paise on koomale tõmbunud. See ei moodusta enam poolt loomakest, vaid kõrgub konkreetsemalt naba ümber.

17. septembril
Kümme päeva. Ja öösel heitis Barbara Tobiasele peale. Kui Pärt või Hermann tema alla jääma juhtuvad, tõstavad lõikavat kisa, mis neid päästab. Tobias kannatab kõike stoiliselt vaikides. Kuna ta on (650 grammi) alalises hädas ka vendade (1100 grammi) vahele ja alla kiilumisega, ronib ta öösel tükkis oma nabakõvaga mulle lõua alla magama. Tajub, et ma ei ohusta, vaid kaitsen.
Õhtul vallandub naba peal koletu mädakraater, mis siin mitmendat päeva on valminud. Kui sügav see on – kõhukelmeni? Soolteni? Tuleb sepsis? Puhastan ähvardavalt haisvat auku vesinikperoksiidiga, mis laste haavade jaoks koduapteegis on. Et ta nüüd Pärti ja Hermanni ei nakataks.
Barbara lakub õnneks seda õudust pidevalt ja põhjalikult.
NABA-ABTSESSI PARIM RAVI ON DIKLOFENAK-SALV, VESINIKPEROKSIID JA VÕIMALIKULT PALJU KOERAEMA KEELT – KONTROLLITUD!

18. septembril
Öösel kolivad ka Pärt ja Hermann lisaks Tobiasele mu lõua alla magama. Nimetan ennast vanaemaks (mõnus on see sõna enda kohta!) ja mu lapselapsed kaaluvad 700 ja 1200 grammi. Üha armsamaks arenevaid põnne vaatama ununedes tuleb Neid Teisi tahtmatult meenutades olla väga budistlik. End veenda, et lahkunud on õnnelikud, neil on palju parem kui siin Maa peal vaevlejatel, kes peavad hakkama kuulama inimeste sõna, kelle eest valitakse partnereid – kui üldse! – keda jäetakse oma suva järgi üksi, dresseeritakse ja karistatakse.
Töö asjus helistan ühele ettevõtlikule naisele – üldiselt väldin kõnesid, et ei peaks midagi rääkima – ja kui talle jutustan oma püüdest mõelda budistlikult, surnud kutsikate üle leplikku rõõmu tunda… Räägib tema, et tõi mõne aasta eest ilmale vaikse lapse. Ta sündis küll elusana, ent kustus. Ja leina endast targalt läbi laskev ema ütles, et mõistes – nii pidi, nii oli õige – oli ootamat lt kerge selle tragöödiaga leppida raskem kui loobuda last leinamast, oli lakata ennast haletsemast, ilmajäämise tundest välja kasvada. Aga see on võimalik.
Nagu on võimalik ka see, et inimesed ja mitte-inimesed on tõesti võrdsed ja võrreldavad. Nii õnnes kui õnnetuses. Viimastel nädalatel olen nii vettidelt kui koertega tegelevatelt tuttavatelt kuulnud uskumatult jubedaid kutsikate ja emakoerte suremiste lugusid. Aga sellest kõigest on üle saadud ja elu läheb tõepoolest edasi.

19. septembril
Eile õhtul helistas mulle Hele Everaus – küllap tundis end omadel põhjustel sama üksikuna kui mina – ja ütles, et olen oma nubludega kangelasteo teinud. Tavaliselt hakkaksin ma sellise harva ja seda ootamatuma kiituse peale nutma. Nüüd mitte. Ma ei suuda enam üldse nutta.
Olen rongaema, mitte kangelane, sest mu lihased lapsed on mingi viiruse saanud – Aleksander oksendab vanaema juures ega saanud lasteaeda, Brigital on kõhuvalu – aga nelja päeva pärast peaks ta kurgumandli ja adenoidi operatsioonile minema. Olen rongaema, laon oma rongapojad – Pärt ja Hermann 1300, Tobias natuke alla 800 grammi) – karpi ja sõidan linna kliinikusse liigvarbaid lõikama. Need on inetud, täiskasvanud koeri ähvardavad pidevate traumadega ning tõukoertel pole ka lubatud. Sünnihetkel polnud mõtet neid ilmselt surevatel äpudel lõigata ja nüüd tuleb tõsisem tegemine.
Terve Tarvi kliinik tuleb kõik see mees mu imeloomi vaatama, sest 52. tiinusepäeval sündinud pole iial ellu jäänud. Nad imetlevad ja musitavad neid – oskamata oletada, millal säherduse sünniloo juures silmad võiksid avaneda. Ütlevad, et uskumatult tugevad ja pontsakad mehed on – Pärt ja Hermann mõistagi. Tobiase nabakraater tekitab kõhkluse, kas tema varbaid üldse… Ikka lõikame.
Tuimestav süst, naks ja kaks õmblust peale.
Koju jõudes võtan julguse kokku, surun ebausu maha ja teatan Madele, et tema Web Masteril on kolm poega. Made jutustab, et neli aastat tagasi elas tema üle veel mõistetamatumatel põhjusel veel hullema košmaari – ilmale tuli kümme surnud kutsikat, üks suri teisel päeval ja viimane, kaheteistkümnes, teisel nädalal. Kusjuures need ei olnud enneaegsed. Ja me ei pea Madega seletamagi, mis tunded kõik järjestikku sinust läbi lendavad, kui See juhtub.
Augusti keskel, kui bernhardiinidel oli suvelaager Võrus, kohtusime Taneli-Pille-Mirjamiga. Tallinna äärelinna kodu soetanud pere tuli pealinnast maailmalõppu, et endale bernhardiinikutsik soetada. Puuvilus mõnusalt selitav Barbara tõmbas nende tähelepanu, ütlesin, et “meie oleme rase” ning see pere jäigi meie Heliloojate Liitu ootama. Nüüd saadan Tanelile teate, et väikese Mirjami Lapsepõlve Koer on sündinud – ja lõpuks ometi saan silma niiskeks.
Aknast kumab põrandale meie juurde koerapessa täiskuu, mille peale turvanaine aeg-ajalt uriseb. Kutsikate varbaõmblused pakitsevad ja nad vigisevad lakkamatult. Pärt ja Hermann. Tobias ei virise kunagi. Kutsikate hädaldamine ja isegi mu enese jaoks tiba liiga soojaks köetud ahi – täiskuust rääkimata – ei lase magada. Kõigepealt mõtlen, nagu tavaliselt unetuse puhul, neile muidu-mõnusatele-meestele, kes on minult palju ja suuri töid tellinud ega tasu nende eest. Üks mu hea tuttav koostab parasjagu veebi-lehekülge, kuhu kõik soovijad saavad säärased tühi-tellijad ja tasumise eest põgenejad üles riputada. See võimalus, mis neid viit küll ilmselt maksma ei veena, rahustab siiski.
Siis mõtlen koerkolmikute tulevastele kodudele. Tobias kui müügikõlbmatu, aga absoluutselt unikaalne olend, jääb perekonda, ühel vägevatest jõmmidest saab olema Mirjam. Siis meenub Võrtsjärve ääres Bangemani ristpalkmaju ehitav Ülperite-pere, kelle vanem poeg Gunnar saab kohe oma enese ristposti püsti ja ütles suvel, et on alati bernhardiini tahtnud ja et uus maja vajaks koera ja… Kui üks pontsudest jääb Võrtsu-äärsesse kodukülla, saan kurja vanaemana silma peal hoida, et mu silmatera on ikka väärikalt hoitud ja armastatud. Kohe hommikul teatan Gunnarile, et tema tütretiba Irise lapiline ja karvane Vend on sündinud.
Ma ei saa ju ei bernhardiinide kodukale ega ammugi mitte ajalehte kuulutust panna, sest tahtjaid tuleks rohkem kui kutsikaid. Need kõned trambiksid mu hingehaavadel. Nagu ka koerapoja üles kasvatamise kuludes ja olemuses võhikute mölin tõukoerte hinna suhtes. Ma ei taha kuulda suvahelistajate solvanguid, kuidas mingite penide pealt rikastuda kavatsen. Nagunii ei lähe meelest hoolimatud mühatused külapoes stiilis nii-suur-koer-ja-nii-vähe-kutsikaid või siis mis-sa-neist-pillitad-saada-merekooli. Isegi see, kui mõni kolleeg mu kutsikate-jutu peale võtab teema kokku kui-Tallinna-satud-lähme-kohvikusse, on haavav. Tallinnasse! Ma jätan isegi pissile või hambaid pesema minnes kempsuukse lahti, et kuulda, mis toas toimub…
Tobiase varbad on jälle jahedad, pistan ta täiskuule selga keerates põue. Hermann ja Pärt ronivad mulle lõua alla tuttu ja üks neist pissib mu kaela märjaks. Ja Jumal tänatud!
(järgneb)


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat