Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Lutipudel ja labidas ? sündisid Pärt-Hermann-Tobias!


Kui oled oma koeraga väga lähedane, on tema tiinus täiesti võrdne oodatava vanaemaks saamisega. Kui kutsikad sünnivad sügavalt enneaegsetena, loovutabki peni need ellujäävad loodusseaduste ületajad sulle ja piirdub ise tissi ja turvanaise rolliga. Enneaegseid ööde ja päevade kaupa putitades ja poputades on aega, põhjust ja sobiv meeleseisund väga mitmed eksistentsiaalsed asjad selgeks tunnetada. Kasvõi see, kui palju vägivaldset ja ekslikku me oma lemmikute kallal sooritame.
Mina õppisin vigadest. Seepärast kirjutasin kolmeosalise päeviku, kus kirjas nii vead ja äpardused kui õnnelikud õppetunnid. Et minu tehtud vigadest ning Barbara üleelamistest oleks teistele koerinnadele ja nende perenaistele abi ja kasu.
Oma üdini hoitud ja armastatud koeramolu tiinuse ajal suhtlesin tema paisuva ja puksiva kõhuga täpselt samal kombel, nagu ise lapsi oodates. Beethoveni heliloojate-traditsioonist lähtuvalt nimetasin oodatavat kõhutäit koondnimetuse all Heliloojate Liit ning kui keegi käe all pukitses, nimetasin teda Pärdiks või Tobiaseks, Liidi Austeriks või Miina Härmaks.
Eesti Bernhardiinide tõuühingu esinaise Made Varuli võimas esindusisane Web Master on Rootsist kennelist Dein Hards toodud ning Barbaraga tehtu on tema kuues pesakond. Sünnilugu hakkasin keset sündmusi sellepärast kirja panema, et asi läks käest kohe alguses ära ning ühest küljest oli sünnilugu aruandeks loomaarstile, teisalt hoidis “protokolli koostamine” mind ennast kahe ööpäeva jooksul ärkvel ja lubas tragöödiale mõnevõrra kõrvalt vaadata.
Vähe sellest, et kirja saanud sünnilugu meenutab Perekooli või Delfi sünnilugusid. Meiega juhtunust kuuldes rääkisid uskumatult paljud inimesed nurisünnitustest või muidu katastroofidest, mis on juhtunud nende koertega. Veel enam – sellest, kui lähedased tegelikult on inimesed ja mitte-inimesed, andis aimu naiste valmidus koera juhtumi kõrvale jutustada, et neil endal sündis kord laps vaiksena või kustus kiiresti. See ühendas ja andis jõudu, liigutas ja veenis, et maailm on tegelikult ilus koht.
Ebausk ja hingehaavad ei lasknud mul kutsikate sünni-elustamiste-matmiste-poputamiste lugu enne nende poolteisekuuseks saamist tagasigi sirvida – kontoriraamatust arvutisse tippida suutsin seda kõike üksnes keskpäevases helges päikesevalguses. Hämaral ajal mitte. Suure jama ja kolme vahva kutsikaga lõppenud vigade ja vägivalla jada algas aga tegelikult täpselt aasta enne Tobiase, Pärdi ja Hermanni sündi.

Masendavad manipulatsioonid
Tõukoeri eelistatakse segaverelistele üllatusmõmmikutele sellepärast, et aretajate aastate- (bernhardiinide puhul sajandite, pekinglaste puhul millenniumide) pikkuse töö tulemusel on täpselt teada, millised omadused koeral on. Aretus- ja kasvatustöö kandub koos tõu parimate omadustega põlvest põlve edasi ka koera hinnana. Ent puhastverd kutsika hinna sees on lisaks garantiile ju tema vanemate üleskasvatamise kaudne kulu, röntgenuuringud liigestest, et vanemad aretuseks üldse sobivad, kutsika täielik veterinaarne läbivaatus enne loovutamist, vaktsiinid, ussirohud, kiibid ja mineraalide-vitamiinide poolest täiuslik titetoit. Seda ohtu, et teistesse peredesse kõigitise garantiiga koeri kasvatades rikkaks läheks, ei ole. Ka siis mitte, kui kogu pesakond jääb ellu ega neela kogu kasvataja aega ja energiat nagu minul juhtus.
Miks juhtus? Koerakasvatajate seas käibib legend, et kui koerinna on korra plehku saanud ja vasakult kutsikad toonud, pole ka järgnevad pesakonnad enam tõulised. Loomaarstid kinnitavad ühest suust, et sellel posimise-hõngulisel jutul pole mitte mingit alust: EELMISE PESAKONNA “ALGED” EMAKOERASSE RINGLEMA EI JÄÄ NING JÄRGMISE PESAKONNA GENEETIKAL POLE EELMISEGA VÄHIMATKI SEOST. Loomaarst Tarvi Markson oletab, et lisaks vananaisteplärale sisaldub selles eelarvamuses tõhus annus konkurentide kahjutustamist: “Turg on tihe ja kui saadakse jaole, et mõni väärtuslik emane on paha peal käinud, püütakse ta sellega mängust välja kaagutada.”
Eelmise aasta septembris pani Barbara meie Võrtsjärve-äärses kodus vaatamata kramplikule valvamisele innaajal Vehendi motelli taga elava hundikoeraga plehku. Kes on litat pidanud, teab, kui võimatu on teda takistada, kui tema tahab. Sain tal küll üsna kiiresti kraest kinni, indlemine polnud veel ka viljakas perioodis – 10-15 PÄEV, MIL VOOLUS MUUTUB HELEDAMAKS-LÄBIPAISTVAMAKS NING KÕRVALELÜKATUD SABA NÄITAB KOERINNA ILMSET ISIKLIKKU INITSIATIIVI – ent sõitsime ikkagi Tartusse loomaarsti juurde.
Ei ütle, millise, sest antud kontekstis kõlaks järgnev süüdistusena. Ütlesin veterinaarile, et tahaksin koera järgmiseks suveks paaritada, aga nüüd võis naabripeni kurnatäie hunt-hardiine kehtima pista. Arst andis koerale tablette, mis võimaliku tiinuse peatasid ning tegi juba üldtuntuks saanud jooksuaegu-pärssiva süsti. Ta ei öelnud. Mina nüüd teile ütlen, et tõepoolest on nii:
KUI KAVATSETE KOERA PAARITADA, HOIDUGE VARASEMATEST VILJAKUST PÄRSSIVATEST SÜSTIDEST – NEED ON VAATAMATA RAVIMITOOTJATE JULGUSTUSELE KOERALE KAHJULIKUD MANIPULATSIOONID.
KUI OLETE SELLE OHTLIKU SÜSTI SIISKI TEINUD, JÄTKE PAARITAMISENI VAHELE KAKS, AGA VÄHEMALT ÜKS INNAAEG KINDLASTI. VASTASEL JUHUL RISKITE PÄRIS KINDLASTI TIINUSE KATKEMISEGA, ENNEAEGSE JA ELUJÕUETU PESAKONNAGA NING TEIL VEAB, KUI EMAKOER ISE TEIE VIGADE KÄTTE OTSA EI SAA.
Ei ole nii, et kui innaaeg tekib, siis on ravim järelikult koera kehast kadunud. Emast kutsikat võttes peate arvestama tarvidusega kaks korda aastas kaks nädalat teda kinni hoida ja loodusega vaielda – tasuks võrreldamatult kuulekam-kodusem olemus kui isasel, kelle eesmärk siin elus on teatavasti kogu küla paksuks pista.

Aristokraatlik vägivald
Kas keegi küsib sinivereliselt penilt, millist isast tema ise eelistab? Tühjagi! Barbara eluaegne sõber on olnud berni karjakoer Bruno. Mängukaaslane Võrtsjärve äärses kodus hundu Poogen. Kavaler Pärnumaa kodus suuremat sorti laikat meenutav Must, kelle tehtud on kõik ümberkaudsed kutsikad. Aga kes siis aristokraatlikul daamil endal valida ja eelistada laseb! Eesti Bernhardiinide tõuühingu esinaine Made Varul kinnitab, et need emandad valiksid reeglina väikest kasvu siledad kikkiskõrvused kosilased.
Mu elutark talupoja mõtlemisega filosoofist äi Asser ütles tänavu suvel, kui Barbaral jooksuaeg tuli, et kui ma teda Made Web Masteri juurde paaritama ei sõida, paaritab end Liu rannas ise ära ja sünnitab üsna kindlasti pesakonna laikat meenutavaid liu-hardiine. Paar loomaarsti ütles, et kui jooksuaeg tuli, ju siis on pärssiv süst kerest kadunud. Paar vetti – need olid naised! – hoiatasid, et kümme kuud pärast süsti on vara paaritada. Uskusin optimiste ja äia (keegi peab ju süüdi olema!) ja sõitsin läbi juulikuise põrgupalava Eesti Jõelähtmele Pärliste tallu Web Masteri juurde.
Täiesti võimalik, et koerad oleksid ka vabatahtlikult teineteisesse armunud ja asjaga hakkama saanud, ent oli kohutavalt kuum ja natukene kiire ning poisil ei saanud lasta end kurameerimisega ära vaevata. Perepoeg võttis Barbara põlvedele, mina sulgesin koerinna pea oma põlvede vahele ja Made jälgis, et tagumisel rindel toimuks kõik, nagu vaja.
KES TAHAB LOOMADE VAHELISI ROMANTILISI SUHTEID NÄHA INIMLIKE REEGLITE JA EMOTSIOONIDE LÄBI, HOIDUGU TARGU KOERTE PAARITAMIST VAATAMAST.  See meenutab kõigi oma õilsate ja pragmaatiliste eesmärkide kiuste välja grupiviisilist vägistamist. Kui sunniviisil tehtud pesakonnaga läheb eelnevate vigade tõttu midagi valesti ka veel, on süütunne selle aristokraatliku vägivalla pärast kerge tekkima.
Mina ei saanud küll kaugeltki miskit hingehäda – paaritamine oli lõbus ja naljakas, sõbralikult seltskondlik ja lisaks ka viljakas. Ent nüüd tagantjärele tean oletada, et selle tiinusega ei olnud algusest peale kõik korras:
KUI KOER TIINUSE TEISES POOLES LAKKAMATULT LÕÕTSUTAB EGA TAHA KUHUGI MINNA EGA MIDAGI TEHA, ON ILMSELT TEGEMIST KATKEMISOHUGA. Augusti viimasest nädalast alates oli meil enneaegse sünnituse oht pidevalt pea kohal, aga eneserahustuseks oli ju lihtsam jutustada kuumast ilmast ja hormoonide käsul kodus istuvast ja beebimütsikesi heegeldavast koerast.
Kuna 60 tiinusepäeva saanuks täis 15. septembri paiku, planeerisin septembri esimesed nädalad maast laeni Tartusse töid täis, et kogutud materjalidega Pärnumaal pärast poegimist rahulikult töötada.

6. septembril Vehendis
Meie eelmine, 14aastaseks elanud njufasegu (ses mõttes, et ema oli njufa, aga isa naabrimees) Elsa oli mu kutsikate asjus üdini ära hellitanud – mõlemad pesakonnad, ühe Eesti hagija Tõnnuga ja teise marmorkolli Stefaniga – tõi ta ilmale tunni ajaga. Kui üks viuks oli puhastatud ja tissi otsa nügitud, sündis järgmine ning kõrvalist hoolt hakkas mudila vajama 3nädalasena lisatoitu tahtes. Ei jälginud ma mingeid poegimise märke ega võtnud ei sellest ega vastsündinute hooldusest raasugi osa.
Kui nüüd kella üheksa paiku läbiväsinuna töölt koju tuiasin, ütles abikaasa Alo, et koeressil on vist seedimisega midagi korrast ära – paha hais ja põrand sodine. Tegelikult sain ma kohe Asjale pihta, aga ei tahtnud uskuda. Järjekindlalt teisele korrusele meie magamistuppa tungiva – poegimiskohta valiva! – koera kamandasin alla ja pesin ta puhvpüksid puhtaks. Erinevalt Liu kodust pole Barbaral Vehendis päris oma kohta ja kui muidu on tema koht igal pool, siis poegimise puhul on see hull jama. Heitsin elutuppa diivanile, kamandasin ta enese diivani ette ja lapsed, kes mu ärevust haistes uudishimulikult teleka ees aelesid, käratasin magama.
ESIMENE MÄRK ALGAVAST SÜNNITUSEST ON KOERA VARJUMINE ENDALE SOBIVAIMASSE PESAKOHTA.
TEINE MÄRK ON SPETSIIFILINE TERAVALT HAPUKAS LÕHN, MIS VALLANDUB KOOS “PÜKSTE” MÄRGUMISEGA.
KOLMAS – PERIOODILISELT TOONUSES EMAKAS, MILLE TÖÖ SIHILE JÕUDMISE MÄRK ON VÄLJUTAVATE TUHUDEGA KAASNEV PUHKIMINE.
Tavaliselt lesib hoopis Barbara sellel diivanil, millel mina teda nüüd valvates tukkuda üritasin – ja see maksis (vist) esimese kutsika elu. Südaööl jäin viivuks magama, kuulsin küll läbi une puhkimist, ent lõplikult ärkasin alles selle peale, et koer kraapis ust, et üles magamistuppa pääseda. Diivani ees teki peal oli surnud kutsikas. Kohutavalt väike ja pakendis. Ilmselt oli koer segadusse sattudes tekilt põgenenud, selle asemel, et vastsündinu lootekestast lahti pakkida, nabanöör läbi hammustada ja platsenta nahka pista.
Nüüd olen kuulnud, et vägagi mitmed tõukoeratarid ei oska lootekeste-platsenta-nabanööriga midagi peale hakata ja ämmaemandatöö tuleb perenaisel või arstil otsast otsani ära teha. Nagu pärast selgus, oskas Barbara kõike väga hästi – vale koht ja hingesegadus ei lasknud. Ei saanud ma teada, kas nääps jäänuks õigel ajal kotist välja pääsedes ellu ega kumba sugu ta oli. Alo mattis ta Elsa kõrvale, enne kui lapsed ärkasid ja meie Barbaraga läinud olime.

7. septembril liinil Vehendi-Viljandi-Pärnu-Liu
00.10 Barbara teeb õues kiire pissiringi. Keeldub elutoas teki peale tulemast, tilgutab ringi traavides põrandale verd ja koertele omast rohelist lootevett.
01.30 Luban koera üles ja palun Alol all end järgmiseks päevaks vormi magada. Barbara jääb magamistoas vooditaguses nurgas rahulikuks. Harvad väitused ja asendivahetused.
02.30 Viin talle juua. Veerandtunniste vahedega tugevad, aga tulemuseta väitused.
03.15, 03.25, 03.37, 03.42, 03.50 – kirjutan tulutuid tuhusid üles, et ärkvel püsida ja et loomaarstile, kelle juurde ilmselt minema peame, senine kulg esitada.
04.10 – Tartu Raatuse loomakliiniku (sinna on Vehendist 45 kilomeetrit) valvetelefon ei vasta. Riia maantee loomakliiniku omanik Tarvi Markson – kes on mu koolivend ja Aloga koos jahtlaeva “Temper” ühisomanik – vastab Pärnus mobiilile pärast paari kutsungit. Kamandab meid keisrilõikele (Pärnusse on 150 kilomeetrit), et koer ära ei kustuks ja üldse.
04.30 Enda ja koera asjad on koos, valudes koer pole Peugeot Partner Combi kuuti ronides põrmugi üllatunud, vaid oma tuttavasse ja turvalisse pessa pääsedes rõõmus ja kergendatud. Et tal rohkem ruumi oleks, lappan tagumised istmed kokku ja põrandale panen tema oma teki.
04.50 Leie kandis on tee kilomeetrite pikku üles ja läbi kaevatud. Süütan salongitule, sest koer sehkendab ringi ja lõõtsutab. Ümbersõidule pöörates kuulen tagant puhatusi ja tunnen lootevee teravat lõhna. Leie asulasse sisse jõudes kostab pärast innukat lakkumist ja matsutamist imepeenike viiksumine. Peatan vahetult enne maanteele tagasi pääsemist suure puu all auto, panen ohutuled plinkima, ehkki peale minu pole ühtki liiklejat.
05.00 Leian Diiselbuutsi (see on mu auto hüüdnimi) tagumisest vasakust nurgast kolossaalselt tillukese tumeda kutsika. Rohe-märjana näib ta peaaegu must, valgel pealael vilgub must mütsike, üle vasaku õla on visatud valge sall ja ma tean, et tema nimi on Tobias. Korjan ta autonurgast üles – naba ei veritse, koer on kenasti kõigega hakkama saanud – ja panen mõneks ajaks ta emme tissi otsa.
RAPPUVAS-KÕIKUVAS AUTOS EI VÕI IMETILLUKEST KUTSIKAT EMA JUURDE JÄTTA, SEST TA SAAB PÄRIS KINDLASTI VIGA, MÕNDA AEGA IMEDA PEAB AGA TINGIMATA LASKMA, SEST SEE SOODUSTAB EMAKA JÄRGNEVAID KOKKUTÕMBEID.
05.20 Helistan Tarvile, kes rõõmustab, et isamaa’n’teede seisukord põrutas põnni õigesse asendisse ja keisrilõiget ei tule. Pistan põnni põue ja rühin siiski edasi Pärnumaa poole, sest oli ju plaanis Liu kodus poegida. Põikan Viljandi Statoili – sest ei olnud ju plaanis pikka otsa sõita ja diisel lõpeb peagi – ning kui sodise näo ja kätega teatan, et mul on vastsündinud bernhardiin põues ja näitan mingit angerja moodi niru, vaatab teenistuja mind kui kuutõbist.
06.00 Kilingi-Nõmme kõrval kiirteel annab lõhn ja puhkimine uuest tulijast teada. Peatan auto samal ajal, kui koer lõpetab matsutamise. Platsenta on nahka pistetud, naba klaar –  kutsikas küll liigutab, aga ei piiksu. Hüppan üle istmete taha ja imen ta nina tühjaks. Vallandub vihane kisa. Kutsikas on Tobiasest oluliselt suurem ja heledam. Hämaruse ja ähmiga vaatan, et on tüdruk ja ütlen ta kohta Miina Härma ning pistan temagi põue. Seltsis segasem.
06.45 Tegelikult on emane see imetilluke, kes Tarvi kliiniku õuel sünnib. Muidu üsna sõbralik Barbara röögatab autoukse vahelt sisse vaatava Tarvi peale ning kuni unise vetiga mõne sõna vahetame, õnnestub koeral puhkimist varjates täiesti märkamatult sünnitada ning kotikeses ja ülitillukese kutsika tirib ta kintsude vahelt lagedale siis, kui on lootusetult hilja. Tarvi küll imeb tema nina, masseerib ja raputab – aga mina näen kohe, et kõik on.
KUI KOERA POEGIMISE JUURES SEGADA, PÜÜAB TA JUBA SÜNDINUID KAITSTES JÄRGMIST SÜNDI VARJATA NING LIIGA KAUAKS LOOTEKESTASSE JÄÄV VASTSÜNDINU HUKKUB.
08.00 Tassin väsimusest tuikudes teki autost oma Liu koju koera koha peale, kui põhjalikult pissinud ja joonud koer sinna heidab, panen kaks vastsündinut – oi, ka teine on ju isane, mitte Miina Härma! – talle tissi otsa ja kooberdan kohvi keetma. Kannan Alole ette, mis meiega vahepeal sõna otseses mõttes sündinud on. Seis on 2:2 – piuksuvad:vaiksed.
RagnSells veab akna taga jaurates prügikonteineri tühjaks, aga Barbara, kes muidu iga lärmi peale ähmi läheb, ei tee sellest väljagi.
9.55 sünnib isane kutsikas, kelle seljast oleks nagu pintsliga molbertist üle käidud. Gustav Mahler pole küll Eesti helilooja, aga ma nimetan jumbu Mahleriks (kõlapildi “maaler”) tõttu ning muutun murelikuks sellepärast, et ta kisab lakkamatult. Platsenta pugimisel ja nabanööri haukamisel satub Mahleri tagumine vasak jalg korraks Barbara suhu, ent väliselt pole sellel midagi viga. Siiski otsustan edaspidi selle lootekestade ja nabade teemaga mõnevõrra rohkem ise tegelda.
13.00 Helistab Tarvi. Oleme koeraga mõlemad paar tundi maganud. Vet soovitab nüüd neist 6 portsust oksütotsiinist, mis ta koera emaka kokkutõmmete soodustamiseks kaasa pani, esimese ära teha – vahe venib jälle hullult pikaks.
14.15 Rida väitusi lõpeb vaikusega. Teengi süsti. Emaka kokkutõmmetele järgneb vere ja tumerohelise sodi jooks – ja jälle vaikus. Liu poe omanik Mari toob mulle süüa ja ajalehti.
SELLISES SÜNNITUSE VENIMISE SEISUNDIS TULNUKS ILMSELT SIISKI KEISRILÕIKE KASUKS OTSUSTADA, MIS JÄTNUKS ILMSELT MÕNE TULIJATEST VEEL ELLU – KAHE ÖÖPÄEVANE ILMALETULEK ON LIIG KA AJALISEKS KANTUD KUTSIKATELE.
16.30 Järjekordse süsti ja mitme Tarvile helistamise järel väituste seeria.
17.15 Sünnib senistest suurem isane kutsikas. Vabastan ta ise kestast. Tal on lõpmatuse märk selja peal (Web Masteril on ka)
Kuna ema lakub kogu aeg tema naba, ei saa täpselt aru, kui suur on veritsus. Kui Barbara läheb õue kiirele pissile, selgub, et väga suur. Seon nabajupi puuvillase lõngaga kinni, aga kutsikas on toonuseta, ei saa imetud, teistele toetumata vajub külili ning hingamine jääb järjest harvemaks. Pole tunnet talle nime panna – temaga pole nime kaasas. Miinaks nimetatu osutus põhjalikumal otsa vaatamisel Pärdiks. Võimas ja lõbus meesterahva nimi lisaks sellele, et vägev helilooja on.
EHKKI EMA KEEL ON PARIM NABA DESINFITSEERIJA JA KÕHU MASSEERIJA, TULEB SIISKI HOOLEGA JÄLGIDA, ET NABAVEREJOOKS OLEKS KINDLALT PEATUNUD.
18.10 Sünnib arlekiini või vasikamustriga – värviplaanilt Barbara isa Olaf Pyrlandia koopia – ülimalt valju häälega isane. Tema nimi on Hermann. Oh laula ja hõiska!
19.15 Nimetu lõpmatusemärgiga vajub järjest enam ära. Hingab vaid paar korda minutis.
20.10. Süstin oksütotsiini. Barbara võtab seda ülimalt leplikult ja isegi tänulikult. Ta ei taha püsti ega õue, mul endal on väsimusest ringid silme ees.
21.05 Sünnib väga väheste valgete märgistega ja väga väike isane. Elustamatu. Läheb koridori karpi. Elusate-vaiksete vahekord on 4:3 – esimene läks Elsa kõrvale, teine vaikne jäi Tarvile, kolmas on nüüd karbis ja lõpmatusemärgiga vaakuja läheb ka päris kindlasti sinna järele.
22.30 Barbara käis kiiruga pissil, nüüd lõõtsutab metsikult. Tarvi kliinikus töötav Heli Jüriste lubab Pärnust Liusse sõita, kui ploomikompoti keetmise lõpetab.
11.45 Tuleb Heli ja teeb stimuleeriva süsti. Barbara kehtestab talle elutoa poole peale piiri, kust edasi pesa poole astuda ei tohi. Segaduse vältimiseks süstin Heli antud doose edasi ise. Heli on siin majas enne käinud. Eelmisel omanikul olid dogid – ema ja poeg, kelle arst ja paraku ka magamapanija Heli oli. Ühel oli maokeerd, mis teisel oli, ei mäleta, sest…

8. septembril Lius
01.10 Sünnib emane kukepildiga Liidi Auster. Tema kätte saamine mitme süsti järel näeb välja nii, et Heli püüab tulijal kõigepealt sõrmedega varvastest kinni saada, siis võtab appi pikad lapikute otstega käärid. Mina hoian Barbara pead süles ja veenan teda pressima – ta saab ilmekast soovitusest aru, aga pressid on lötsud ja jõuetud. Suurt kasvu Liidi Austeri vasaku tagumise käpa kaks küünt on kääride vahele jäänud, aga ise on ta vaatamata lõdvapoolsusele vägagi lärmakas. 02.00  Sünnib selja peale joonistatud poolkuuga tilluke emane, keda Helil kogu tema energilise masseerimise ja imemisegagi elustada ei õnnestu. Jumal on otsustanud maailmale vaid korraks ja napilt oma loodud poolkuu pilti näidata. Läheb karpi. Lõpmatuse pildiga vaakuja on ikka veel elus – Barbara lükkab teda otsustavalt teistest eemale, kui teda vendade vahele sooja tahan panna. Keel on ripakil ja hingamissagedus kaks korda minutis.
TASUB TEADA, ET KOERAEMAD ON TARGEMAD KUI INIMESED EGA HELLITA ASJATUID LOOTUSI – KUI MÕNI KUTSIKAS ON PEATAMATULT KUSTUMAS, EI KULUTA KOER TEMA PEALE AEGA, ENERGIAT EGA SOOJUST, VAID LÜKKAB TA PESAST VÄLJA. MÕNEL JUHUL PIDAVAT KUULDAVASTI KA ELUJÕUETU VÄÄKSU ÄRA HAMMUSTAMA.
03.30 Heli tunneb kombates, et emakas on veel keegi, aga alles üleval, mitte sünniteedes. Süstime. Heli heidab diivanile, mina Barbara kõrvale põrandale. Tukume.
05.30 Süstime – ja Heli sõidab linna, ehkki tahaksin appi hüüda ja paluda ennast mitte üksi jätta. Lubab tulla paari päeva pärast hundivarbaid lõikama. Praegu on enneaegsed nii äbarikud, et ta ütleb ilustamata, et ellu need ilmselt ei jää ja pole mõtet lõikuda – sünnimomendil kutsikas ei tunnegi, kui tagumiste käppade liigvarbad ära naksatakse, hiljem tuleb teha tuimestus ja väike õmblus. Kui keegi peaks ellu jääma.
08.00 Ärkan kutsikate kiljumise peale. Olen korraks magama jäänud, Barbara on pesast üles tõusnud, köögis joomas käinud ja tagasi tulles lollidemaal suure segaduse põhjustanud. Tobias ja Pärt on tema selja ja seina vahel, elutu lõpmatusemärgiga tiksub ikka veel harvalt pesast järjekordselt välja lükatuna, Liidi Auster ja Mahler kiljuvad hiiglasest ema käppade vahel ja Hermannit pole kusagil näha.
SUURT KASVU KOERA EI VÕI VASTSÜNDINUD KUTSIKATEGA HETKEKSKI OMAPÄI JÄTTA, ISEGI TEMA KÕRVAL PÕRANDAL ELAMISEST EI PIISA, KUI VALEL HETKEL MAGAMA JÄÄD. PALJUD SUURTE KOERTE OMANIKUD TAVATSEVAD VASTSÜNDINUID ÜKSNES PAARITUNNISTE VAHEDEGA EMA JUURDE IMEMA PANNA JA KASTI MAGAMA ERALDADA, SEST MUIDU JÄÄVAD NAD ÜKSHAAVAL EMA ALLA – MIS ON LISAKS NIIGI ÕUDSELE LOOLE TÕUKOERA PUHUL KA MATERIAALNE PÕNTS.
08.05 Tänu sellele, et Liidi ja Mahleri kisa mu äratas, jõuan viimasel hetkel Barbara pesast välja röögatada. Hermann on tema tõhusa kannika all selili, keel ripakil. Kuna ta pole mitte sugugi sinine, vajutan talle rinnakule ja puhun suhu. Vajutan ja puhun, üle elatust ja kurnatusest tuim nagu männikänd. Arlekiinimustriga väike vägilane hakkab peaaegu kohe uuesti hingama, siniseks pole õnneks jõudnud üldse minna ning pistab varsti kiljuma.
09.30 Kui vaatamata vaikseks istutusele sebiv-imev-lärmav Hermann on kindlalt väga heas seisukorras, lähen kuuri ja võtan rohelise labida. Lõpmatusemärgiga on tiksumast lakanud, panen ta karpi kahe vaiksena sündinu juurde. Ma ei tee mingit hauda. Lõikan murukamara ära, kaevan augu, matan täiesti tuima ja tundetuna karbikese, ajan mulla peale ja sulen kamarakaane. Nagu midagi ei oleks olnud.
10.30 Süstin iga poole tunni tagant. Barbara lõõtsutab ja ajab pruuni vett välja. Sööb keskpärase isuga.
11.00 Kõige paremas vormis on kunstlikku hingamist saanud Hermann. Liidi kisab kogu aeg – ilmaleaitamisega äratõmmatud küüned valutavad? – ning teistest kõvasti väiksemad Mahler ja Tobias jahtuvad kohe maha, kui teistest eemale satuvad, sest lisaks muule lootelikule välimusele on neil karv vaevalt seljas ja termoregulatsioon puudub.
12.15 Koera intensiivse, ent tulutu lõõtsutamise peale helistan Helile, kes soovitab katsuda, kas varbaid on tunda. Telefoniteel selgitab, millise nurga all tupp pärasoole suhtes kulgeb ning kuidas arvukatest vaginaalsetest kurdudest mööda pääseda. Leian varbad, aga neist kinni võtta pole mingit võimalust. Heli lubab kohale sõita. Kutsikal pole niigi elulootust – aga emakoer on ju vaja ellu jätta…
13.20 Püüan kirjutuslaua taga kõikudes pisut mehhaanilist erialatööd teha. Koer tuleb minu juurde ja topib tagumiku mulle abipaluvalt sülle. Tema taga põlvitades mahutan kolm sõrme sünniteedesse, haagin kutsika käpad nende vahele ja tõmban tumesinise, ilmselt juba mõnda aega surnud isase vaikse välja. Barbara Teab, ega tunne tema vastu mingit huvi.
KUI PEETUNUD KUTSIKATELE ON VAJA KÄSITSI JÄRELE MINNA, ON SEDA LIHTSAM TEHA, KUI KOER SEISAB – SÜNNITEED ON PAREMA NURGA ALL JA AVARAMAD.
13.25 Kohale jõudnud Heli ei üllatu, nähes köögilaual suurt ja väga tumesinist kutsikat. Kompab Barbara emakat ja oletab, et kuna luiseid moodustusi ei tunne, oligi see üheteistkümnes ja vaikne viimane. Loomaarst, kes on kena noor naine, ütleb üsna karmilt ja otse, et ka viiel ellujäänul on üsna vähe lootust. Neist pole silmnähtavalt imejaid, nad jahtuvad hõlpsasti maha, nende kopsud pole valmis. Kui päevas vähemalt 30-50 grammi kaaluiivet pole, siis on kõik. Ja selle iibe saavutamiseks tuleb neid juurde toita.
Terve õhtu teen Barbarale oksütotsiini süste, et emakas kokku tõmbaks ning toon Liu poest Mari käest kena vanamoodsa turukaalu. Vihtidega. Ja esialgu piimaasendajaks inimlaste Tutteli. Kuni linna pääsen ja kliinikust koerapiima asendajat saan. Seda pääsemist pole ette näha, kedagi seda piimaasendajat tooma kutsuda ka ei ole – ja Cargobussis on mul Pärnusse saadetud kiireloomuline töö. Kurnatusest kipub minestus peale ning üksindus keset sündi ja surma vajutab maadligi. Aga mees peab ju üksinda meie lastega toime tulema…

9. septembril
Mahler ja Tobias on Pärdist, Hermannist ja Liidist kõvasti väiksemad. Jõuetud imejad ja ülikiired jahtujad.
Toidan kutsikaid Barbara süstimisest jäänud kahe süstlaga, sest oma laste titeeast jäänud lutipudelist nad imetud ei saa. Pead mahuvad täpselt pöidla ja nimetissõrme kaarde, süstlast on segu üsna lihtne neelamise rütmis doseerida. Kunsttoit tekitab kollase kaka, millega üleni kattun, aga mul on ükskõik. Kella panen äratama iga poolteise tunni tagant, aga vähimagi vigina peale ärkan niigi.
07.00 Mahleri tagakäpad on sinised ja paistes. Sinetus liigub aegamisi mööda kõhtu üles.
10.00 kaalud – Pärt 570, Tobias 450, Hermann 560, Liidi 520 ja Mahler 490 grammi.
13.00 Mahlerit enam süstlaga ei toida, sest temast pole neelajat. Mu kakased riided on nüüd tema suunurkadest valgunud piimast märjad, tema tagajalad on kohutavalt paistes ja lillad ning terve kõht sinine. Toon puid, sest tuba tundub magamatuse tõttu jahedam kui ta ilmselt tegelikult on. Kuuri minnes näen labidat, mis päris kindlasti veel tööd saab. Roheline labidas.
15.00 Harvalt hingav Mahler lakkas Barbara jaoks olemast – lükkas ta pesast välja. Praegu veel panin tagasi, aga see on mõttetu. Jumalaga tingimine ei vii kuhugi.
17.00 Mahler lõpetas karbis. Ausalt öeldes on see isegi kergendus, kui kindel mineja pääseb. Ja jääjad tema mineku tunnistamisest pääsevad.
Õhtul ma Liidit enam ei kaalu. Tema seni pidev virin taandub viginaks, ta lõtvub, hingamine läheb käest ära ja kõht on lillalapiline. Teistmoodi sinetav kui teistel kustunutel, aga veel õudsem.

10. septembril
Varavalges võtan rohelise labida, lõikan kamarasse augu, kaevan, sängitan Mahleri ja Liidi – kes suri kell 5 hommikul mu peos lõplikult lõtvudes, näost üleni sinisena. Keeldun mäletamast, kus on mu aias see lapike maad, mis teeb näo, et midagi ei olnud.
Järelejäänud kolm – Pärt, Hermann ja Tobias – jäävad tuppa käterätikuga kaetud kastikesse, kui kihutan linna Tarvi kliinikusse neile koerapiimaasendajat hankima ja Cargobussist oma erialatööd ära tooma. Ma ei taha ega suuda kellegagi rääkida ning oimetuna autoga teelt välja sõitmast kaitseb mind vaid teadmine, et kui minuga midagi juhtub, tähendab see ka kindlat surma kutsikatele. Kuni Alo Tartust Liusse jõuab. Kas ta neid süstlaga toita ja soojendada jaksab, tahab ja oskab. Olen asendamatu. Ja kohutavalt üksi.
Kliiniku arstid räägivad, et ma ei kujuta ettegi, kui palju äpardusi juhtub – õnnelikke ja normaalseid poegimisi nemad peaaegu ei näegi. Koerakasvatajad ei jutusta tragöödiatest kuigi tihti – nagu inimesedki, kellel on sündinud vaikne või kustuv laps. Neid lugusid jagavad omavahel need, kellel on Juhtunud.
Valmistud nendeks kutsikateks, nagu oma lasteks. Suhtled nendega naljatlemisi juba siis, kui nad koeraga komplektis kasvavad. Kiindud mõttesse neist. Teed lähikuude plaanid nende-kesksed. Vastsündinud kutsikad äratavad emainstinkti. Nad on nii erakordselt kihvtide mustritega – linnu pilt, lõpmatuse märk, poolkuu… - tillukesed bernhardiinid. Ja siis näed sa neid, ise igast löögist üha tuimemaks muutudes, surnult sündimas. Kustumas. Karpides. Ja siis see neetud roheline labidas, mis pole ju milleski süüdi.
Pärt ja Hermann jaksasid selle päeva õhtuks, kui enne piima voolama lüpsin, juba ka ise imeda. Tobias mitte. Ta on kohutavalt kõhn, peenike pea kõigutab musta mütsiga pead, kui see lootusetult tissi järele kobab. Nii hirmuäratavalt piiripealne. Teda iga poolteise tunni tagant süstlaga toites meenutan talle, kuidas ta seal ülessongitud maantee ümbersõidul sündis, ligasena mu põues vigisedes autot tankimas käis, hiljem sündinud üle elas – ütlen talle, et kui ta kavatseb ära surra, tehku seda kohe, sest muidu ei ela ma veel ühte surma enam üle. Tema oma kohe eriti mitte.
Alole ütlen, et lastele – kes on üha helistanud ja kutsikate arvu küsinud – võib ilmselt targu öelda, et neid on pigem kaks kui kolm…
SUURE PEREKONNA PUHUL ON KAHE KODU PIDAMISEL LISAKS SUHETE VÄRSKENA HOIDMISELE KA SEE EELIS, ET LAPSI SAAB SÄÄSTA PEREKONNAST ÜHE OSAGA TOIMUVATELE EKSISTENTSIAALSETELE KATAKLÜSMIDELE LIIGA SÜGAVALT KAASA ELAMISEST.
(järgneb)


Loe kommentaare (52)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat