Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Rootsimaa oma pärishobused


Šoti-Rootsi reisikirjas kirjutasin, et Sverige on minu meelest ainumõeldavalt ideaalsel moel üles ehitatud – Göteborgist Norrköpingisse viiva Göta kanali kaldad on tihedalt tallidega palistatud ja tuul toob ka suurte järvede kallastelt armsalt elusat sõnnikuvina. Järjest ja järjest paarikümne hobuse tallid, treeningplatsid-maneežid-kopsikurivid ning Eesti peab hakkama tulevikus samamoodi välja nägema. Et nii külade kohalikud kui lähedal asuvate linnade lapsed kasvaksid normaalses keskkonnas ning koduperenaised poleks meeleheitel.
Teatavasti on suur osa Rootsi tallides inimesi inimesteks õpetavaid hobunaid Eestist ostetud. Üldjoontes näeb pilt välja selline, et ümber õdusate tallide, üsna otse kirikutorni kõrval nohisevad üsna jämedad ja matsakad – näiteks jämedamat sorti torikate moodi hobused. Ühe, suhteliselt suure linna lähedal asuva talli juures jooksid üksteisega võidu aga väga ilusad kerged ja kõrged ratsud ning paari ratsutamiskeskuse ümber olid samuti elegantsed väärishobud. Eks nendegi hulgas kindlasti Eesti parisnike müüdud – tänu millele meie kodused tallitäied ka ilma dotatsioonideta ära elavad. Ehkki noorsoole inimväärseks kasvukeskkonnaks tallikomplekside ehitamise toetamine peaks olema riigi või vähemalt kuradi euroliidu doteeritav enesestmõistetavus.
Ja milliseid hobuseid lisaks meilt ja Inglismaalt ostetavatele on rootslased ise hobukultuuri kaardile kandnud? Täpselt sama palju kui eestlased. Rootsi kuumavereline (kõlab nagu gorjatši estonski barenj, onju?), Põhja-Rootsi hobune (kui esimene on midagi sportlikumat sorti torikat meenutav, siis teine on raskeveokas) ning Gotlandi poni Skogsruss – eks eesti aborigeeni nimetata ka ju kohati Saaremaa hobuseks.
Gotlandi Skogsruss tähendab tõlkes väikest metshobust või kitsekest. Ta on iidne tõug, mille juures on õnnestunud säilitada tema armsalt primitiivsed omadused. Sajandeid elasidki need suksid ainult Balti mere keskel Gotlandi saarel. Sealt viidi mõned naist mandri-Rootsi Lojsta metsa ja nüüd on neid kõikjal üle Rootsi.
Gotlandi ürgasukad seadsid end sel megamuhedal saarel, kus penskaripõlve on veetnud ka Tarkovski ning praeguseni veedab Bergman, sisse ligi 2000 aastat enne Kristust. Õige pisut hilisemast ajast pärinev skulptuur näitab gotlandereid sama saare ponide teeneid kasutamas. Tänane Gotlandi poni ongi nendest iidsetest esivanematest aretatud ja ilmselt sugulane ka Tarpaniga. Omavahel sarnaneb ta ka Huculi ja Konikiga. Gotlandi poni on neist kõige jõulisem, vastupidavam ning seisab kõigi oma nelja tugeva jalaga kindlalt maa peal. Aegade jooksul on ta kõlvanud igasugusteks talu- ja põllutöödeks ning praegu on põhiliselt laste lustihobu.
Hinnatakse selle poni vägevat hüppevõimet, kiirust ja läbilöögivõimet isegi traavivõistlustel. Nii tema kiiruse kui kõrguse saavutamised on ta välimust silmas pidades üllatavad. Seda enam, et iseloom on neil vaikne ja rahulik. Nende vägevaim esivanem oli Gotlandi poni ja süüria-araabia ristand Olle, kes andis järglastele tervet tõugu kujundava meeldivalt kollaka varjundi. Teine jõuline mõjutaja oli idamaist päritolu täkk Khedivan – kes värvis oma algatatud suguharu mahedalt halliks.
Välimikku kirjeldatakse tüüpilise ponina – kobe pea väikeste elavate silmadega ja kikkis kõrvadega ja sirge profiiliga. Kael on lühike, lihaseline ja lõpeb pika sirge seljaga. Iidse poni kohta üllatavalt jõulised õlad ja nõrgem tagaosa põhjendab, miks nad on nii tulemuslikud traavivõistlustel, aga nadid galopi kiirendajad. Kiitust pälvivad gotlanderi tugevate jalgade ülihead liigesed, ent lihased pole samas suuremad asjad, mistõttu pole nende jalgade väljanägemine kuigi voolujooneline. Selle eest aga on neil legendaarselt vastupidavad kabjad ning väga hea pehmeis värvitoonides vee- ja tuulekindel kasukas.
Raskeveo tüüpi Põhja-Rootsi hobune on suhteliselt uus tõug, mille tõuraamatut alustati aastal 1909. Nad on Dole Gudbrandsdali sugulased ning on samadest eellastest aretatud. Sellesse raskeveokasse on süstitud Friisi ja Oldenburgi hobuste verd – või mida just paaritamise ajal sisestataksegi… - ja veel mõnede Euroopa veohobuste ristandeid. Aastast 1903 on Põhja-Rootsi hobuse aretus rangelt reglementeeritud, et selle tõu imetlusväärseimad omadused edasi kanduksid. Piltide peal, muide, näeb see rootslane välja nagu Ande Arula juures Soomaal elav Eesti raskeveokas Ekstron ja tema emand Vaasa – kelle vaba paaritumist ma muide juhuslikult äsja pealt nägin, nii et sealt on veel neid tulemas! Kõrb. Karvajalgne. Vahva laka ja sabaga. Südamlik ja usaldusväärne.
Rootsi raskeveoka parameetrid töötas välja Wangeni Tõutäkkude instituut Jamtlandis, kus asub selle tõu põhiline aretustall. Kiidetakse nende hobuste kirjeldamatut jõudu, veovõimeid, vastupidavust – mis on teistest, mõnevõrra suurematestki raskeveokatest – äkilisem. Nad pole raskeveokad Clydesdale’I ega Percheroni mõistes, vaid just metsas, pehmel maal ja jõledatel, masinatele tabamatutel maastikel töötamiseks.
Rootslaste püüdlikkusele vastavalt on nad maailma kõige testitum-mõõdetum tõug, mistõttu on dokumenteeritud-kaardistatud kogu nende jõudlus-viljakus-anatoomia-füsioloogia. Igal aastal korraldatakse maakonna hobupäevi, kus uhkustatakse täkkude ja märadega, korraldatakse nendega suutlikkuse katseid igas olukorras ja jälgitakse, et iseloomgi liiga mitte-rootsiks ei pööraks. Maailm tunnustab sellist suhteliselt väikest ja kerget raskeveokat, kes oskab ka hüpata ja võidu joosta ning kellest on aretatud ka üks traavlite liin.
Rootslased armastavad selle oma hobutõu töötahet ja koostöövalmidust, nad on metsa- ja põllutöödel tõelised sõbrad, keda ei saa üheski mõttes masinatega mitte võrreldagi. Nagu svenssonid isegi, on ka nende tööhobu erakordselt pikaealine ning – seda küll svenssonitest endist erinevalt – haiguste suhtes ükskõiksed ja vastuvõtmatud. Paaritamisel-aretamisel jälgitakse aga eelkõige, et päranduks just see ainulaadselt südamlik ja nutikas iseloom. Eks nad tema jõuliste pikasammuliste allüüride üle ole ka uhked.
Ja kes siis on see Rootsi kuumavereline, kes kõlab nagu Läti estraad või midagi sellist? Tema alguse aeg on 17. Sajand ja koht Stromsholmi tallid, mis asutati aastal 1621 Fluinge Kuninglike tallide baasil. Esialgne aretus oli erakordselt vastandlik ega andnud seepärast ühtki kindlalt fikseeritud tunnustega tüüpi. Alguses prooviti hispaania, idamaade ja friisi täkkusid, keda ristati kohalike märadega. Värsket verd imporditi nii erinevatest kohtadest nagu Türgi, Ungari, Inglsimaa, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania. Ehkki mingit kindlat tõugu sedasi ei saavutatud, saadi hulk tõhusaid ratsahobuseid, kes läksid iseäranis hästi loosi sõjaväehobustena.
Et peeni täkkusid pruugiti esmalt kohalike märade peal, olid ka esialgsed tulemused rohmakavõitu. Pilt saadi peenemaks täisverelise, hannoveri, araablase – ja eriti! – trakeeni sisse segamisel. Järglaste hoolika valimise tulemusel saadi fikseeritud Rootsi soojaverelise tüübi tekitamisega siiski hakkama. Kõige tänulikumad ollakse sellistele täkkudele nagu täisvereline Hampelmann, hannoverid Hamlet, Schwabliso ja Tribun ning tänini mõjuvaimad trakeenid Polasrstern Anno, Heinfried ja Heristal. Kuulsa inglise võidusõiduhobuse Hyperioni otsene järglane.
Rootsi soojaverelise suurepärased omadused on saadud jällegi svenssonitele omase pedantsuse najal – nii märad kui täkud on hoolika mõõtmise-dokumenteerimise all ja litsentseeritud. Eriti täkud peavad pidevalt tõestama oma kvaliteetseid allüüre, hüppevõimet, vastupidavust ja mõistlikku iseloomu. Kaasaegne rootsi soojavereline on suurt kasvu kvaliteethobune, keda on lihtne dresseerida, ilus vaadata ja kindel usaldada. Nad on tasakaalukad ja meeldivad tegelased.
Asjatundjad hindavad iseäranis hoburootside atraktiivseid päid ja pikki kauneid kaelu, samuti kenadest õlgadest tulenevat vaba liikumist, sügavat ja tugevat rinda, mis harmoneerub kompaktse kehaga, mida kannavad hästi vormitud jalad. Kusjuures selle kirjelduse järgi – nii aretusloo kui väljanägemise mõttes – meenutavad nad kasvõi näiteks meie sport-torika tekitamist. Mis tõud kõik miksitud – ja mispoolest õieti lätlasest või kellestki teisest ristand-uustõust erinev? Jajaa, maailma vaatamine õpetab. Vähemasti küsimusi esitama, kui mitte neile vastata.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat