Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Šotimaa põlised keldihobused


Hiljuti kirjutasin siin oma reisikirjas, et pikamaa paadimatk kahemastilise Marthaga mööda Šoti- ja Rootsimaad näitas lausa uskumatult hobutühja Caledoniat. Seda maad päevade kaupa risti läbi mägismaa läbides nägin üht väikest valget poni musta maakaardiga vesti peal, paari üksildast ratsanikku – ja kuulsin klannimeeste keskuses turistidele lõbustuseks antaval keldi ajaloo suveniirteatris, et vihatud inglismanide ratsud tavatseti ribadeks raiuda, mitte endale võtta ega sedapidi mõistuspärast kasu lõigata. Kui mõõgast väheseks jäi, töötati hellebardile välja selline tera ja tipukonks, et niitis eriti hästi vallutajate sõjahobude jalgu.

Uurisin siis nüüd vähemalt tagantjärele järele, millised hobuste tõud seal kandis tegelikult on aretatud ja vähemalt teoreetiliselt elada võiksid. Samal ajal, kui praktiliselt kirendavad mäeküljed lammastest, võsavahed lihalehmadest ja kanali kaldad koertest, aga hobuseid mitte üldsegi.

Ja ennäe, sealtsamast lähedalt saarestikust on ju pärit Shetlandi poni. Lisaks on šotlased aretanud hobusetõud nimedega Highland ja Clydesdale. Maastik ise eeldaks samalaadi töts-suksude esinemist nagu Islandil või Gotlandil lambanahaga kaetult oma asjalikku astumist sooritavad. Inglismaa naabrus omakorda oleks võinud ju natukenegi nakatada suurepäraste hobuste aretamise traditsiooni ja oskustega.

Võtkem siis ette need loodetud ja kirjanduses lubatud ponid. Kelle kohta on öeldud, et kehvas kliimas ja karmil maastikul on nad asendamatud elukad oma vähenõudlikkuse ja vastupidavuse tõttu. Ja et eri tõugu ponid on äärmiselt erineva suuruse ja välimusega – on masajaid ja maadligiseid ja kepsakaid peenejalalisi-väiksepealisi.

Minu meelest on omaette põnev juba see, kui võimatutes Maa paikades ponisid kasvatatakse ning mis nimesid nad kannavad. Ameeriklased on Shetlandi ponist aretanud oma eriharu lisaks Ameerika jalutusponiks nimetatud hobiloomale. Indiaanlastelt on alal hoitud ja edasi arendatud Assateague, Welara ja Chincoteague, kelle kohta öeldakse napilt, et neil on mõningaid hobustega sarnaseid jooni… Prantslastel on Püreneede ja Araabia vereseguga saadud Ariegeois, Austraalias ja Baškiirias oma poni, itaallased nimetavad oma ponisid Avelignese ja Bardigiano, Indoneesia jagab ponisid Bali ning Jaava saartega, päris oma on neil Batak. Prantsusmaal ja Hispaanias elavad Basque ja Pottock, Lesotho kuningriigis ja Lõuna-Aafriaks Basuto, Indias on ponid Bhutia, Manipuri ja Spiti. Oma poni on Bosnias ja Burmas. Üht prantsuse valget poni nimetatakse Camargue, Iraanis aga elab miskipärast Kaspia poni. Hiina ponilooma nimi on Guoxia ning iirlase nimi Connemara – nagu siingi jutustanud olen. Inglismaal loovad ja lehvivad elegantsete ratsahobuste kõrval Dales(rikkaliku saba ja lakaga karvajalg) ning kuulu järgi märkimisväärselt temperamentsed Exmoor, Fell, Hackney ja Dartmoor ning mitut eriliik Walesi ponid, Sakslastel on sajandeid tagasi aretatud Dulmen, argentiinlastel Falabella, Põhja-Hispaanias Calicia ja Asturia poni, Mexicos Galiceno, Portugalis Garrano, Gotlandil Skogsruss, Kreekas Pindos, Skyros ja Peneia, Austrias Haflinger, Poolas Hucul ja Konik, sarnasest tüvest on saadud prantslaste Landais ja inglaste Lundy, oma poni on mongolitel, nigeerlastel, Kameruunis ja Norras – Northlands ja Norwegian Fjord. Kestvalt metsikuna elab Aasias oma elu Przewalski hobune, Kanadas samalaadne Sable’I saare hobune. Ühe Indoneesia tõu nimi aga on naljakas Sandalwood või siis Sumba, Timor ja Sumbawa (see Indoneesia piirkond tundubki olevat üks suur poni paradiis) ning Sardiinia saarel ja Süürias on oma poni. Portugali poni on Sorraia, venelastel Tarpan ja Vjatka, leedukatel Zemaituka. Ja meie oma on lihtsalt eestlane, eks ole.

Šotimaa põlise, Shetlandi saarte poni päritolu kohta pole teada muud, kui et see on väga iidne. Arvatakse, et neil on tihedad geneetilised seoses Skandinaavia ponidega ning nad on laevadega sinna viidud juba väga palju sajandeid tagasi. Kindlad geneetilised seosed on neil keldi poniga, keda tuntakse 2. ja 3. sajandist Pärast Kristust. Shetlandi poni ongi arhailisim muutumatuna säilinud tõug ning teda kasutatakse tänu sitkusele kõigil põllumajandustöödel. Kaevandustes tänapäeval õnneks enam mitte. Ajal, kui hobuseid kaevandustes kasutati, oli neil seal kõvasti karmim ja hullem elu kui inimestel ning nende arvamust ei küsinud mõistagi keegi. Samas muutis raske lapsepõlv selle tõu eriliselt vastupidavaks ja sitkeks ning tekitas talle selga veekindla karvastiku. Lisaks on nad kange iseloomuga, vahva kehaehitusega ja pikaealised ka veel.

Ameeriklased on Shetlandi poni enda jaoks väheke suuremaks aretanud ning vankri ja tõlla ette sobitanud, lisades tõusse Hackney poni verd. Klassikaline Shetland aga on laste lemmikloom, kelle iseloom sobitab ta kenaks ratsutamise algõppe elukaks – kes tema seljast ei kuku, ei kuku kusagilt? – sest tema iseloomu on raske rikkuda. Ju siis on juba hull küllalt.

Kolmeaastasena peaksid nad olema 40, neljastena valmis 42 tolli kõrged, mitte rohkem. Pea peaks olema kena pisike, aga laia silmade vahega. Silmad omakorda olgu väikesed ja särtsakad, kael lühike ja lihaseline. Ka selg peaks olema lühike ja sügav, rinnakorv kenasti välja joonistuma jalad lühikesed ja tugevad. Lakk ja saba kasvavad neil hästi ning talvekarv on samuti märkimisväärselt rikkalik. Nad võivad olla muidu küll eranditult igat värvi, ainult mitte täpilised.

Aastal 1885 viis Eli Elliot 75 Shetlandi poni Ameerikasse ning neist aretatud Ameerika Shetland on esivanemaga üsna vähe sarnane. Aretuskeskused on põhiliselt Indianas, tõug ise aga menukas kõikjal USAs. Saadud on ta Shetlandi ristamisel Hackney ja Araablasega, samuti väiksemat kasvu täisverelistega. 1888. Aastal moodustati Ameerika Shetlandide klubi, millel on kaks tõuraamatut – A ja B divisjoni oma. A hõlmab puhtaid Shetlandi omi, B lubab teiseks vanemaks ka Hackney, Wales’I või Harnessi ponisid. Need väikesed hobused on reipa iseloomuga ning ühendavad ameeriklaste endi arvates kõigi kokku miksitud ponide parimad omadused mõistagi. Kõlbavad nii tööloomadeks kui lapsi välja kannatama. Võistlevad pea igal alal – ratsutamises näiteks nii inglise kui western sadula all, hüppavad, teevad koolisõitu, esitavad keerukaid kavasid, jooksevad võidu ja on kvaliteetsed vankrihobud. Sellepärast on nende ponide hinnad uskumatult kõrged. Et nood hopsid on märkimisväärselt intelligentsed, ju nad teavad seda siis ise ka. Pikem-saledam pea ja kenus kael ning kitsam selg ja pikemad koivad teevad nad esivanematest kenamaks. Nagu see on ju ka paljude inimtõugude puhul…

Highland on ilmselt see poni, keda kanali ääres uhkes üksinduses kõnnisklemas nägingi. Kirjanduse andmetel on ta pärit Aasia metsikust hobusest, kellele on liidetud sajandite jooksul vägagi palju muud ja uut. Näiteks viidi 16. sajandil Šoti mägismaale ohtrasti prantsuse ja hispaania ponisid ning 19. sajandil täiendati juba seniseks saadud mikstuuri kõhklematult Hackney, Felli ja Dale’I poniloomadega. Pisteliselt on lisatud araablast ning kokkuvõttes saadud kaks Highlandi alaliiki. Üks on väiksem ja kompaktsem läänepoolsetelt saartelt (seal on muide ka enim ja parimad viski destillerid!), suurem tüüp aga mandrialadelt. Tänaseks on nood kaks tüüpi üsna segunenud ning tõug oluliselt teistsugune kui see, mille kujundas karm loodus ja talvine unnapüük. Või töö kaevandustes. Halba ilma ja lolli ratsanikku kannatavad nad ikka kenasti ning käivad nii ees kui sadulas igas asendis. Eriti asendamatud on need ponid soiste alade uppumatute ületajatena, kuna oskavad seal iseenese tarkusest teed leida. Kuna see on üks väheseid tõuge, kes kannatab välja surnud looma kandmise oma turjal, kasutatakse neid jahihobustena – päris, mitte tänapäevaste meelelahutuslike rebasejahtide hobustena mõistagi – ja universaalsete perekonna hobustena, kes võib ka pereisa omal algatusel kõrtsist koju tuua.

Kunagi lisatud araablane teeb ka selle ohtralt ülistatud hopsi silmnäo elegantsemaks ning jalad on aretatud mõnevõrra graatsilisemks kui nad varem olid.

Aga veel leidsin ma šottide tekitatud hobusetõuks Clydesdale’id. Üsna kõrged raudjad, valgete nägude ja sukkadega karvajalad. Külmaverelised nagu raskeveokad ikka. Ja aretama hakatud Šotimaa Clyde’i-nimelises piirkonnas 18. sajandil, mil ta hakkas välja vahetama senist šoti raskeveokat Shire’i hobust. Aretatud on ta raskest ja vastupidavast põlishobusest, lisades sellele Belgia Drafti ja Flaami täkke – mispeale aborigeenne tööhobune on läinud üha kogukamaks ja turjakamaks.

Üks kuulsaim esivanem on tal Blaze, täkk, kelle juurtele lisas aastal 1720 Hamiltoni hertsog kuus flaami suurt hobust, kellest edaspidine Clydesdale sobivate märadega kokku saavutada. Kohaliku rahva seas läksid nad oma üleloomuliku tõmbevõime tõttu kohe moodi. 19. sajandil lisasid Lawrence Drew ja David Riddell Shire’ märasid õigesti valides neile veelgi voorusi. Kusjuures need aretajad kinnitasid, et Shire ja Clydesdale ongi ühe tõu kaks haru. Kui seda tõugu tutvustati Lanarkshire’ söekaevandustes, hakkasid nad  omadusi kõikjale üle Inglismaa levitama. Hinnatumaid täkkusid olid Glancer ja 1806. Aastal sündinud Broomfield Champion, keda peetakse nüüdis-tõu etaloniks. Tema otsene järeltulija oli esitäkk Clyde.

Clydesdale’i hobuste ühendus moodustati aastal 1877 ning see oli esimene raskeveokate organisatsioon Briti saartel. Eesmärgiga säilitada mõningad Clydesdale’i omadused, mida ühendamatu-organiseerimatu aretus ei pruugiks  teha. Suurus ja vastupanuvõime, tarkus ja jämejalgsus, energilisus ja hea iseloom. Need, ühed ekstravagantsemad raskeveokad, on ilusate sirgete nägudega, suurte tarkade silmade ja laia laubaga. Kumer kael ja kauni lõikega õlad jätkuvad jõulise selja ja vägeva rinnakorviga, mille all on võimsad jalad – ja see kõik seisab koos erakordselt hästi vormitud liigeste abil.

Tänapäevane Clydesdale on esivanematest seoses ülimasside vedamise vajaduse vähenemisega mõnevõrra väiksem. Põllumajanduse mehhaniseerimise käigus tikkus ta natukene välja surema, kepsakamaks-universaalsemaks aretamine laiendas tema kasutamisvaldkondi ja nüüd on teda jälle üsna arvukalt. Igale poole mujale on ta ka imbunud – moodne nii Ameerikas kui Euroopas, sinnamaale, et on moodustatud Budweiseri Clydesdale’i  meeskond.

Sama saatust soovigem ka iseenese raskeveokatele! Ahjaa, kirjutasin siin perekond Pirsidest, kes peab Pärnumaal Tõstamaa tee ääres Audru kandis Soomral Pihlaka talus kena kodust loomaaeda. Seni oli neil torikas, eestlane ja poni, kellele pereema Kati lubas ühe raskeveoka lisaks tuua. Talutöödele täiesti reaalseks abiks, mitte iluasjaks. Kas ta täitis oma lubaduse? Topelt! Tõi üleeile Ida-Virumaalt lausa kaks raskeveokat Pärnu maadele – ja tervisi neilt šoti sugulastele, mis muud!


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat