Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kapten Hillar “Killer” Kuke kahemastilise Marthaga Caledonia ja Göta kanaleid pidi koju


Ühel sulnil suvepäeval ütles abikaasa Alo, et läheb jälle jahtlaev Marthaga seilama. Tema kapten ja omanik Hillar Kukk oli koos soome ja rootsi sõpradega juba Šotimaal suurejoonelisel viskikruiisil mööda kuulsaid destillereid ning Martha koju tagasi toomiseks oli tal meeskond alles komplekteerimata – kuidagi küll, aga mitte just pehmelt öeldes ladusalt on 2mastilist 18tonnist 15 meetrit pikka laeva võimalik ka üksinda juhtida. Enam kui sadat Caledonia ja Göta kanali lüüsi nii suure laevaga läbida, Põhjamere tormis vastu pidada ja Balti merel mitte ära kustuda on üksinda siiski väga raske.
Alo tuli koos Hillari ja tema kaasa Katiga kolm aastat tagasi sellesama Marthaga üle Atlandi. Oli nende kõigi senine elu sõit. Vahepeal on Hillar ja Kati jõudnud Tallinnast Hiiumaa külje alla Kassarile kolida – mida kapten Kukk peab tegelikult palju suuremaks seikluseks, meeletuseks ja alles tulemusi-tagajärgi andma hakkavaks murranguks kui Atlandi-epopöad. Kaasa poolküsiva teate peale, et läheb Hillarile appi Marthat koju tooma, vastasin rõõmsalt: loomulikult, aga mina tulen ka! Et pärast ei oleks jälle refrääni “kui sina Marthaga Šotimaal ja Rootsis, aga mina lastega üksinda kodus”. Seilasime, teame – pärast Atlandi-avantüüri oli ja on senimaani sedamoodi. Ja et pärast ei peaks jälle kõrvalseisjana kangelas-saagasid kuulama – meremehed, taruiraraa! Alo vanemad võtsid meie lasterikkuse ja lisaks esmakordselt tiine bernhardinna enda hoolde ja me lendasime üle Praha Glasgowsse Hillarile ja Marthale järele. Lennupileti eest küsiti esimese soojaga üle 20 tuhande, tegelik hind jäi 2 kanti.
Arvestades, et oma teekonnale Caledoniast koju tulemegi vaid kolmekesi, kusjuures see üks, kes on naine, pole õigupoolest ka purjetaja, palvetas mu mees, et liiga äkilisi kangelastegusid pärast meenutada poleks vaja, et laev haiget ei saaks ja et nad Hillariga kordamööda vahis olles siitkandi väikestel, aga vihastel meredel vastu peaksid.

29. juulil, reedel
Ükskõik, kummapidi, kas meie Eestilt või Eesti meilt – enne Martha-seiklust võtsime üksteiselt viimase. Alol olid ridamisi Watergate’i ja Muhu väina regatt merel jahtlaevaga Temper ning Võrtsjärve regatt sisemaal, 40. sünna meie Liu kodus ning lisaks kultuuriline kogupauk, õhtust õhtusse “Hulkur Rasmus” Tartus, “Suveöö unenägu” Leigol, “Eesti ballaadid” Soorinnal ja oeh. Nagu ikka, jätsime auto tädipoeg Lauri Saatpalu pere teenistusse, et tema lennujaamas hoidmisega mitte parkimisteenistust nuumata…
Ning lennujaamas nägime tele- ja Kroonika-kampa, kes asus teele Malaisiasse uut tõsielukat salvestama. Tänasin taevast, et eelmise suve kahe katse järel lendan seekord ilma kaamerate ja lapsikute mängureegliteta tegema midagi tegelikku. Eesti üht kaunimat ja teenekamat laeva koju tooma. Samal ajal lendas ka Euroopa võistlustel võiduka Ladybirdi vahetusmeeskond teda auavalduste saatel tagasi Pärnusse eskortima.
Ümberistumine Prahas maandas meid totaalsesse sotsialismijäänukisse. Muidu nii kauni linna – mustlaskongressi ajal olen põhjalikult näinud – lennujaam oli umbne, räpane, kõik kempsud lõpmatuseni kasimiseks suletud ning passikontrollis konfiskeeriti lisaks mu maniküürikäärid. Aastaid kõikjal maailmas kaasas käinud väikesed süütud vidinad, mille äravõtja polnud milleski süüdi ja kes aimas, kuhu ma ta eesti keeles hapult naeratades saatsin. Tahtnuksin ma tõesti lennukit kaaperdada, sobinuksid käekotti jäänud kudumisvardad pilootide suskimiseks palju tõhusamaks, Alo soovitas mul suu kinni panna, et nendestki ilma ei jääks. Ja järgnes kõigist senikogetuist kohutavaim lend Glasgowsse. Boeing ei saanud kuidagi moodi maast lahti ega kõrgust üles, pendeldas kõik õhutunnid üles-alla ja küljelt küljele ning šotimaandudes põrkas mitu korda vastu maad. Rattad olid kõhust selleks puhuks siiski välja tulnud… ja mul juba mõne aja eest muide testament tehtud, sest avastasin läbi suve koos lastega mööda etendusi-kontserte sõites, et tegelikult ei olene sust enesest mitte kuradi midagi, kui sind ära tappa tahetakse.
Glasgow on ülimalt sümpaatne linn. Et tunda end jälle olukorra peremehena, kõndisime lennujaamast bussijaama sõitnult selle lähistel uusi maniküürkääre ostma. Muidu vasardanuks see kaotus aina kuklas ning varjutanuks viimse kui mulje. Kõndida tuli aga, kõik pambud seljas. Alo 30kilone kott täis musta leiba, põdravorsti ja kodust viina kaua võõrsil viski peal vaevelnud kapteni jaoks. Terroriohtu ennetades pole Albioni saartel enam pakihoiuruume, oi Allah, aita! Sellest hoolimata jõudis klassikaliselt kaunis ja majesteetlik Caledonia pealinn sügavalt ja liigutavalt kohale. Tänu sellele ka, et ükski Ken Saan teda igas variandis ära ei lagastanud, nagu telemölakas Ken Saan Sao Paulo ja Rio De Janeiro – ehkki needki on mullusest nüüdseks üsna rikkumatuina meeles.
Kõik kohad, sündmused ja inimesed siinilmas assotsieeruvad millegagi. Bussika puhvet näiteks meenutas mulle parvlaeva Destination sadamat, kus inimesed Gotlandilt Nynäshamni ja tagasi kulgemist ootavad. Villaste kampsunite, ruuduliste jakkide, mitmekesiste mütside, seljakottide ja korvidega.
Sadamalinna Obanisse kurssivas bussis neeldus umbes meie vanima poja vanune sell uude “Harry Potterisse” ega tõstnud sealt enne päralejõudmist pilku – otsustasime ka oma 16aastasele selle nüüdispühakirja viia, 16aastaselt ingliskeelse teksti lugema hakkamise eeldus on, et ta huvitab hullupööra. Omal nahal proovitud. Meie aga ei saanud pilku bussiaknalt, mille taga looklesid muhedad mägiteed sõdadest purustamata arhitektuuri vahel. Enamus šotte elab kaksikmajades, millest kumbki pool on isemoodi värvitud-kujundatud-aiandatud, mäeküljed on vabalt peetavatest lammastest valgetäpilised ning erineva suurusega keldilossid tekitavad küsimuse, mida imet maailmaavastajad meie ainsamas Ammendes ja mõnes lossivaremes üldse näevad, et ka Eestisse turistlema tulevad.
Ja mida me kodu poolt vaadates Šotimaast teame? Lambakoer kolli, kelle abiga ilmselt see mägedes määgiv vill ja liha koju käratatakse. Terjer, pea koos vuntsidega suurem kui kere. Ponid. Torupillid, seelikud, viski ja tume õlu. Ning mõned laulud, mida nood inspireerinud on.
Oban ilmus ühes mereäärses orus nähtavale väga sama moodi, nagu Horvaatia saarelinnakesed ning tekitas õnnetunde, et olime Aloga kahekesi: elamusi, mälestusi, assotsiatsioone ja tundeid sai kohe jagada, ei pidanud selleks asendusinimestega piirduma ja pärast koju jõudes hädas olema, millest alustada.
Fantastiline arhitektuurikompott ümber destilleri ja villaveski, krooniks mäe otsa ehitatud Colosseumi koopia, kaikus torupillidest, lõhnas pitsa järele – miskipärast on enamus Euroopa söögikohti itaallaste tegu ja nägu – ning sähvis kohustuslike japside huviliste fotokate välkudest. Siis kerkis sulni linnakese kohale vikerkaar ning väike laevuke tuli jahtlaevade peale tahtjaid Kerrera saarele viima. Hillar lähenes Taliskeri või Lagavulini poolt Marthaga. Sedasorti viskikruiisid on mõeldud mõistagi selleks, et purjetajad kui lugupeetud inimesed viskikultuuri kõikjal maailmas veel enam levitaksid, ent samas annavad nad põhjuse eesmärgistatult pikamaapurjetamist harrastada – nagunii kütkestavale tegevusele lisandub boonus.

30. juulil, laupäeval
Igas nimetamisväärses jahisadamas on lisaks duširuumile ka pesumasinad seilajate soliidse vormi säilitamiseks. Nende kõrval diivanil pärast südaööd pärale jõudnud Hillar meid leidiski. Olin teda varem kaks korda näinud – Lius Alo sünnal ja Vehendis meie neljanda lapstüki ristsetel – ent elukutseline laevaehitaja, laevainimene-ideoloog, sadamate ja veeteede rajaja-sissesõitja oli hoobilt üliväga oma. Sõber. Teekaaslane.
Martha võttis meid pimeduses topitulede valgel oma emalikku puidust rüppe. Tema punakas esinduslikus sisemuses oli laua peal õlilambi all muhe potilill ja selle kõrval uje ja unine noorpaar – soomlased Robin ja Anna-Maia, kes ootasid Robini vanemaid järele – need seilasid oma alusega alles viskivetel ning olid loovutanud noored Hillarile hädatarvilikuks meeskonnaks.
Hillar pani plaadimängijasse Tätte ja Matvere, Alole valas välja ta enese juubelist järele jäänud ja nüüd tagasi Britti toodud Lamb’s rummi ning mulle näitas meie kajuti kätte. Vööris. Laeaknaga. Üllatavalt avar. Käepärane. Kui asjad on kõikumiskindlalt kappidesse pandud, oled kohal – nii on see ju ka kuival maal.
Atlandi-ületuse eest saadud kolme aasta tagune kaugeima sadama auhind kaptenilaua kohal ning teadmine, et siinseis Caledonia vetes pole Eesti lippu enne Marthat näidatudki, andis erakordselt hea une. Ärkasin ahtrimootori mürina peale, kui Oban hommikuuttu mähkunult kaugenes.
Caledonia kanalisse sisenemine tähendas Marthale tema 7aastase elu jooksul esmakordset magevee kogemust, mulle kambüüsiga tutvumist ning lõputute leidlike panipaikade avastamist – iga istme all ja taga, iga seina sees, laua all ja kus iganes oli toiduvarude ja tarbevahendite mugav ja mõistlik ärapanemise koht.
Lüüsidest teadsin seni vaid, et nende abil muudetakse looduslikult kitsad ja madalad mägijõed suurtele laevadele sõidukõlbulikuks. Tohutute massidena üles ja alla lastav vesi teeb niredest veeteed, mis ühendavad järvi mitukümmend meetrit üle merepinna ning moodustavad neist läbi mandri veetee ühest merest teiseni. Olin neist kirjutanud dokumentaalraamatus “Kümme neegrit Katjušaga”, kus kümme eestlast 70ndatel 10 tuhat kilomeetrit väikeste mootorpaatidega nõuka jõgesid-järvi-meresid-kanaleid läbisid, lüüside, tormide ja tehniliste riketega võitlesid ning kaks ettevõtmise algatajat Rõbinski veehoidlale ohverdasid. Nüüd nägin, millest kirjutasin.
Hillar juhtis Martha mootorimüdinal lüüsi. Alo ja soome noorpaar andsid mõnusate šotlaste kätte otsad ning kuni laev koos veega järgmisele tasandile langes, tõukasid teda karmist lüüsiseinast eemale, et vendrid ellu jääksid ja laev haiget ei saaks. Pärast Robini vanemate järelejõudmist ja noorte asumist tagasi Soome lipu alla pidi minust enesest otstekinnitaja-pardapäästja ehk lihtsalt lüüsimoor saama, seni istusin õdusal laevalael, kudusin lihtsa mustriga ent ülipeenest niidist kampsunit ning lasksin silmadel ja südamel üle maastiku käia.

CALEDONIA KANAL:
On rajatud 1822. Aastal – ehitust alustati 1726 – ning on pikim haru läbi The Great Gleni. Ligi 97 kilomeetrit pikk veetee, mille suuremad sadamad ja läbitavad järved on Corpach, Spanavie, Muirshearlich, Loy, Moy, Gairlochi, Loch Lochy, Laggan, Loch Oich, Gullochy, Loch DchfourKytra, Loch Ness, Kilchuimen, Fort Augustus, Foyers, Drumnadrochit, Dochgarroch, Tomnahurich ja Muirtown. Caledonia kanali ja Šoti mägismaa pealinna Invernessi kohta öeldakse, et iga purjetaja saabumine viib taas täide 17. Sajandi prohveti Brahan Seeri ennustust: kord tulevad paljud laevad, mis sõidavad jõududega, mida ettegi ei oska kujutada, inimesed kannavad kirjeldamatuid rõivaid ja kõnelevad tundmatuid keeli. Inverness tegi Fort Augustusele pealinnaks kujunemise asjus legendi järgi ära oma kuulsa napsiga hauf-and-hauf – viski ja õlu pooleks ning nüüd on linnal Õitsva Britannia auhind.
Neid kujuteldamatuid jõude, kirjeldamatuid rõivaid ja tundmatuid keeli liigutab kuulsusrikas British Waterways – haldab enam kui 3200 kilomeetrit veeteid, millest pool Suurbritannia elanikkonda elab 5 meetri raadiuses. Firma käive on poolteist biljonit naela aastas ning pakkuda 10 miljonile inimesele 55 000 nimetust töökohti.

Rahvaste paabeli iseloomustuseks võib öelda, et meiega koos lüüsiti umbes 20 riigist pärit alust ja nende meeskonnad suhtusid Marthasse ülima imetluse ja austusega. Kuna kell kuus õhtul lõppes tööpäev ja lüüsipoisid panid oma poe kinni, peetusime esimesel päeval Neptuni Trepikoja jalamil, paarikümne lüüsiga süsteemi tipus. Selle kõrval lösutava suveniiripoe põlvekõrguse katuse all nibiti kohapeal mänguasju, ühe kaltsukaru hind 700 meie raha.
Hillar andis Alole kohaliku stiilse hotelli pubis järelaitamistunni viskinduse asjus – jutustas Šotimaa sadadest legendaarsetest destilleritest, malt ja seguviskide erinevustest ning tõmbas mu mehe lohku sama nipiga, millega ise alt oli läinud: naljahambast šotlane õpetas Taliskeri destilleris lisaks viski vaatlemisele ja nuusutamisele seda ka tähelepanelikult kuulama…
Nuusutamist ehk nosingut peaks tegelikult vist ninutamiseks nimetama ja puding, mida mitte eriti viskisõber mina sel ajal vaatles-nuusutas-kuulatas, oli tegelikult kohev tumepruun kook hõrgu karamellkastmega. Hilisõhtul laevas täitis Hillar Tõnu Raadiku plaadi saatel logiraamatut ja Alo tuhnis tema rikkalikust raamatuvalikust välja “Vahva sõdur Shvejki”, sest kordamine on…

31. juulil, pühapäeval
Seni, kuni Hillar-Alo ja armsad-tasased noorporod Martha Neptuni Trepikojast alla lüüsisid, käisin mina kõrvalolevas sadamahoones duši all. Puuetega inimeste omas, sest tavalises pillasid kaks elatanud prantslannad klaasist šampoonipudeli miljoniks killuks. Ja paraku ongi enamus puuduritele sisse seatud akommodatsioone mugavamad ja avaramad. Rääkimata sellest, et Eestis seisavad teoreetilisi invamobiile ootavad magusaimad parklakohad praktiliselt tühjadena ning kui ma ikkagi lastekarjaga supermarketisse nädalavarusid kokku kärutama lähen, pargin sinna jah. Ei karda ühtki põõsast ilmuvat Madis Jürgenit, kui oma tited ja padajanni kümnest vabast puudurplatsist ühele maandan. Eestis on vastavalt valitsuse suhtumistele ka lasterikas üks paras puuetega tegelane ju.
Päevateena ületasime järved Loch Lochi ja Loch Oichi ning ehkki kodust kaasa võetud perenaise pulss sundis mind meeskonnale kokkama, ei võinud seda enne kaptenilt käsu saamist teha – reegel on, et tema ütleb, mida ja millest ja kui palju teha. Õhtuks maabusime vana mahajäetud keldiüliku lossi all sillas, kõrvuti Texase kauboiga – tõhusa viinaninaga, kes seoses mootorikatte puudumisega kandis kõrvaklappe ning samal ajal, kui teised purjetajad valivad hoolega jalatsite tallavärvi ja –materjali, pani oma alust pidi buutsidega. Püüdis igal võimalusel kala – ja iseennast, sest kui napsi juhtus olema, kippus ta iseenda spinningu otsa haakima. Vene keeles oskas öelda nii “štšuka”(haug) kui “šljuha” (mittehaug) ning tema naine paistis olevat megatänulik, et Hillar talle toonikut ei seganud.
Uskumatult võimas-kaunis mahajäetud loss kostitas meid oma aias vaatamata arusaamatule unarule vohavate rabarberitega, millest Hillari naise Kati leivavormiga koogi küpsetasin. Väheke vedela, sest vorm nuttis oma, mitte võõr-Kati järele.
Meie Ammende mõõtkavas külalismajal polnud litsentsi, millega möödujatele Guinnessi müüa, nõnda siis kallistasime hiidpuid ja Hillar uuris liiliasibulaid, mida saanuks Martha pardal vabalt Kassarisse koduaeda viia. Ei viinud. Kes teab, kelle vaim koos selle salakaubaga kaasa ja kummitama oleks tulnud.

1. augustil, esmaspäeval
Mul õnnestus õhukesele puidule ainumõeldavalt läbikostvast Marthast sedapuhku nii tasakesi välja hiilida, et muidu viimset kui krõbinat registreeriv – eks me kõik ole oma kodudes valvekoertega võrdselt ärksad – Hillar ei ärganudki ja ma pääsesin tema igahommikuse porinata laevavööri hommikukohvi jooma.
Hillaril on muhenaljakalt mehelik komme igal hommikul mingi põhjus leida – temal, kui ülimal pedandil pole see keeruline – miks lühidalt ja hoiatavalt meeskonna peale uriseda. Justkui karja juhtisane, kes mõõdukalt meelde tuletab, kuidas ja miks peab kord olema. Mulle meeldiks, kui minu mees oleks täpsuse-puhtuse-tööde-lõpetatuse poolest kambüüsis ja kajutis – ehk siis köögis ja kambrites – natukenegi sama punktuaalne, vilgas ja osav kui Hillar. Oma lapseloikamid tahaks lausa Hillari kätte elementaarse olme laagrisse anda, et mina ei peaks olema see üks ja ainus vinguv mõrd, kes päevast päeva üht ja sama, kaose ja lõpetamatuse tõttu koduse energia paigast ära põrkamise juttu heietab.
Kapten Kuke enese pedantsus on samas põhjus, miks ta ei saa lisaks laevade ehitamisele, sadamate tekitamisele ja marsruutide sissesõitmisele viia raha eest seltskondi kaugpurjetama. Ta ei kannataks räpakaid-oskamatuid-hoolimatuid tegelasi oma armastatud-hellitatud Marthas lihtsalt välja.
Hommikune ärkamine hiljemalt kell kuus aga kingib mulle mu päevade parima osa – üksindus, vaikne mõtiskelu koos ärkava ümbrusega. Antud juhul hakkasid järveümbruse lambad järk-järgult häälitsema ning – olid need nüüd karjused või matkajad – mitmetes kohtades süüdati lõkked. Hästi ürgne, sõbralik ja koduse rutiinsahmerdamiseta hommik. Paluks veel selliseid! Või teistsuguseid.
Kui lähenesime Loch Nessi äärsele Fort Augustusele, võtsid lüüsimehed miskipärast tunnise lõunapausi, mis lubas Alo kaldalolevasse pubisse internetti. Sai pool tunnikest kirjastatud ja sõprade-sugulastega suheldud. Ja pärast kapteni käest pragada, sest lüüsimeeste lõuna lõppes oluliselt varem ning Hillar pidi paar esimest lüüsi jummala üksinda läbima. Vähemalt oskas pärast meie osadust hinnata!
Fort Augustuses tervitas meid jahisadamas kaunis luigepere. Mamma-papa eskortisid tumehalle hilissuviseid tibusid ühe aluse juurest teise juurde. Täpselt sama profilt kui mustlased, seletasid linnud igale meeskonnale, et pole täna veel midagi söönud, vaesed lapsed ei kasva sedasi kunagi suurteks… paadunud kerjusteks.
Pärast mitut sodist udupäeva tuli lauspäike välja ja võttis meid kõiki riidest lahti ning Hillar hakkas Alo kallal lubadust täitma. Kapteni käega teda enam-vähem kiilaks ajama – viimati tegi ta seda kolme aasta eest Kariibi merel ning ta on maailma ainus inimene, kellel mu vanamees oma loomulikud lokid perioodiliselt maha pügada laseb. Need on karmid juuksed ja neid on kohutavalt palju ning Robin vaatas võimalikult eemalt Alo koorumist pealt. Ütles diplomaatiliselt, et teise mehe peas on selline soeng(utus) ju päris kena – ja tänas õnne, et papa oma laevaga pärale jõudis.
Stefi ja Anne Sjöholm on MTV ajakirjanikud, kes ühendavad meeldiva kasulikuga – sõidavad mööda erinevaid marsruute ja sadamaid ning on tänu sellele nii oma telejaamas kui ajakirjas “Vene” põhjalikult kirjeldanud ka Eesti väikesadamaid ja sõber Hillari teeneid nende ja merekultuuri ees. Nende tõhus ümarik “Prikk” tähendab ingliskeeli lõusta ning on seoses alalise hallitusetõrje ja ruumipuudusega nende endi sõnul pidevas plahvatusejärgses seisundis.
Fort Augustuse Klannimeeste Keskuses tegime esmalt seda, mida reiside ajal ikka tehakse – kantisime kingitustesse oma igatsust koju jäänud lähedaste järele, süü- ja kahjutunnet selle üle, et nemad meiega samadest elamustest osa ei saa ning rahalises mõttes iseennast. Pilte klõpsides jäädvustasime ju rohkem hobusõpradest laste kui tulevikus albumit vaatava enese jaoks kanali kaldal lammaste keskel uneleva väikese valge poni, kelle kaelale must laigustik maakaardi moodustas ning üksildase elatanud ratsaniku masaja töntsaka šotihobu seljas, laevarahvale reipalt lehvitamas. Kingitusi ostes saime pere peale kokku ühe kobeda šotlase – äiale viski, ämmale keldi pross, vanemale pojale ruuduline müts ja Potteri-saaga, vanemale tütrele Caledonia lipuga särk, nooremale tütrele ruuduline kilt, nooremale pojale käsitsi kootud Nessi-pildiline kampsun, kassile lambakonserv ja koerale kohalikud krõbinad tiinetele suurekasvulistele. Et ostud olid sooritatud õige pühendumisega, sellest andis märku tõsiasi, et sattusime klannimeestesse just etenduse alguseks.
Üks ehedat rahvusnägu isand jutustas keltide karmist ajaloost – suur pere ja lojused elasid ühes üsna ahtas toas, lahtine tulekolle mürgitas lapsi ning mehed olid üha sõjas ja loomakarjas, kuni naised kõiki töid tegid ja taudidesse surnute asemel uusi lapsi sünnitasid. Põhiline ja ainus ihuvari oli villane kilt, mis kaitses nii külma kui kuuma eest, kujutas oma ruudustikuga klanni eraldusmärki, ei seganud suguelamist ning putukatõrjeks pisteti ta toanurgas seisvasse kusetünni. Täiuslikumalt kui tööriistad oli tol rahval välja arendatud sõja- ja taparelvastik ning selle asemel, et vihatud inglastelt ratsud ära võtta, niitsid keldijobud neil hellebardidega jalad alt.
Suveniirteatrist võimalikult eheda tunde kätte müümiseks riietas muhe sell kaks vabatahtlikku kiltidesse. Kutt oli New York Cityst, mutt Uus-Meremaalt pärit. Šotijuursed mõlemad, nagu ka paljud Lõuna-Aafrikast, ja –Ameerikast ning erinevatest Euroopa-riikidest juurte juurde ekskurseerinud. Enamus neist tegi seda tohutute lõbusõidulaevadega, mis kasvasid lüüsidest üles või vajusid maaprakku, nagu hiiglaslikud ürisevad koletised ning tuduvad loendamatutes turismusepesades – neil pole ju Marthat, mida ujuva koduna parasjagu paeluvasse Maa punkti viia.
Ja mõistust pole neil jänkidel ikka tõesti mitte üleüleüldsegi. Mõnekümne meetri kaugusel Loch Nessist valmistati Alole ja Hillarile Village pubis kohalikku lihaveist ja lammast ning mulle vikerforelli – ameeriklased aga vitsutasid burgereid ja friikaid, nii et lihavad lõualotid läikisid ja käsivarred ei küündinud vastu haiglaselt lotendavaid keresid. Kogu maailm hoiab jänkilikku söömasaasta menüüs, sest muidu need vaimuvaesed õgardhaiged ei mängi – aga just sitke ja karmi maastiku keskel tundub see eriti rämedalt perversne.
Mis ülejäänud rahvuslikkusse puutub, siis see oli kurioosne ja patriootiline. Caledonia Innis, kus toimus õhtul elus kontsert – sinna kutsuti meie kolmik eraldi, isiklikult ja väga tungivalt, kuna olime kõigi mäletajate teada esimesed Eesti lipu ja purjede all saabunud – oli omanik poolakas ja kogu personal lätlased. Kenad noored, kes turismist elavasse väikelinna mingit ebamäärast õnne otsima kuhjusid, elasid sealsamas inni peal ning veetsid ka vabad õhtud seal, sest muid kohti säärastes asulates polegi. Mida see kõigi maade noorsugu sedasi võõrsil suppi valades küll otsib? Lätlaste vahel laulis noor afrošotlane, et mitte öelda neeger, südaööl andunult Caledonia hümni. Patriootilisemad, lausa natsionalistlikumad kui meie on nemad seal võrreldamatult. Oma hümn, oma nael – inglise oma teisend, millega Eestis muide midagi peale ei osata hakata – omad šoti setterid kõrtsis väärikalt laua all, oma varjamatu vastumeelsus inglise okupatsiooni vastu. Kui euroametnikud eestlasi muulaste diskrimis kahtlustavad, põigaku sekka sealselt mägismaalt läbi ja vaadaku, kuidas tegelikult viimse kui torupilli seest ja ruudulise seeliku alt Londoni poole vihast tuult lastakse.

2. augustil, teisipäeval
Oma varahommikusi üksindustunde kasutades harutasin Martha kahe masti vahel lahti koju seinale ostetud käterätiku, kuhu on trükitud šottide olulisemad saavutused. Mitte lihtsa loeteluna, vaid kirjeldusena, kui võimatu on inglasel veeta päeva, ilma et ta, lollike, peaks nutikate šottide teeneid kasutama – nende väljamõeldis on marmelaad, vihmamantel ja vihmavari, Dunlop leiutas täispuhutavad autokummid, Bell telefoni ja mõni mees postmargid ja televiisori, seal on aretatud maailma uhkeimad lihalehmad, USA mereväe asutaja on šotlane, “Aarete saare” kirjutanud Stevenson samuti, selle rahvuse teene on jalgratas, mitu laevaliiki ja viski, Piiblis leidub üks šotlane, Paterson, kes asutas Inglise Panga, on šott ning kui kuramuse okupant tahakski ära surra, siis ei saa – Flemingi avastatud penitsilliin ning naaberlaboris sündinud kloroform pikendavad piinasid! Naljaks.
Nagu seegi, et Loch Nessi järvel 300meetri sügavuse vee peal seilates – lõpuks ometi lubas tuul ning lüüsitus purjed heisata! – polnud mingit kõheduse ega erilisuse tunnet. Koletist ka mitte. Jõudsime just arvata, kui mobiilile helistati Eestist… maksuametist! Pojakese sünnipäevakõnest kuuldus õnneks, et tal olid vanaema sõbrannad akordioniga külas ja kutsikalastis Barbaral on inimlaadsel kombel süda paha ja isu tavatute toitude järele, noorem vanem õde kavatseb kah akordionit õppima hakata, vanemat vanemat õde ja venda pole üldse näha, sest kui nad just mõnes laagris pole, kühveldavad Laseriga mööda Võrtsjärve või kühveldavad ristiema tallis ratsutamise tasuks bokse tühjaks.
Invernessi jõudes kõndisime õitsva Britannia pärli äärelinna supermarketisse toiduretkele, sest meie Aleksandril oli täna 3. sünnipäev ning Martha kapten ja pootsman nõudsid, et madrus valmistaks sel puhul lambaliha. Varusin kasukamaitse peitmiseks ohtrasti sellerit ja porgandeid. Kuni laeva üha käepärasemaks harjuvas kambüüsis oma elu esimest – viskit ninutavatele meestele ma seda ei öelnud – utestrooganovi vaaritasin, mängis meie sõpradest näitlejate plaat “Kaunimad aastad su elus”. Ja ongi ju. Praegu just. Ka vihmaladistavas võõras linnakeses.
Ja võõraste tavadega. Laevarahval on kirjutamata reegel, et nii merel kui maal on iga aluse toiduvarud pühad, täpselt välja arvestatud ning sestap üksteist ei kostita. Mida asja me Priki-omadega, Stefi-Anne ning Robini-Anna-Maiaga õieti rääkisime, ei mäleta, kuna oma tulise ning megaõnnestunud lambapaja kõrval oli kohutavalt ebamugav nende vaoshoitud neelatusi näha ja taevast tänada, et sünnipäevaviskit nad siiski ninutasid – või vähemasti kuulasid, nagu destillerites õpetatud.
Üldjoontes oli teemaks ekslik eelarvamus, et purjetamine on jõukurite hobi – tegelikult on loomulik elu osa, armsa täiusliku ujuvtarega mööda maailma kulgemine, sama vajalik rütm ja oskus, nagu hobusega ümber käimine või jalgrattasõit. Kolleegid Sjöholmid leidsid, et purjetaja naisena olen lausa kohustatud eestlastele seda selgitama ning hajutama arutut vaenu kujuteldavalt rikaste laevainimeste vastu. Caledonia kanali läbimine koos kõigi teenustega maksab mõnevõrra üle, Göta kanali kasutamine alla viie tuhande meie raha ning sellise summa saab kodus paari vabaõhulavastuse tretiga vabalt maha sõita. Kütus, pääsmed, toit – ja tuleb kallim kui purjetamine.
Poekoogi, maasikate ja makrofleksi meenutava pulverisaator-vahukoorega läksime naaberkai ääres hinge tõmbava Priki peale. Kostitamatuse ebamugavus kadus. Mehed võistlesid kiiruse peale sõlmede tegemises ning sadamakempsu seina peal olevalt kaardilt avastasime, et meie Inglismaale kolinud kirikuõpetaja Valdo Lusti ja tema naise Heleni juurde Leicesterisse saaks mööda kanaleid mootorpurjetada.

3. augustil, kolmapäeval
Lugesin koiduaegses Invernessis ärkavat linna tajudes Dan Browni “Da Vinci koodi”. Geniaalne, ladus, äratundmisi, seoseid ja osaduse tunnet tekitav, endasse neelav ja samas kõiki meeli teravdav. Märgid ja mõistatused, kultuuri- ja usundilugu, seiklus ja kirg – ai, kui hea! Mõne tunni pärast, tavamõistes sobival kella üheksasel ajal tulid päev enne meid Põhjamerele lahkuvad Sjöholmid head aega ütlema. Hõikasin neile elitaarkrimkast pateetilisena arivederci… ja juba nad olidki tagasi. Öösel oli varastatud auto kanalisse lükatud ja soomerootslased pidid teiste lüüsiootajatega koos kannatama, kuni see üles tuuakse, politsei oma sebimised sebib. Ei aita vasakpoolne liiklus sedasorti sigaduste vastu midagi.
Nagu maismaal, nii aitab ka vetel üht eluetappi – töönädalat, ühes riigis veedetud päevi – kokku võtta, vormistada, läbi mõelda ja lõpetatuks lugeda suurpuhastus. Hillar õngitses ühest loendamatutest-etteaimamatutest panipaikadest tolmuimeja ning kappas sellega mööda Marthat, mina turnisin tolmulapiga mööda riiuleid-iluliiste-kunstiteoseid – igaüks neist mõnest läbiseilatud sadamast ostetud, Hillari lemmikuks mustakspeitsitud negressinägu kõrvarõngastega, mis on ühes tükis puust välja vestetud täiesti müstilisel kombel – Alo tankis magedat vett ja diislit ning tassis Hillarile omaselt sorteeritud-kummitatud kilekottidesse peidetud prügi ning ohverdas.
Tema käekell takerdus reelingu taha ning Nessie sai kella endale. Tava-ebausu järgi läheb inimene kohta, kuhu midagi maha jättis, selles elus veel tagasi. Mis oleks lahe, sest tegelikult jäi Šotimaal olekust õige pisut väheks. Kuuajase viskikruiisi järel sai kapten Kukel sellest kandist kõrini, meie vaadanuks õigupoolest kah mõnda klassikalisse destillerisse ja villaveskisse sisse – kasvõi selleks, et Sangaste villaveski koduks ostnud Heiki Kranichile kirjeldada, kuidas värk elusas ideaalis käib. Ah, mingu vaadaku ise! Matkaku kas auto või jalgrattaga, peaasi, et mitte õõvastavalt keskpärase turismigrupiga lossist lossi.
Diagonaalis läbi šottide saare kulgemine näitas oluliselt rohkem tegelikku kui tavaturismus. Ent seekord jäi tegemata näiteks ratsamatk, mida on Caledonia maadel samuti võimalik korraldada või siis teatris käimata. See, et laevaga rännates on kodu kõikjal kaasas, muutis aga meie jaoks iga läbitud maakerapunkti keskmisest võrreldamatult kodusemaks. Kahtlemata petlikult – eks pudene Marthata kuhugi Invernessi ja tunne end olukorra peremehena!
Ülimalt õdusatel-maitsekatel linnatänavatel hõikas üks toatuhvlites tädikene meile selges emakeeles, kuidas kodus elu läheb kah. Selgus, et oli pooleks aastaks sealsesse hooldekodusse siibrivedajaks läinud, kurtis, et töökoormus võtab hinge välja, suitsud on kallid ja üldse. Ehk on tal erinevalt kodusest töötupajukist rohkem pappi jõuluks koju tulles vähemalt üks hani osta…
Mägismaa pealinna enese olid ajastud ja okupatsioonid kujundanud sama eklektiliseks nagu õigupoolest kogu maailma: olnud sajanditel ehitatud kodud-kirikud-kõrtsid kõrvuti võõrlippu kandvate uuemate asutustega, keskaegsed kildimeistrite töötoad suveniiripoodideks ehitatuina jänkiline burgerihaiglatega läbisegi, traditsioonilised kaubaturud supermarketitega konkureerimas, kommertsmusa ja –hüüded üle torupillide karjumas, klassikalised matusemajad autokaupluste vahele kiilutud. Vanamees tiris mu jõuga raamatukaubamajast välja ning linnaretke lõpetuseks ostsime Martha panipaigad mõistlikul määral provianti tulvile ning Hillar pani mahedas sooja vihma pladinas plaadimängijasse Jääboileri “Väikesed raamatud”. Mõne päeva eest helistas meile siia üks Eesti hobuinimene ja küsis, mis saab seda plaati sponsoreerinud Sõmerpalu mõisniku Lauri Aaspõllu juures elavatest hobustest, kui tema astelpajud-forellid tõepoolest pankrotis on, nagu ajaleht kirjutab. Teateid maailmalõpust. Igas mõttes.
Põhjamerel pikkadeks vahis olemisteks valmistudes kobis Alo koisse, meie Hillariga rääkisime sellest, et tema kolimine Kassarile, kus ta kalatsehhist kodu ehitas, on tegelikult palju äärmuslikum avantüür kui mõne aasta eest sooritatud Atlandi-ületus, mida nad Katiga erinevalt Lennuki-meestest nii vaikselt sooritasid, et ajakirjanikud taipavad alles praegu neisse klammerduda. Kusjuures Katile oli just äsja keegi Eesti Ekspressi praktikant helistanud ja küsinud, mis eesmärk tal tolle Atlandiga oli. Ise tunnistas vähemalt ausalt, et ei tea purjetamisest tuhkagi – aga tundmatul teemal kirjutab ikka, sest amet on selline. Oi kui sageli ja oi kui piinlik on olla ignorantsete tänavainimeste kolleeg…
Hillar nentis, et Katil on – nagu äkiliste elumuutuste puhul ikka – temast palju raskem. Esiteks ei saanud Orjaku-elamist koos sealse uue aiaga ja retriiveriga üksinda jätta, nii et Kati ei saanud Šotti seilata. Teiseks vajab emand Kukk õnnelik olemiseks rohkem teatrit, kontserte ja suhtlemisi, milleni Hiiumaa alt on pikk tee. Külaeluga pole nad, nagu enamus meist, uusmaakatest, arusaadaval põhjusel ega mõistlikel kaalutlustel, liitunud. Kapten tunnistas, et tegelik võimalus ja moodustik ääremaadel rahulolevana elada hakkab alles nüüd selguma, kus uusmaa hoogtööd on möödas ning tekib aeg enesele vastses olukorras näkku vaadata. Hea vähemalt, et naisel on üksinda veedetud suvel olnud must labrador Bolero kaaslaseks. Siin meeste maailmas lihtsalt on nii, et mees läheb seiklema siis, kui tahab, naine siis, kui saab. Ehkki lapsed teda ju enam ei takista – 27aastane Tanel ehitab nüüd nii Eesti kui avaturu jaoks metallpõhjaga uppumatuid kiireid ja mugavaid RIBe, mootorpaate, millest esimese ta selleks ajaks Helsingisse laevamessile viib, kui meiegi sinna seilame, et Hillar saaks skeptilistele asjatundjatele ette näidata, kui hästi Colin Archeri peale kapteniruhv ja tuulekoda sobivad.

4. augustil, neljapäeval
Teeleasumise ärevusest juba kella nelja ajal Da Vinci šedöövrit lugema asunult mõtlesin, kuidas küll kõik siin ilmas on omavahel seotud. Eelmisel õhtul laulis meile In Boil, kes Jaan Toominga teatristuudios mängis samuti Graali otsimist. Samalaadseid mõistatusi kui Browni raamatus, naudin täiega Ristikuid – eriti meistrikaalulisi – lahendades, nii et tuleb ikka geniaalselt vaimuka ja tundliku koostaja Rauno Pärnitsaga kohtuma ja tema tööst rääkima minna, nagu juba mõnda aega kavatsenud olen. Mängud ja märgid, seosed ja sõnumid…
Hillar ütles, et kui Caledonias sain ülipeenest niidist kampsunit kududes üle varraste maailma vahtida, siis lüüsima hakates on sellega kindlasti lõpp. Eksis kindlasti. Põhjamerre viivate lüüside avamise järel oli rongide ja muude pauside tõttu üks pooletunnine seisak teise järel. Mina ei oska üldse oodata. Ei kodus ega teel olles. Näputöö laseb igasuguseid endast olenematuid ajaraiskamisi vältida, oma elu iga hetke tegusalt kasutada ning kui ta on nii õrn-õhuline, mahub esimese vile peale sekundiga tormiülikonna taskusse.
Kolm Göteborgi merekaru küsisid kuduvat mind, poja tormikate käised-sääred tõhusalt üles keritud, et midagigi neist välja ulataks, silmitsedes Hillarilt: oled sa kindel, et ainult kolmekesi nii suure laevaga Põhjamerele lähed – seal on eranditult alati torm ja kuri ilm. Hillar oli kindel. Oma meest usaldan sedasorti sfääris samuti. Nii et milles küsimus?! Avamerel tervitasid meid mänglevad delfiiniparved, tihe laevaliiklus tekitas inimeste ligioleku turvatunde ning kapten palus lõunaks lõherisottot.
Küsimus oli inimese tasakaaluorganis. Nii seda riisi ja juurvilja ühitades ning õrnalt röstitud lõhega kokku keerates kui kõigil järgnenud avameristel toiduvalmistamistel kujunes muidu nii lihtne ja loomulik kokkamine koledaks kambüütiliseks šokiks. On nii, et kui loksutab kõvasti – ja sellise tummise taganttuulega nagu meil, tsentrifuugib nii küljelt küljele kui ette-taha – tuleb laeva siseruumides võimalikult pikali olla ja silmad kinni hoida. Kambüüsis end püsti püsitades kõigud kõige talumatumalt ning toidulõhnadele lisanduv gaasipliidi vina ajab vastupandamatult pööritama – keda oksendamiseni, keda lihtsalt piinavalt. Õõtsuva aluse tekil on arvatagi külm ja märg. Nõnda siis tuleb sellel, kel pole roolikambrisse asja, targu pikutada. Kinnisilmi raadiosaatjast kuulata, kuidas mõnel mehel on juba elektroonika maas ja ta püüab rannavalve abiga oma asukohta määratleda. Ja nii palju magada kui võimalik. Hillar arvab, et merehaigeks jääv tema Kati magab avamerel iiveldamisvastaste ingveritablettide tõttu palju. Tegelikult ajab kõigutamine ka tablettideta tudile nagu tite vankris.
Et õhtusöögiks ületasin ennast mannapudru ja lossiaiast korjatud rabarberitest kisselli keetmiseks, neid kaht asja ma ise enam ilmselt edaspidi ei söö. Ning meestes, kes on tavaoludes naistest märksa väsivamad, õrnemad ja mugavamad, meristes tingimustes iial ei kahtle ka.
Nad tegid vaheldumisi valvekordi roolis. Nii kaua, kui silm lahti püsis. Kui püsis kokkulepitust kauem, lasid teisel veel magada. Sellest, miks ja kuidas mõned mehed ihuüksi ookeanile seilavad, veerandtunni kaupa magamise vilumuse omandavad ning kuude kaupa eraklevad, kumbki aru ei saanud. Põhjameri on enese mobiliseerimiseks paraja suurusega, küllalt terav ja alalistormine, et pidada meeles merega teie peal püsimise elutarkust. Kauemaks ookeanile üksinda kadumiseks peab olema maa peal ja igas eluvaldkonnas midagi üliväga valesti, oletasid Hillar ja Alo, kelle mõlema meretarviduse-taluvuse selleks korraks Põhjameri täiesti kattis.

5. augustil, reedel
Hommikul kell viis väljusime šoti vetest. Merel ei muutunud sellest midagi – jaapanlased ja poolakad, taanlased ja sakslased vedasid ikka oma loendamatute alustega kaupa, kuni Maa põues naftat, sütt ja kõike muud vedamisväärset leidub. Ei muutunud ka ses mõttes, et veel mitmeid päevi ei olnud oma absoluutset kiirusrekordit sooritava Martha pardal põhjust ega tahtmist tormikaid seljast võtta.
Ruhvi roolisolijale ärkvelhoidvaks seltsiks oli mõistlikum käpakil minna, sest üle parda pudenemine tähendanuks lisaks ematutele lastele ka Hillarile ja Alole vangiminekut tahtmatu tapmise pärast, nii absurdne kui see ka pole. Hillar arutles purjetamise kui traditsioone, väärikust ja distsipliini kandva eluala üle ning nentis, et ebausk ei luba retke reedel alustada – Kariibil, kus nad selle kombe vastu eksisid, sai eespuri ohverdatud. Eks reede ole ka juutidel ju sabatipäev, mil üldse peale palvetamise midagi teha ei tohi. Juutide perekonnanimesid kaubalaevade külgedel lugedes nentisime üksmeelselt, et kangesti kena on näha, et kõik see rahvas ei püüa endistviisi genotsiidiohverluse pealt teenida, vaid toodab ja tarnib midagi tegelikku. Olgu maailmavallutuse ja sellest tuleneva vihkamisega, kuidas on.
Õhtusöögiks valmistatud lambahakklihaga pasta ja mündikastmega oli sedasi, et mina ei suutnud süüa ei seda ega midagi muud. Joogiks valatud vesi lendas loksumisega samuti sülle ja diivanisse – hea veel, et see polnud mõni meeste igapäevastest punaveinidest. Hillari puhtusemeele ja tasakaaluarmastuse jaoks olnuks säärane energeetika rebestamine hullem kui Marthale igati jõukohane tormituul.
Küsimusele, kuidas me keset tuledes lõõmavaid puurtorne mahajäetutest pimedas mööda pääseme, vastas Hillar küsimusega: kas Jumalat sedavõrd usud, et teda tõeliselt paluda ja usaldada oskad?

6. augustil, laupäeval
20 meetrit sekundis. Tsentrifuugib. Jaburad unenäod. Ühes unes nägin, et keegi punaseks värvitud tädi sõitis koos kamba sõbrannadega Viktor Siilatsi kaatriga meile pardasse, teatas, et on otsustanud Alo endale võtta. Suuremad lapsed kannatab kaasavarana välja, väiksemad ja koera pean endale hoidma. Too tädi pakkus mulle kuutoetuseks vägagi soodsat summat, mille suurus pani küsima, mida ta senises minu mehes küll nii mastaapset näeb. Järgmine unenägu näitas mulle elu pärast tolle punapea tahtmise sündimist – noorem tütar käis Pärnus Lancys tantsimas, oma rannatalus pidasin tohutut hulka erinevaid kodujäneseid, keda tabas mingi nakkushaigus, iga mehelikku jõudva majapidamistöö eest nõuti hingehinda ja see ei olnudki ju tegelikult niiväga unes või mis.
Ilma igasuguse hoiatuseta ilmus Martha kõrvale hetkeks pinnale kerkinud allveelaev. Tormihoiatus kestis. Sjöholmid keerasid Taanimaale Christianseni tormivarju, meie ei hakanud säärase haagiga aega raiskama, vaid jätsime möllu lihtsalt pikendava, mitte leevendava Skageni vahele. Helikopterid viisid ühelt vene jahilt haiglasse üheksa lootusetult merehaiget vägilast. Maandasid siis sinna asendusmeeskonna või?

7. augustil, pühapäeval
Hillarile meeldis minu reaktsioon, kui kell viis hommikul välja ronides avastasin ta roolis magamas. Mitte et automaatpiloodi ehk Kaspari usaldamises midagi erilist oleks. Lihtsalt Taani väinadest välja ujuvate laevade tihedus oli nii suur, et ronisin pungil purjedest mööda ja vahtisin murelikult igasse ilmakaarde. Sellest piisas, et kapten ütles rahulolevalt mulle head (t)ööd ja puges oma ahtrikajutisse tudile, samal ajal kui Alo vööris omi unesid vaatas. Loodetavasti mitte toimekast võltspunapeast. Ehkki teda sellise isuka kombinaatori haardesse jättes mul unes õigupoolest suurt kahju polnudki…
Norra nurga taha pugemine vaigistas torni. Kõikjale silmapiirile ilmusid hommikupäikeses kullendavad kolmemastilised, sest siin vetes peeti Cuty Sarki regatti eriti suurtele avamerejahtidele.
Lõuna paiku ärganud kapten valmistas ise krehvtise kapsahautise lambalihaga. Kui ka pootsman lünklikult magatud ööst toibus, esitasid mehed laevalael tantse vaheldumisi kenukeri ja spinnakeriga – pidevalt ja kiiresti muutuvas tuules oli raske otsustada, kumb paremini välja töötab. Alo asus lantidega kala püüdma. Viimati tegi seda samuti Martha pardal, kus just hetk enne pettunud loobumist 10kilose tuunikala püüdis. Saba on senini Võrtsuäärses kodus nööriga lae alla tõmmatud.
Hillar arutles, et äkki peaks Marthaga palli peale minema. Nii nimetatakse ümbermaailmareisi merekarude keeli. Värsket Orjaku-meest häirib selle idee juures ettearvamatult raevukas ja võõras India ookean ning Trinidadi mereröövlid, kes on paari dollari pärast juba mitmeid auväärt purjetajaid tapnud ning kellest midagi teadmata juhmakat taidluspurjetajad “vallatuid” Jolly Rogereid heisata tavatsevad. Hillar on loobunud nõudmast, et ignorantsed jobud sedasorti saasta maha võtaksid – kogu maailma õpetada ei jõua. Ja isu käib kapten Kukel hoopis Vahemere järele. Ilmselt sinna ta järgmiseks seilabki.
Järgmiseks oli Alol õnge otsas väike, aga fantastiliselt kirju kuldmakrell ning minul valmis kausitäis kuldseid pannkooke. Loksumine oli nüüd küll tühine, aga gaasilebra tekitas kambüütilist šokki ikka veel. Seda leevendas juustepesu laevalael.
Õhtusöögilaua katsime Taani rannikul pöörlevate tuulegeneraatorite taustal laevalaele, ehkki Hillar ei salli sedasorti rohelisi rajatisi, mis oma tekitamise ja kasutamisega kulutavad rohkem loodusvarasid kui säästavad. Üldse on mehe terane pilk ja arutlusvõime tuvastanud suuremas osas rohetsemises masendava annuse äriplaani ja vähe tegelikku aukartust elu ees. Igasuguste ogarate vidinate ostmisest tehakse kohustus, kamp ökosid rikastub, aga Maale see tühjagi head ei tee. Nojaa, omad lapsed toita neil ökodelgi ju…

8. augustil, esmaspäeval
Kui oled lakkamatutes unenägudes end oimetuks seigelnud, on esimesel hetkel raske aru saada, kes ja miks sind äratab ning päriselt endasse ei tule veel mitmeid tunde. Pootsman äratas mind Göteborgi sisse seilamist nägema. Tänu palju nähtusele tundusid skäärid kodused, ehkki olid oma tihke navigeerimistarbega kapteni juba üsna ära kurnanud. Roheline ja punane, roheline ja punane – lõppematu meremärkide rada, mille järgi skääridevahelist teed valida, näitas end Hillarile juba mitmekordsena. Koos pootsmaniga korjasid nad maha teenelised purjed, mis olid meid terve ööpäeva võrra kiiremini üle Skagerraki väina toonud, samal ajal, kui muud mehed elektroonikata jäädes üha eetris teed küsisid või helikopteriga haiglasse viidi.
Solgutatud silmale tundus tegelikult kaunis ja majesteetlik Göteborg apokalüptilisena – Göta jõe kalda äärsed skulptuurid ja purskkaevud olid täis kurjakuulutavaid kormorane, lisaks väärikalt elujõulisele laevastikule seisis mitmes spetsiaalses sadamas ridamisi mahajäetud, lagunevaid, pooleldi vee alla vajunud aluseid. Otse elumajade taga kõrgusid jõekallastel haisvad tehased. Ühe kohta neist, mis keset jäätmehunnikuid eriti vängelt lehkas ja ilmselt tselluloosi tootis, ütlesid mehed, et siia veetakse konteineritega jänkimoore, kelle tagumikest tsellukas välja imetakse ja ökopaberiks pressitakse.
Misjärel kõigitine lausväsimus pressis Hillari poomi all taheneva suure purje vahele tudule. Alo roolis meid mööda Göta jõge, mille iga käänaku taga hellis minu silma jaoks ideaalne asula: mõistliku suurusega muhedad majad kobardusid ümber tallikomplekside ja väikeste kenade kirikute. Üks asula teise järel näitas end eemalt kirikutorniga ning seejärel talli ja maneeži ümbritsevate valgete aedikutega, milles haigutasid hommikused hobused. Valdavalt masajad ja skandinaaviapärased, mitte elegantsed ratsud – nagu harrastuslikele külatallidele, kus kohalikud ja lähemate linnade lapsed normaalset eluviisi käivad harrastamas. Porisesin Alole üle kohe valmis saava peenkudumi, et Erlend ja Karin Sild peaksid lõpuks ometi, eriti nüüd, kus Oinus Vidrikel pillid kotti pani, mõned eurorahad hankima ja Pangodi äärde just samasuguse ehitama: lihtne, käepärana ja üleni elujõuline koht loendamatute perede laste inimeseks kasvatamiseks ja nende vanemate nädalavahetuste-puhuseks luhvtitamiseks. Alo ainult mühatas, sest on realistlikum kui idealistist mina – ning võitles koletislike puidu- ja naftalaevadega, mis tuimalt lubatud 5sõlmelist kiirust ületades meist mööda undasid ja ahtrilainega Hillarit hällitasid.
Tall ja kirik, tall ja kirik… ja siis äkki ilma igasuguse ette hoiatuseta siitkandi esimene lüüs. Esmalt pressis sealt üks üleloomulikult päratuna tunduv tanker alla nagu mäest välja kasvav koletis – siis sukeldusime meie ise seninähtuist sügavaimasse ja süngeimasse lüüsi. Olime juba mitu kilomeetrit muianud eht-rootsiliku perekonna üle, kelle ema-isa ja kolm heledat verd last kükitasid kõik punastes päästevestides ja olid lisaks otstega parda külge kinnitatud – endal vandi küljes elukogenematute inimeste nõme mereröövlilipp. Nüüd kadus naeruisu, sest siinsetes lüüsides ei olnud näha ainsatki inimest. Videokaamera jälgis, kuidas me pootshaakide abil tohutult kõrgete pollarite külge otsi kinnitasime ning laeva kerkides pidime otsi ümber tõstma, samal ajal kui Marthat ennast tuli nukilisest kaljuseinast eemale suruda. Päris kole. Mis muu sai sellise ootamatult tekkiva külakese nimi olla kui Ström, nagu saime kaljulõhest üles kerkides kaiputka seinalt lugeda.
Kuus täpselt samasugust inimtühja – isegi turistid ei viitsinud meie ponnistustest atraktsiooni saada nagu Caledonias – lüüsi panid pootshaagi upitamisega pootsmani lihased värisema ja inimfaktori järele igatseva kapteni vihaselt urisema. Vettinud kindad leotasid küüned pehmeks, nii et need hargnesid kihiliseks või murdusid sootuks – näputöö tegijale tõeliselt vastik nähtus. Glasgowst ostetud käärid, mis pidid Prahas konfiskeerituid asendama, murdusid Alo küünte küljes pooleks, nii et mind tabas järjekordne uute skissorite hankimise paine.
Ühtlasi tabas tõeline assotsiatsioonide laine. Trollshätani üsna suurest linnast läbi podisemine meenutas järk-järgult pea kõiki kohti, mida siinilmas nähtud. Emajõgi. Vana-Pärnu. Kadriorg. Samuti Pariisi eeslinn. Isegi Brasiilia. Samavõrd Londoni äärelinnad. Inimeste linnakujunduse ja –kasutuse loogika on kõikjal maailmas ühesugune. Kui on avaram kaldaplats, kogunevad kõikjal maailmas sinna las-minna-noored ja paadunud jotad, koerapissitajad ja prostituudid.
Õhtupimedas jõudsime Vänernisse. Siitkandi ühe suurema järve algusse, kuhu meie ees suubusid päästevestidesse mähitud rootslased, oma alusega ihuüksi sõitev sakslane. Kuni end tihenevas pimeduses kai külge kinnitasime, pandi duširuumid lukku. Ainsad elusolendid olid laevale vastu tulnud valgepõsklagled, kellesuguseid Göta jõgi parvedena ujutas ning kel oli õnnestunud vaid paar poega üles kasvatada. Steriilset ja verevaest jahisadamat ümbritsevat rada pidi keskusse tatsates oli tunda kustutatud grillide lõhna spetsiaalselt ette nähtud platsil, näha ükshaaval kustuvaid svenssoniaknaid ning naiste dušikas oli õnneks siiski üks punapäine, kena inglise keelt kõnelev koristajapoiss, kes laskis mind mõõduka kiunumise ja kraapimise peale pessu. Hoides tagumikuga säästukraani nuppu all, pesin tükkis endaga ära meie põhjamerised sokid-särgid, et need ööseks reelingu külge heisata.
Minu pesusoleku ajal tõhusalt toonikuid seganud mehed pidid end pesema kraanikaussides – mis aga võttis õnneks nii kaua aega, et sain segamatult ja oma äranägemise järgi õhtueine valmistada. Lisaks eelmise päeva pärade soojendamisele praadisin peekonit ja mune, lõikusin toorsalatit ja katsin lauda niimoodi, et kõik kasutuselolevad kapid-sahtlid olid mõnuga pärani ja köögiriistad hetkeks liiba-laaba. Täpselt nii, nagu kõikuvas kambüüsis ei saa ega tohi, aga rootsilikult paigal püsivas on hetkeks hullult mõnus mürgeldada.
Otsustasin kaubelda Hillarilt ühe eksklusiivse lastelaagri. Sellise, kuhu ta mu iseteadvalt kõikeoskavad pubed sulaste-tüdrukutena töhe võtab, ent samas nende räpakate olmenäppude pihta nii sõna kui teoga sipsab ja neid kasvõi osakesega oma pedantsusest nakataks. Pärast seda ei saaksid ülbed lõdvikud aru, et minu korraarmastus jääb täiesti mõistuse piiresse ning ei peaks mind maailma vinguvaimaks mooriks, kui nõuan, et hapukoorekotinurgad-leivapuru-tühjad pakendid-kasutatud riistad oleksid klaaritud, et lusikaga teetassis ei tilistataks ja rubirida nii laualt kui põrandalt enda järel koristataks. Kogu aeg üks ja sama. Korduv vigin. Öäk. Loomulikult tajusin Hillari virilat pilku, kui küünekääre asendavate tangidega oma hävinud küünte servi silusin, aga ühe korra tahtsin mina ka ropp ja räpakas olla – pealegi ei saa inimene kõikjale takerduvate küünejäänustega magada.

9. augustil, teisipäeval
Paaril sulnilt vaiksel hommikutunnil sain oma keskaegse šnitiga niidisärgi, mida siiski Caledonia vaimu kandvaks pidasin, valmis. Alo vanaema pärandatud kera südamikust koorus sõnum. Kolletanud ja paraku pooleks rebitud paber, mille peale oli trükitud: “Tööpunalipu ordeniga Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Teater “Vanemuine” 115. hooaeg/CEZOH 1984/85 a.G. külalisetendused L. Koidula nim. Pä… teatris…”
Huvitav, mis repertuaaris oli? Vanaema Ida, miks sa selle papri ära poolitasid! “Sild lõpeb otsa!” hõikasin suvitavat jõuluvana meenutavale aastates ja bokserites taadile. Jõuluvana vastas reipalt, et märkas seda – ja astus üle kai otsa vette. Plauh. Samal ajal lasksid teised hommikutualetti tegevad purjetajad-kaatrimehed oma aluste kempsude alt rõõmsat reovett… Väike peni, seljas sangaga päästevest, põrnitses hajameelselt jalga tõstes oma peremehe toonitud akendega hiiglasliku luksuskaatri kõrvalt toda kroolivat vanameest.
Veest välja ronides patsutas papi tunnustavalt Marthat, kiitis mu näputööd ja ütles, et on Lõuna-Rootsi ühe tuumaelektrijaama tuumainsener. Igal kevadel algab jutt, et jaam tuleb Tšernobõli ennetades kinni panna ning taat seilab oma mooriga kahekesi merele. Purjetab kogu suve mõnusas kaksinduses tänu sellele, et vanadusse on kaasa võetud nii kobe tervis kui abielu. Sügisel saab rahus randuda ja tööle minna, sest svenssonitele tuleb meelde, et külmaks ja pimedaks läheb ning elektrijaama on ikka vaja küll.
Et mehed magasid väinade väntsutusi keskpäevani välja, pääsesid nad gallupid korraldavate neiukeste haardest Vänerni kaldalinnakese poekeste ees – mida meie linnas vaadata ka atsete, kustkohast saite teavet meie võimaluste kohta? Kuidas neile viisakalt öelda, et tuhkagi ei tea, sest see linnake on vaid läbisõidusadam ja ööbimiskõlvulik kaikoht? Rootsi pered jäid sinna terveks igavikuks – kes läks veekeskusse, kes asus sadamas ümber Martha ülitulemuslikult kala püüdma, kõigil kirjud päästevestid seljas. Kenade näojoontega, aga totaalselt vormist väljas pereemad pakkisid kaldale lapsevankrid, koerad ja grillid ning pidasid kimedail häälil korda – kuna igaüks neist oli riburada pidi kaks kuni neli ihuvilja maha pannud, polnud keegi neist enam vaevunud end vormi ajama ega olnud neid trimminud ka elupinge – mida turvakodulikus Skandinaavias polegi kerge kohata.
Kui Hillar oli traditsioonilise hommikuporina saatel mu õhtuse maniküüri ja muidu ka elamise jäljed tolmuimejaga kokku juristanud, asusime kõige erinevamail meetodeil avanevate sildade alt teele avajärve ja Göta kanali poole. Tuju läks sel avaral ja rahulikul järvel purjesid heisates lapsikult heaks, kui meile podises vastu kohaliku Jaan Tatika vaimukas leiutis – auto kõige tillem haagissuvila, mille ümber ehitatud puitraamistiku küljes oli päramootor, mingi ladinalipp ja küljel halenaljakas kiri “Poori” – vaesekesed. Omanik õõtsus ahtris võrkkiiges ja lehvitas “ritšidele” laisalt katkise sokiga.
Kobardusime mõnusasti kolmekesi ruhvi ning kõigi võimalike ilmaasjade arutamise kõrvale püüdsime üle järve vinava tuulest toodud sõnnikulõhna järgi ära arvata, kas tegemist on talli või laudaga. Enamasti olid loomulikult tallid. Enamuses neist ilmselt Eestistki ostetud hobuseid. Ja samas loogiline, et ratsalaagritesse eelistavad rootsid ikkagi meile, näiteks Audru-kandi Sassi talli tulla, sest Göta kanali tutvustusprospekt pakkus kämpingukoha hinnaks meie rahas 12 tuhhi raha ööpäevas. Ja see oli veel soodushind!
Äike tuli. Kõigepealt näitas taamal pilvefronti. Siis sellest alla keerduvat vesipüksi. Misjärel Martha peale vajus laus-sein taevast vett. See pesi meresoola maha ja minu ruhvist alla kajutisse, sest kapten tahtis ümberringi vette sähvivate välkude keskel, et keegi meist siiski elusalt Eestisse jõuaks. Näitas mulle, kuidas raadiosaatjat kasutada, Mayday eetrisse hõigata ja oma koordinaadid kindlaks teha ja edasi öelda. Hillar oletas, et kui nemad Aloga välgust surma saavad, jooksen kiiresti karile, aga suuremat see Marthat ei ohusta, nii et saan laeva ja iseenda tagasi koju korraldada…
Nii kaart kui tegelik maastik, tihedasti saarekesi täis tipitud järv, sundisid mehi enamvähem käsikaudu vaevunähtavate märkide vahel tõelist kepisõitu tegema. Algul likvideeris nähtavuse padukas, siis harilik ööpimedus. Halogeenprožektori valgel ettevaatlikult Mariestadti sadamasse podisedes kuulsime südaööl nii mõneltki üles ehmatanud svenssonilt kibedat tõde: “Jävla Estniska somnambulistar!” Ega inimene sellepärast kuutõbine ole, et ta päeva jäägitult ära kasutab.
Kuni mehed kasutasid baarikapi turgutavat sisu ja arutlesid, et oli tore spordipäev, kobisin kaile raekoja ja viljapunkri vahele ringutama. Pimedusest ilmus mu kõrvale väikest kasvu, lopsaka patsi ja jalgrattaga kõhnuke kenade näojoontega naine. Lugu, mille ta pommitud sigareti eest tänutäheks rääkis, kõlas nagu filmistsenaarium või haiguslugu. Tema elukaaslane oli siinsamas kõrval ühes suuremat sorti jahis jõhkralt segi hakitud. Seda olid teinud Põrguinglid karistuseks selle eest, et nende endine sõber oli end naiseks lasknud lõigata. Nüüd oli naisel küll austaja – kopsakate pagunitega sõjaväelane – aga kodu mitte, sest sõjaväelasesunnik oli abielus. Oma tagasihoidlikku toidukorviga ratast järgemööda ühe tuttava juurest teise juurde veeretades oli naine kord oma hilishipidest ja padupilves sõprade käest peaaegu peksa saanud. Tema 20aastane poeg astus vahele ja istub nüüd aastakese kinni. Kinnimaja paistis laevakaile oma helgiheitjatega kenasti ära. Naine ise aga oli hariduselt sotsioloog ja ametilt kooliõpetaja. Võibolla.

10. augustil, kolmapäeval
Oma hommiku iseenesele sisustasin kokkuõmmeldud kudumi puhtaks pesemisega – nii peenikesse töhe imbub kole palju erinevate paikade tolmu, sõrmeniiskust ja ausalt öeldes ka võid ja viinisaiakeste rasva – ja tema heiskamisega Martha tagumisse masti. Paari tunniga, mis kulus Vänerni viimaste saarevahede läbimiseks, oli ta kuiv – ja tere tulemast Göta kanalisse!
Üksteise selga pressitud kämpingu peale vallandus järjekordne padukas, kanaliteenistuse putkast väljus maani vihmamantliga – meenutagem, see on šottide leidus! – ja kõrvuni kalavinskitega poisikeselikult asjalik tots, kelle rinnale oli tikitud Emma, kes tervitas meid kanalisse jõudmise puhul, andis haruldastele eestlastele hinnas kõvasti alla – mispeale Hillar armus temasse – ja tegi ainsa abivalmis rootslasena Martha otsasse mõne sekundiga paali sõlme – mistõttu Alo armus temasse. Teada sedasort


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat