Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Luksuskorteri asemel kitselüps ja ekskursandid


Eranditult iga kord, kui oma Pärnumaa kodust mööda Tõstamaa teed linna asjale olen sunnitud sõitma, silmitsen Kihlepa-Lepasepa ristteel tagasihoidlikku lauajupist viita, mis ütleb, et 8 kilomeetrit edasi Soomras on Pihlaka talu, kus näidatakse taluloomi. Ilm on hukas, mõtlen siis – olnud aegadel nii enesestmõistetavad kaaslased inimlaste suureks kasvamisel kujutavad endast nüüd üha tühjenevat turunišši, millest veel normaalses rütmis elavad majapidamised teenistuse kujundada saavad. See teenistus aga on päris kindlasti võrreldes pideva toidu- ja hoolevooga, mida loomad-linnud aastaringi vajavad, väga kasin ja lünklik. Kuidas nad seal metsa taga küll üle pimedate ja poriste aegade vastu peavad? Mis loomad on?
Otsekui oleks tuul suurelt teelt selle pideva küsimuse Pihlaka tallu viinud, helistas perenaine Katrin Pirs ühel õhtul mulle lihtsalt telefoniraamatut pidi koju ja kutsus külla: peaks linnarahvale teada andma, et nende kodus elavaid hingelisi saab näha igal aastaajal ning tänu kaitsejõududele on neil vihmasteks ja plärtsusteks kuudeks tohutu telk, kus sees põhus möllata ja omadega nii hingedeaja, jõulu- kui kevadeootuse maal olla.
Ja Eesti külades tiksuv infoagentuur on ka ikka täiesti uskumatu sõna liigutaja. Teel Pihlaka-Pirside juurde ütlesin Audruranna postkontoris, et sinna lähen, mispeale sain hoobilt kuulda, et tegemist on linnast tulnud noorpaariga, kes elas alguses Sassi talli juurde mineva tee alguses lagunenud majas, aga nüüd on neil päris oma talu. Ja et ju Katrini juuksuriamet neile seal toidulisa annab, sest pereisa Matil jäi käsi pärast mullust entsefaliidi põdemist üsna ära.
Kohalik leht Pärnu Postimees, kes külastas Pihlakat järjekordsete uute jänkuliikide kojutuleku puhul, imestas Pirside loomade-lindude ülima omavahelise ja ka inimsõbralikkuse üle. Üksteist arvestades elab (pool)vabal pidamisel kõrvuti kolm hobust, kolm lüpsil kitse seitsme tallega ning sokk ja sikk, 8 maakarja lammast tükkis loendamatute talledega, 12 liiki jäneseid (isabella, sallander, Uus-Meremaa valge ja punane, California, Flandria, Prantuse päss, hõbeküülik, castor rex, punane rex, suur soobel ja viini sinine), pärlikanad (mitte tavaliselt selleks liigiks nimetatud tillukesed tiukrud, väid suured ja päris), pekingi ja muskuspardid ning kalkunid, kelle kirjupäine Jossif ei tundu midagi teadvat ei nimekaimu ega tavaliste kalkunite tigedusest, vaid on südamlikult puhvis semu. Neljale omakodu kassipiigale on kosja toodud ses küsimuses üsna ükskõikne šoti lontkõrvaline kõuts, musta hellikust taksikoera nimi on Pets ning bokseri-hundikoera ühistööna sündinud Bella on sestap ketis, et pehmelt öeldes jaburalt käituvad linnalapsed on ta ähmi ajanud. Oma emisel on külas teadagi mis sihiga kult ning vutid sokutavad pererahvale – Johanna läheb sügisel kooli ja Mattias saab jõulukuul kolmeseks – igapäevaseks tervistavaks toidulisandiks mõned kobedad kirjud munad.

Loodusjõudude kätte
Katrin ehk lihtsalt Kati tunnistab oma ulatuslikus loomaaias uhkelt ja ka ise mõneti üllatunult ringi vaadates: “Ma unistasin tegelikult viietoalisest luksuskorterist ja loomingulisest juuksuritööst mõnes suvepealinna udupeenes salongis. Nüüd on mul juba kolm aastat küüned vahel vaid selleks lakitud, et nad loomi talitades katki ei läheks ja et linnas käies väga välja ei paistaks, kui parkunud nad on.
Mati töötas varem välismaal ehitajana ja tahtis meie abielu algusest saadik maale. Mina turtsusin, et ennem lähen temast lahku kui kuhugi metsa. Aga ta ostis minu kui hobuhullu hobusega ära. Selle esimese, torika kohta uskumatult temperamentse hobuse seljast kukkusin ennast tegelikult oimetuks. Pärnu arstid teatasid mulle, kui üle kere tuimana vaikselt surisesin, et jään tõenäoliselt ratastooli. Hobune oli oma süü tõttu juhtunust küll ehmunud ja häbenes, aga mu jõud ei käinud temast ikkagi üle – iga looma puhul on ülioluline, et ta sinuga täpselt sobiks, et tekiks soodne ühisväli, nii et temal on nüüd uus ja sobiv sõitja, kelle all ta end ülbelt tagajalgadele ei aja.
Mis puutub siitkandi arstiabisse, siis mullu suvel ei tulnud muide kiirabi kohale, kui koos laste ja teistegi hõimlastega kitsepiimast puukentsefaliidi saime. Viskasid telefonitsi, et meil on jaanipäeva jääknähud, joogu vett ja söögu aspiriini… Õetütar sattus koomasse ja minu mehe Mati vasak käsi on siiani halvatud. Ette nähtud taastusravi teist korda pole tal majapidamise tõttu aega olnud Haapsalus veeta, esimesel korral käis ta seal just jaanuariorkaani ajal, kui kukkuvad puud meid kaheks nädalaks elektrita jätsid, hobused hirmuga jooksu panid ja mina telefonis aina nutta tihkusin.”
Tänulik tuleb Pärnu arstidele olla aga peretütre Johanna käe pärast – tüdruk kukkus küünarnuki kraanikausi äärelt kildudeks ning üksnes tänu kiirele operatsioonile ei kahjustanud luutükid närve ning ta saab ka kipsiga punuda lambalõngast sõbrapaelu ja vöösid ekskursantidele väekaiks meeneiks.
“Soomra küla ümbrus on tervenisti märkimisväärselt väekas. Isegi vallavanem Rein Talisoo imestab ja rõõmustab, kuidas siinsetes taludes omasoodu ja kindlalt käsitöö ja meisterdamisega tegeldakse ning välja suremast keeldutakse,” kinnitab Mati. “Praegu on veel võõrsilt tulijate jaoks Uruste kirik, ohvrikivid ja pühad puud tähistamata, aga küllap kõik teeäärsed vaatamisväärsused, mis Ermistu tuntud mudajärve alumise tee ääres leiduvad, sildistatud saavad. Mõne erandiga. Igale poole ei saa untsantsakaid lasta. Lõhuvad. Pidurdamatult.”

Me oleme Tallinnast ja…
… ülbelt tuimaks nihestunud. Tuleb paraku tõdeda nii maale sattuvate laste kui nende vanemate ja õpetajate asjus kurvastavalt sageli. Pirsidel on külalistele näidata täisvalik erinevate ajastute põllutööriistu, vankreid ja töökorras rehepeksumasin. Suurlinnades teleka paistel ja juhmistava infomüra saatel kasvanud noored ronivad sinna sajakesi selga, taipamata, et asjad on õrnad ja purunevad, et pärast neid tahavad ka teised neid uunikume näha ning pererahvas oma kodus õnnelikult edasi elada. Ilma, et totaalsest teadmatusest vandaaliks muutunud lastest jääks maha välja kistud koplipostid, lõhutud aedikud ja küülikupuurid. Aga nii ta paraku on. Nagu on igasuguse looma ja looduse kogemuseta lapsed ka ebaadekvaatselt jõhkrad loomade vastu. Arvasin, et meie pere bernhardiini peale ehmatavalt kiljuvad, teda sabast kiskuvad ja eemalt suskivad-viskavad jõnglased on halb juhus, aga nii ongi. Mati ja Kati peavad ekskursantide eest sekka päris resoluutselt nii küülikuid kui hanesid, kasse kui hobuseid kaitsma, sest nendega kaasas olevad täiskasvanud on kas vaimselt sama sandistunud või ei saa lihtsalt hakkama. Kangesti paha on külalistega kärkida, aga teisiti nende hoolimatut hävituskirge ei pidurda.
“Õõnsalt ära hellitatud ja halastamatuks urbaniseerunud noorsugu vaadates saame eriti selgelt aru, kui õige otsus oli maale kolimine. Ainult siinsete paigas energiate keskel saavad lapsed terviklikeks inimesteks kasvada. Ehk peavad linnas liimist lahti läinute seas ikka tulevikus vastu. Ja äkki on meie talus loomade-lindude juures käimisest natukenegi kasu, et ka linna vaimudest vaevatud kasvaksid inimesemaks,” loodavad Kati ja Mati. “Näeme ka siin kõrval kobarduvates suvilates inimesi, kes peituvad siia, sest linnas ei kannata üksteist välja – siin aga hakkavad juba nässus närvide peale loomad, nii et kui kassipoja kätte saavad, siis masuudisse ta kõigi kitsede-kalkunite eest, keda kätte ei saa, pistavad…”

Postkastist leitud kodu
Juba maale ajutisse elamisse asunult leidsid Pirsid ühel päeval postkastist põhiliselt kuulutustest koos seisva ajalehe Pärnu Börs, mida tavaliselt üldse ei postkastitata, vaid poodides volilt võtta võib. Hajameelselt lehte avades jäi Katrini pilk hoobilt kuulutusele, mis pakkus äsja müüki tulnud talu sealsamas Soomras. Kohe vaatama minnes oli oma koju jõudmise tunne.
Ilmselt tundis ka iidne rehielamu Pirside koju jõudmisest rõõmu, sest viimastel aastatel tal just väga libedalt läinud ei olnud. Põline metsavahikoht oli läinud abielupaari kätte, kes suutis seal õhtuti naabreid tulistamisega lõbustada ning talviti aida ja lauda toasoojaks kütta. Enne, kui maja ennast otsast ahju ajama jõuti hakata, mindi lahku ning maja müüdi pangalaenu jääkhinnaga.
Et talule vastne vägi ja uus hingamine anda, nimetasid Kati ja Mati ta ümber Pihlaka taluks ning nüüd on temast kolme aastaga saanud Soomra külakeskus, kuhu suviti kogunevad kõik, kellel lähikonnast midagi head ja ilusat ette näidata. Käsitöömeistrite suvepäevadel on jaganud taimetarkust Mercedes Merimaa ja Ilo Kinksaar, tutvustatud lõngategu, selle taimedega värvimist, erinevat kudumist ja viltimist, Lindi naiste tantsurühmad on tantsinud kõrvuti isade-poegade oskuskunstide võistlusprooviga, valmistatud vöid, niplispitsi, iidseid maalitud vene nõusid, roigasmööblit, sepiseid ja kiviraideid, näidatud ratsutamiskunsti ning koduõlut-veini mekitud juba laialt tuntuks saanud Audru Jõelaevanduse Pundi saatel.
Oma pere laste ja loomade üle talve pidamiseks annab lootust, et rahvast tõmbab ja taltsutab Pihlaka õuel sosistav muinasjutupõõsas ja pulbitsev inglikaev kaitsejõudude telki rajatud põhulinna kõrval. Loomad niikuinii. Pirsid kinnitavad, et kõige meeldivamad külalised on lastega pered ja vanapaarid, kes tulevad harulduseks muutunud loomadega majapidamist vaatama, et teineteisele öelda “kas mäletad…”
Selleks, et üle saada ebamugavustundest, mis oma loomade näitamise eest piletiraha küsimisega paratamatult kaasneks, on Mati väravasse hinnakirja püstitanud. Just välismaalased kippusid tolle hinnakirjata muidu pärast ringkäiku õndsalt tänades autosse istuma: skandinaavlased peavad enesestmõistetavaks, et sedasorti taluloomaaeda kui tänuväärset ja rohkem kulutavat kui tulutavat nähtust doteerib riik. Nii peakski olema, sest – kuna Pirside elulaadiga numbrid hästi kokku ei kära – olgu lühidalt öeldud, et eranditult iga puhast tõugu ja-või haruldane ja hävimisohus looma ja lind on uskumatult kallis. Nii rahaliselt kui hingeliselt mõistagi.

Jänes, tuppa tule sa!
Kaheteistkümnest liigist kodujänkside lambalastest kõrgemadki hinnad on tingitud sellest, et tänane maailm on neist pelga liha- ja nahalooma asemel kujundanud luksusliku lemmiklooma. Küülikukasvatamine on hinnaline hobi, mis omakorda kujundab ka hinna, nagu see hobiliste ja professionaalsete nähtuste puhul ikka olema kipub. Esimest korda nägin rabavalt erinägu-tegu-värvi jänkse Luunjas Sven Shoisi talli tagaruumis, kus hobuinimesed Ellen ja Tõnu Põder peavad toatäit noid noobleid tõupaberitega nahistajaid. Karksi-Nuias elaval sarmikal surnumatjal Maire Salal, agronoomidiplomiga (surnuaia)kujundajal ja kadunukeste kohendajal-kõnelejal, on kena komme köögilaua taga kirikukroonikaid korrastades või kalmukõnesid koostades oma toajänest silmitsedes mediteerida ja inspiratsiooni leida.
Katile meeldivad kõige enam suurt kasvu flandrialased, kes pole nii koleerilised kui väiksemate tõugude esindajad ning kelle hiiglaslikud kõrvad imponeerivad ka külastajatele. Samas on ka lontis kõrvadega keksikud oma nukrailmelise nunnususega erakordselt sümpaatsed. Erinevate tõugude hõbedaste-kuldsete värvitoonide varieerumine annab musta ja valge vahele jäävate loendamatute pastelsete nüansside õpetust. Külastajate rõõmuks on isabella tõugu jänksi nimi Onubella ning kõnekäänu “sigib nagu küülik” kinnituseks on igas teises puuris ja aedikus ninnu-nännu-jännude pesakonnad.
“Johanna ja Mattias käivad igal hommikul kõigepealt aedikutes-puurides vaatamas, kas ja kellel on pojad sündinud või tibud koorunud,” rõõmustavad vanemad. “Inimeste kõrval elavate koduloomade-lindude hulk on meie meelest siis paras, kui pisipere arv läheb sassi ja enam pole oluline, kas neid on kokku üks alla või üle saja.”

Kas emasüdant tunned sa?
Loomakarja hallates-vallates võib vabalt lisaks emasüdamele ka hambaid-nokki tunda saada. Taluloomaaias valitsev lakkamatu emadus on andnud ka korralikke tagasilööke, mis on pererahvale õpetlikud, ent tagantjärele pigem naljakad kui koledad – nagu toimumise hetkel. Katrini kirkalt punane lemmik-kõrvik, keda ta kutsubki Sõbrannaks, teisenes senisest hellikust süleloomast emaks saades ennastsalgavaks poegade kaitsjaks.
“Kui puuri tema esimest pesakonda vaatama läksin, kargas mutt mulle vihinal hammastega kõrri. Kartsin, et hammustabki unearteri läbi, kui sedasi kaelas rippus ja urises,” tunnistab Katrin. “Nii sellistel puhkudel kui ka siis, kui emmed kipuvad poegi nahka pistma, on kõige targem sõitma läinud katusega küülik kohe uuesti paaritada – harjutamine teeb meistriks! Ja minu meeleheite vastu aitab näiteks see, kui kõrvalpuuris viskab prantsuse päss sirakile ja mängib surnut, et ma tema juurde läheksin ja ta sülle võtaksin.
Kui mu uhke hanepaar oli mõnda aega südamlikult kaelakuti patseerinud, rinnad kummis, ütles üks asjatundja, et ma võin tibusid aegade lõpuni ootama jäädagi – mõlemad on papased. Lisaks toodud emalind sai hoobilt kurnatäie munade peale istuma. Kui tema kõhu alla tosinat muna kokku lugema ronisin, napsas seni nii sõbralik sinder mul sisinal ninast kinni. Ai, kui valus oli! Aga esiteks muudab loomade-lindude pidev paljunemine lakkamatult pilti, nii et ekskursioonide juhtimine ei muutu ilmaski üksluiseks. Teiseks peab tasakaalu mõttes keegi ju ka kuri olema, kui kalkun, sikk ja ketikoergi on üleni sõbralikud.”

Eedeni aed
Pihlaka Pirside loomaaia tavatu ülisõbralikkuse musternäide on siku-soku positsiooni nooremale tegijale loovutanud nudipäine Aadu, kes poeb endast vähegi huvituvale külalisele suisa taskusse. Veel hellem ja hellikum on ehtsat ürgtõugu maarahva liivakarva veis Madli, kes paneb kõrvuti põlisuttedega arvama, et kui juba nii ülevoolava poolehoiu ja karekeelsed musid ära oled teeninud, ju sa siis ikka hea inimene oled.
Kõigi teiste kallilembeste loomikute kõrval ja ees kannab Kalli nime hoopis šetlandi poni ja araabia tõugu hobuse ristand. Ilus ja harmooniline nagu unistus – tumehõbedane, sihvakate jalgadega, väikese pea ja kenus kaelaga. Paide lähistelt toodud väike iludus on Johanna oma ning parasjagu ratsastamisel. Soomra kandi ratsutamis- ja ratsastamiskuningas on muide Andres Uudeküll, kes on aga kõigi oma oskuste ja saavutuste kiuste nii uje ja tagasihoidlik, et kui Ahti Puudersell käis siitkandi külaelust “Pärnu suve” saatelõiku tegemas, ei andnud näole.
Kassarilt Koit Tiku juurest – ikka tolle jõrmi hullu, kes eestlase selgas sadulata Austriasse püüdis ratsutada – toodud eesti tõugu Agnesel oli alguses nii hull puuslak ja lisaks kalduvus tiirudele, et pererahvas kartis teda otsi andvat. Kogenud hobuarst Andres Tuvike aga ennustas, et temast on hobust küll – ja ongi, seda paremini kui ta Maria talu Vigurist parasjagu tiine on. Puuslakis hobustele ongi reeglina tiinus toeks ja kasuks. Ainult iseloomu teeb veel pirtsumaks kui see Agnesel niigi on.
Tori tõugu Arnet, kelle Mati tõi Läti piiri äärest oma hobuseks, hakkab tõenäoliselt ka vankri ja ree ees käima ning on kena keskmist harmoonilist tõugu torikas – mitte liiga jäme ega ka ülearu kergeks ristatud. Et hobutõugude valik saaks täielik, toovad Kati ja Mati lähiajal majapidamisse ka eesti raskeveo tõugu hobuse, kes on oma turjaka oleku ja karvaste jalgadele lisaks kandvale jõule ka muhe vaadata.
Võiks ju arvata, et linlastest kolme aastaga paadunult maalt ja hobusega inimesteks saanud Pirside loomaaia mõõt ja määr on kuhjaga tasa. Aga kussa! Kui räägin, et oma noore bernhardinna äsja ära paaritasin, panevad end kõhklematult kutsikajärjekorda. Ja kui jutu sees selgub, et meie peres on punt viirpapagoisid, uurivad ilmselge vastuvõtlikkusega, millised eelistused ja nõudmised sel reipal linnuliigil on ning kas nad mõnikord vait ka on. Ega ei ole küll, järelikult… tuleb mõned võtta, mis muud! Kuigi õu on imetõugu karvaste jalgade ja lontis lottidega kukkesid täis, on ikkagi mõnus, kui sügisest Lindi koolis käima hakkavat Johannat äratavad hommikuti ka mõned tubased linnud ning vutid on laudast hommikusöögiks muna saatnud.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat