Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Maša muinasjutt


Eks seda võis ette aimata, et Saha-Loo vanasse mõisa ehitatud uus tall peab midagi eriti kvaliteetset olema – riigikogulase Marko Mihkelsoni kaunis kaasa, hotellitehnikat turundav Joanne Vaughan ootas Veskimetsa (paraku) hobuvangla laadses kulunud tallis oma armastatud sukse pidades pikisilmi, mil Maria Chuletsi vanemad hobukeskuse valmis saavad ning oli esimene, kes oma kolm kabiloomikut sinna viis. Rajas sealsesse Eesti ainsasse koolisõidukeskusse ka daamide sadulaga ratsutajate klubi, muide.
Joanne, kellest on ka siin juttu olnud, on elu kõigi valdkondade asjus ütlemata nõudlik – teenides ka enda suhtes nõudlikuna märkimisväärselt hästi, elab ta koos Marko ja tütrekesega Viimsis, sõidab väga korralike ja turvaliste autodega, varustab kogu peret, hobunad kaasa arvatud, kõige kõigemaga, veab kogu karavani kasvõi Lõuna-Prantsusmaale, kui otsustab kõige kõigemat koolisõitu õppida ning kuna käib eranditult iga päev ratsutamas, peab üliväga tähtsaks, millistes tingimustes see toimub ja kuidas tema jumaldatud ratsud elavad.
Kui Eesti uusim ja kuluaarides erakordselt esinduslikuks kiidetud ratsutamiskeskus oli valmis, itsitas lõuapoolikust kabjasepa-Aadi, et selge see, kui vene õlimagnaadi naine ja tütar tahavad ratsutada, tuleb neile ratsabaas ehitada, elementarno! Ja kuhu siis mujale kui kurikuulsasse Linnuvabriku maffia kuningriiki, eksole.
Ega me sellest Saha-Loost üldiselt ju muud ei tea, kui et kanala-munala Tall-Egg asub seal. Iiliti räägitakse, et olla pankrotti läinud – aga talli poole sõites nägin väga kobedaid suuri hooneid, vinget masinaparki, üliturvatud inkubaatoreid-lindlaid-ladusid, lehvivaid lippe ning linnuäri au ja hiilgust. Kusjuures kõik see krempel on Peterburi maantee ääres Tallinnale oluliselt lähemal kui arvata võiks – sealtsamast Maardu, keskkonna õnneks ja rõõmuks soikunud korstnajurakate juurest paar kilti paremale. Ja uskumatud kontrastid on seal. Viimased nõukaaja monstrumid lagunevad omasoodu. Neid on palju ja lagunemine on stalkerlik. Samas kõrval on üles ehitatud viimase peal nüüdistööstus eriliselt timmide hoonetega. Ja villad. Iga suuruse, stiili ja hinnaklassiga. Talutüübilistest bangaloteni, paekivilossidest klaaspaleedeni. Kihvt ja huvitav on. Iseäranis see paekiviküllus seal Saha-Loo linnulinnas. Oma Pärnumaa koju uut kõrvalhoonet ehitades kavatsesin talle maakividest vundamendi laduda, sest sama koha peal olnud vanal tallil oli ja sealmail on põllukivi üldse in. Liiga in. Põllukive otsides sain teada, et neist on saanud defitsiit, kaubaartikkel ja keelatud vili. Iga kivi kuulub sellele, kelle maa peal ta seisab. Ka riigimaa pealt ei söandanud traktorist ainsatki kivijussi kangutada ilma, et oleks kirjalik luba olnud. Ühes kohas kargas keski naabrimees talle harja ja lubas koha peal maha lüüa, kui ainsatki kivi putub. Ja kui oma enese maa pealt kivva kokku korjasin, hoiatas teine naabrimees, et keskkonnakaitse ei luba kardetavasti sedagi teha. Mida perst. Sedasi võib neuroosi saada. Mööda Eestit sõites neurootiliselt aina neid hingehinda läinud kivikangruid jõllitada. Ja sepst ka Tallinna ümbruse paekiviküllust imetleda ja hinnata. Kust nad said ja mis nad maksid.
Kala said sel erandlikult sulnil päikesepäeval, kui hoogsalt ja massiliselt ehitavast kana-asulast läbi mõisa manu sõitsin, kümned kalamehed Pirita jõest ja väga hulgi. Istusid keset tööpäeva kärestiku kohal ürgkatkisel sillarisul, päevitasid ja korilesid ja ju see nende töö ongi – nagu minu töö on muu hulgas mööda talle tuhnida ning elamusi saada ja jagada.
Sellest mõisast mõõdeti igatahes täiesti superbselt ületamatud elamused. Midagi nii täiuslikku ja ilusat pole ma kusagil maailmas näinud. Sel lihtsal põhjusel, et igasuguse vana asja üles kõbimine ei anna nii värskeid ja hõrku tulemusi kui tutika tekitamine. Kustahes riigis. Mistahes summade eest. Uus on uus on uus.
Sulnis privaatses nurgataguses, kus tallikompleks asub, vahtis kohe esimeses koplis otse loomulikult Joanne’i lemmikhobune Libero, hukka püherdatud keep pügatud turjal kelmikalt viltu. Selle suure pisiasja tõttu vist oligi hoobilt kodune tunne. Ja kohe uksest sisenedes ka selline tunne, et tahaks ise selles tallis elada. Just ise, mitte hobust sinna elama tuua, sest rendiboksis hopside pidamise ralli olen kuhjaga läbi teinud ja neelan alailma kollitava kiusatuse alla. Pärnumaale rannakarjamaad pügama oli loomulikult ka tung paar muhedat eestlast või isegi dekoratiivtõhusat raskeveokat võtta, aga piirdusin vaibakunstnik Anu Raua juurest Heimtalist toodud lammastega. Talvel kebabiks ja kasukateks, oh hädandust…
Isu uhisesse talli elama kolida tuli sellest, et kohe fuajeesse sisenedes satud puhtale ja helgele kunstinäitusele – akende ees on hobuteemalised vitraažid, seintel hobumaalid, kunstfotod ja maailma erinevatest paikadest toodud papüürused ja tekstiilmaalid. Hobustega. Rosetid ja karikad kõikjal niikuinii. Värske, heatujuline, ilus ja maitsekas on.
Ühisruumis, mis on ühtaegu nii köök kui koosolekutuba, on pika laua otsas viimase peal video- ja teletehnika, mille abil oma ämbreid ja ärategemisi imetleda. Lisaks ülejäänud vastsele mööblile on neil seal köögikapi sisse ehitatud pliit ja viimane sõna külmutuskappide maailmast. Ratsutamise ja hobuste elukorralduse seisukohast pole ju selline hinnaline sisseseade oluline, aga see räägib paljust. Paljust rahast, mis on paigutatud mõistlikult ja ütlemata esteetiliselt. Kusjuures – vabandage, ma kipun pererahva hingeelust ettekujutuse saamiseks lisaks raamaturiiulitele ka külmutuskappidesse piiluda – külmikus seisis tagasihoidlike lõunasöögipakikeste kõrval patarei hoburavimite pudeleid ja kassitoitu. Kassid ise tukkusid kuninglikes korvides. Katuseakendega galeriis olid ratsutajannade isiklikud garderoobid – igaüks nii suur, et sinna võiks mitu voodit panna ja näiteks koolisõidulaagrid kokku kutsuda – igaühes väga kvaliteetsed saapad-kaskad-vestid-värgid ja ei ükski uks lukus.
Tallis on üliväga avarad boksid täpselt välja mõõdetud valguse, niiskuse, termoregulatsiooni, ventilatsiooni ja materjalidevalikuga. Mitte et Chuletsid nüüd kohe nii piiritus raha maha paneku soovis põleksid, aga käsk oli selline. Kui kolhoosilautadest, kartulihoidlatest ja kodukuurist ümber ehitatud tallides peetakse hopse, nagu jumal juhatab, siis õlirikkurite ratsabaasi ehituse juurde ilmusid pidevalt komisjonid, mille liikmed teadsid täpselt, kuidas tegelikult üks tall välja peab nägema. Ma arvan, et siinkohal oli kõigi nende sõnniku- ja söödahoidlate, duširuumide ja miljoni pisiasja nõudmisega asi küll sellepärast üle pingutatud, et eestlased olid edukate venelaste peale kadedad ja õelad.
Chuletsid ise leiavad, et samas ongi hea, et kõik maniakaalsete komissionääride tahtel viimase vindini ja üle sellegi keerati, sest nüüd on kõik maailma parim. Heakene küll, et 16lambiline hobusolaarium, aga mulle kui naisinimesele läheb rohkemgi peale see, kui kõik hobuse- ja põrandaharjad, sööda- ja riistakastid, nagid ja riiulid on pedantselt paigas ja naiseliku käekirjaga boksisildid jutustavad, millises ämbrikeses on hobumüsli ja söödalisandid ning mis on hobuse nimi. Ei mingit omanikunimedega kehkendamist.
Päris kindlasti on ka Saha-Loo maneež Eesti, kui mitte Baltimaade ja võibolla Euroopagi esinduslikem. Timmid katusekonstruktsioonid, õdus puit metalli tasakaalustamas, vaiksete ventilaatorite all seinapeeglid. Ja ei mingit tõketekolinat, sest et koolisõidukeskus on ju. Ei Soomes ega Rootsis ega üldse mitte kusagil pole mina küll nii kuninglikku hobutantsusaali näinud. Õlirahardist papa oleks oma armastatud naisele ja tütrele selle päris kindlast ka mingite eriti pädevate peetijate tänitusteta ehitanud. Õel õiendamine ununeb, superehitis jääb. Otsekui etalon fantastilisest investeerimisest.
Muide, sel päeval kargas mu arvamus Tallinna venkudest ka teises suunas lakke. Kui olin ära näinud, kui täiuslikult-külluslikult olid Pirita jõe äärses kanakülas vantide õlimiljonid paigutatud, läksin Lasnamäel kõige Narva-poolsemas otsas asunud… ee… kaubanduskeskusse. Viinapoe, kasiino ja realiseerimiskeskuse vahel oli tavaline lettidest-putkadest koosnev turg, mille eripära oli, et ostjate seas polnud mitte ainsatki eestlast ja ükski müüja ei kõnelnud sõnagi muud kui vene keelt. Kaupade seas olid ekstra lasnamäelaste jaoks toodud kulitšid ja lavašid, petseri juustud ja lõunamaised fruktid – säherdune valik sõna otseses mõttes vene värki, et absoluutselt ununes ära, et kõik see rõõnok platseerub Eestis. Aga seal basaaril oli hullupööra mõnus, muide. Looduskaitsealuseid karulauke ja hispaania viinamarju müüvad venkud olid erakordselt ja eranditult soojad ja südamlikud. Ma pole elu seeski omal nahal tunda saanud sellist “miilenkajade” ja “dootšenkate” kontsentratsiooni. Tingimusteta armastust, kui soovite. Ja kui üks baaba avastas, et “solnuška” käed venivad kuhjadena kokku kratitud odava ja muheda kauba küljes maani, kätsatas ta oma iivani mulle appi, tavaar tassiti autosse ja tee peal maha kukkunud rahakotiga jooksis keegi äärmiselt ärajoodud näoga kalamüüja mulle ausalt ja südamlikult järele.
Nagu muinasjutt! Kui Maria Chuletsi ratsabaasi näinud nimetavad seda sõbralikult Maša muinasjutuks, siis seesinane venevärkne rahuriik seal Lasnakal oli kah omamoodi muinasjutt. Kui neil on seal juba nii isemoodi riik riigis, miks nad ei võiks siis oma sibulatega kirikut saada? Ükski pühakoda pole ülearu!
Maša muinasjutu tribüünil aga istus sel päeval Joanne’i treener, Eesti üks tegijamaid koolisõitjaid Alla ning koolisõidutas kaht pliksi. Mõlemad sõitsid Nancy hobustel, üks neist oli lisaks tema tütargi ning ühtlasi oli hipodroomil oma talli pidav ja sporthobuseid Maša muinasmaal hoidev (eks?)lauljanna ka oma Anna ja tolle sõbranna autojuht. Nagu iga päev.
Uskumatult noore näolapiga iludus veab piigad eranditult iga päev Sahalukku ja kinnitab, et ratsutamine hoiab tüdrukute õppeedukuse korras. Motivatsiooni mõttes on oluline ka, et nad nädalavahetuseti võistelda saaksid ja niigi naiselikult dekoratiivset muinasmaad uute rosettide-karikatega kaunistaksid. Samas konkureerib Nancy peres ratsutamine nende maakoduga – Tallinnast 80 kilomeetri kaugusel on neil talu, kus lisaks paljudele hektaritele metsale kasvab poolteist hektarit maasikaid. Neid ja kõike muud peab korras põhiliselt seal elav Nancy isa. Maasikatega aga polevat enam nii hullu turbatassimise ja hallitusega sõdimise jama kui vanasti, sest spetsiaalne kile teeb kogu agrondamise lihtsamaks.
Mis puutub hipokasse, kus on tuntud hobupäästja oma tall, siis selle tuleviku asjus pole daam kuigi optimistlik. Ta võõrastab traavlite maailma, kus sälud sunnitakse juba aastaselt tööle ja on mõneaastaselt ära aetud, kus ollakse ülejäänud hoburahva vastu kõrgid ja suhtlematud ning kuhu Tallinna olmepoliitika tõttu ilmselt kunagi maneeži ei ehitata.
Joodikumuti käest päästetud hobustest üks, ametlikult torikas, aga välimuse poolest raskeveokas Hämarik, seisab Nancy sõnul samuti teelahkmel. Mehel, kes ta oksjonil nelja tonniga üles ostis, pole temaga midagi peale hakata ega aega tegelda. Hipokal käib ratsutamas üks plikatirts, kellel on piraka jormi ruunaga erakordselt mõnusad suhted, hiiglane kuuletub pöialliisile kiindunult ning need kaks armastavad teineteist kogu südamest. Hämariku omanik kavatseb juraka piigale kinkida. Boksirendi maksmiseks pole tüdruku vanematel ikkagi raha, ehkki Nancy teeb omadele, kauaaegsetele ja teenelistele haruldaselt suurt alet. Suveks viib tips hobukolaski maale vanaema juurde. Sügiseks aga püüab kaunis hobuste-emand nüüd leida hobumeelse sponsori, kes tüdruku eest kogukat ruuna üleval peaks, et kõik võiksid õnnelikud olla.
Muide, seal Maša muinasjutus hakkab nii hobune kui inimene kah täiesti iseenesest õnnelikuks. Nancy ütles, et tema lemmikhobune Zäz sai sealseis megatingimusis joonelt jalamuredest üle ja läks siis, kui kevad kubemes – või südames, kuidas nüüd just viisakam ongi – nii itsi täis, et hakkas koplipiiretest ajaviiteks üle hüppama ja tibutehase ümber kiiremaid ringe sooritama. Ilma et keegi pahandanuks.
Nancy ise ei saa kunagiste kukkumiste tõttu enam ratsutada. Hüppamisest loobus ammu, viimased koolisõidud võistles samuti nii, et hambad olid ristis ja vett lendas silmist. See-eest unustab ta end tütre trenni vaatama ja – ilma et seda ise märkaks – pomiseb pidevalt kommentaare ja õpetusi. Justkui oleks kleenukest indiaaniplikat meenutav Anna tema enese uus kehastus. Teatud mõttes ongi. Ja hull vedamine on, kui ema reinkarnatsiooniga sarnanev tütar ei pea tegema teoks ema isiklikke unistusi, vaid unistab ise samadest asjadest – ainult et kraad kangemalt.
Meie Nancyga unustasime end aga Maša muinasjutu keskele trenni vahtima ja hobuste keskel mõnulema kavatsetud pooltunni asemel kaheks, nagu õnnelikuks hakanud inimestega ikka juhtub. Koplis oli Libero keep sootuks kõhu alla sõitnud. Otsustasime hobuemandaga, et tema, Dustini ja Cassino mammale Joanne’ile ilmselt ei meeldiks, kui ta sellele nüüd peale astuks ja ta hinnalise ihuvarju semude abiga ribastaks. Nancyl olid tikk-kontsad, mul Pärnumaalt Tallinnasse tormates jalga ununenud kossid, nii et sain Liberot lahti pakkides talle ühtlasi ka ühe mehise musi anda. Mis poleks iseenesest ju üldse oluline – hobust kohates tulebki talle musi anda – kui mulle poleks seejuures väga olulisi tähtsusejärjekordi meelde tulnud.
Et kuitahes tähtsaid töid tegema minnes tuleb kindlasti lähimast tallist läbi põigata.
Et misnimekaid prominete tahes intervjueerima minnes võib vabalt enne hopsi kallistada ja ennast tema keebiga veel täiendavalt maast laeni karvaseks keerata – just sellise hobulõhnalise ja rääbakana tulevad intervjuud kõige elusamad välja. Heas tujus ja väheke veidrale ajakirjanikule räägitakse neid päris ja tegelikult olulisi asju. Kontrollitud!


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat