Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Avamaailma traavlitõud


Inglaste pirakat hobuentsüklopeediat lapates ei jõua mina ära imestada, kuidas ja mille järgi nad seal Albioni saarel sukse kergeteks-rasketeks jagavad. Otsides prantsuse traavlit, leidsin kergete hobunate seast ka friisi hobuse. Kui mitte mujal, siis tsirkuses olete seda Madalmaade musta karvajalga kindlasti näinud ja teate ju küll kui jõmakas on ta, Hollandi ja ka mitmete Norra tõugude nii eellane kui järeltulija.
Teine sürrealistlik tähelepanek on, kuivõrd risti ja põiki sugulased kõik hobused omavahel on. Olgu nad ponid, kerged või rasked, hüppajad, trotterid või tantsisklejad – tõugude parendusel on ristpistes ühtesid ja samu juuri-varsi kasutatud. Nii et Peruu, Lõuna-Aafrika ja Uus-Meremaa hobusedki on kõigi kolme meie tõu üsna otsesed sugulased. Paradoksaalne. Globaalne. Eksistentsiaalne. See mõte, ma mõtlen.

French Trotter
See klassikaline traavel, kes võib kirjade järgi olla igat soliidset värvi, asub targas raamatus tähestiku järgi üsna Finnish Universali läheduses. Aga see soome kõigetegija pole traavioskajaks nimetatud – järelikult nad ei tea, et Risto Lanki ühe sellist mesti Patrikuga viis korda traavikuningaks krooniti.
Prantsuse hobunaid hakati traavivõistlusteks aretama 1800ndate alguses. Alguses miksiti normannide hobusest inglise täisverelisega ning lisati pooleverelisi huntereid – nagu näiteks Norfolki Roadster või Ameerika Standardbred, kellest on juttu siin allpool.
Mõnikord nimetataksegi toda prantslast Normanni traavliks, sest ta sarnaneb just sealt poolt eellastega – kelle omadusi täisverelised on oluliselt kõbinud. Esimene õnnestunud varte tegija oli täkk Young Rattler – rattleri, täisverelise ja Norfolki Roadsteri ristand. Seejärel aretati viis mainekat traavlite suguharu täkkudest, kelle nimed olid Conquerant, Lavater, Normand, Phaeton ja Fuchsia. Ehkki Ameerika Standardbredi on tibake sisse tilgutatud, on prantsuse traavlit säilitatud sellisena, et ta traavib diagonaalselt ega ole üle võtnud Standardbredi külgliikumist. Tänu kenasti tasakaalus liikumisele sobib prantsuse traavel nii ratsutamiseks kui vankrivõistluseks. Täisverelisega ristamine on parandanud tema õlgade anatoomiat ja sammu kenasti pikaks venitanud.
Prantsuse esimesed traavivõistlused peeti aastal 1830 Cherbourg’is (seal, kust on pärit ka nõretav muusikafilm “Cherbourg’i vihmavarjud”) ning on tänini üha popimaks muutunud – ja prantsuse traavleid toodetakse aina innukamalt juurde. Nagu ütles Jevgeni Ivanov – nad seal saavad aastas oma 5000 viimase peal vart.
Väidetavalt on traavlid aretatud praktilistel, mitte esteetilistel kaalutlustel ning vastavalt ülesannetele varieeruvad nad ka füüsilistelt omadustelt. Ühine on neil suurepoolne, aga mitte inetu pea, jõuliselt proportsioonikas kael ja aretuse käigus aina paremaks muutunud õlad ning erakordselt lihaseline selg ja vingete liigestega vintsked jalad.

Hackney Horse
Inglise tõugu, mis on üks tori hobuse eellasi, aretati läbi 18. ja 19. sajandi Norfolki Roadsterist ja Yorkshire’i Roadsterist, kes on samuti traavlid. Liiatigi on nad ka omavahel sarnased – seoses sarnaste tingimustega piirkonnale, kus nad kujunesid.
Norfolki oma tuntakse rohkem ning on just superkiiruse tõttu kuulus. Hackney saamiseks segati teda Gelderlandi, Furioso, prantsuse traavli, Wales’i Cobi, Marmmana, Orlovi traavli, Ameerika Saddlebredi ja Standardbrediga. Et ta on torika esivanem, siis on kõik need tõud ju ka meie täiesti puhtatõulises hobuses, oh sa heldene aeg!
Norfolk ja Yorkshire olid põhiliselt veohobusteks tekitatud, ent kuna vastupidavusele lisandus kiirus, nad sporti läksidki. Mõlema juured viivad Ida-Inglismaal 1755. aastal sündinud täku Original Shales juurde, kes oli mõeldud veel ratsutamiseks, mitte traavisõiduks. Tema isa oli Blaze, kelle isa oli Flying Childers – tolle aja esimene võimas võidusõiduhobune -, kelle isa oli Darley Arabian – täisverelistegi esiisa. Original Shales’i kaks täkkvarssa Scot Shales ja Driver panid omakorda aluse Norfolki traavlile ja see kõik kokku on sama keeruline kui juutide põlvnemine Vanas Testamendis.
Hackney aretamise gurud olid Robert ja Philip Ramsdales. Nemad viisidki norfolklastest täkud yorkshirlaste-märade juurde, said järglastele mõlema hõimu parimad omadused ning asutasid Norwichis Hackney Horse Society ja avasid mõistagi ka tõuraamatu. Nende Phenomenoni tütar Phenomena traavis 1832. aastal rekoriks 17 miili 53 minutiga.
Kuhu jäid norfolki ja yorkshire’i traavlid ise? Inglaste entsüklopeedia ütleb mornilt, et raudtee ja mehhaniseerimine suretasid nad välja. Hackney jäi tänu sportlikele omadustele ellu ning show must go on! Olevatki ülimalt artistlik tõug.

Missouri Fox Trotting Horse
Fokstrot on teatavasti tants. Aga selgub, et rebasesörkija on ka hobusetõug. Ning piltidel on ta ühevõrra edukalt nii sitikmust kui ka lehmjalt tumepruuni-valge lapiline. Trotib nii ratsa kui kaariku ees ning pärineb Arkansasest ja Missuurist Ozarki mägedest. Aastal 1820 aretatuna on üks Ameerika vanimaid hobutõuge. Kui Missuuri sai ametlikult osariigiks, kolisid paljud inimesed Tennesseest, Kentuckyst ja Virginiast sinna ja võtsid mõistagi hopsid kaasa. Tagantjärele oletatakse, et antud tõug keerati kokku hispaania, berberi Morgani, araabia ja täisverelisest, lähtudes sellest, et tulemus jookseks võimalikult kiiresti.
Ühed missuurika eellased on ka alsupid – hobused, kelle esiisa oli täisvereline täkk Brimmer, mistõttu seda tõugu kutsutakse alsupite (või käändub alsuppide?) kõrval ka brimmeriteks. Teine mõjukas täkk oli Morgani ja täisverelise ristand Old Skip ning lisaks kaks Saddlebredi täkki Chief ja Cotham Dare.
Päris ilmne, et fokstrotter aretati meelelahutajaks, mitte tööloomaks. Tollases Ameerikas oli see ainus mittereligioosne vaba aja veetmise lubatud moodus. Ühtlasi pidi loom sobima pikkade vahemaade katmiseks ning karmil maastikul pidi temaga olema ka mugav ratsutada.
Selle tõu iseloomulikem omadus ongi mõistagi rebasesörk – pehme ja kaua välja kannatatav, kuna hobune ise püsib pikkadel retkedel üleloomulikult kaua püsti. Pikal teekonnal hoiab fokstrotter keskmist kiirust seitse miili tunnis, lühikestel tõstab selle tempo kümnele. Tüüpiline on, et sellest tõus suks noogutab rütmiliselt peaga igale sammupaarile kaasa.

Orlovi traavel
Entsüklopeedia piltidel näidatakse vene kuulsaimat traavlit helehalli, lapilise ja heledate sokkide ning saba ja lakaga. Nagu nimestki nähtub, aretas selle tõu vürst Aleksei Orlov oma Hrenovi kasvanduses, mis asutati aastal 1788. Mida eestlased sel aastal tegid?…
Kuna salajas kavatseti Peeter III kukutada ning Katarina Suur troonile tõsta, sai Orlovist vene vägede juhataja. Aadlikul õnnestus olulises lahingus türklasi lüüa ning türklaste admirali ette defileerima kekutas kange vürst araablasest täkul nimega Smetanka. Sellesse hobusesse oli segatud taani märasid ning tema vanaisa oli Pokan I ja isa Bars I. Bars I saigi Hrenovis arvukate taani ja ka araabia, hollandi, inglise, poolevereliste ja Mecklenburgi märade sugutajaks, kuni parimad omadused kaarikuvedaja ja traavivõistlejana olid kätte saadud.
1885. ja 1913. vahel said Ameerika Standardbredid järjest kasvavate traavikiirustega kuulsaks ning neid toodi orlovi traavlitega ristamisele. Mis tingis tõu taastamise varasemate näitajate eeskujul – need näitajad aga ei sisalda paraku sellist kiirust nagu on ameeriklastel. Seepärast võistlevad orlovikad põhiliselt Venemaal omavahel.
Orlovi traavlid on regiooniti väga erinevad. Ühed on need Hrenovi kasvanduse omad, teised miksiti aga Dubrovskis, Novotomnikovis ja Permis – näe, enne maffia aretamist toimus seal ka midagi! – ning erinevad üksteisest nii välimuse kui omaduste poolest. Orlovi traavel on kerge, aga jõuline, sitke ja kuulekas, samas energiline hobutükk. Ilusate väikeste peade ja kumerate kaeltega, mis asetseb väga sirgete õlgade vahel ning millele järgneb pikk sirge selg ja ka pikad jalad eriti kaunikujuliste kapjadega.

Vene traavel
Uus russide traavel aretati 1900ndate alguseks, aeglasevõitu orlovika kõrvale ja asemel. Venemaale toodi 156 Ameerika Standardbredi täkku ja 220 mära ning uue tõu saamiseks ristati nad orlovi traavlitega. Juba varased ristamised tekitasid väga kiire – ent paraku liialt väikest kasvu – looma, keda asuti kogukamaks aretama – lisades vaheldumisi nii ameeriklast kui orlovikat.
1950. aastal fikseeriti tõug ametlikult tunnustatuna ning selle kabedate omaduste säilitamiseks-edendamiseks lisatakse talle tänini vaheldumisi kaht põlvnemistõugu. Nii elegantne kui Orlovi traavel ega nii kiire kui ameeriklane pole ta ikkagi. Inglaste andmetel on venelastel kehtestatud traavlite kõrguse, rinnaümbermõõdu ja kabja läbimõõdu alammäär. Tunnustatakse vene traavli hästi õpetatavat, sõbralikku, aga reibast iseloomu.
Pea on tal lihtsa joonega, pika lihaselise kaela otsas laia sügava rinna kohal. Paraku esineb nende kauniks kavandatud jalgadel sageli defekte, mis põhjustavad liikumisel riivlemist. See ongi sellele tõule omasem kulgemine kui pikendamine ning võistlustel sobivaks arvatud samuti. Asjatundjad kritiseerivad selle tõu liialt kerget kondikava ja liiga pikki ja hapraid toruluid. Ühesõnaga nõukogude toodang siis või?

Standardbred
Tumedates värvitoonides ameeriklane on maailma kiireim ja tunnustatuim traavel ning Ameerika Ühendriigid on maailma edukaim traavivõistluste ja vastavate hobuste kasvatamise maa. Tunnistavad isegi lordid. Standardbrediks ehk umbkaudu tõlgituna tüüptõuks nimetati ta aastal 1879 seoses vastamisega standardile, mis lubas hobused traavliregistrisse. Standard nõudis, et hobune oleks võimeline ühe miili maha traavima kahe ja poole minutiga. Tänapäeval on traavikiirused võrreldamatult kõrgemad ning aretustulemusena katavad nüüdsed traavlid ühe miili vähem kui kahe mintsiga.
Huvitav on, et kui Euroopas eelistatakse diagonaalseid traavleid ehk siis vastas-esi-tagajalaga sibajaid, siis Ameerikas pooldatakse neid, kes panevad sama poole esi- ja tagajalaga. Ilmselt on traditsioon pärit hispaania Jennetist, kellest Ameerika traavel aretati ning kes jooksebki algupäraselt, mitte kunstlikult õpetatult, ühe poole jalgadega korraga.
Standardbredide ajalugu algab 18. sajandist ja täisverelisest täkust Messengerist, kes viidi Ameerikasse pärast edukat sportlasekarjääri Inglismaal. Kutil oli erakordne sugupuu, mis põlvnes parimatest täisverelistest ning sisaldas ka Norfolki roadstereid. Messenger elas Ameerika kasvanduses 20 viljakat aastat ja tegi valmis enam kui 600 varssa. Märad olid Morganid või siis Narraganseti ja Kanada traavlid – mõlemad praeguseks välja surnud tõud. Üks Messengeri esivanematest oli Hambletoniani nimeline hobune, kellest sai moodsa Standardbredi eellane. Hambletoniani neli parimat täkkvarssa, kellest põlvneb kogu tänane Standardbred, olid George Wilkes, Dictator, Happy Medium ja Electioneer.
Tüüptõulisel traavlil on hea iseloom, võistlusjanu ja tegutsemisiha. Algselt idapoolsetes osariikides aretatuna on nad nüüdseks üle kogu maa levinud. Sarnanevad täisverelistega, ent on robustsemad, erakordselt tugevate jalgadega ja võimsa kehaehitusega, kasvult kõigist teistest traavlitest suuremad. Sporthobustena on nad erilised jaksajad tänu pirakale rinnakorvile, kus kopsudel ja südamel on piisavalt ruumi möllata.
Niipalju siis traavlitest. Mis puutub hobuste entsüklopeediasse, siis sellega on aga sama lugu nagu Piibliga. Kui mõnd kohta lugema hakkad, sirvid veel siit ja sealt ja ununedki sinna sisse. On selliseid neelavaid raamatuid.


Loe kommentaare (6)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat