Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Connemara, Toric ja Lippizaner


Jäneda tallides ringi vaatamisest jäi see konnemaara-sõna kummitama. Leidsin selle tõu Tamsin Pickerali entsüklopeediast, mis sisaldab ligi 200 hobuste-ponide tõugu – hopside põlvnemine, kasutamine, ratsastamine, pidamine, ravimine ja kõik muu on ses mitmekiloses kogumikus samuti sees.
Kui juba lappamiseks läks, vaatasin, mida räägib suurraamat Eesti hobusetõugudest. Eesti aborigeenist ega raskeveokast ei sõnagi. Raskeveokate alajaotuses on kenasti olemas läti, leedu ja soome omad. Läti sporthobune sisaldub ka kergete hobuste lahtris. Meilt on esindatud ainult torikas – raskete hobuste eelviimasel leheküljel. Aga seda seoses tähestiku järjekorraga, mitte sellepärast, et ta nüüd kaheks on aetud ning lisaks jämedale universaalile ka kergeks aretatud sportlaseks kuulutatud. Millest, muide, on juttu viimases ajakirjas “Lemmik”. Inkari Lindvee kirjutab, et vaidlused olevat tori tõu määratlemisel olnud. Tõsi ka või?

Toric
Niisiis näidatakse tori hobust poolel leheküljel, pildil pika kere, piraka pea ja jumitu kaelaga tume täkk – ehk on Dinaar? Kirjutatud on, et toric on märkimisväärse hüppevõimega atraktiivne hobune. Toric ehk tori pärineb Eestist, kus ta aretati 19. sajandil ja on seega suhteliselt noor tõug. See saadi klepperi ristamisel araablase, hackney’ga (sellest tõust kirjutan järgmises, traavlitõuge tutvustavas loos), ida-friisi, ardenni, hannoveri, täisverelise, orlovi ja trakeeni verega.
Mõnikord nimetatakse meie tõugu inglaste entsüklopeedia andmetel ka Eesti klepperiks või topeltklepperiks ning see raske hobune on suurepärane farminduse-põllumajanduse tööjõud ning mõnda liini pidi ka sporthobune.
Avamaailma hoburahvale antakse teada, et torika eellaseks peetakse Hetmanit, kellel olid Norfolki traavli ja anglo-normanni juured. Tori hobustel on keskmine või suur sirge profiiliga pea, pikk lihaseline kael, massiivsed õlad ning lai ja sügav rind. Selg võib olla pikk, hästi arenenud musklite tõttu lai ning saba paikneb kenasti. Jalad on lühikesed ja tugevad, suurte jõuliste kapjadega. Värviks pakutakse kõrb, raudjas või hall valgete märgistega.
Mõne torika tunneb sellise kirjelduse järgi ju äragi…

Connemara
on siis see tõug, mille hall valgetäpiline esindaja näitab Jänedal poni kohta väga kerget ja graatsilist välimust ning särtsakat-resoluutset olemust. Tark raamat ütleb, et lisaks levinuimale hallile on tänapäeval levinud ka raudjad ja kõrvid, kuid varem olid nad reeglina murtud toonides, mustade piirete ja täppidega – ning tänasest raskemad-jässakamad.
Konnemaara – huvitav, kuidas ta maakeeli õigekirjutub? – on vana tõug, mis pärineb Iirimaalt Connaught’ piirkonnast ning põlvneb keldi ponist, Euroopa ühest vanimast algtõust. Aastate jooksul on teda ristatud-mõjutatud-nihutatud nii vastandlikes suundades nagu Hispaania, Araabia ja Berberi tõud ja samas täisverelised, hackney ja wales’i verelised, mistõttu neisse on kogutud nende tõugude parimad omadused.
Tähtsaimad sugutäkud, keda kasutatud, on olnud Golden Glen (1930ndatel), Rebel (1920ndatel) ja Cannon Ball (1904). Viimane – ehk siis õigupoolest esimene – oli Wales’i ja connemara päritolu ning kirjutati esimesena konnemaarade tõuraamatusse. Parimaid tõuparandusi on saadud täkk Carna Dun’iga (1940ndad), täisverelisega Little Heaven, iiri raskeveokaga Mayboy, araablasega Clonkeehan Auratum (1950ndatel) ning ueilslasega Dynamite.
Kummalisel kombel on nii vastandliku mikstuuri juures põhitüüp siiski säilinud ning konnemaarad on end tõestanud maailmas ühe parima ponitõuna. Neid on vorminud metsik, kivine ja niiske keskkond. Seetõttu on nad kõigile looduslikele ürgelementidele vastupidavad. 1923. aastal moodustatud aretajate ühing teeb visa tööd sellele tõule eriti omaste karakteristikute säilitamiseks. Kaasa arvatud suurepärane iseloom, mis teeb ta ideaalseks lastehobuseks. Konnemaarad on üliandekad ja võistlevad kõrgeima taseme hüppevõistlustel, show-, koolisõidu ja isegi galopivõistlustel. Nad on naturaalselt atleetlikud ja visad, samas vaiksed ja rahulikud.
Eksimatuks tunnuseks nimetatakse kaunist pead elegantselt kumerduva kaela otsas, ilusaid sitkeid õlgu, laia tugevat rinda ning lihaselt keha. Mis on kompaktne nagu nende mõistus ja õppimisvõimegi. Hea joonega jalad on fantastilise luustikuga - ning üldse jääb seda entsüklopeediat lugedes igast tõust selline mulje, et teksti koostaja on just selle tõu kasvataja või eriline fanaatik.

Lippizaner
Selle tõu kohta unustasin end lugema isiklikel põhjustel. Stockholmis elab mu hertsogist sõber, kes ratsutab Östermalmi Ratsakooli juures Kuninglikus Ratsaklubis, eestlannast abikaasa tahtel Eestis suvitades käib Pärnumaa tallides ratsutamas ning olen Peter von Fabry-Eichnerist nii siin kui mujal korduvalt kirjutanud ka.
Mul on kodus seinal lipitsaneri pilt. Siidile maalitud valge tantsisklev hobuiludus, seljas väike sitke härra – Peteri vaarisa, kes selle tõu aretaski. Ehkki Peteri vaarid on transilvaania hertsogid, nimetab entsüklopeedia lipitsanerite päritolumaaks Sloveenia.
Lipitsaneri nimi pärineb Sloveeniast Lipicia maakonnast. 1580. aastal viis inglaste pomo Charles II Ibeeriast sinna üheksa täkku ja 24 mära, et aretada Grazi ja Viini tallide jaoks rikkumatult valget tõugu hobuseid. Pisut varem oli asutatud kuulus Hispaania ratsakool, kus õpetati aadlikke seni hispaania tõugu hobustel. Lipitsanerite miksimiseks kasutati lisaks hispaania tõugudele ka naapoli, araabia, taani, saksa ja inglise täisverelist – viimane aga ennast selles mikstuuris ei õigustanud.
On kuus tänini eksisteerivat lipitsanerite liini. Pluto nimelist hallist hispaania täkust, kes osteti kuninglikust Taani tallist. Mustast naapoli täkust nimega Conversano, pruunist naapoli täkust Neapolitanost, hallist Favory’st Kladruby kasvandusest, hallist Maestost Ungarist Mezohegyesist ning Siglavyst, hallist araabust. Ehkki lipitsaner pidi saama valge või helehall, oli ta alguses seetõttu igat värvi. Praegu trehvab tumedamaid toone harvem sekka, traditsiooniliselt on hispaania ratsakoolis vähemalt üks tõmmum lipitsaner heledate seas.
Aretatud Austrias Pideris asuva hispaania ratsakooli jaoks, on neid “toodetud” Ungaris, Rumeenias, Tšehhis, Slovakkias ning seoses nende maade agrolembusega on lisaks edvistamisele ka põlluriistade ette rakendatud. Põlduritest hobused on hispaania ratsakooli omadest mõnevõrra kogukamad.
Entsüklopeedia iseloomustab lipitsanerit kui pikaealist intelligentset ja kaua viljakat looma, kes on veel kahekümnendais eluaastaiski parimas kasutuseas.
Lipitsanerite atraktiivsed pead näitavad araabude havinina-mõju, ülejäänus on nad tüüpilised hispaanlased: lühike lihaseline kael, sügav rind, kummuvad õlad, pikk selg ja kumerad vormid, krooniks kauni asetusega saba. Lühikesed lihaselised jalad on ehitatud vahva luustiku ümber ning tüüpiliseks peetud torikast on nad viis kuni kümme sentimeetrit kõrgemad.
Ja nüüd hakkan aulise Horsemarketi lugeja jaoks sellestsinasest entsüklopeediast viit kuni kümmet kuulsat traavlitõugu välja otsima, et neist emakeeles jutustada.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat