Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Jäneda hobundus töötab naisjõul


Kes Tartu ja Tallinna vahet mööda Piibe maanteed ei sõida – see on küll ilus ja elus, aga käänuline ja auklik tee – Jänedale enamasti ei satu. Mu enese sattumised on olnud üsna eriskummalised. Esimene kord sõitsime sinna bemaritäie naistega, Siiri Sisaski sünnipäevale. Siiri pidas sünnat just seal ilmselt põhiliselt sestap, et ta heliloojast vend Urmas elab Jäneda kandis ning ehitas sinna ka planetaariumi – kandilisse tuppa pimeduses absoluutselt kumerana tunduva taevalaotuse, mille all tähemuusikat tekitada. Siiriga põrkasime pärast seda, kui ta muusade maastikelt Riigikokku maandus, ilmavaateliselt lahku, sest tema teatas, et meie noormehed võitlevad ja hukkuvad Iraagis Eestimaa eest. Ei kommenteeri, sest lähen jälle kole kurjaks.
Autonaiskonnas oli meil tookord legendaarne Tartu juuksuriärinaine Tuuli, kellest on nüüdseks saanud hobu-Shoisi naise venna naine. Rooli taga oli toona ülitegus, nüüdseks end üsna lõplikulähedaselt põhja joonud hingekene, kelle juhtumist inspireeritud stoori ilmus eelmises naistekas “Saladused”. Mina olin kolmandat korda titelastis ja me sõitsime mööda kahel pool teed asjatavatest hobustest, aga peatuda polnud aega.
Kui olin neljandat korda sedapsi, sõitsin jälle Jänedalt läbi. Kahel pool teed asjatavatest hobustest möödusin jälle peatumata, sest polnud aega. Mis siis, et kogu asulas käis rõõmus ja paljurahvane talupäev. Aegviidul oli algamas teadjanaise Luule Viilma mälestuseks korraldatav kah-nõidade sabat. Tulid aga kokku ja rääkisid aga teistele omasugustele wanna-be’dele, kui kõvad nõidajad nemad kõik ikka on. Muist neist on nüüdseks haigustesse, mis neil juba tookord küljes olid, ära surnud. Aga hobused kahel pool teed on ikka alles. Ja ju ma nüüd, kolmandal korral, sestap pidama sain, et seekord titte ei oodanud. Poleks pidama saanud – poleks ka kuulnud, et selgi suvel tulevad talupäevad. Et kahest maanteed palistavast tallist ühes peetakse tänavugi Järvamaa lahtised meistrivõistlused ja Tori etapp, nagu alati. Naised rääkisid.
Just nimelt naiste jõul Jäneda hobundus töötabki. Samal ajal, kui Jäneda mõisa koolituskeskuse esine oli kaetud üsnagi esinduslike autode laia valikuga – käis üks järjekordsetest koolitustest – veedeti mõlema talli juures sulnis kevadpäikeses tavalist tegusat hobuhommikut. Sukse paelatati tallidest välja koplitesse tuulduma nimelt.
Musta Täku Talli ja paisjärve poolsemas kõnnitas hobuseid õuele mustajuukseline kaunitar Sirje Kiilits, kes võttis teise hobuhaige kohe mõnusalt sina peale ning teatas, et siin tallis elavad Sass, Kass ja Jass. Sass oli see pisike must koerklähvits, kes talli ukse kõrval pigem alarmina kui valvurina toimis. Kass oli kass mõistagi. Aga Jass oli… eesel!
Tavaliselt lisavad hobulatele emotsionaalset elementi ja heatujulist koomi pirtsakad ponid. Jäneda omad aga tõid Tallinna loomaaiast ära ligi 20aastase ponitüki, kes elas asfaldi peal – kabjad mõralised, selg kiilakaks püherdatud – ja tegi oma kurva saatuse juures nägu, et sureb kohe ära: “Kui ta siia tõime, leidis pisike sassispäine päss, et on paradiisi sattunud. Läks särtsu täis ja muutus silmnähtavalt õnnelikuks. Ilmselt on lapsed talle pealinnas palju liiga teinud, sest lastefoob on ta tänini – alguses läks neile lausa lennates kallale. Nüüd enam nii hullult ei naksa. Aga selle eest on ta ka autolemb – kui ohelik küünib, toetab vastu autot ja nühib seda kiindunult, kuni signa huilgama pistab. Siis kisab kaasa. Kohutava häälega. Täielik eesel!”
Iseäralikke asju on Jänedal veelgi. Näiteks kaks tori tõugu, väliselt kena hopsi, kes kannavad kena koondnimetust Tüng. Toodud Ülenurmest, kus olevat alles hiljaaegu hobundamist alustatud. Sellisel kombel jätkates kaugele ei jõuta ka. Nii mära kui ruun on igati kabeda välja nägemisega ja kui nad juba saduldatud või rakendatud on, käituvad nende all, kes sõita oskavad, peaaegu mõistlikult. Peaaegu. Aga valmis panna tuleb neid nurga taga, sest nad laamendavad, kui neid tülitatakse – ja ehmatavad sellega ju kunded ära. Boksis näidata ei või kumbagi. Ruun komposteerib. Vastikult tige on. Ja mära… oeh.
Sellist asja pole ei Sirje ega enamus neist, kes lakkamatult jalalt jalale tammuvat ja pead laias kaares vasakult paremale heilutavat mära näevad, kunagi varem kogenud. Absoluutselt kogu aeg tammub ja õõtsutab: “Ainus võimalus teda seisma saada, on see, kui hakkan talle vastu õõtsuma – siis peatub ja küsib, kas ma olen lollakas vä. Need austerlased, kes lähevad nüüd Koit Tikuga eesti tõugu hobustega Kassarist Alpidesse – Koit lubas ilma sadulata minna ja Guinnessi rekordi teha – nägid teda, kui pikamatkahobuseid kokku ostmas käisid. Felix Kern soovitas ta poksikottidega ära blokeerida. Veel hullem sai! Hakkas ennast lisaks õõtsutamisele ka vastu polstreid sügama, kiikuvad poksikotid ajasid kõrval seisvad hobused närvi. Alguses mõtlesin, et õpetab naabrid ka sedasi tammuma – mis ma siis teen, kui mul aerutab terve tall nagu kordeballett? – aga see pole siiski nakkav. Kui panin ta taha nurka, et teised teda ei näeks, ei näinud tema ju teisi ka – ja läks täielikku hüsteeriasse. Loodetavasti ei päri selline pervondamine varssadele. Muuks kui sugumäraks ta ju suurt ei kõlba. Kui ma võiksin endale lubada teistele tünga tegemist, saaksin teda õues müüa – seal ta ei uha. Aga seda ei saa ma teha, sest see oleks viimane müümine ju.”
Ülejäänud hobula aga on üleni vahva. Eesotsas uhke tori täkuga, kellele Sirje on nimeks pannud Agarus Ise. Näitustel on tunnustatud – ja emandal on tema raskepärasusest vaid sellepärast kahju, et mees oleks igavesti kabe koolisõitja. Elemente teeb väga ilusti, aga koolisõidu rahvas põlgab teda jämeduse pärast. Ehkki nii ardennid kui friisi hobused näitavad nii tavakeskkonnas kui tsirkuses ju tantsisklemise ja trikitamise alal eriti muhedat klassi.
Ühe noore täku ruunamiseelne mehetegu on äsja sälueast välja kasvanud sihvakas ja elegantne märakene Kerbi, kes võitis noorhobuste missivõistluse ja läheb ilmselt üsna arvestatavalt sporti tegema. Mitte tõuraamatusse ega eurotoetusi välja petma.
“Seda küll, et toetust on kangesti kena saada, aga mina ei pea õigeks, et sadat kanti ristandeid ikka torikateks nimetatakse,” leiab Sirje. “Fanaatilist jämekatele orienteerumist ei poolda ma samuti. Mõlemast äärmusest peab hoiduma.”
Ja kogu elamisega talli ligi peab hoiduma. Nüüd, kus – nagu igal kevadel – sunnivad mitmed poegimiseelikutest hobumammid Sirjet ja tema kaht kompanjoni tallis ööbima, on jõutud otsusele, et välja ehitamata vana mõisatalli ots tuleb eluruumideks kõbida. Kui meenutasin, et Merike Pallas elas samuti aastaid tallis, teadis Sirje rääkida, et Merike pani oma poe sootuks kinni. Mis siis, et ameeriklaste lõbustamise rida oli korralikult käima joostud. Kõigepealt lõppes abielu, nüüd siis ka hobupidu. Kuradi kurb.
Mu enese raamatus “Ettevaatust, Emma!” asub peategelanna tükkis titega – kes tallis sünnibki – hobuste kohale ehitatud tubadesse elama. Ja elab seal seni, kuni raamat kestab. Aga raamat kui energeetiline nähtus kestab ju igavesti. Margus Timmo on otsustanud Põlvamaale oma tallide juurde kodu ehitada. Vaatega hobustele. Ja hipodroomil elatakse samuti talli peal – aga sellest juba järgmises loos.
Selles loos olgu öeldud, et Jäneda kandi laste vanematel pole raha oma lapsi kummassegi talli ratsutama võimaldada. Kui mõni on eriti andekas, võtavad Sirje&co nad tasuta trenni. Üha otsast alustatavat algõpet nad ilma eest mõttetult kedrata ei viitsi. Elavad lisaks noorhobuste müügile ratsamatkadest ning vankri- ja saanisõitudest Nelijärve kanti. Kundesid pudeneb koolituskeskuse juurest kenasti. Jänedale tuntuse tekitamiseks on Järvamaa lahtised meistrivõistlused ja Tori karikaetapid kenasti kõlvanud. Puudu on maneež, mis muudaks sealtkandi ratsutamise aastaringseks.
Maneeži ehitamise võimalus on ja ei ole ka üle maantee asuvas tallis. Naised, kelle jõul töötab ületee-hobundus, ei looda samuti kohalike teenindamisest elada. Üksnes tuttavatega käivad looduses. Lisaks sälgude turuletoomisele teenivad nad pisut ka rendiboksidelt. Urve Roball, kes sel hommikul hobused koplitesse heinapallide juurde päevitama paelatas ja seejärel talli vuntsis, ütles, et tallinlased hoiavad oma hobuseid nende juures. Üks neist on täiesti valge eestlane. Teine hallitäpiline kepsakas ko… konnemaara… oli vist nii see tõu nimi?
Hästi vahvalt värviline kari, kust on Urve sõnul puudu vaid võik ja kimmel, elab keset pankrotivara. Kuni see oli soomlaste papi peal peetud loomakasvatuse õppebaas, olevat kõik veistesse puutuv seal viimase peal sisse olnud seatud. Kui pankrot tuli uksest aknast sisse, alleaa, pandi pood päeva pealt kinni nii ülejala, et silogi jäi künadesse.
“Nelja aastaga, mis oleme oodanud, et maneežiehituseks sobilik karkass lõpuks vabaks lastaks ja meile müüdaks – et sinna oleks mõtet investeerida – on mullavallid teda aina rohkem kokku litsunud ja toda kolme ja poolt sadat tuhandet, mis küsiti, pole ta enam ammugi väärt. Kui vähegi võimalik, ostame ära ikkagi – kõik me teenime selle nimel. Meie talli põhiomanik Ene Neimla näiteks Musta Täku Talli baaridaamina,” muigab väike reibas Urve. “Kõik see asjaajamine takerdub kogu aeg valitsuste vahetumise ja intriigide taha. Seni, kuni võimu jagatakse seal kusagil nagu panuseid kasiinos, pole sellel kaugel-võõral mängupõrgul rahva tegeliku teenimisega midagi ühist. Saab üks minister just parasjagu järjele – nagu näiteks Ester Tuiksoo praegu – juba selgub, et on valest parteist ning järgmine tuleb piltlikult öeldes tema ehitatud hoonete avamisele linte lõikama.
Meid siin hoiab rõõmsate ja lootusrikastena iga pisike ilus juhtum. Näed, see vahva tugev mära seal sai hiljuti ära päästetud. Tema varsaga sõidab Rein Pilli tütar muide. Mära peremees suri ära. Perenaine kartis hobust ja hoidis teda pimedas kuuris kasutuna kinni. Kutsus meid, et viigu lihaks. Jummal küll, kui looma välja tõime, nägime vahvat tervet elukat, kellel silm säras. Mis lihaks! Kui sellise vankri või ree ette paned, hoia aina tagasi, kuraasi nii täis, et pole vaja ajada ega midagi!”
Ja õige mitmed märad – nii selle talli kompanjonide kui ka hobuomanike omad – on peagi ilmale tulevaid varssasid täis, nagu ületee-rahvaski.
Kõik märad üle Eestimaa on titelastis, seltsimehed!
Kui autosse ronisin ning peeglist oma päiksest-tuulest-tolmust kriimuks jooksnud silmnägu põrnitsesin, tekkis küsimus: mis selle märaga siin valesti on? Nojaanoh, pole tiine! Esimest korda nii tavapäratult mitte-tiinena Jänedal. Mis on mul selle mära õigustuseks öelda? Mitte midagi…


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat