Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Traavlid näitavad tühjal hipodroomil maailma taset


Mitmete sadade aastate vanuste traditsioonidega võistlus- ja võitlusala, mille puhul vankri ees kihutavad traavlid, on arenenud maailmas sedavõrd populaarne, et internetis möllavad ööpäevaringsed panustamise totalisaatorid, taevakanalid kannavad loendamatuid võistlusi pidevalt üle ning skandinaavlased-madalmaalased käivad Tallinna hipodroomil bussitäite kaupa ka ise traavivõistlusi hobiharrastamas. Kahemehe vankrites on sel juhul üks prof ja üks traaviturist ning väikesed auhinnad ja panustamised on mängus ka siis. Just Tallinna tullakse sellepärast, et eestlased ei tea traavikultuurist tühjagi, kõigutavad oma teenelist hipodroomi pideval pankrotiäärel ning elutervele totalisaatorihasardile eelistavad üdini pahelisi kasiinosid. See teeb odavaks nii hobi kui profipreemiate hinnad. Meil pole traavlitega toimetamise kooli ega kursusi. Aga hipodroom on ju olemas. On ka rahakad ja muidu entusiastid. On traaviliit ning mainekate treenerite koolkonnad.

Põlisest tänasesse
Londonis välja antud Parragoni kirjastuse hobuste ja ponide entsüklopeedia näitab esimesi pilte kergetest kuumaverelistest hobustest, keda rakendati sõja- ja võiduajamise vankrite ette Ukrainas 4000 aastat enne Kristust. Tänasest Iraanist pärineb savikuju aastast miinus 2000. Vanade kreeklaste ja roomlaste edendatud kaarikuvõistlus võeti Olümpiamängude kavasse 684. aastal e.m.a. Tollal sõideti vankris püsti, šefilt välja sirutatud jalgadega istumine hobuse taga, keda juhitakse vaid käte - õigemini lausa sõrmeotste osavusega – on Ameerika-juurne.
Eesti tänaseid kõige edukamaid traavisõitjaid Jevgeni Ivanov väidab: “Nüüdistraditsioonid tulevad USAst. Seal on parimad hobused, kuulsaimad võistlused ja järjekindlaimad rekordid. Samas rebivad Prantsusmaa – ja teised Lääne-Euroopa riigid – jänkidele jõudsasti järele. Prantslased saavad näiteks oma traavlitelt igal aastal 5000 head varssa.”
Jevgeni meenutab, et Eesti Wabriigi ajal olid Tallinna hipodroomil väga suured üle-euroopalise kuulsusega võistlused. Nõukogude ajal toodi vene kolhoosidest vingeid traavleid siia võistlema. Nüüdse vabariigi ajal aga oleks erastamiste-ärastamiste käigus see teeneline kultuurirajatis ilmselt suisa sulgunud, kui patroon Ake Okström tänase juhi Vahur Nurme selja taga seistes iga-aastast kollapsit ei tõrjuks. Või kui poleks rahakaid entusiaste Mads Gabrielssoni ja Jan Manitskit: Greenholmi omanikust Gabrielssonil on väga palju isiklikke traavleid, nii et nende kasvatus-aretus-õpetus Eestis ja arveldamine-kasutamine Rootsis on osa suurest ärist; Viinistu kultuuri- ja kunstikuninga Manitski traavlid elavad Vladimir Mummi tallis.
Ilma, et üldsus seda teaks, elab-õpib-võistleb Eestis sadu ja sadu skandinaavlaste ja teiste avaeurooplaste hinnalisi traavleid väga mitmetes tallides. Neid ning ka nendega sõitjaid treenivad võõrsil nimekad, Eestis avalikkusele paradoksaalselt tundmatud tipud – vanast koolkonnast Vladimir Mumm, Risto Lanki ja Viktor Ivanov, nooremast viimase poeg Jevgeni, selle naine Jelena Feronova, hipodroomilt veel Jelena Tsezaks, Vilis Tšiževski, Aimur Mets, Veiko Tamjärv ja Kaino Rohtla.
Jevgeni nimetab meie treenereid ja hipodroomi tahtmatult salajaseks inkubaatoriks, kust kerkitakse Eestit esindades maailma tippude sekka.

Jevgeni talli pealt
Hipoka üht suuremat talli üürib Jevgeni Ivanov, kes elab absoluutselt üleni hipodroomil. Lätlasest ja Ladoga-äärsest venelasest kokku miksitud mees on peaaegu sündinud Riia hipodroomil – mida muide enam ei ole. Tema ema oli seal suurepärane traavisportlane, kes juhtis ka abikaasa Viktori märkamatult korvpalli juurest traavi. Seejuures nii edukalt, et vanameister tõusis võrdväärsena Eesti tipu Vladimir Mummi kõrvale.
“Mina olen Eestis üles kasvanud – sest siin ikkagi on veel hipodroom – ja hakkasin võistlema 15aastaselt. Siis tuli vahele kaks aastat puberteediaegseid perutamisi – katsetasin vehklemist ja ka diskopepu elu – ning edasi sain juba traavispordis profiks, treeneriks ja talliomanikuks,” kirjeldab Ivanov. Tema talli puhkeruumi seinariiulid on servast servani võidukarikaid täis. Puudu on vaid Derby, kõrgeim priis, millelaadseid tema isal on 6 ja Mummil 7, mille peale on võimalik võistelda kord aastas 4aastase hobusega. Seega on see hobuse elus üks ja ainus šanss – ja Jevgenil on tänu sellele tänavu võimalus see ära teha, et tal on kaks väga head 4aastast hobust.
Mis puutub hipodroomil elamisse, siis ka Jevgeni ja tema traavisõitjast kaasa Jelena Feronova korter on seal talli peal. Alumisel korrusel valmistab OÜ Hobuvarustus traavitarbeid – suurem osa vankritest-viguritest tuuakse Soomest-Rootsist, siinsel ainuvalmistajal on monopolistina aga suurepärane võimalus hinnad lakke ajada, õiendavad sportlased, kes nutavad ja maksavad. Ülemisel korrusel vahib lapsevankri kõrvalt klaasukse tagant tulijat veenvalt vissis šarpei-koera nägu, sest seal on ka traavisportlaste ja nende väikese lapse korter. Kus mujal see 10 aastat tagasi siinsamas hipodroomil kohtunud paar elada võikski, kui päevas on koos abilistega vaja sõita kuni 25 traavlit ja kuhugi mujale nad hipokalt pea üldse ei jõuagi. Liiatigi on selline töiselt romantiline koht elamiseks rahulik ja looduslik. Üdini traavikesksetel kaasadel on lisaks paljukümnele õpetatavale ka viis oma hobust. Leedust toodud Asvega on 2aastaste võitja ning nüüdseks juba 13aastane First Mister on nimemaagiale kuuletudes võistlustel puhta nurga teinud, Derby ära toonud ja enamuse traavisportlasi sõitma õpetanud.
Paraja pulmarahva serviisi jagu karikaid kokku võistelnud Jevgeni on Moskvas rahvusvahelistel võistlustel Eestit esindades teise ning Leedus kahel korral esimese koha saanult saanud käepigistuse nii Rolandas Paksaselt kui Algirdas Brasauskaselt. Samas on tema Eesti-esindamine suure küsimärgiga: “Igasugused rahamehed-preatonid saavad kohe kodakondsuse. Minusugune tööinimene, kes maailmas Eesti esindamise nimel üldse hipodroomidelt minema ei pääse, ei saa kodakondsust sellepärast, et pole aega eksamitele minna. Siin kasvanuna oskan korralikult keelt ja kõike muud, aga võõrsile võistlema minnes pean jukerdama passi ja viisadega, Euroopa Liidu kodanikest kõige eest rohkem maksma ja olen bürokraatia mõttes üldse väga vastikult nõukaaega konserveerunud. Tean, et kodakondsust saab lihtsamalt eriliste teenete eest. Kui erilised need siis mul veel olema peaksid, et Eesti au ja kuulsuse eest elada ja töötada?”

Risto Õismäelt
Soome traavikuningas - Kuninkus Ravit viiekordne võitja – Risto Lanki ei taha vastupidiselt Ivanovile tallis elada. Temal on korter Õismäel, et ei peaks kogu aeg üleni tööl olema. Et kuningas Risto on enam kui 100kilone vägilane, on ta lisaks klassikalistele traavlitele ilma teinud ka pirakate soome raskeveokate taga, kes on eesti raskeveokatega üsna sarnased karvajalad ning samal kombel drillitavad nii traaviks kui koolisõiduks. Legendaarseim neist Lanki uhke Patrik.
“Tulin siia kohe, kui Eesti vabaks sai. Tahtsin hakata siinset traavikultuuri edendama – aga no ei saa vedama,” pahandab oma parima õpilase Jelena Tsezaksi talli tagaruumis päevi veetev elav legend. “Nii pettunud ma siiski ei ole, et Soome tagasi kobiksin. Leenal on pealegi minu abi ka vaja – mina oskan välismaalastega suhelda ja see on sel alal hädatarvilik.”
Hipodroomi rahva seas räägitakse, et välismaalaste hulgas, kellega Risto asju ajab, on ka arvukalt mustlasi ja et eks ta ise kah üks soome tsõga ole – kes muu kui mustlane oskab hobustega tegelda ja vankriga sõita, eks ole.
“Meremehe poeg olen. Meremehed on kõvad töömehed, mustlased tööd ei armasta,” vaidleb Risto. “Mulle meeldib just see peen tunnetus, mida eeldab tulise hobuse juhtimine ainuüksi ohjadega. Väikese sõrme tehnika… Traavist tuleb eestlastele rohkem ja rohkem rääkida. Muidu nad oma lapsi tänavalt jama korraldamast ära siia hobuste juurde ei too.”

Traavlid ise
… on kuldseimas eas tunduvalt nooremana ja lühemat aega kui ratsahobused. Kui ratsut hakatakse alles 4aastaselt korralikult välja sõitma, siis traavlite tegusaim iga on teisest seitsmenda eluaastani. Sõitjad seevastu saavad küpseks alles pärast 30. eluaastat – alles 40ndais aastais meister on pädev 20-25aastaseid õpilasi oma koolkonnana kureerima. Seejuures on soovitav kaalult 60-80 kilo vahel püsida, sest väiksem kaal ei veena ja suurem segab hobust.
Mis puutub traavlitõugudesse, siis levinuim-tunnustatuim on hetkel ameerika traavel – kunagisest tõugude segust saadud ja nüüdseks rangelt kinnistunud hobune, kellel pole mitte kiusatustki galoppi tõusta, kui kiire hakkab. Ida poolt on arvestatavad vene ehk métis-traavel ja Orlovi traavel. Mõlemaid on proovitud ristata ameerika standardbread’iga ja omavahel, ent nüüd seda enam ei tehta.
Puutumatult puhtaks on kuulutatud ka prantsuse traavel, kelle puhul jälgitakse samuti pingsalt, et keegi ei patustaks teda kuumimate ameeriklastega parendades.
Reeglitest kinni pidamise tagab väga mitmeid sugupõlvi talletav tõuraamat, DNAproovid – mille võtmise-säilitamise kord on võrreldav vääriskivide või riigisaladusega ümber käimisega ning eeskirjad, mille järgi traavlid üldse aretusse võetakse. Siinkohal on tegemist ilmse diskrimineerimisega: kui märad sobivad suguloomadeks suht liberaalseil aluseil, siis sugutäkkude kontrollimine-mõõtmine-hindamine on pedantne ja ülikohustuslik.
“Ega võhik – ega isegi asjatundja – ei saa oksjonitel hobuse välimiku järgi aru, et tegemist on traavliga,” muigab Jevgeni. “Väga põhjalikke dokustaate ja katsetamisi on vaja, et looma tegelikes omadustes ja väärtuses veenduda. Muide, lisaks peenelt välja aretatud traavlitele on olemas ka hobused, kelle nimetus on vene keeles “nahhodsõ” – nemad õpetatakse kunstlike piirajatega jooksma nii, et ette liigub korraga nii sama poole esi- kui tagajalg.”

Ohud ja vigurid
Jevgeni nendib, et traavisport pole kaugeltki ohutu elukutse või meelelahutus. Kihutades võivad puruneda nii vankrid kui muud riistad. Käest ära minna ja takka üles lüüa võib mõistagi ka hobune ise, eriti siis, kui ta on veel noor ning tujutsemist-ehmatamist pole välja roogitud.
“Olen seda meelt, et hobust tuleb rohkem kiita ja hellitada kui karistada,” kinnitab rosinsilmne mees. “Mistahes spordiala hobuseid on väga kerge ära rikkuda ja ta tunnetab inimese väikseimatki meeleoluvirvendust. Mina isiklikult võin öelda, et ei karda mitte midagi. Mind on löödud, hammustatud ja vankrist välja löödud – tõsi küll, treeningul, mitte võistlustel. Kogemused õpetavad hobuse reaktsioone ette tunnetama. Hobuinimesed elavad sisse loomade mõttemaailma – ja lisavad sellele inimliku tarkuse.”
Tänu sellele tarkusele on tänastest traavisportlastest umbes veerand sellised profid, kes suudavad iga vähegi tegija hobuse esikohale ajada. Küll aga ei kaitse mistahes tarkus õnnetuste eest, mis ka hobuste endiga juhtuda võivad: just päeval, mil Jevgeniga keset ta auhindu vestlesime, samal ajal, kui traavlid vahekäigus valmis panduna teda juba ootasid, lõhkes ühele soome piigale kuuluval traavlil jooksu pealt kops, nii et ta suri rajal.
“Enamus õnnetusi juhtub tagant sisse sõitude tõttu,” arutleb Jevgeni. “Halenaljakal kombel põhjustavad neid kõige rohkem profid – nad tahavad ülbelt amatööre hirmutada ja vigurit teha, aga amatöörid ehmatavad, hakkavad rapsima ja mats ongi käes. Jõhker värk.”
Sugugi mitte jõhker ei ole aga selline vigur, et traavlile ronitakse selga. Sadulat traavel ei karda, kuna ka vankrirakise juurde kuuluvad ümber keha käivad rihmad. Mõneti jahmunud on ta inimesest, kes talle esimest korda selga ronib – ent seegi võõristus möödub paari päevase harjutamise tulemusel.
Prantsusmaalt pärineb traavlitega ratsutamine nimetusega monte – Eestiski on sel alal kord või paar aastas võistlused. Monte ajal võib sadulas toimida kahel erineval viisil, nagu ratsutades ikka – vastavalt hobuse ja enese eripärale ja eelistustele sõita kas täisistakus või siis igal teisel sammul kergendada.

Parim
Traavlite saatust kergendab vaatamata sellele, et neid ei taheta üldjuhul juba 10aastastena suures spordis näha, nende sobivus kõigile aladele, kus hobune vankri, saani või põlluriista ees käib. Kõlab kummaliselt, aga põllumajandus- ja majapidamisloomadeks sobivad jah.
Kuni praegused supervormis traavlid on oma hiilgerollis, on parim neid vaatama minna kaks korda kuus peetavatele võistlustele. Olgu peale, et Prantsusmaal ja Skandinaavias on sellised võistlused iga päev ja mitmes kohas korraga.
Parimate elamuste saamiseks pandagu vaim valmis sellise graafiku järgi: 27. augustil peetakse hipodroomil iga aasta suurim võiduajamine, D-2640 autostardist Derby 4aastastele; 10. septembril 3aastaste võistlus Kriteerium D-2640 autostardist ja 22. oktoobril Babyrace 2aastastele traavlitele D-2100 autostardist. Lisaks on kord aastas Eesti Eliidi võistlus seenioridele.
Sel teemal, et kui Eestis saab Derby võitja heal juhul 100 tuhat eesti raha, Rootsis aga näiteks miljon rootsi raha, pole praegu veel mõtet vinguda. Hea, et asi üldse toimub. Et Traaviliitu kuulub ligi 40 kena inimest. Ja et nii Jevgeni kui mõlema Jelena peale on vägagi mõtet totalisaatoril panustada.
Parim oleks üleüldse kasiinod totalisaatoritega asendada – Skandinaavias saavadki mänguriloomuga inimesed oma adrenaliini kätte sel loodus-loomulikul moel, mitte umbses kasiinos arvutite ja pettustega võideldes.
Parim viis Eestis ise traavisõiduga tegelema hakata on aga hipodroomile sõitmine ja selle tagumisest servast veterinaarteenistuse ümbrusest traavlitallide üles leidmine. Eks esialgu pannakse bokse puhastama ja kaerakäru lükkama. Sealt edasi pääsetakse käru tagant vankri sees hobuse taha – ja rajale! Nagu muistsed kreeklased-roomlased-pärslased. Kasvõi mustlased, peaasi, et mängus on hobused!


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat