Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eesti raskeveohobused ? kogu oma muheda külmaverelisusega väljasuremisohus


Samal ajal, kui Euroopasse-sõidu maanteede ääres Lätis-Leedus-Poolas einestavad puhkehetkel või askeldavad aiste vahel jämedamat tüüpi tööhobused ning Alpide-Tatrate külgedel teevad nii põllu- kui metsatööd pisut kergemad neljajalgsed elusriistad, kipuvad loomulikust võõrdunud eestlased laskma oma rahvuslikul raskeveohobusel välja surra. Nii, nagu ennast linna rähelnud maarahvas ei taha mäletada põliseid heas mõttes matsijuuri, unustatakse ka tubli töölooma asendamatus väikestel ja-või tümadel maatükkidel, raskete masinate all häda saava pinnasega elusas metsas või kasvõi naaberkülla kirikusse-kauplusse-kontoritesse sõidul. Nafta lõpeb ühel karmil päeval otsa, ent lasipuud on avalike aleviasutuste eest juba kadunud ja inimesed, kes hobust ette rakendada oskavad, lahkuvad siitilmast koos tööhobuste kultuuriga samuti tasapisi.
Ometi pole hopsid tegelikult ju sport- ega hobiloomadeks kodustatud-aretatud. Ning eesti raskeveo hobuste aretus on eesti aborigeenset ehk ka saaremaa tõugu hobusekasvatusega ses mõttes sarnane, et sellega tegelejad ei kakle ega intriigitse isekeskis sedavõrd kui tori või sporthobuste entusiastid. Nii väike, vapper ja vähenõudlik eestlane kui muhedalt jõuline karvaste jalgadega, külmavereline ent iseloomukas raskeveokas on konkreetselt kinnistunud tõud, kelle liigitust-määratlust ei sikutata euroliidu toetusrahade saamise nimel siia-sinna. Ei ole tüütuid tülisid nagu näiteks tori hobuse kaheks jaotamise puhul: universaalse ja sport-torika kinnistamine põhikirja tõi kaasa ühest küljest jämedaid tavatorikaid idealiseerivate entusiastide fanaatilise pahameele tõu laiaks ajamise ja kergeks aretamise pärast ning samas sporthobuste kasvatajate kurjustamise “krantside” tekitamise pärast, kes turunõuetele järgnedes on sportlastega konkureerima ristatud ja saavad nüüd samas toetusrahasid ka veel. Raskeveohobuse sõbrad-kasvatajad-propageerijad on pigem omavahel ühinenud, et asjatult unustatud ja hetkel põhiliselt Kirde-Eestis kasvatatavat raskeveokat kõikjale üle riigi levitada ja piirist piirini majapidamistesse abiliseks ja semuks kutsuma veenda.

Värvikad isiksused
Iga olevuse ja nähtuse voorused jõuavad meieni ikka isiklike kogemuste läbi. Ehk nagu on öeldud: praktika on tõe kriteerium. Ja see mu isiklik kasin praktika näitab vägagi sümpaatset ja mitmekesist tõde.
Kõigepealt Tekla. Võrtsjärve ääres Rannakülas toimetab aiste vahel enam kui 20aastane mära, kes oma argipäevaga kinnitab ühtlasi raskeveo-entusiastide väidet selle tõu unikaalsuse kohta: kui teda parasjagu töös ei tarvita, võid ta piltlikult öeldes kappi pista, lasta rahus tallis seista, ilma et ta sellest ihuliselt hukka ja hingeliselt morniks pööraks. Heatahtlikul Teklal on nii lai ja turvaline selg, et sellel võib nagu diivanil pikutada ning keset laudjat nii sügav lohk, et vihmavesi koguneb sinna naljakalt konnasõbralikuks loiguks. Kui Tekla on metsas või põllul käinud, on külateele jäetud nii üüratud taldrik-kapjade jäljed, et naabertalus kümneid sporthobuseid kasvatava Heli Variku mudila omadega neid segi ajada ei saa.
Heligi majapidamises on olnud võimalus kahe raskeveokaga sõbrustada. Esimene neist, Terby, nägi välja täpselt selline nagu üks neist, kelle Nancy joodiknaise käest oma talli päästis ja õnnestunult oksjonile pani. Turvaline Terpsu õpetas kõik algajad ratsutama ja nakatas hobuhaigusse. Et ta ise aga oli juba aastates ja eelmiste pidajate süül ka puuslakis, ei suutnud ta koos karjaga üle turbakraavi kihutanult sisse vajudes end välja rabeleda ja… ma ei mäleta, et ühegi inimese haua ääres oleks nii mitmekesi ja nii südamest nutetud kui kraavi ääres, mis neelas tema, nii paljude lemmikhobuse.
Teatepulga võttis üle valge küllusliku laka ja sabaga, väheldasemat kasvu, aga oma kompaktsuses veel jõulisemgi Villu. Oli oskamatutel omanikel nii üle käte läinud, et saduldada-rakendada end ei lasknud ja enesekaitse huvides oli teda harjatagi mõistlik läbi redeli. Kuni Heli talle paari pedagoogilise touga selgeks tegi, kuidas hopsid tegelikult inimestega koos elavad. Nüüd elab näiliselt vihane, aga tegelikult väga vahva Villu koos Soome inimestega.
Ettur ja Eera oma toekate torsode ja heledate lakkade-sabadega on Timmo tallide värvikaimad-armastatumad tegelased. Viirus läks paraku kabjanaha põletiku tõttu hobuste jumala juurde. Ettur aga õppis näiteks hiljuti üsnagi soliidses eas ära aukartustäratava valiku koolisõiduelemente ning see näeb ütlemata lõbus välja, kui mastaapne karvajalg õblukese ratsaniku all püüdlikult ja pühendunult tantsiskleb.

Projektide peatelg
Margus Timmo kavatseb lähiajal Ida-Virumaalt, kus on raskeveokate suurim ja põhiline kasvatus, seda lolli- ja ilmastikukindlat tõugu hobunaid Põlvasse juurde osta: “Nad sobivad absoluutselt kõigiks projektideks, mis mul seoses maaturismi edendamisega on – ja ka Põlva koolilastele õppimiseks-võistlemiseks. Matkagruppides on alati algajaid, kelle puhul on oluline, et hobune ei läheks käest ära, omatahtsi Reliikvia radadele lajatama. Külmaverelise ja hästi ohjeldatava raskeveoka peale võib kindel olla. Ka vastupidavuse asjus – lisaks päevastele-poolestele matkadele teen ka ligi nädalasi, mis läbivad viit turismitalu süva-Setumaani välja ning raskeveokad on selliste kauguste katmiseks kindlaimad tegijad. Et nad on iseloomult ja töökindluselt sobilikud ka pere ainsaks hobuseks, võib seda tõugu julgelt universaalseks nimetada. Kuulekuse ja julguse poolest kasvõi – üks mu raskeveokas vajus eksituse tõttu läbi jää ega hakanud seda kohta pärast väljaupitamist erinevalt teistest tõugudest jänestama. Võrreldes teistega pole need hobused kuigi kallid ka ja raskeveokate promot on mul Kagu-Eesti nelja valla liitu juhtides vägagi tõhus teha.”
Asendamatud on nad. Soomaa rahvuspargis nii torikaid, eestlasi kui raskeveo täkku Ekstronit pidav Ande Arula helistas ühel päeval ainuüksi selleks, et jutustada õhinal tööhobuste asendamatusest maastikul, mis ühtki masinat ei kanna. Ande oli parasjagu Põllumajandus-kaubanduskoja ja šotlaste ühiskoolituses õppimas seesuguste sõjaplaanide koostamist, mis ei eelda pidevaid toetussummasid, vaid toidavad-taastoodavad end ise ning lisaks turismusele ja hobumatkadele-paljundusele on tema projekti peatelg hobutöökultuuri taastamine Soomaal.

Tegus traagikatõrje
“Eestlaslikult “osavõtlikud” naabrid on tikkunud Ande peale kaebama, kui ta soistelt maadelt megamärgadel suvedel heina ja vilja kätte ei saa. Tegelikult saab säärast pinnast ülepea üldse ainult hobusega harida ning hukka lähevad vaid need servad, kus hobunegi kõhuni sisse vajub. Kusjuures orkaanijärgsed tuulemurrud oleksid Soomaal klaarimata jäänudki, kui Ande koos teiste naistega (!) poleks hobuste jõul tervet talve metsades mütanud.
“Mõnikord on jah hetki, kui tahan kogu hobukarja – kuitahes tiined nad mu vabapaarituse meetodil parasjagu ka poleks – maha müüa. Konkurendid õelutsevad. Tormid murravad mu oma ehitatud aiad maha. Koll-kliima tõttu käib üks pidev söödajama. Mõni ajutiselt vangist vabanenud sadist käib lisaks hobustele noaga ka mu kitsesid-lambaid rappimas. Kliendid käivad hooajaliselt,” loetleb Ande. “Aga just sel talvel jõudsin veendumusele, et kohalikud tõuhobused on tuhandete külade-talude kestmise ainus väljavaade. Tegus traagikatõrje nii isiklikus kui üle-eestilises elus.”
Selle traagikatõrje sigitamiseks sobivaid täkke leidub lisaks Ande Ekstronile mujalgi Eestimaal. Samast, Evido liinist põlvneb Rene Tarumile kuuluv Emiir Mäetagusel ning Suune Tihase Eksport Jõgevamaal, kuhu endine juhtivsõjard pärast erruminekut lapsi ja hobuseid kasvatama tõmbus.
Karatist põlvnevat Kasparit peab hobuentusiast Krista Sepp Viru-Nigulas ja Kaivarit Jüri Pertel Jõhvi taga.
Tõupuhtaid ja seega toetusraha pälvivaid varssasid saab sigitada ka Neptuni järglase Naksuriga, keda Silvi Keskküla peab Viinis ning Saksamaalt imporditud schleswigi külmaverelise täku Heroldiga, kes elab Enn Rannale kuuluvas Maria motellis, kus on rohkesti ülimalt efektseid ja teenekaid eritõulisi hobuseid ja mis on üleriigiliselt tuntud ponipäevade kaudu.
Tõuparenduse seisukohast ei pea spetsialistid samaväärselt õnnestunuks holsteini rasket härrasmeest, kelle tõi siia tädiranda Eesti põhiline raskeveokate kasvataja Andres Supp. Enn Ranna käes olevat täkku peavad küll, aga et seda kasutatakse vaid ühe mära juures, on temalt viie aasta jooksul saadud vaid kaks varrekest.

Staap ja taimelava
Krista Sepp hobusekasvatajate seltsist, kelle oma raskeveotäkk tuuritab tädirannast Järvast Harjuni, on üsna rõõmus selle üle, et hävimisohus hobutõu säilitamise programm on toonud metsade vahelt lagedale inimesi, kes neid seal töös peavad ja nüüd kenasti ka tõuraamatus seisavad. Tänu sellele ei näe ka kaitsetöö välja nagu konna kargamine koorekirnus.
Küll aga on Krista pisut mures seni tulutuks jäänud nõustamistöö pärast Andres Supi majapidamises: “Andres on kangesti hea inimene ja tema tallid kubisevad väga kabedate tõuomadustega raskeveokatest. Pidev jama on turustamisega. Isand Supil on tema tohutus ja tänuväärses töös abiks vaid ta enese kaks kätt ja ta vastutab oma aretatud hopside eest sõrmeküünte ja purihammastega. Pole finantsi ega usaldust kedagi abiks palgata. Tallitöödele saab seal Ida-Virumaal pudeli eest mõne vennikese ikka – hobused aga on õpetamata.
Hirmus ilus vaatepilt on vabalt mustangit tegev mitmevärviline võimsate hobuste kari maastikul. Kui ostja sinna maailmalõppu kohale läheb, ei pruugi ta üleannetuid loomi üldse kättegi saada. Või kui saab, siis selgub äkki, et Supp ei müügi. Tahab müüa täismõõdus 4-5aastast suure raha eest, mitte hulka noori sälge 5 või 10 tuhande eest. Tõusäilituse seisukohast oleks ideaalne, kui Andres tekitaks neid võimalikult palju ning müüks vara ja hulgi oskajate kätte. Timmo-sugune matkamüüja ostaks neid soodushinnaga tosina – mõistlik taluperenaine aga ostaks sissejuhatuseks noore mära, kes oma käe järgi välja õpetada ja kes kevadtalvisel vahepausil jõuaks metsa- ja põllutööde vahel ka iga-aastase varsakesega maha saada.
Kuna Andrese kari on nii tasemel ja mees ise nii meeldiv ja pühendunud, kuigi pole põrmugi müügimees, olen nõus juba peetud üheteistkümnele turunduskõnele lisaks teist sama palju ja enamgi veel pidama – ükskord peab tema vägev elutöö normaalselt toimiva väljundi leidma ja Eestimaa sujuvalt omatõuliste tööhobudega katma!”

Milline ta on?
Eesti Hobusekasvatajate Seltsi raames edendatav eesti raskeveohobuste säilitus- ja tõuaretusprogramm on mõeldud selle tõu genofondi säilitamiseks ja aretustööks. Hetkel napilt 250 hobusele kahanenud tõug loodetakse paremale järjele saada 2010. aastaks. Kirjutatud on, et loodetakse saada ja säilitada meie looduse ja majandusega sobivaid puhtatõulisi tööhobuseid, kes põlvnevad eesti ardennihobustest, kes nõukaajal poliitilise neutraalsuse huvides lihtsalt raskeveokateks nimetati.
See silmapaistvalt head tüüpi ja proportsionaalselt suurejooneline külmavereline näitab ilmekalt välja kujunenud täku- ja märatüüpi, kusjuures mõlemad on tihedad-tugevad, hea ainevahetuse, vastupidavuse ja töövõimega ning ühtlasi eriti hea iseloomu, tasakaaluka temperamendi ja super-liikumisomadustega.
Aretajad tahavad seda tõugu näha sellisena: mistahes värvi, proportsionaalne, laia otsmiku ja sirge profiiliga pea, väljenduslikud-sõbralikud silmad, keskmised kõrvad ja lai lõuapärade vahe; keskmise pikkusega, tugev ja lihaseline tiheda lakaga kael; keskmise pikkuse-kõrgusega turi; keskmise pikkusega, lihaseline, seljale ulatuv keskmiselt pikkade abaluude ja õlavartega piht; sügav, lai, kumera roietekaarega rind; ristkülikukujuline keha, sirge selg, lühike nimme, rennjas laudjas; tugevad, hästi arenenud liigestega, keskmise pikkusega sõrgatsiga, iseloomuliku sõrgatsitutiga jalad, korrapärased tugeva servaga kabjad.
Liikuma peab tema hoogsalt, avaralt, jalgu otse ja ettepoole suunates – abiks energiline, tasakaalukas, julge, hästi juhitav ja kergelt alluv iseloom, tugev tervis, hea söödakasutus, sigivus ja pärilik veatus.
Esimesed ardennid tõi 1862. aastal Torisse akadeemik Middendorf, aretustööd on tehtud Rootsist toodud ja nõuka raskeveo täkkudega. Aastal 1922 avatud tõuraamatust tänapäevani on arvele võetud üle 6 tuhande mära ja 2 tuhande täku. Tänaseks on nende hobuste arv vähenenud kriitilise piirini ning nende igasse genotüüpi suhtutakse võrdse tähelepanuga. Lähisugulaste paaritamise vältimiseks püütakse tõu levilat Kirde-Eestist kõikjale Maarjamaale laiendada, Euroopa külmavereliste sugulastõugude abil uusi tõurühmi, aretusliine kujundada, täkkude sperma külmutamise abil selle kasutusperioodi pikendada ning haruldasema genotüübiga märadelt saadud embrüoid külmutada ja säilitada. Selleks tuuakse maale uusi sugutäkke, toetust jagatakse nende pidamiseks, järglaste jõudluskontrolliks, tõuvarssade kasvatuseks.
Et kuis see mitmest suust ja allikast kuuldud haipimine minukesele mõjus? Mu abikaasa lammutas minu paiknedes Pärnu lahe äärde Liu randa kahe hektari rannakarjamaaga Jausa tallu, vana talli targu maha. Tunneb mind. Aga vanale põllukividest vundamendile saab vabalt uue… ee… kõrvalhoone ehitada. Ning kangesti naudeldav on mängida mõttega, et näe, valdavalt raudjate ja kõrbide alt laienevate hipipükstega jõuhobude seas on ka 4 prossa kimleid ja 2 musti…


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat