Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Mis on ühist hobustel ja Eurovisioonil?


Paari aasta eest kirjutasin siinsamas netihobulas, et kõigil inimestel on mingisugunegi side ja kogemus hobustega. Erinevatele ajakirjadele värvikate isiksuste mõtteportreesid kirjutades veendun selles üha enam. Seos hobustega pole üksnes persoonidel – ka nende välja mõeldud nähtustel-üritustel-jne-del on pistmist hobustega. Isegi kui see nähtus-üritus-jne on sedavõrd kirutud ja samas kaasa elatud asi nagu Eurovisioon.
Äsja vestlesin pea terve päeva Eesti kunsti Grand Old Lady Lola Liivat-Makarovaga, kes on olnud elupäevad tuline sinimustvalge, nõukaajal abstraktsionistina diskrimineeritud, punameelsete mehikeste ühispingutusega põhja lastud Tartu kunsti taas pinnale upitanud ning nüüd veedab boheemlikult vähenõudlikke, nooruslikult elegantseid õhtuseid loomepäevi Tallinnas.
Et mis hobused või? Lola vanaisa oli krahv von Bergi kutsar. Niiöelda tollane ministri autojuht. Ent kutsar teatavasti töötab hobustega. Sangaste krahv omakorda töötas samuti hobustega – muude uuenduste-leiutiste kroonina aretas mäletatavasti tori tõugu hobuse.
Sangaste krahvi kutsari tütar ehk siis Lola ema omakorda pidas Rakveres vürtspoodi, samal ajal, kui tema mees oli Pärnu nõutumaid kokki. Vürtspoodi varustas hobuvankriga piimamees. Piimahobu armastas maailmas üle kõige Lolat. Ta keeldus vürtspoe juurest ära minemast, kuni – toona viis kopikatega aastat vana – plikatirts polnud tänavale tulnud, talle suhkrut ja musi andnud. Mis veel veenvam: kui väike Lola tippis mööda tänavaid ja piimamees oma vankriga vastu juhtus tulema, jäi suks kõigist peremehe keelitustest välja tegemata seisma ega liikunud ühegi argumendi peale enne paigast, kui lemmik oli tema juurde lipanud ja teda kallistanud. Lolal on tänini meeles nii lapsepõlvesõbra silmavaade ja kehahoiak kui ka nimi. Mille mina paraku äsja ära unustasin, andku kallis kadunud piimapegasus mulle andeks.
Mina ise aga ei anna andeks seda, mida tuututas üks Vanilla Ninja beibedest Eesti Ekspressile. Ehkki Vanilla Ninja ei pääsenud Eurovisioonile Eestit esindama, on neil teatavasti hullult hästi läinud – ja üks nende keskmiselt värske video, mida lahati telekummitoas “Hoia ja keela”, on iseenesest väga teretulnult-silmirõõmustavalt hobukeskne. Tibid ratsutavad kenade eesti tõugu hopside seljas täiesti kabedas täisistakus lahedat galoppi ja täidavad ära need tühikud, mis ilma hobusteta ei laseks ei laulul ega videol päris hea olla. Ja nii võikski ju kõik – kaasa arvatud iga inimese ja Eurovisiooni seotus hobustega – päris hea olla.
Paraku plärises üks neist neidistest EE ajakirjanikule, et üle kõige maailmas vihkab ta hobuseid. Sest selle video võtete ajal prantsatas temakene sadulast maha. Ja selle koha peal prantsatab minu tolerants sadulast maha. Jajah, saan aru küll, et noor, blond ja loll ei anna endale aru, et lisaks talle endale on ka ajakirjanik professionaalselt süüdimatu ja et kirjasõna võimendab öeldut, mis suuliselt hajuks tunduvalt tähtsusetumana tuulde. Et tots ei mõelnud, ei arvanud, ei kujutanud ette ja vabandage väga ja mis kõik. Aga ikkagi on kolm neljandikku kui mitte neli viiendikku kukkumistest, mida olen näinud või teinud, juhtunud ratsaniku, mitte hobuse süül. Kui Eurovisiooni ja Euroopa muusikaturuga seonduv tublitüdruk aga lahmib meedias, et vihkab hobuseid – siis teeb ta sellega palju rohkem halba, kui mõtleb, arvab ja ette kujutab. Kõik see joondumise-suundumise värk ju. Päh!
Samas pole üldse mitte päh see, mis sisaldub Timmo tallide koduvideote arhiivi uuemates sahtlites. Eurovisioon, mis muu. Valmistasin ette lugu eesti raskeveo tõugu hobustest ja vaatasin videost, kuidas küpses eas raskeveokas Ettur oli õpetatud koolisõitu tegema – väga asjalikult, armsalt ja tõsi-naljakalt toimetas see tüüp. Lisaks näidati, mis on saanud mõne aasta eest treener-ratsastaja Kaire Lõhmuse poolt Põlva hobustele ja ratsanikele kätte õpetatud kadrillist. Meeles on. Ehkki Kaire ise on oma meeli pidi reggae-muusikas ja praegu hoopistükkis Jamaical. Need, kellel on meeles nii hobused kui kadrill, on teinud kodukootud-põlveotsavideo mullu Eurovisioonil paraku põrunud ansambli Neiokõsõ loole “Tii”.
A mille nad ometi õigel ajal toda ideed neiokõstõle maha ei müünud? Kadrilli keksutavad eesti tõugu hobused oleksid vähemalt videona sellele loole juurde andnud kõik selle paueri, mis Ruslanal ja tema kahejalgsetel metsikutel tantsijatel oli, meie preilidel-ujedatel mitte. Peeter Jõgiojal oli küll pauer taga jah, aga muide maneeži-häppeningi videos treener Ivol, kes veevaatidele pihta annab, on kah.
Üks süsteemsemaid-pühendunumaid-süvenenumaid Eurovisiooni kui ajaloolise nähtuse analüütikuid ja kajastajaid Eesti meedias on aga teatavasti Olavi Pihlamäe. Ta on sel teemal teinud kümneid kui mitte sadu raadiosaateid. Kirjutab eurovisioonitamise kõrgaegadel sellest fenomenist kõigis ajalehtedes. Ja samas: kui poleks hobuseid, poleks ka Olavit.
Paradoks jah. Olavi on üdini linnastunud, loomade- ja üldse looduskauge stuudiote- ja mikrofoniinimene, ent tema on siin ilmas ülepea üldse olemas üksnes tänu sellele, et kunagi tulid inimesed selle peale, et mõttekas on hobune kodustada, endale abiliseks ja kaaslaseks õpetada. Eesti kõvima euroteoreetiku vanaisa teenis esimeses ilmasõjas kahuriväes. Tollal vedasid kahureid ühest kohast teise tegudele hobused. Esiteks andis hobune, kellega koos vanaisa Kaarel sõdis, tollasele noormehele hingepidet ja jõudu end kõigist koledustest läbi vedada. Teiseks hoidis ühel tapvalt külmal talvel ka tema ihu hinges. Hobune heitis sõjardite kasinateks unedeks pikali. Olavi vanaisa laotas talle presendi peale. Ise puges hobuse selja taha sooja. Niimoodi jäid mõlemad ellu.
“Mu isa elu lõpuni oli nii, et kui ta kusagil hobust nägi, hakkasid tal käed värisema, ei saanud enam looma juurest tulema,” kinnitab Olavi ema Juta. “Tori hobusekasvatusest ega ühestki majapidamisest, kus hobuseid peeti, me temaga mööda ei saanud – oli vaja sisse minna, üksipulgi hobuseid uurida ja nendega hobusekeeles mingeid salaasju rääkida.
Tänu sellele, et mu vanaisa jäi hobuse abiga sõjas ellu, sai mu ema sündida. Kui kommud viisid vanaisa vangilaagrisse ja plikaohtu ema läks Kloogale tema kohta teateid küsima, ei leidnud ta küll oma isa, küll aga leidis minu isa – samuti ohvitserina teeninud kena mehe, Raimond Valgre sõbra ja orkestrikaaslase, kellega ta mõne aja pärast abiellus, nõnda et mina sain sündida. Ja seeläbi sai sünnivõimaluse ka Olavi.”
Sedasi siis, et kui lähenev Eurovisioon juba enne toimumist ära lülib ja siibrisse viskab, mõelgem ikkagi hobustele, kes on tõepoolest seotud kõigi ja kõigega. Kontrollitud.


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat