Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kukeaasta algus hipodroomil ? traavlite ja muidugi sepa-Aadi


Keset veebruari keskel juhtunud looma-aasta-vahetust läksin kand-ja-varvas-tehnikas Tallinna hipodroomile kõndima, et vaadata, kuis seal tolle päeva alla kümnekraadise külma ja vinge tuulega ilma maneežita elatakse. Seal suure ringi tagumises otsas ja Paldiski maantee poolt vaadates paremal on teatavasti terve kobar erinevatele omanikele renditud talle ja vasakul adminhoone, kus idee poolest tegutseb ka totalisaator. Loo lõppu ette ära rääkides olgu öeldud, et avastasin seal enda jaoks traavisõidu kui ajaloolise tarbe-sõja-spordiala, millest kavatsen kirjutada pika-põhjaliku lugudiku. Meie oma hobuinimesedki ei tea sellest enamasti tühjagi, lihtsurelikest rääkimata. Ja siis veel – ehkki Sven Shois on öelnud, et ratsalauljatar Nancy’st ja tema ratsakoolist on nõnda palju räägitud, et Horsemarket pigem puhaku temast kui teemast – lõpetasin oma hipodroomiretke ikkagi tema tallis, sest ma tahtsin näha, mis on saanud vene jotamutilt ära võetud hopsidest, kelle vastne seaduslik mehenaine päästis. Hästi on saanud – aga keset talli vahekäiku asjatas otse loomulikult vana hea sepa-Aadi hobunatele talvekingi jalga panna ja sellest järeldus, et hobumaailm toimub. Kui Aadi on kohal, siis toimub, eksju.
Esimene vastutulija oli pirakas punane peni, kes nägi välja sedamoodi, et rotveiler on njufaga vigurit teinud ja naabrimehelt bokserilt punast värvi juurde laenanud, sest must värv sai otsa.
Koerakolaka töökohustusliku mörina peale ütlesin talle: “Tere Maximilian! Vabandust, Jope! Sorrikene, mis su nimi õieti on?”
Asi selles, et umbes täpselt samasugune punane tõumikstuur elab Stockholmis transilvaania hertsogi Peter von Fabry-Eichneri Östermalmi korteris. Peterist olen Horsemarketis jutustanud seoses sellega, et Stockholmis käisime temaga koos mööda linna hobustamas ja Eestis Are, Tori, Maria talu ja Soomaa-Ande hobuste juures maastikusõite tegemas. Oma Maxi võttis ta aga koerte varjupaigast.
Nagu ka Pärnu näitleja Jaan Rekkor oma täpselt samasuguse väljanägemisega (lausa uskumatu!) penigi. Kui nad abikaasa Anuga varjupaigast koju sõitsid ja Siim naiselt küsis, mis lontu nimeks saab, heitis emand, et olgu või Jope. Ongi.
Too hipodroomi oma arvas mu sobilikuks seltskonnaks, kui kasuka kapuutsi peast ära võtsin. Lõpetas mörisemise, seisis minu kõrval ja vaatas, mida vaatan. Vaatasin krõbedas külmas ja tuisus mööda suurt ringi tuuritavaid kaarikuid ja traavlite tagumike taga istuvaid siniste nägudega sõitjaid. Traavlid, keda hetkel kaarikuga ei kotitud, keksisid kenadesse kleitidesse riietatult jalutuskoplites. Kui liialt keksisid, said endale punase Jope-Maxi-mis-ta-ongi ninna. Nii et ei erine traavlid tavalistest hobustest ega tallivalvurid kodukoertest kriipsugi.
Vasakpoolseima talli ukse kohale on kirjutatud Jevgeni Ivanov’s Stable ning selle ümber seisavad hullult äkilised jeebid. Kui lugesin bokside pealt traavliomanike nimesid – noh, näiteks Jeannette Fägnell, Anders Esbjornsson, Stall Jaha AB jne jne jne – tulid ridamisi suurelt ringilt need siniste nägudega kaarikumehed, keda enne koos Suure Punasega olime põrnitsenud. Üks neist, väheldast kasvu pruunisilmne vilgas mees, pooljäätanud tilk nina otsas, küsis, kes ja miks ma olen. Misjaoks silte loen ja üldse miks mul pärast tema tallis ringlemist tagumik terve on, tema murdjad peaksid ju...
Mõnusasti saime jutule tegelikult. Jevgeni rääkis, et tema tallides on 57 hobust – neist enamus skandinaavlaste omad, sest eestlased ei tea traavist tühjagi. Jajah, minagi olin enne lähedalt näinud vaid üht musta ruuna, kelle ema oli traavel – kippus teine galopi ajal esijalgadega küll kapakut, aga tagumistega ikkagi tihket traavi vihtuma. Östermalmi Ratsakool pidas sisseostmiseks sobisevaks siiski.
Jevgeni ja tema naine tulid äsja Leedust Balti karikalt, mille nad põhjalikult kinni panid ja ära tõid ning Algirdas Brazauskaselt eneselt tunnustava õlalepatsutuse said. Selle eest, et Eestis ikka tegeldakse. Ja veel nii tasemel. Jevgeni treenitavatest hobustest pooled on Järlepa tallis – seal, kus kalkunikasvatus pankrotti läks, aga mõistagi mitte hobuste tõttu. Koos abilistega sõidab mees päevas läbi 20 – 25 traavlit ning kes tema teenetega tutvuda tahab, vaadaku www.ivanovstable.com. Mina isiklikult lähen tema juurde tagasi pikka-põhjalikku lugu tegema.
Tallide vahel on teatavasti Aili Ruuli hopsikliinik ning kuna uks oli lukus, võis teha nii optimistliku kui pessimistliku järelduse. Optimistliku ses mõttes, et ükski suks polnud ravil. Pessimistliku sedapidi, et ju siis Aili oli kusagil mõnel hädalisel abiks. Ja see mõte tegi mind tiba härdaks, sest mõne aasta eest tormasime temaga just samasuguse ilmaga mööda vetapteeke seerumeid-jeerumeid otsida, et üritada lootusetut. Minu esimene hopsikene astus endale naelaga teetanuse läbi kabja oma noorde, äsja saduldatud kehasse ja… äh.
Ühes pikas kuuridereas, mille ustel on nimed või lihtsalt töövahendi numbrid, seisavad need loomad, kes veavad mööda Tallinna vanalinna turiste, valdavad munakividel kõndi elegantsemalt kui tütarlapsed, kes neid samu turiste teenindavad ning ei helista millegipärast loomakaitsesse, kui nad tundide kaupa päikese käes aiste vahel praadima peavad. Hobused, mitte neiukesed, ma pean silmas.
Seejärel tuleb Jelena Tsezaksile kuuluv tall. Nääpsuke ja kaunis naisetiba ütles, et ostaks, mitte rendiks hea meelega selle hoone, kus peab enamat kui 20 samuti skandinaavlastele kuuluvat traavlit – aga riigi maa pealt kinnisvara endale osta ei saa ju.
“Mis lapsed? Mis trenn? Mis traavlisõidu kool?” ohkas Leena järgmisele hobunale jalasidemeid mähkides. “See ei huvita Eestis mitte kedagi. Ma elangi hobuste treenimisest ja võistlustest. Vaatamata sellele, et siinse hipoka totalisaatoril saab mängida ka Soome ja Rootsi sõitude peale, käivad mängimas põhiliselt skandinaavlased ja Madalmaade inimesed ka.”
Kui Jevgeni topib oma traavlitel külma ilmaga kõrvad vatti täis, siis Leena tõmbab enda omadele narrimütsi meenutavad kahekõrvamütsid pähe. Just siis, kui Leena muutus väsinust rõõmsaks uudise peale, et kavatsen traavisõidust kui ajaloolisest ja mujal maailmas menukast alast põhjalikumalt kirjutada, küsiti mu selja tagant, ega ma juhuslikult porgandit ei taha närida.
Kiili talu – mitte Laheotsa, kes samuti mitmeid Tallinna ümbruse talle söödaga varustab – peremees Uno Madisson oli. Traavispordist rääkis niimoodi: “Eestlased ei taipa ei lapsi trenni saata ega ise võistlusi vaatama tulla, totalisaatoril mängivad ainult välismaalased. Kuni Jaanus Mikk siin veel pingutas ja pühendus, oli heas mõttes lärmi rohkem, aga nüüd on täielik vaikus. Tead, mida sommid-svenssonid-hollandlased teevad? Tulevad suurte bussidega siia – mitte ainult rahvusvahelise totalisaatori pärast – et ise võistelda. Ala on mujal nii popp, et turistide jaoks on siingi kahesed kaarikud, istuvad proffide kõrval ja võidavad omavahel kohti. Oled proovinud?”
Ei ole, aga kindlasti proovin.
“Olgu tema traavel või muidu hobune – peaasi, et lapsed hobuste juurde jõuaksid,” nõudis progandi- ja kaeramees, kes ise on aastaid Ostrati juures ratsutanud. “Tänavalt ja kiusatuste käest ära, liikuma ja tegutsema! Oskus hobusega ratsutada on nagu jalgrattasõit. Lähed kuhugi Araabiasse, Brasiiliasse, Ungarisse või Türki, kõik kohad on hobuseid täis – aga kes ratsutada ei oska, sõidab turistibussiga või rendiautoga. Elamus või asi! Igal maal saaks tegelikult ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ratsa kulgeda. Ja hobust vankri või tööriista ette panna peaks kah iga mõistlik maainimene oskama – mitte ainult poeskäimiseks, põllud ja metsapinnas ei kanna ju sekka ühtki masinat, hobune on ainus lahendus. Sedagi ärme ära unusta, et nafta saab Maal varsti üldse otsa, nii et kardetavasti-loodetavasti saavad juba meie silmad seda näha, kui autod ära visatakse ja garaažid tallideks kohendatakse. Järelikult tuleb hobustega tegelema õppida praegu, kui vana kooli oskajad veel oma kogemusi edasi saavad anda. Pärast hakka jälle jalgratast – õigemini looka ja range – leiutama, kui hobusest jälle meie ainus liikumisvahend saab. Nojah, hobune ei ole muidugi vahend, vaid sõber ju ka.”
Kaks sõpra on hipokal pisikesed ponid ja seisavad suure ringi tara küljes ketis nagu väikesed vihased valvekoerad. Eks nad muudel aastaaegadel pigem muruniidukitena tööta. Mis on jällegi üks funktsioon, mille tarvis maa-majapidamistes hobused, mitte lärmavad-haisvad niidukid võiksid olla.
Et kuidas siis on läinud neil hobustel, kelle Nancy päästis ennast ja hobuseid kärakasse unustanud tädi käest? Ei no muidugi, tere, Aadi!
Legendaarse Pärtel-sepaga saime tuttavaks, kui Võrtsu-äärne Heli Varik ja Soomaa Ande Arula oma hobuseid linnalaste rõõmuks vaheldumisi minu Pärnu kodu kuuris ja aias pidasid. Linnas kiiresti kuluvaid susse käis sättimas, mis muud. Kui mu oma Orpheus – soomlane, kelle juurde ta läks elama paremat ja hobuväärsemat elu kui mina talle pakkuda suutsin, andis talle miskipärast uue nime Rande, perkele! – veetis ühe suve Audru all Sassi tallis, õpetas Aadi mulle tema tuhvlite peal ka endale värkimist-rautamist, aga peab tunnistama, et (aja)kirjanikuna peesse kukkudes ma selle alaga ennast küll näljast välja ei aita. Selg nõrk ja ise äpu, mis muud. Von Fabry-Eichneriga Tolle talli – mida enam ei ole – hobustama minnes trehvasime ikka Aadi, kelle muu otsa. Ja kui Ruila tallist reportaaži tegemas käisin, oli nii, et vererada läks üle tallidevahelise õue, nii et võis arvata, et mõni hobune on endale jama korraldanud. Aga vererada, sina heldekene, sisenes väikesest uksest, kust hobused ei käi. Ja eks see jällegi Aadi oli, kes vahelduseks naela iseendale näppu oli äsanud.
Nancy tallis pani ta loomikutele krihvidega raudu alla, et plikad tükkis setukatega kogu aeg külili ei käiks. Maneeži ju pole. Mis siis, et hipokale renditud talle võib üles lugeda Dünamo-Mummi-Maša-ja-veel-ja-veel. Muist käivad Tondi maneežis hüppetrenni tegemas, ülejäänud olenevad Aadi pandud tõkiskingade vedamisest-pidamisest.
Nancy enese isiklik lemmik Zäz elab praegu Saha-Lool, kuhu ühe õliärimehe tütar uhiuue ja väga kiidetud tallikompleksi ehitas – kindlasti lähen peagi vaatama ja kirjeldan horsemarketistidelegi, mis seal näha on.
“Kuhu see suur raha siis panna?” leidis Aadi rõõmsalt. “Kui laps tahab ratsutada – järelikult tuleb talle ehitada tall ja maneež, loogiline ju!”
Zäzi boksis ongi üks päästetud õnnetutest, kes pärast oksjonil plikatirtsust omaniku leidmist on kõike muud kui õnnetu. Kus on tegelasel kaela ja säärekarvu, laia selga ja vägevat rinda!
“Tundub, et tal on kõvasti ardenni sees,” arvas Aadi. “Teine, hall traavel, kes välimuselt meenutab araablast, sai Säreverre Maie juurde täkutööle. Torikate peal kasutamiseks väga hea – kena värv ja teeb jämedaid torikaid kergemaks.”
Traavlinduse käsitlemisel juhatas aga just vana hea armas Aadi mind eriti huvitavatele jälgedele. Jevgeni ja Jelena paralleelne tegevus sajakonna skandinaavlastele kuuluva traavliga on juba iseenesest uhke asi. Aga Jevgeni talli taga peab traavlite talli ka Risto Lanki. Nime järgi selge, et soomlane. Aga tegelikult on ta Aadi teada soome mustlane – kes siis veel paremini hobuseid värviliste vankrite ette on osanud rakendada ja damdaidamm-dadadaa! – kes on Soomes aastaid olnud absoluutne traavikuningas ja liiatigi räägib täiesti puhtalt eesti keelt. Arvestades mustlaste üldist annet lennult haarata selle Maa paiga keel, kus nad parasjagu oma asju ajavad, võib oletada, et ju ta siis tõesti üks asjalik ja eriliselt õige eluala leidnud tsõga on. Ootan pikisilmi kohtumist.
Aadi aga ootab, millal Munalaiu sadam ja selleni viiv tee pärast orkaani korda tehakse, et saaks oma riistakastiga ehk siis autoga soodsalt Kihnu sutsata. Seal on tal hooldada seitsme matkahobuse teenelised tagajalad. Esimesed muidugi ka. Ja väiksesse Chessnasse või asenduslaeva, mis praegu praami asemel Pärnust Kihnu vahet käib, Aadi oma liikuva värkstoaga ju ei mahu.
“Jõudu sulle, Aadi!”
“Veel jõuan.”
“Ära tee neist netikommentaaridest välja, mis sinu kohta kirjutatakse,” hüüdis Kiili peremees oma varustusringi lõpetanult minust mööda sõites autoaknast. “Tegijaid ei sallita.”
“Ma ei loegi neid. Mida on näha juuresolevalt pildilt, sest kui loeksin, oleksin surnud – ja pilt tühi, teadsa.”
Veel jõuame.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat