Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Väikese inimese suured ambitsioonid õrnade loomade kallal


On kolm kõige üldisemat põhjust, miks inimesed endale loomad võtavad. Kui nad just nende kutselised-teenistuslikud aretajad-kasvatajad pole. Esiteks endale seltsiliseks ja sõbraks, üksinduse kaksindamiseks ja hingesoojendajaks. Teiseks sellepärast, et lapsed tahavad. Kolmandaks paraku ka suurustamiseks ja omamiseks.
Esimesel, loomaga koos elada tahtmise juhul on enamasti kõik hästi – kui teist elusolendit oma ellu ostes just ei ülehinnata oma ajavarusid, segadusetaluvust või ka kestvaid rahalisi võimalusi. Teisel juhul on lausa reeglipärane, et lemmikud elavad kauem kui lapsed kodust välja kasvavad ja suureks saamine paratamatult nende tähtsusjärjekorrad ümber rivistab. Teame küll neid meriseapuure kasivaid emasid ja koeri kõnnitavaid isasid. Hobuinimesed näevad paraku hulgi ka paljude tallide hinnalistes rendiboksides tegevusetult igavlevaid hobuseid.
Kolmas – suurustamise ja omamise – tarve just tekitabki nii seisma unustatud hobuseid. Sel põhjusel tiksuvad loendamatutes aedades ka igavusest – või ka peremehe agressiivse mentaliteedi järgi valitud ja seda matkivaid – tigedaid lõukoeri.

Nutvad koerad
Mulle tundub, et päevade, kuude ja lõpeks terve oma elu kaupa üksinda villaõues räuskav rotveiler või kaukaaslane on tegelikult hinges samavõrd nuttev kui mõni korterisse suletud puudel, kes peremehe äraolekul kella kaheksast kaheksani ulub.
Peremeeste eluperioodid vahelduvad – kutsika või mõne muu loomiku võtmise ajal on ta ilmselt kodusem, aga hea õnn toob tööotsi aina juurde ning koera jaoks on see mõistagi õnnetus, sest ta kaotab oma karjajuhi.
“Ah, ma andsin ta maale sugulaste juurde,” on tüüpiline vastus, mida võib kuulda, küsides mõnelt tuttavalt, kus on tema vahva dobermann või njufa, kelle üle ta mõne aja eest nii uhke oli. Selline “pansionaati” saatmine on kindlasti õigem, kui alaliselt tühja koju üksinda nutma jäetud elus mõttetus.
Oli kord SlÕhtulehel lugejaskonna juurde-paelumiseks soovide täitmise kampaania, mispuhul keegi lasnamäelanna pihtis, et on lapsest saadik endale bernhardiinikutsikat igatsenud, aga raha tema ostmiseks pole nüüd keskealisenagi. Kulla proua, kuidas te kutsikast koguka koljati jaksate toita ja kuis teda seal ühetoalises peate, kui ise talle toiduraha teenimas käite?
Meie pere kaheaastane bernhardinna Barbara sööb vähemalt sama palju kui teismelised lapsed. Kasvuajal ja karvavahetusaegadel käivad märkimisväärsete söögikoguste juurde ka toidulisandid, vitamiinid – ja vaktsiinid-mikrokiibid ei käi koeriku naha sisse samuti tasuta. Omaette teema on veel kenneldus, näitused ja paaritus-poegimistrall. Liiatigi ei erinenud bernhardutsiku esimene eluaasta inimtite omast raasugi, sestap ta just sel ajal, kui oma enese jõmpsikale pühendudes nagunii kodu- ja emmenduselainel olin, perre tõimegi. Kogu aeg kas minu või kaasaga kaasas on ta tänini – täisõiguslik kirjastustöötaja ja auto enesestmõistetav lisand. Omavahel öeldes ostsin just tema pärast naksitrallide auto moodi kombi-kaubiku, sest senise sedaani tagaistme täitis ta oma 70 kiloga uksest ukseni.
“Kas on mingigi võimalus, et sa pääsed seltskonda ilma koerakarvadeta?” küsis kord mu ülimast korraarmastajast sõbratar, kui oli kaasa sõitnud nii, nagu mu lapsed on harjunud – koerakoon üle tagumise seljatoe asjalikult õlale toetatud. Ei ole.

Lisadega pereliige
Kes on üldjoontes loomasõber, aga olemuselt pedant või neurootik, peab arvestama, et karva ajavad ka lühikarvalised penid. Ja kassid. Kelle karvade vastu allergiliseks tsiviliseeritud laste tõttu kiisud kõige karmima saatuse korral lihtsalt ukse taha tõstetakse – ja nägemist.
Ehkki kass on stereotüübi järgi olevus, kes kõnnib omapead, igatseb ja ootab temagi muide kogu oma olemusega pere(mees)t koju. Pikemalt tööreisilt – või isegi hommikul magamistoast – tulles olen korduvalt peaaegu kaela murdnud, sest õnneähmis kõuts Franz põimib jalgade vahel ja nõuab resoluutselt sülle, kalli ja hellust.
Mis veel lisadesse puutub, siis üle kümne aasta papagoisid pidanuna jätan parem kirjeldamata selle sulgede, terade ja laiali pritsitud kümblusvee vihuri, mis nende reibaste säutsurite seltskonnaga kaasneb. Rääkimata rütmilise joana sirtsuvast kakast – eriti kui nad vabalt lendamas käivad.
Lisade hulka kuuluvad peale tavatoidu, linnupuuri või hamstrikasti näiteks kasvõi kassiliiv, reisikast ja… kahju küll, aga kastreerimine.
Lemmikloomaga kokku kolimine – tema poolt vaadates kolid ju sina tema juurde – on võrreldav maja või auto soetamisega: teda on lihtsam soetada kui hooldada ja ülal pidada. Lindudel – ilmselt ka akvaariumikaladel – on meie kliimas vaja lisasooja ja –valgust. Iseäranis äkiliselt sain sellest, muidu nii enesestmõistetavast lisatiksumisest, aru jaanuariorkaani-aegse mitmepäevase elektrikatkestuse ajal. Kanad – meie papagoide hüüdnimi – tuli kõigist tubadest nende puuridega kõige soojemasse ruumi kokku tassida ning tõhusad õlilambid said ostetud, piinlik tunnistada, pigem nende pärast kui et lapsed õppida näeksid. Ümber kakagoide õppisidki, vihikud sulgi-teri täis.
Lisade hulka peab arvama sellegi, et kui lähed komandeeringusse või puhkusereisile ning jätad oma erineva jalgade arvuga lemmikute kamba kuitahes kindlatesse hooldajakätesse, oled südant, kohuse- ja süütunnet pidi nende küljes ikkagi. Exupéry ütleb “Väikeses Printsis”: “Sa vastutad selle eest, kelle sa oled taltsutanud.”

Suured kabjalised lapsed
Eranditult igas suuremas Eesti tallis, kus on rendiboksid, seisab morne, mõtlematult ostetud hobuseid. Mõnel mehel on juba jeep ja kaater, motikas ja maatükk Mallorcal – uhkustamiseks vaja ka hobust omada. Mõni laps on mõnda aega ratsutamist harrastanud, siis aga huviala vahetanud, halbade hinnete eest koduaresti pandud või lapsepõlvest väljudes teise linna-riiki suurkooli läinud, aga hobune on ju ikka seal. Mõnele daamile on mingil põhjusel meeleheaks tehtud nii elegantne kingitus nagu hobune. Seisab teine karbis kui juveel.
Tallides on teatavasti professionaalsed sõitjad nende hobuste jaoks, keda nende omanikud – hobuste, mitte sõitjate! – peavadki spordi jaoks. Paljud teadlikult sporthobustesse investeerijad pole ise sadulas käinudki, või kui, siis sealt hästi kähku meelega või kogemata alla tulnud. Sedalaadi omanikel pole hopsiga isiksuslikku suhet, sõitjal aga on ning need hobused pole kaugeltki õnnetud.
Suurustamiseks ja muutlike meelte meelitamiseks ostetud hobused on. Professionaalsed sõitjad ja ülejäänud tallirahvas kaerakärumeestest tallikassideni välja suhtuvad väga halvasti ükskõiksetesse omanikesse, kelle suured kabjalised lapsed lihtsalt seisavad ja igavlevad. Kutselisel ratsutajal-ratsastajal on iga päev sõita kolm kuni mitu lepingulist hobust, ent inimlikust kaastundest liigutavad nad lisaks põhikohustustele ka nukraid igavlejaid.
Mõne aasta eest, kui mul olid oma isiklikud hobused, sõid nad mu sõna otseses mõttes ära. Hobuinimesena polnud mul hobuse omamise kogemust ning sestap ei osanud ette aimata, mida see tähendab. Kui sul ei ole kodus talli, tähendab see peale sööda ja lisandite ka boksirenti (tuhat kuni kolm ühes kuus per hobusenägu). Vaktsiinid ja ussirohi, kapjade ja hammaste hooldus ja – oh häda, ka ülikuluka raviga traumad. Varustus nii hobusele kui sadulas-endale niikuinii.
Üritused, mis annavad hobusepidamisele sära ja värvi, on kulukad – nagu ka ratsude vedamine sinna. Mitmes kohas elades tean, mida tähendab, kui tassid hobuseid endaga ühest tallist teise kaasa, nagu kass poegi. Kõik, mis teenid, läheb hobunatele. Teenimise ajal aga mõtled, et peaksid hoopis talli juures sukse liigutama. Väiksemad lapsed on samal ajal hoidja juures ja tund tiksub, hobune aga tunneb, et sõber teeb temaga sõites sunnitööd. Ükskõik, kas palkad endale kutselise sõitja kõrvale või püüad ise töö ja talli vahet rabeleda – süütunne on ikka.

Võrdsus, mitte omamine
Oma hobused müüsin süütundest vabanemiseks, hoolikalt jälgides, et nad oleksid õigete inimeste juures mõnusaimates tingimustes. Hing-sinder pole neist ikka lahti lasknud, mistap korraldan pistelisi kontrollreide Pangodi järve äärsesse ja Ihaste talli ning ka Rootsi ja Soome omanike manu, et veenduda, kuivõrd õnnelikud need suured kabjalised lapsed on.
Hobusekasvataja-parisnik, Luunja ratsakooli omanik Sven Shois on alati öelnud – ega väsi kordamast – et mõistlik on siduda oma hing lemmikhobusega lähimas tallis. Või mitmes. Siis ei ole otsatut vastutust ja sunnitööd, vaid lihtne ja puhas rõõm ratsutamisest.
Mis tähendab, et loobugem arutust omamisihast, sõbrad! Sama käib õigupoolest ju ka inimsuhete kohta – me pole oma abikaasa ega laste omanikud. Meie oma pole tegelikult ju ka ostetud loom. Hind tema eest on tasu ta varsast või kutsikast üles kasvatamise eest – mitte üleoleku ega omamise sümbol.
Enda ligi kutsutud lemmik on minu meelest inimesega võrdne kaaslane, kellega kõike jagada – toitu ja tundeid, tuba ja tuulutamisi-tuuritamisi. Kui ei jagu, ärge kuritegelege. Sest mis muud kui kuritegu on koera kurvastama ja hobuse hallitama jätmine.
Kui pole aega või raha, pühendumist ega karvade-sulgede-taluvust, lugege parem raamatutest lugusid loomadest ja “Lemmikut”, sirvige õhtuti pärast tööd selverites kasvõi muumaiseid koera- ja hobuseajakirju – rahulikult, sest pissi- ja paivaevas kuts ei kaeble kodus. Vaadake telerist loodusdokumentaale ja loomasaateid. Meie omamaised sõber-koerad-auh-showd-miisud-pontud on täiesti tasemel ja isikliku looma omamist asendavad produktid.
Ajakirja saab ära panna, kui pole enam aega ja muud asjad muutuvad loomapiltide vaatamisest tähtsamaks. Televiisori saab kinni keerata, kui rohkem ei viitsi ega jaksa. Meiega võrdsetel õrnadel olevustel aga nuppu, pulti ega kaant ei ole.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat