Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hille Hanso ? linalakk Tondi ja Ruudu vahel


Kohtusime Hillega ETVs pühapäevaõhtuti näitava humoorse uudiste kommenteerimise saate “Teletaip” salvestusel. See loomuldasa linalakk plikatirts osutus eetriüksuse Ruut produtsendiks ning andis kogu salvestusele ütlemata mõnusa õhkkonna. Erinevalt telerahva tava-ülbitsemisest oli ta siiralt südamlik ning rõõmustas ja tunnustas, mitte ei õiendanud ega arvustanud.
Miskipärast tundus preili Hanso kuidagi väga tuttavlik… Meelde tuli! Tüdruk seisis mõne aasta eest Tallinna lennujaamas Londoni-lennu väravas, käes plakat, mis soovitas eestlastel kasutada bussijuht Hannese teenuseid nii lennuväljalt südalinna kui tavatutele ekskursioonidele pääsemiseks. Nüüdseks on Hannes Hanso eestlaste buss-teenindamisest loobunud – teeb magistrit ning kasvatab koos inglanna Claudiaga juba kaht last ning annab väliskommentaare ETVle ja Vikerraadiole.
Hille aga kirjutas vastuseks minu e-kirjale, et lennujaamas venda toetamas oli toona tõesti tema ning et teda kui Saaremaa tüdrukut hoiab Tallinnas nii elusa ja inimlikuna oma hobune. Tondi tallis elav eesti tõugu mära asendab esialgu Hillele ka emadust ning 28aastane linalakk on Tondi maneežis üks plikadest, kes iga päev seal ratsutamas käib, koristab ja korraldab ning maksab hobuarmastuse eest vähemalt poole kuuteenistusest.

Hille kiri
“Minu Poni on 8aastane mära, kuigi nimi Tusklik võiks millelegi muule viidata. Talle pandi see nimi Muumitrollide raamatu Tuskliku järgi ja seda tegi üks väike tüdruk Saaremaal, kellele ta kunagi mängusõbraks osteti.
Kuna ma olen ahne ratsutaja, elab Tusklik mul juba teist hooaega Tallinnas Tondi ratsabaasis. Suviti küll käib Saaremaal mu vanemate talus tšillimas ja hängimas, koos veel paari mõnusa kronuga, kes mu õdedele kuuluvad. Üritan teda koolitada ja vaadata, kas saab lahti eelarvamusest, nagu eesti hobune oleks kange ja kehvade käikudega ning sobimatu koolisõitu ja hüppesporti.
Kahju, et tema paberitega nii hilja jändama hakkasin, et mutt omale sinna märke “ristand” sai. Kusagilt tulevat sisse šetlandi poni. Eks ta kusagil küla ja kiviaedade vahel seal Saaremaal hakkama pandi – külamehed vötsivad ölle ja… nii ta tuli! J
Meil on pere kõigil tüdrukutel hobusehaigus. Kõik võistlevad – mina harrastajana, noorem õde Heidi on praegu vigastuse pärast spordist kõrvale jäänud, aga õppis näiteks aasta Noarootsi gümnaasiumi stipendiumiga Rootsis hobuspordi kallakuga klassis ning on mitmekordne Saaremaa galopimeister. Halliki, kõige noorem, alustas juba 9aastaselt ja võistleb Saaremaa arvestuses väga edukalt. Ilmselt hakkab Tusklikuga ka ponide arvestuses Tallinnas sõitma.
Imelik lugu, et meie pere neli meessoost esindajat ei ole eales hobuse selga ronimise vastu huvi üles näidanud. Tallinnas pole mul kah eriti kellegagi hobustest juttu ajada – Tuskliku enesega räägin küll kõigist asjadest – ja see on väga mõnus.”

Tondi oaas
Maneež, mis Hillet inimlikult reipa ja emotsionaalselt värskena hoiab, asub täiesti uskumatus kohas. Pärnu maanteelt õige pisut maad paremal, kohe raudtee ülesõidu taga kest kõige koledamat kivindust ja industriaaliat. See ei tähenda, et maneež on vana ja kulunud – hubane ja kodune on ta ikkagi.
Päeval, mil tütarlaste Hille ja Tusklikuga seal kohtume, on esimesel neist tõhus vingumürgitus, mis iseloomustab vägagi värvikalt seda, kuidas ta üritab – enamasti siiski edukalt – oma elus võimalikult kõiki tahke ja rolle ühendada.
Et linalakk on hetkel märkimisväärselt armunud, käis ta õhtul väljas. See on üsna tavatu ettevõtmine, sest hobuse pidamine ja talle pühendumine välistab üldjuhul peod ja hommikuni metsistumised. Et olla järgmisel päeval nii Tondi kui Ruudu jaoks vormis, püüdis Hille öösel ühtaegu nii oma üürikorteri ahju kütta kui magada ning lükkas siibri uneskõndijana jahmerdades õnneks sedavõrd vara kinni, et tuba täitev paks toss äratas ta üles. Natuke hiljem vara suletud siiber lasknuks ju talle kallale lõhnatult tapva vingu.
Vaatamata mürgitusest kumisevale peale ja eksistentsiaalsele ehmatusele, kui lihtne on tegelikult ära surra, sõitis Hille varahommikul ikkagi ühte Harjumaa tallu Oma Ponile porgandeid tooma ning ei jäta ka igapäevast ratsutamist ära, sest on veendunud, et see on parim ravi iga haiguse vastu. Nagu ka mõnus hobuselõhn, mis riiete juurde jääb. Tondi oaasis seda mahlakamalt, et inimeste riietusruum ja hopside sadulad on koos.
Hille teeb oma sõprade vahel tutvustusringi, pidades väga mõistlikuks ja mõistetavaks, et olen just sellepärast kasuka selga pannud, et sinna jääb hobulõhn kõige põhjalikumalt ja kauemaks külge, nagu linnakurja eest kaitsev pilveke.
Et Tondil on ruumi üsna vähe, peetakse üht albiino-eestlast tuvipuuri taga enam-vähem lahtiselt, legendaarsed Tondi ponid, kes on väga palju pealinna noori ratsutama meelitanud-õpetanud-jätnudki, on puntide viisi boksides koos. Mõne aja eest kokku kukkunud Tondi teise talli katuse alt eluga välja tulnud ruun Mikser on tänu maal suvitamisele närvid korda saanud, ent talvise talvi peale tervikuna kulub ämbrite viisi köharohtu ja küüslauku – nagu inimlapsed, on ka hobunad tatised ja köhivad ning õigupoolest pidanuks talliomanik Sirje Argus nad Egiptusele kevadeootuse reisile viima. Nali muidugi. Aga samas ka mitte nii väga nali – tänu Hille emalikule armastusele, ennetusele küüslaugu tehnikas ning igapäevasele mõõdukale liikumisele ja kallistustele on Tuskliku küljes ainus nina, mis ei tilgu.

Tusane Tusklik
Poni nina on õigupoolest nii suure ja targa näo küljes, et säärase pea taha võiks eeldada eesti hobuse jupsakaist ihuliikmeist märksa kogukamat keha. Kõrvad selle mahuka pea küljes aga moodustavad tõrjuva draakoninäo. Kui Tusklikule on parasjagu heina viidud, ületab tema mõõtmatu söömahuvi igasuguse kohtumisrõõmu või tegutsemistuhina.
“Eesti hobune on teatavasti külmavereline. Kui tegemist on toiduga, ilmutab Tusklik erandkorras, aga see-eest tohutut kirglikkust,” naerab Hille. “Ta jätabki enamasti morni ja tõrjuva mulje ega armasta käperdamist ega nännutamist. Nagu mõni inimenegi ei talu, et teda patsutatakse ja musitatakse. Kui ta oleks inimene, oleks ta ilmselt järsk terava keelega tüüp, kes kipuks otse ja hullusti ütlema, aga tegelikult oleks kõige ustavam, abivalmim ja kindlam sõber. Tükkis terava keelega.”
Hille meenutab, et eriti tige oli poni siis, kui vastne perenaine ta esmakordselt Tallinnasse tõi ning loomikul oli tunne, nagu oleks Eedeni aiast põrgusse prantsatanud. Kui Hille püüdis teda boksi lohutama minna, keeras nördinud Tusklik selja ja andis tagajalgade kehakeeles veenvalt mõista: “Panen sulle praegu paugu ära, kas tead!”
Poninublu suur hing ongi väikesest kasvust määratult suurem. Praegu on ta Tondil täiesti omas elemendis, Saaremaalt suvitamast tulleski marsib letti, rind uhkelt kummis – kus punane vaip on, poisid, mina ju tulin! Ning Hillega on nad ülimalt lähedased ja harmoonilised sõbrannad, millest annab aimu kasvõi see, kuidas hops pelgalt õrna puudutuse peale jalga tõstab ja kapja puhastada laseb ning perenaine muretult ja usaldavalt tema kõhu all siblib ja tagumiku taga toimetab.

Heinakõht ja musklikubu
Trenni alustuseks teeb Hille Tusklikuga tibakene tasast hobulausumist – laseb pika piitsaga tema tagajalgu kõditades tal käe kõrval küljendada ning selgitab, et uusi oskusi ongi hobusele sageli lihtsam ja ladusam tema kõrval, mitte sadulas selgitada.
Kui Hille Tusklikule selga ronib, selgub, et tegemist pole eesti hobuse puhul ootuspäraselt tippiva ja tujutseva õmblusmasinaga. Märakene on mõnusalt lahtise liikumisega, välimuselt armsasti kompaktne ning oma üllatavalt musklis ihuliikmete ja isiku juures muhedalt enesekindel.
“Kui me Tusklikuga amatööride hüppevõistlustel teise koha saime, porisesid konkurendid, et häh, sellel ponil on ju heinakõht! Neile ei mahtunud pähe, kuidas üks külmavereline ja vähenõudlik eestlane nii lihaseline ja äge saab olla,” itsitab Hille. “Isegi ülearu ägedaks läheb mu piiga siis, kui keegi võistluste ajal tribüüni aknaklaasile koputab. Koolisõidu võistlusel kadusime sendiklõbina tulemusel kahemeetrise paigalhüppe järel täisgalopis maneeži teise otsa ja alustasime skeemi uuesti.”
Kuna on viiruste aeg, teebki Hille praegu oma hobunaga vaid kerget trenni. Vaatamata tahtmisele tõestada, et eesti hobune sobib tõepoolest kõigiks spordialadeks, eelistab neiu Hanso tegelikult vabamat ja loomulikumat stiili kui ülimasse koondamisse sõidetud vägasportlased, kes võtavad ratsaniku suunõudlikkuse tõttu asendi, mis meenutab ausalt öeldes koera, kel saba jalge vahele tõmmatud.
“Mulle meeldib Eesti tippratsutajatest kõige rohkem Urmas Raag – ta sulab hobusega leebelt ühte, ei rapsi ega laamenda, vaid kasvatab kogu liikumise ja hüpped nii loomulikult ja lihtsalt, et see näeb välja nagu muusika,” tunnustab Hille. “Pill ja Klettenberg on muidugi tasemel ja vägevad, aga Urmast on lihtsalt kaunis ja esteetiline, teeb tuju heaks ja tekitab isu kohe ise kah ratsutada ja sama ilusti kui tema.”
Võrdlusvõimalusi ja vaheldust võõraste hobustega suhtlemise näol tekitab Tusklikule ja kogu Tondi tallile tõsiasi, et vanal heal hipodroomil pole endiselt maneeži. Sealse ratsakooli hobuseid tuuakse kahehobuse “kopsikuga” trenni, et nad kevadeks vormist välja ei vajuks ning et ratsanikele ei kujutaks talvised trennid vaid võitlust pikalikukkumise ohuga kiilasjääl. Hipodroomi maneeži ehituseks on ratsakooli omadel lõpuks ometi kõik allkirjad koos, ent nüüd ohustab Põhja väila ehitus nii ratsutajaid, koerakasvatajaid kui kogu rahvast, kes harjunud mereäärses looduspargis tuuldumas käima – käputäie ülirahardite ärihuvid kipuvad unikaalse-legendaarse pargi magistraaliga läbi lõikama ja turvavõrkudega ära seibima. Õudukas, ühesõnaga.

Turvaliselt interaktiivne
Just tänu hobustele pole linnaelu nii paljudele inimestele õudukas. Lisaks hellitsemisele ja liikumisele saab Hille oma Tusklikuga jagada kõiki mõtteid ja muresid ning inimvinklist vaadates ületamatult keerukad seosed hobuse rakursist vaadates lihtsaks ja loogiliseks selgitada ja selitada.
“Ma olengi harjunud paljudele asjadele hobuse seisukohast vaatama ja tänu sellele neist aru saama,” tunnistab Hille. “Ehkki Tusklik ei tea midagi televiisorist ega ametkondade koridoridest, on just talle nii teletööst kui erialastest asjatamistest kõige parem rääkida, sest tänu sellele saan aru, kui õnnelik olen, et televisiooni sattusin.”
Hille on hariduse poolest rahvusvaheliste suhete korraldaja ning töötaks nüüdseks juba kujuteldamatus ministeeriumi-rutiinis, kui poleks sattunud Ruutu aastaks üht tuttavat asendama. Meeskond sai hoobilt nii omaks ja lähedaseks, et mingist ajutisusest polnud ses sulandumises enam juttugi.
Kui Hille uurib, kuidas Mait Malmsten tema produtseeritava “Teletaibu” juhtimisega toime saab, meenutab tema huvi emalikku hoolt oma lapsukese käekäigu eest. Neil, kes igatsevad Indrek Tarandi aristokraatlikku teravmeelsust, võivad Hille arvates lahkesti “Varivalitsust” vaadata ning Tarmo Leinatamme omameheliku lobisemise nautijad vaadaku “Hommikukohvikut”, eks ole. Hille jaoks on huvitav minu kollegiaalne tähelepanek, miks Mait Malmsten saatejuhina kohati isegi liiga turvalise ja raamistatuna mõjub – kuna näitleja loeb ka paljusid reklaame, on tema hääl märk sellest, et maailm toimub ning juhtuda ei saa ei tahtmatuid fopaasid ega ka värskendavaid ootamatusi.
Hille nendib, et on pööraselt õnnelik seeüle, kui eluliseks ja interaktiivseks on kujunenud tema toodetav “Baar”. Siin ja praegu efekt ning realiti-osaliste tegelik tarve toime tulla ja majandada ning vaatajate võimalus telefonitsi hääletada, ilmsi baari minna ning lähikonnaga igapäevast ühist kõneainet veeretada on selle tõsieluka muutnud rahvale tõelise seebina nii vajalikuks, et ta ei kujuta hästi ette, mis auditooriumist pärast selle mulli lõhkilõppemist saab.
“Mu e ese elu tiksub samuti selle mulli sees ja taktis – vahetult enne eetrit on montaaž ja pärast eetrit koosolek, kus kõik meeskonnaliikmed pakuvad välja, millistesse sündmustesse-intriigidesse-väljakutsetesse saateosalised järgmiseks paisata ning ühise sünergia paistel valitakse välja, mis sobib, mis on liiga äärmuslik,” kirjeldab üks lennukamaid idee-generaatoreid. “Seoses sellega, et nagu realitite puhul tavaks, ei suhtle ka meie võttegrupp mängijatega, ei tea baarirahvas mind peaaegu üldse. Noh, vähemasti teab eetriüksus, et ma saan sedalaadi mastaapide ohjamisega hakkama ja olen üsna kindel, et mulle antakse peagi uus ja veel suurem ülesanne.”
Hille tõdeb, et Ruudus, mis täidab kõigi kolme telekanali parimad saateajad, pole kombeks erinevatel meeskondadel paralleelsetest projektidest lobiseda. Ülemustel-omanikel tulevikukavadest samuti mitte. Sellest hoolimata loodab neiu häid üllatusi, sest tema meelest pole “ruudulised” sugugi nii jäigad-ülbed-masinlikud, nagu kõrvalseisjatele nende suhtlemisstiili põhjal tunduda võib.

Indigo ootel
Häid üllatusi mõtleb Hille ise välja oma Tusklikule, kes ei talu rutiini ega päevast päeva samu ülesandeid – nagu tema sõbrantski! – vaid ootab huvitavaid mänge, vallatlemist ja uudsust. Hille leiab, et nii poni ootused kui tema pidev mõtlemine hobuse ihulise ja hingelise rahulolu peale ei erine emadusest vähimalgi määral.
“Eks ma oleksin võinud juba plikana aimata, millega see lõpeb, et ma igal laupäeva varahommikul Saaremaal bussi peale läksin ja kõik nädalavahetused legendaarse Muhu-Martin juures veetsin,” muigab linalakk. “Kui mul peaksid lapsed sündima, küllap ilmutaksin nende suhtes samalaadset jormi hoolivust nagu minu vastu – kui Martin märkas, et olen paksus pakases ratsanike ees tema ree peal sõites üdini läbi külmunud, käratas ta mu ree pealt hange ja lasi paksus lumes galopeeriva hobuse järel vere käima sumbata.”
Hille kurdab, et tal pole oma hobuarmastust ega ratsutamisrõõmu Tallinnas kellegagi peale teiste Tondi-tüdrukute jagada, sest sõbrad-kolleegid pelgavad-põlgavad suuri loomi ja hobuste “haisu” ning Hillel on kohati hirm, et äkki on temagi nii hullult üle tsiviliseerunud, et ei oska rase olla ega sünnitada, nagu näiteks need tuttavad, kelle titeootustega kaasneb alaline kaeblemine ning kes lasevad valukartuses põhjendamatult keisrilõikeid teha ja lapse käratult endast välja võtta…
“Kui ma neist asjust Tusklikuga räägin, siis ma siiski usun, et tänu temale pole minu jaoks loomulikud asjad nii keerulikuks, a priori jamasid eeldavaks nihestunud,” usub Hille. “Oleme siin kahekesi plaani pidanud, et mis oleks, kui me kaks mära võtaks kahekesi korraga selle varsavärgi ette. Sel ajal, kui tema on tiine, peaks nagunii ratsutamisega pausi pidama – selles, et tema on emarõõmud ära teeninud, olen ma aga samas veendunum kui oma kõlblikkuses emaduseks.”
Hille pelgab, et tema laps(ed) ei sünni äkki nii erakordselt täiuslikud ja kihvtid nagu venna Hannese omad. Hille teab ja tunnustab teooriat, et Maale sünnib praegu arvukalt uue ajastu inimesi, senistest võrreldamatult küpsemaid-targemaid indigo-inimesi, kes on juba tulles meist määratult targemad ning eeldavad käske täites asjalikke põhjendusi ega lase oma loovust autoritaarsete keeldudega piirata.
“Suur tõenäosus mõne, minust mitu pead ülema-küpsema indigo emmeks saada on kangesti ahvatlev. Samas jälgin ma tuttavaid paare samasuguse hobusehullu pilguga nagu raamatus “Tuulest viidud” üks emand, kes vaatles inimesi hobusekasvataja silmaga – millised ristamised annavad elujõulisi järglasi, pärandavad häid ihulisi-hingelisi omadusi, tagavad soovitud tõulisuse… Ma suhtun iseendasse samasuguse kriitilise ristaja-kaalutlusega,” kinnitab sitkelt kleenuke naisetükk. “Just praegu olen elus esimest korda kohanud täkku… ee… meest siiski… heh!… kellega tahaksin oma igatsetud indigo hakkama panna. Jah, selle mehega tahaksin ma inimsugu jätkata, ootel indigole tulekuks keha sigitada. Ja seda otse loomulikult Tuskliku varsapausiga sobitada.”


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat