Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hobuse kalender ? kaks kütkestavat sõna


Kui oma Liu talule lähimas, Audruranna postkontorisse müügile ilmunud tuleva aasta kalendrikülluse seas “Hobuse kalendrit” kohtasin, haarasin tema järele sestap, et kütkestavad olid mõlemad sõnad. Ja sedasi lahku kirjutatutena, justkui tegemist oleks härra hobuse jaoks koostatud kalendriga, mõjusid armsalt naljakalt ka.
Kalender iseenesest on nähtus, mis häälestab meie päevi vähemalt sama väekalt kui riietus või meikap. Jääb nii kodus kui kontoris nii hommikukohvi kui õhtust teed valmistades iseenesest silme ette ning tõmbab ruumi kujunduselemendina tähelepanu nii juhuslikult kui ka sealt meelega kuupäevade vaatamise puhul.
Sestap pole sugugi tähtsusetu, milliseid meeleolusid ja assotsiatsioone pakkumiste paljususe seast endale terveks aastaks saatjaks ja tujukujundajaks valitud kalender tekitab. Päris kindel, et ma ei taha olla ühes ruumis kalendriga, mille valmimise värvikat sündmustikku läinudpühapäevane Kanal2 “Hommikukohvik” näitas. Kui palju roppu sõimu Anu Saagimi ja stilisti vahelisest pildistamise eelsest stiili-dispuudist ka välja ei monteeritud – igal juhul ei taha tervet kuud veeta vulgaar-skandalistiga, kelle retooriline karje “mille poolest mingi Kadi Toom minust parem on?” kujundaks kolmekümne päeva häälestuse. Aitäh, tean selle kontrastitagi – ja mäletan iga päev -, kui armas ja arukas inimene Kadi on.
Hobused ja koerad – need on kindel seltskond, keda oma igasse päeva nii ilmsi kui pildil lasta. Ehkki hobuinimeste Ago Ruusi ja Raigo Kollomi koostatud “Hobuse kalendris” (heh! no on tõesti naljakas lahkukirjutis!) sisaldub paralleele ja sealsetest tekstidest edasi arenevaid mõtteid, mis meenutavad samuti hoburahva vahelisi intriige – ent need on üldjuhul siiski edasiviivad ja ülesehitavad, mitte isekad ega laamendavad.
Aastat alustab Eesti oma aborigeenset tõugu hobune, fotoaparaadi ja filmikaameraga hobuarmastaja Ago Ruusi lemmik. Tutvustustekstis sisaldub kokkuvõtlikult sama, mis loomakasvatusteadlaste Heldur Petersoni ja Olev Saveli uurimustes: nii vähenõudlik, et ei vaja lisasööta, vastupidav, universaalne ja heasüdamlik. Teinud just Kodutohtrile portreelugusid teadjanaistest Lille Lindmäest ja Mall Värvast ning lugenud nende suurteoseid “Iidse teadmisega õnnistatud” ja “Teejuht ravimtaimede juurde”, mõtlesin ka seoses meie oma ja armsa hobutõuga mõneti apokalüptilisi mõtteid. Kui lähiajal tühjakstarbitud ja katkisõditud Maa energiavarud otsa saavad ja need, kel kataklüsmide aegu ellu õnnestub jääda, pöörduvad edasi-tagasi looduslike jõuallikate juurde, saab Eesti tõugu hobusest ilmselt veel enesestmõistetavam ja universaalsem koduloom kui tänane auto. Selle eel-tõestuseks on kasvõi Eetriüksuse Ruut produtsendi Hille Hanso – toodab meelelahutussarju “Teletaip” ja “Baar” ning on ETV ja Vikerraadio Inglise korrespondent Hannese õde – tohutust töökoormusest hoolimata on tal vanematekodus Saaremaal just üks eestlane, keda ta nimetab lühidalt Minu Poni ja kiidab lisaks muudele soodsatele näitajatele ka “heaks põrkajaks” ehk siis märkimisväärse hüppevõimega väiksekeseks.
Veebruarikuud saatev trakeen on nimetatud poliitiliseks hobuseks – sellepärast, et ta omal ajal sõjasaagina Saksamaalt tükkis Ida-Preisimaaga venelaste Kalingradi oblastiks virutati ning Trakehenist Jasnaja Poljana väänati. Praeguseni vene levinuima sporthobuse imposantseim Eesti esindaja on poliitiline ses mõttes, et tema omanik on Eesti pühendunuim hobuasjanduse metseen ja edendaja. Kes siis 70 varsa isa Palladiumit ja tema kommionust peremeest Oliver Kruudat või siis vähemalt “Kalevi” komme ei teaks! Kusjuures seesama Ago Ruus teeb just Palladiumist portreefilmi.
Inglise täisvereline on märtsikuu leheküljel pärjatud aunimetusega “geniaalne” ning omadest kogemustest pean sellele hirnudes takka kiitma. Nii, nagu kõik ülivähesed Eestis leiduvad inglased on pärit Venemaalt, pärines sealt ka vana hea Zapis. Ainus hops, kes – rahu tema kallile põrmule! – oskas lisaks ratsaniku oskustele ja soovidele arvestada ka tema kabariitidega. Ei enne ega pärast ole ma näinud hobulooma, kes puude tüvede kõrvalt ja okste alt läbi minnes mõõdab nii hoolivalt välja, et ta oma seljas olija põlvi ja silmnägu kahetsusväärselt ära ei mõlgiks. Aga kellel meist oleks inglasele võrdselt ette näidata 30 ristamistepuhast sugupõlve tõulisust?
Islandi hobune ehk aprillikuu puhul siiski nalja tegemata ellujääjaks nimetatu meenutab mulle kõigepalt Jaanus Miku islandlast, kes talle sealviibides kingiti ja kes seal elabki – kuna on sedavõrd seltskondlik ja karjatruu elukas, et annaks muidu kogu oma vähenõudlikkuse juures kurvastusest otsad. Fanaatiline loomakaitsja võib kurvastusest otsad anda lugedes, et 100 värvivarjundiga väikehopside varssadest antakse igal sügisel suurem osa lihatööstusse. Kummaline, et neil seal võib – meil näiteks lubatakse lihakateks ronditud hobunaid (ametlikult) vaid koeratoidusse mikseerida.
Hilinenud kohanejaks nimetatud tori hobune paneb paraku terve maikuu jooksul nördinult võeh! ütlema. Tean oma arvukate hops-tuttavate seas vaid paari üksikut säärast hullu jämedat torikat nagu Agol on õnnestunud pildile saada. Krahv Bergi toodud Hetmani järeltulijatest kujunes pigem talupoegade kui mõisnike lemmik, kellest Mihkel Ilmjärv postjee-bretooniga ristates raskeid veokaid ühes suunas ning muud hobusekasvatajad hannoveride-trakeenide-verelistega ristates kergeid sport-torikaid teises suunas on aretanud. Sel kevadel otsustas Eesti Hobusekasvatajate Selts tori hobuse ametlikult kaheks jagada - universaalne ja sporthobune – kusjuures tõuraamatusse kantakse tema alaliik alles kaheaastasena jõudluskontrolli läbinult. See ei meeldi kahtlemata raskete torikate fanaatikule Ute Wohlrabile (portreesaade “Hobustega laulatatud” temast on ETV sarjas “Eesti lood” eetris sel reedel ja pühapäeval) – kes tahab torikat määratleda väljasuremisohus tõuna. Ei meeldi ka sporthobuste kasvatajate ühendusele, kes haistab ohtlikku konkurentsi.
Eesti sporthobune ehk eurohobune ongi kalendri juunikuus end ilmutav nähtus, keda on äärmiselt mitmekesiseks ja mitmes suunas võimekaks aretatud tori hobustest või pooleverelistest suisa võimatu eristada. Kõikjal Euroopa riikide ühesugustes tallides ühesugusteks aretatud omadustega sportlasi hakati Eestis vastavasse tõuraamatusse kandma kolm aastat tagasi ning tegelikke eurotulemusi hakkavad nad seega ilmutama alles vähemalt viie aasta pärast. Pildil nähtav Fort teeb tuju jaani-heaks ikkagi – tema ema Bonaparte on vene trakeen Pamiiri tütar, isa aga Leedu holsteini ja trakeeni ristand Favoritas, kes on Gunnar Klettenbergi all võisteldes Eestis legendaarseks saanud iga takistuse järel sirgeid tagajalgu üles visates ja häälekalt peeretades.
Juulikuud ilustav antikvaarne Ahhal-tekiin, araablase ja inglase pirts ja kaunis järeltulija, tuletab eestlastele ilmselt meelde pigem “Rummu Jüri” lugu kui turkmeeni gaseljaid röövlihobuseid. Mäletate ju küll lugu sellest, kuidas parun saatis Jüri laadale ahhal-tekiini ostma, sest nende sabajõhvidest saab parimaid viiulipoognaid, aga armunud röövel ostis hoopis südamedaamile jõulise musta ratsahobuse.
Kaugelt mitte nii jõulise kui augustikuine Eesti raskeveo hobune, külmavereline hääbuja. Üks mu hobusekasvatajast sõbratar ostis kord sellise, ardennist kokku pusitud kullakarvalise, linalaka ja hunnitu valge sabaga ruuna. Too “külmavereline” oli nii ülbeks koheldud, et endine pererahvas julges teda vaid eemalt ja redeli vahelt harjata ning valjaid kippus ta hoopis ebakindlale ratsutama kippujale pähe tõmbama. Tõsise ja asjaliku kohtlemise järel sai Villust nii mõnus sell, et ta osteti Soome matkahobuseks üsna uskumatu hinnaga. See ohustatuim tõug annab kõigest kümmekond vart aastas ning kalender soovitab teda vaese mehe ja pensionäri hobuseks. Ühel meie pensiokast naabril käibki vankri ja ree ees üüratute kapjadega Tekla, kelle mõõtmatult laia selja keskel, kus teistel hobunatel on selgroog, on nii sügav lohk, et pärast vihma tuleb sealt loik välja loopida, muidu hakkavad varsakabjad seljakraavis kasvama!
Araabia hobust, keda septembrikuus legendaarseks nimetatakse eelistavad Anne ja Heigo Rohtla kestvusratsutamiseks parima tõuna oma spordialaga tegelemiseks. Rohtlad tõid oma araablastega tänavu Soomest endurance-ratsutamises esimese ja teise koha ning on praeguseks umbes 30 inimest selle, 30-180 kilomeetrit pikkade distantsidega kestvusala juurde meelitanud. Muhameedlaste poolt ebajumalustatud õrnahingelised, spetsiifiliselt havininalised araabud, keda Koraan keelas väljagi viia, on praegu USA väheseid aristokraatlikke nähtusi. Pooled maailma araablastest elavad seal, kus paradoksaalselt on iga kolmas inimene ülekaaluline ja ähvardab seega nii sihvaka ja elegantse ratsu lihtsalt maasse kinni istuda.
Shetlandi poni – väike kehalt, suur hingelt – teeb oktoobrisaatjana nii nalja kui kurbtust. Ühest küljest meenub hobusekasvataja Sven Shoisi poja Steni nägu igas trennis, mil ta seesuguse tegelase selga aeti ning sada imet, mida ka Timmo tallide ponid algajate ratsanikega sooritavad. Teisalt aga väike vapper Smurf, kes Ande Arula Soomaal tegutsevas ratsukarjas seni ülbas ja ennast kikivarvukil kehtestas, kuni üsa pire tori mära ta lihtsalt nagu tüütu parmu maha lõi. Viikingite lageraie lahke abiga pea välja suretatud minihobu, kes peab vastu ka kanarbiku- ja adrudieedi, on nii Veskimetsa kui Heimtali tallide juures tööl muruniidukina, kellega õmblusmasinaliku tippimise tõttu eriti keegi ratsutada ei ihka, ent kelle liigutavad koostisosad on lakk, saba, hing… ja söögiisu.
Universaaliks nimetatud novembri-hannover on saksa hobuse sünonüüm ning on aretuse käigus läbi teinud vähemalt sama drastilised ja mitmesuunalised muutused nagu tori hobune. Tema ajaloolised teened on tehtud nii talupoja vankri ees, härraste spordis kui ka ülikute tõllahobustena ning temasse on pakitud kogu Lääne-Euroopa tsiviliseeritus.
Pean tunnistama, et anglo-tereki ristandit nägin “Hobuse kalendris” (ei noh, on ikka tõesti naljakas pealkiri!) esimest korda. Olevat Ukraina streletsidest järele jäänud kahe täku ja nelja mära baasil taastatud ning kõik isendid – või isiksused, nagu hobuinimesed suhtuda-pöörduda eelistavad) on omavahel täiesti sarnaselt helehõbehallid. Pafos II vaatab tuleva aasta advendiajal oma boksis kõhutades fotolt vastu nii meditatiivsel ja sisendaval pilgul, et tema kaerasõlmes tundub olevat hoida ja valvata vähemalt Tema Ise. Eks me hobuse ja tema kalendriga koos veedetud aasta pärast näe!


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat