Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Palladium Cupi finaal teatas, et Deutchland on über alles


Lubatagu siinkohal rindereporter Mart Kivastiku asjatundlikele ülevaadetele lisada ka minu muljed. Eks nad lapsikud ole, sest võistlustele ma just väga tihti publikuks ei satu: usutavasti on paljudel selline tunne, et just siis, kui võistlustel oma lemmikute etteastet pealt vaadata ja kaasa elada, läheb neil kõik nihu puha. See käib nii tele- ja raadioülekannete kohta kui otse sündmuste epitsentris olemise pihta. International Horse Show’l 9. oktoobri pärastlõunal peetud Palladium Cupi finaali vaadates kartsin juba Starting orderilt eestlasi kokku lugedes, et kirgliku kodupubliku pinev pilk tekitab jama, kui võistlevad Rein Pill, Tarmo Kutsar, Hanno Ellermann, Ivo Ots, Urmas Raag, Konstantin Prohhorov, Gunnar Klettenberg, Heiki Vatsel ja Rein Pill. Ning suurem või väiksem sodi kõigil neil varem või hiljem tekkiski.

Ent läbi Tallinna Saku suurhalli poole sõites tekkis enne ka ühtaegu nii kaastunne kui heameel tallinlaste pärast. Kaastunne sellepärast, et inimene hakkab enesestmõistetavaks ja ainumõeldavaks pidama elukeskkonda, kus ta elab ning kuis ma ka ei püüdnud end veenda, et pealinnas on ikka kah võimalik täiesti talutavalt nädalavahetust veeta… No ei. Sihitute laste tänavail paterdamist ega perekondade kogunemist hüpersupermarketitesse patseerima ei tasakaalustanud ka teadmine, et just Tallinnas toimub enim kontserte ja etendusi. Ikkagi tundub inimlikum see väikelinna või küla variant, et koolivabadel päevadel saab lapsed iga vähegi ilma moodi ilmaga uksest õue lükata – ja las kasvavad! Eelmisel nädalavahetusel lisas Tallinnale inimlikkuse mõõdet just see, et kõik võimalikud reklaamipinnad hüüdsid rahvast hobuseid vaatama ja tõotasid pääsemist ostu-orgastilistest megapoodidest, kus emad-isad kompenseerivad nädalasisest aega laste ja üksteise jaoks ning ostavad süü- ja tühjatunde katteks asju,  mida nad õigupoolest endale lubada ei võiks ning mida tegelikult nii väga vaja ei olekski… Hea vähemalt, et sellised igipõlised Tallinna tunnused nagu hipodroom ja loomaaed seisavad ikka kindlalt omal kohal, kui kaubanduskloaagid sama kiiresti kaovad kui tekivad.

Üks, mis jääb, on rahva-skulptor Tauno Kangro oskus oma laiatarbe talenti kaubastada seal, kus rahvast on – ning mängida seejuures antud juhul näiteks hobuhullude emotsioonidel. Kuidas sa jätad seisatamata, jälgimata ja hinda küsimata, kui loendamatute ratsatarvete müügilettide keskel, otse peaukse ees voolib kuulus kujur järjekordset hobust, annab lapsukestele plastiliini ja savi näppida ning näitab uhkusega, et see pronksi valatud hobutegelane on Palladium ise ning see on legendaarne Favoritas, kes teatavasti iga hüppe järel tagant üles lüüa tavatseb. Õigupoolest küll on Favoritase tagajalad seejuures otseti sirgu, Kangro voolitul tavahobuse kombel krussis. Peaauhinnaks kõlbas ikka.

“Kus on peeretus, mis hobustel reeglina sellise tagant üles vihtumise juurde käib?” nõudsin käsitöömeistrilt, kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust suursündmuste juures figureerida ja ennast koos oma poleemiliste taiestega eksponeerida.

“Kes hobuste sellest kombest teab, kujutlegu pussulaskmine ise juurde. Kes ei tea, piirdugu puhta kunstiga!” soovitas nahkhame-mees.

Ratsaspordiliidu aupresident Ivari Padar kõneles ligi astudes ja uhkesti kõhtu kummitades, et tema, mees, sai tänu-lõikuspüha eel kenasti maha võetud nii astelpaju marjad oma istanduses kui ka kaks partsi. Ajades taga esimest pirakat partsi-nimelist koduparti, mõistis mitmekülgne talumees, miks vene filmides sinelite ja puhvaikadega varustatult pardijahti peetakse: “No ei saa ja ei saagi saama! Esimest ajasin nii kaua taga, et kõht läks juba eluohtlikult tühjaks. Teise võttis sulase poeg jahipüssiga maha. Ma ise ei saand partsi pihta põrutada – mõni ajakirjanikker oleks äkki põõsas passind ja pärast oleks mul priske lõunasööma pärast pahandust kui palju.”

Õigupoolest on lausa uskumatu, kui erinev koht võib üks ja sama Saku suurhall olla – Deep Purple’I kontserdil ühtmoodi, raamatumessil teistmoodi, muusikali “Chicago” etenduse puhul kolmandat moodi ning hobuvaatemängu ajaks liivaseks tehtuna hoopis neljas seesama-hoone.

Kui Rein Pill Palladium Cupi finaalis esimesena starti läks, oli mul isiklikult hoobilt aimdust kui palju, mida tähendab võistlevate sõprade-tuttavate vaatamine: oma poja judo-võistluste jälgimisest olen ammu loobunud, sest kellel on vaja seda infarkti saavat või tatamile lapsele appi tormavat emmet, eks ole. Ühesõnaga hingamine peetub, selg kangestub ja peopesad lähevad niiskeks. Seda enam, et nad ajasid Ritualiga ühe tõkke maha kah.

Taanlase Lonbergi hops Blue Chip püüdis Favoritast teha ja oma valget ümarikku ahtrit üles pilduda. Thomas Kleisi kohta kirjutasin esimese ringi järel, et ta on äärmiselt elegantne ja mehelik ratsanik. Asjatundjad aimasid tema ja Olli-Popi koostööd jälgides ilmselt midagi muud ja olulisemat… Vahepealsete võistlejate, kes kõik usinasti mööblit maha ajasid, järel lubatud Tarmo Kutsar ei esinenud, sest tema Prohvet oli eelmises voorus välja tõrkunud. Kuus järgmist tegijat mõjusid emotsionaalselt hästi sestap, et sõitsid oma isiklike hobustega ning minu jaoks näiteks on see lapsikult armas. Poolakas Kubiak läks oma jässaka  belglase Turbud Tempoga mõneti tülli ning sestap polnud olümpial osalemisest tulu. Soomlane Ehrnrooth loobus pärast paari jampsi shikilt. Prohhorovi all olnud Opella – noor Palladium – oli 57 võistlevast hopsist mu meelest üks ilusamaid. Urmas Raagil läks hästi, et ta Topaasiga pärast üht okserit kobarasse ei lennanud – hästi ligi oli see laks.

Arto Vahtera ohverdas ennast äärmuslikemalt, et kinnitada seda, mida tõestas enamus hobuseid: Merko-ehituse rohe-valge tõke oli kolmele veerandile hobustest nähtamatu. Samades värvides tõkkega, mille ülemine latt oli triibuline, problasid ei tekkinud – just üks, valge ülemise latiga ehitis osutus ilmselt ka  koosmõjus taustaga ning selle kõrval seisnud auhinna-Peugeot’ga nähtamatuks ning õige ruttu hakkas aplausi pälvima iga ratsanik, kes oma hobutüki sellest müsteeriumist puhtalt üle viis.

Taanlanna Camilla Enemark demonstreeris La Care’ga võistluste ainsat efektset levaadi, mille hobune sooritas pärast tõrkumist. Andre Plath, Hanno Ellermann ja Guntars Silinsh jõudsid järjestikku ümberhüpetele, enne kui ka teise naisvõistleja Noora Pentti all tõrkuma hakati. Kui Ljubov Kochetova ja Vladimir Beletsky olid ümberhüpetele tõusnud, ilmus platsile Ivo Ots pahas tujus Bristoliga. Ago Ruusi filmimeeste kõrval lisaks Palladiumi portreteerimisele ka teiste eestlaste esinemisi filminud Sven Shois kinnitas, et Bristol oli veel isegi talutavas muudis, nähtud ka hullemat.

Kui poolakas Ludwiczak pakkis oma holsteiniga okseri hulluks pilpahunnikuks, kostis üle Saku suurhalli empaatiline ehmatus-oiiiiih! Ning sellest, et Palladiumit Ennast tervitati maruliselt, kui ta Gunnar Klettenbergi platsile tõi – või oli see vastupidi? – polnud palju kasu, kui superstaarist trakeen lisas piredale tõrkele ühe mahaajamise, ühe tagant üleslöömise ning katkestas. Või katkestas Klettenberg – kuidapidi just võtta.

Zigmantas Sharka, kellesse Eesti hoburahvas ütlemata soojalt ja südamlikult suhtub – ilmselt mitte ainult sellepärast, et sõidab ühega Family Kruuda hopsidest – sai aja lõhki sõitmise eest ühe karistuspunkti, Thomas von Rettig pääses ümberhüpetele, Girts Vricis kui noorhobuste sõidu võitja mitte. Pernille Kruse Madsen jõudis küll ümberhüpetele, ent miskipärast loobus. Urmas Raag Loverboyga aga loobus neljast tõkkest – need sadasid nimelt maha. Heiki Vatseli ja Epicurose koostöös õnnestus lahti saada võistluste nimitõkkest ning Ecuador Rein Pilliga otsustas seda va kaelamurdvat Merco rohelisetriibulist targu tõrkuda. Aprikossa õnnistas väljaku Hanno Ellermanni tahtest sõltumatult selge sitaga sisse, Dainis Ozols harrastas miskipärast kõhuli kaela peal ratsutamist ning ütlemata soome-tuliselt alustanud Sanna Salonen jäi viimast kombinatsiooni läbides hobusest sedavõrd maha, et oli Kansasel lõpuks suisa selili seljas. Matthias Granzow lohutas end pärast seda, kui Antik jälle va Merko-rohelise lammutamisega hakkama sai, humoorika minema-tagurdamisega, Vladimir Beletskiy demonstreeris vahelduseks Fenestra-tõkke topelt-tõrkumisega, Benas Gutkauskas tegi alates okseri lahti pakkimisest tõsist lageraiet ning tõeliselt kahju oli sellest, et Gunnar Klettenberg läks Novestaga ütlemata kaunilt ja puhtalt sõites ühe sekundiga lõhki.

Ümberhüpete tulemusel võttis mees, keda alguses lihtsalt väga elegantseks ja mehelikuks ratsanikuks hindasin, kaska peast ning paljastas Saksa hümni auks hõbehalli pea. Teiseks jäänud soomehobu korraldas seepeale ratsaniku asemel tõelise stseeni, mürgeldas ja keksles nagu petetud pruut ning püüdis auringi ajal võitjast mööda galopeerida või vähemalt teda tagumikust hammustada. Kas on hobused inimlikud või inimesed hobujad?


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat