Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Reiu talli reanimeerijad Anne Lahesoo ja Annika Mätas on tagasi Jõulumäel


Mulle kui pidevale Tartu-Pärnu vahet vuhkijale on ütlemata tähtis, mis vaatepilt avaneb tee äärde jäävate tallide juures. Aastal 2000 oli ütlemata suur rõõm märgata, et omadega hävinud eelmisest omanikust tühjaks jäänud Reiu talli olid selle santi renomeed trotsides asunud uued peremehed – õigemini küll –naised Anne Lahesoo ja tema tütar Annika Mätas, toetajaks noorsand Tarmo Mätas.

Mis seal salata, pidades oma, tollal Raekülas asunud maja aias ja hoovis vaheldumisi Heli Variku ja Ande Arula hobuseid olime hobuhullu treeneri-ratsastaja Tiina Hlevnjukiga ise kah aru pidanud, mis oleks, kui va Reiu värgi laenu peale ära ostaks. Meid takistas kaks pisiasja. Mind see, et mul oli juba üsna rammus pangalaen kaelas. Tiinat see, et talli juures polnud peaaegu üldse maad ning ehkki sõitmas sai käia männimetsa all mere ääres, polnud loomi ühelgi aastaajal võimalik välja rohelise peale lasta.
Annet ja Annikat, kes pidasid enne talli Anne isiklikus kodus Võiste all Metsaküla lähistel imelise männimetsa sees, Jõulumäe tervisekeskuse taga, see ei häirinud. Mis siis, et Anne kui teenekas hobusekasvataja pole loomult idealist ega naivist.
Anne rääkis mulle siis, neli aastat tagasi, et läks omal ajal Olustvere sovhoostehnikumi õppima põllumaa viljelust, ent südame sunnil sai temast zootehnik: “Kui hakkasime aimama, et koos nõukogude okupatsiooni otsaga tuleb ka kolhooside lõpp, otsustasin endale oma hobused osta. Tahtsin kolhoosist osta kolm tulemuslikumat ratsut, kes tegid paljudel võistlustel platsi puhtaks. Paraku arvati juba 1989. aastal laulva revolutsiooni kõrvale vürtsiks, et teisel eestlasel ei tohi liiga hästi minna. Juba siis oletati, et need, kes hobuseid kasvatavad, saavad ratsa rikkaks.”
Talli parimad hobused müüdi mingile venelasele, kes pidas neid esmalt laudanurgas ketis ja müüs seejärel edasi. Anne sai endale pooleaastase varrekese Fortuuna, kes sõitis hiljem edukalt Tarmo Kutsariga – ja veel paar hobust. Fortuunast on Anne saanud endale mitu järeltulijat, kes – etteruttavalt öeldes – elavad jälle Jõulumäel ja üldse mitte enam Reiu tallis.
Paaritamiste-vahetamiste tulemusel oli Annel Pärnus Riia maantee ääres seitseteist hobust – kodutallis on praegu viisteist täis boksi, sest vähem polegi neid mõtet pidada, et heinategu-kaerakasvatus ökonoomne oleks.

“Noorte suksude pealekasv on mul alati pidev olnud. Tänavu paar, järgmisel aastal tulemas jälle paar varssa,” rõõmustab Anne. “Loomulikult loodan neid eest ära ka müüa ja tean väga hästi, et ostja tuleb sinna, kus on mitme ratsu vahel valida. Kui ei saa hobuseid müüa, pole endal midagi süüa. Peale selle eeldab hobuste õpetamine ja treeningtundide andmine, et platsil oleks kogu aeg küllaldaselt ratsutajaid ning mitmel tasemel hobuseid nii sportlastele, algajatele kui pühapäevasõitjatele.”

Reiu tallis veel üsna õnnelikuna kiitis Anne, et linnast kaugemal asudes jääks külastajatest puudu, tuleb keskuste lähedusse hoida, kui ei taha rahalist enesetappu sooritada.
Ehkki proua Lahesoo mõlemad tütred nägid sünnist saadik kõrvalt kogu vett ja vilet, mida ema hobustega sahmimise pärast sai ja saab, on mõlemad hobufanaatikuks kasvanud. Annika on ema kompanjon ja noorem tütar on ka Ameerikas elades muu hulgas hobuasja ajanud.

Põhjuse, miks kõik kuus hobuseomanikku, kes Reius bokse rentisid, olid naised – nagu ka trennis käijad, sõnastas Anne väimees tarmo nii: “Hobune eeldab emotsionaalset suhtlemist. Tõsi küll, et tippsportlased on mehed – aga ilmselt on mehed asjasse niivõrd pühendunud, et upuvad sellesse nõnda sügavalt, et ei paista enam väljagi.”

Tänaseks põllumajandusfirmale Weiss – mille üks omanik on Tarmo – kuuluval ja ilmselt lõplikult hobutühjaks jäänud tallil on ammu olnud kahtlane renomee ja segane elulugu. Annest-Annikast oli paras julgustükk ta endale kaela võtta. Ausalt öeldes. Riigikorra vahetumise ajal ei jäänud tall tühjaks, vaid läks kohe pärast seal peetud lehmade ära söömist hobuste alla.
Naisele, kes talli tookord ostis – olgu ta nimi, millega seondub loendamatuid kole-legende, üks hullem kui teine, mis ta on – heideti ette, et ta sebis endale kogu Eesti hobusekasvatuseks mõeldud tagastamatu laenu.

“Siis oli miljon tohutu suur raha. Selle eest oleks võinud uue talli ehitada,” meenutavad Jõulumäelased. “Reius oli isegi ümberehituse peale nii vähe pappi kulutatud, et iga hobune võis tagumikuga seina eest ära vajutada. Ma ei taha selle osava naise kohta tagantjärele midagi halba öelda, miljoni-saaja talli ja äri hävimise põhjuseks pean sihipäratust ja ülearust emotsionaalsust. Tal õnnestus tekitada paras posu kuulujutte, mille kummutamine oli meie ülesanne.”

Mis puutub Annikasse, siis tema lapsepõlve on hobused kuulunud sellest saadik, kui ta ennast mäletab. Ja ema mäletab: “Annika tahtis minna õmblusklassi, aga praeguse Koidula gümnaasiumi õpetajad ütlesid, et see olla tuhkatriinude ala neile, kelle mõistus enamat ei võta. Ometi on meie naistel käsitöö alati veres olnud. Aga Annika küüditati ikkagi vene keele eriklassi.”

Aastal 2000, mil Anne õmbles otse talli puhkeruumis vana hea vändaga Singeriga sametkatteid kalessile, millega ta läks Pärnu suve avamisele kalessiga sõidutama tollaseid linnapeasid Jüri Mõisa ja Andres Soonistet. Ta oli suve avamise paraadi põhiatraktsioon, kes meenutab: “Endla teatri kostüümilaost pakiti mulle kõigepealt kaasa näitleja Ahti Puuderselli kostüüm, millega ta pidi rongkäiku juhtima. Olin juba majast väljas, kui tormati mind püüdma. Enn Keerd, kes selle ürituse lavastas, irvitas, kui kujutles, mis juhtunuks Puuderselli saabumisel kostüümi järele: kuidas sa lased rongkäigu juhi alasti astuma?”

Tegelikult läks suve avamine suurepäraselt. Tillukest kasvu Anne istus vaikselt ja väärikalt kutsaripukis, kui Mõis ja Sooniste arglikult kalessi ukerdasid. Koolivendadest meerid arutasid isekeskis üsna hädiselt, ega midagi hullu ikka vist juhtuda ei saa.
“Mina olin väga rahul – iga talli edu oleneb ju sellest, kas ja kui palju noori trennis käib. Linnapeade sõidutamine tõmbas nii palju tähelepanu, et uudishimu tõi tõesti uusi ratsutajaid. Eks see ole muidugi teada, et kus on hobused, sinna kolivad kõik ümbruskonna lapsed,” muigab Anne. “Küllalt on nähtud morne vanemaid, kes leiavad, et lapsed veedavad hobuste juures liiga palju aega ja ei jõua piisavalt palju õppida, et loodetud eduinimeseks saada.”
Reiu tallist aga loodetud ratsabaasi siiski ei saanud. Esiteks sellepärast, et aina jõukamad pärnakad asusid usinasti täis ehitama mereäärset männimetsa alust ning ajasid ratsarajad oma majade ja kraavidega kenasti kotti. Teiseks sestap, et Reiu maadel platseerunud n liidu sõjavägi oli mulla nii põhjalikult ja sügavalt saastanud, et sealt tehtud hein võttis hobused tagajalgadest maha. Selge, et omanikud viisid seepeale oma hobud mujale. Kolmandaks ei jaksatud talli eest maksmisele lisaks maneezhi ehitamist pappida. See tegi talved mõistagi nutuseks. Tõsi küll – maneezh üksi ei päästa. Are lähistel Tolle tallis oli seni Pärnumaa ainus maneezh küll, aga tall on tänaseks sisuliselt suletud. Paar hobust igavlevat seal veel, nagu Anne teab. Aga see-eest sai valmis Audru-taguse Sassi-talli maneezh – mille puhul perenaine Mallele palju õnne. Neljandaks oli kodust Jõulumäelt Reidu sõitmine kulukam kui trenniskäijad-matkajad tagasi tõid. Viiendaks neid trennilisi ja turiste ei tunginudki sugugi rohkem peale kui Metsaküla maadele. Kuues põhjus on aga üleni rõõmustav – Annika sai kolmanda lapse ning tänaseks on Iti juba poolteisene ja tema õde-vend käivad mõlemad vanaema juures ratsutamistrennis. Tänu sellele on tallilaste registris ikka üks poiss kah.

“Koostööle Jõulumäe tervisekeskusega ma väga palju ei looda. Nende väravas on küll väike pruun silt, et 600 meetrit edasi saab ratsutada, aga kõigil, kes sinna tulevad, on juba oma spordiala välja valitud. Põhiline lootus on ikka nende tosina lapse peal, kes sõidavad pärast kooli siia bussiga ja õhtul tulevad vanemad järele. Uueks hooajaks annab mulle lootust ka see, et siin on hakanud käima näiteks Paikuse inimesed, kellel poleks kaugel ka Torisse sõita. Aga Toris pole maastikku, kus sõita – meil siin on lausa muinasjutulised matkarajad.”

Muinasjutu moodi kõlab ka see, et tänavuse märja ikalduse aasta kiuste õnnestus Annel nii palju heina teha, et tal jätkub seda ka müügiks. Minge ja ostke – ja vaadake, kui kõbus näeb välja oma kodus väikest, aga fanaatilist ratsabaasi pidav aastates naine, kes kinnitab, et hobusteta sureks tema lihtsalt ära. Kohe peab saama platsi peal seista ja kamandada, sööta kärutada ja pedantse sagedusega sitta visata. Omas elemendis! Samavõrd kui Reiu talli tulevikust näib olevat hobuelement aegade lõpuni lahkunud.

PS. Siinkohal lubatagu parandada üks näpukas, mis sattus minu kirjutisse Sõmerpalu mõisahärrast Lauri Aaspõllust: mõisa ei soetanud ta endale võlgu olijalt, see kuulus pankrotivarade hulka. Sorry! Ja ühtlasi lubatagu teada anda, et Lauri soovitab kõigile hobusekasvatajatele, kelle hoolealustel on terviseprobleeme või kes mingitel põhjustel pole saavutanud kogu oma perspektiivset kasvu ega jõudlust, sööta astelpaju lehti. Astelpaju õli ei tee kah kaugeltki paha – ei hobusele ega tema omanikule.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat