Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Veidra naljasoonega Eksitaja hoiab ja keelab


Igaüks meist on mõnd oma ülitähtsat asja ajama sõites ära eksinud. Ükskõik, kui tähelepanelik, ratsionaalne ja keskendunud persooniga on au – ikka juhtub sekka sedasi, et ei tunne tuttavat kohta ühtäkki ära või satutakse sootuks sohu. Automaatpiloot lihtsalt viib vajalikest teeotstest mööda nii, et kui soovitud kohta üldse pärale jõuad, siis oluliselt hiljem kui asjalikult kavandatud. Jumal naerab, kui inimene peab plaani. Eksitaja teab, miks ja kuidas ta inimest nihu juhib – kui uskuda haldjamütoloogiat.
Esimene drastiline kursilt kaldumine sai kogetud siis, kui sõitsime kolleeg Aivi Parijõe ja teatraal Sven Karjaga Rakvere teatrisse Mikk Mikiveri lavastatud “Othellot” vaatama. Pärast etendust oli vaja Aivi tema vanematekoju, Kunda-tagusesse Pariisi külla sõidutada. Tagasi Tartusse triivimise asemel tuututasime Sveniga võrdselt infantiilselt kuhugi Kadrina ja Palmse kanti, nii et jõudsime järjestikustelt ummikteedelt peaga linna tagasi… juba kell 7 hommikul.
Seepeale rääkis armas äi, kuis nad sõpradega aastate eest Tartust Pärnusse sõitsid. Uno Essenson oli roolis, Ülo Vooglaid ja Asser läksid kohe linnapiiris tuliselt vaidlema ning Uno kuulas pedaalepainates neid mõnuga kõrvalt. Kuni korraga kuulutas mõneti häbelikult: “Võru.”
Et ikka härraste, kes end isekeskis Vanadeks Paksudeks nimetavad, tasemel püsida, tegin mina järgmise hat-tricki: koledasti kiirustades ja Pärnust Tallinnasse kimades jõudsin… “Kus sa oled?” nõudis mees mobiilitsi, kui kokkulepit ajal laekunud polnud.
“Valgas.”
“Mis sa seal teed?”
“Ma ei tea.”
Mispeale oli ütlemata huvitav lugeda antroposoofia teadlase Argo Moori uurimust Eksitaja fenomenist rahva uskumustes ja kogemustes. Tollal mõistagi saadi mõistatuslike äraeksimistega toime jalgsi ja metsa või sohu, mitte linnadevahelises nõiaringis arutult ohtralt autokütust maha sõites. Koha-jamadele lisandus ka olnud aegadel kujuteldavate asjade nägemine. Toona tegid viirastused lihtsalt nõutuks ja abituks, nüüdsel rooli-inimeste epohhil on see lisaks ka ohtlik.
Seda juttu siin heietan keset sügavat ööd oma Liu ranna majakeses, ehkki kavatsesin juba mitu tundi tagasi Võrtsjärve ääres meie kaisus parkida. Lõpetasin kell 10 hommikul Paidest alanud intervjuudeseeria kell 8 õhtul Tallinnas ning pidin sõitma Kurtnasse selle päeva viimast tööd tegema, et siis Viljandi kaudu Randu jõuda. Absoluutselt arusaamatul kombel põrutasin Nõmmelt Rapla peale sihtimise asemel suunas, mis viis… Paldiskisse. Endal teedeatlas armsasti kõrvalistmel. Tagasi tormates ei suutnud ma esimesel katsel Keilast Sakku jõuda, vaid sumasin nõutult mööda Sauet. Sakust välja Kiisale ei pääsenud kahel kipakal katsel. Kiisalt jõudsin Kurtna asemel kõigepealt Rapla maakonda ja siis vastassuunas vihtudes Kajamaale, kus peetavaid galopivõistlusi ja vibulaskeradasid olen ammu näha tahtnud. Ainult et palun mitte kottpimedal paduvihmasel ööl! Paaritunnise hilinemisega olingi koolisõitja ja muidu hobukeskse noore daami Külli Arumäe kodus ning kui ta oli minuga – vaatamata äratusele kell 6 hommikul – paar tundi pingeliselt vestelnud ning võtsin kursi südaööl Võrtsjärvele, kinnitas ta lootusrikkalt, et Raplast ma mööda sõita ometi ei saa.
Tal oli õigus. Raplast tõesti mitte. Ent asjalik ja väga täpsesti organiseeritud meelelaadiga neiu ei arvestanud, et juba Eksitaja lummuses laperdades sõitsin õkvalt Raplast läbi, ei märganud Türi-Paide suunas vihjavat viita ega võtnud kuulda ka Vändra vihjet ning ei registreerinud õieti sedagi, et otse ja otse vajutades asfalt ühe korraga auklikuks kruusakaks rullis.
“Halinga,” lugesin mõne aja pärast valjusti ning teel Pärnu-Jaagupisse nägin nii neid kasse-kitsi, keda seal polnud kui ka neid, kes siiski olid. Kui olid. Vist. Mööda Pärnu maanteed Arele lähenedes otsustasin, et pööran Arest rakvere maanteele, sealt sihin Torisse ja edasi läbi Soomaa rahvuspargi, Kõpust Viljandi maanteele väljudes per Viljandi Randu. Mööda panin, mis muud. Pärnuni, oh hädakest, ei jõudnud samuti, sest harjumus viis mu Nurme bensuka juurest Sauga otseteed mööda Audrusse. Ja kui juba seal olin, pedaalisin edasi oma Liu koju. Jee, ei trehvanudki ei lIhulasse ega Tõstamaale, vaid majakesse, kus küll alles ülehomme olema pidin ja mida oli nüüd vaja kell 4 öösel kütma hakata – aga ikkagi kodus!
Vaheldumisi vandudes ja naerdes püstitasin kolm hüpoteesi. Üks: seletamatu eksitamisega tahetakse midagi olulist näidata, juhtida tähelepanu millelegi, millest vusserdamata mööda müttaksime. Kaks: meid on vaja peatada või teisale tõugata selleks, et kavandatud kohas õnnetust ei juhtuks, ptüi-ptüi-ptüi. Kolm: teispoolsetel nööritõmbajatel on märkimisväärne – tõsi, tülikas ja kulukas – huumorimeel, mis kaifib väetite inimeste siplemist ja segadust. Kes pärast naerab… see naerab!


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat