Veel pool aastat tagasi tundus Eesti ratsutajate seis olevat superroosiline, aga siis enam mitte nii väga. Rein Pill ja Big Boy läksid lahku, küll suure raha eest, aga kahju siiski.Olümpiahobust meil enam polnud. Siis tekkis uus lootus, et Umm ja Vodan teevad seda, mis Reinul ja Big Boyl tegemata jäi, aga võta näpust. See hobune haihtus hoopis kentsakal moel, kellelegi sõnagi ütlemata... Miskipärast on viimasel ajal kombeks, et hobused lihtsalt kaovad. Nagu vits vette. Üks omanik kaotas oma hobuse viisil, mis läheb kindlasti Eesti ja Soome hobunduse ajalukku. Endine tubli kolmevõistleja hiilis keset ööd Luunja talli, pani pihta omaenda hobuse ja müüs selle kohe valepassiga maha. Teine omanik tegi aga veel suuremat mustkunsti. Tema kaotas oma hobuse otse sõitja tagumiku alt, nii et too ei saanud esimesel hetkel arugi. Selle aasta jõulupeo ajal võib korraldada võistluse: Kes pälvib kõige suurema tüngategija tiitli. Kokkuvõte on aga kaunis kurb. Ratsutamise asemel tegeldakse meil hobuseparseldamisega. Näib, et masu on meile kaunis koledasti mõjund. Koos kadund hobustega kadus ju ka au. Raha ja hobused saab alati tagasi, au mitte. Aga keda see kotib.
Nüüd on seis sant. Meil on jälle palju häid ratsutajaid, kellel ei ole eriti hobuseid. Või on hobused tõbised. Ja seetõttu on selleaastasel Helsinki Horseshowl eestlaste read hõredad. Õnneks kaks meest meil on, kellel on veel hobuseid. Tiit Kivisild ja Andrus Kallaste.
Grand Prix 160 cm võitja Christian Ahlmann Saksast
Tiit ja Cinnamon tegid väga ilusa sõidu Grand Prix’l. Esimese osa sõitsid nad kenasti puhtalt ning pääsesid 16 hulka teise ringi. Rada polnud küll GP mõistes liiga raske, aga välja kukkusid nii Marco Kutscher kui Ludo Philippaerts ja isegi praegu maailma edetabelit juhtivprantslane Kevin Stout. Teises ringis oli asi väga põnev. Tänu kiirele sõiduajale startis Tiit eelviimasena ning sai nii väga hästi selgeks, mis selles sõidus hea ja mis halb on. Kõik lõikajad läksid omadega alt. Tuli välja, et ainuõige variant on kiire puhas sõit ilma igasugu nippideta, mille Christian Ahlmann Taloubet Z-ga ka tegi. Kui järjekord Tiiduni jõudis, siis just seda ta üritaski – nulliga läbi sõita. Aga seekord polnud õnne. Teine tõke – roheline Rolex – tuli alla. Ülejäänud tõkked jäid siiski püsti, nii et Tiit Kivisild ja Cinnamon said 8. koha. Hirmkõvas konkurentsis. Palju õnne loomulikult! Homme on neil loodetavasti ees ka MK sõit. Praegu alles käib otsustamismäng – saab - ei saa, saab - ei saa. Loodetavasti siiski saab.
Andrus Kallaste ja Opaal on praeguseks teeninud ühe neljanda koha Balti Cupil (130 cm). Loodetavasti ei müüda seda hobust veel niipea. Mõni võiks ju meile ikka jääda.
Varsti kolmekümneseks saav Kevin Stout on õnneliku saatusega mees. Ükspäev sai ta oma praeguselt sponsorilt Xavier Marielt teate, et talle soovitakse noori hobuseid sõita anda. Tema aga ei tahtnud ainult noori hobuseid võtta, sest ta tahtis MK etappe sõita. Siis nad said monsieur Marie’ga kokku ja arutasid asja. Monsieur Marie ostiski kohe kolm GP hobust ja andis need lisaks noortele Kevinile sõita. Nüüd juhib Kevin Stout maailma edetabelit ja on Euroopa meister – nagu unenäos! Nii et kallid eesti noored ratsutajad – tuleb siiski välja, et kõik on võimalik. Kevin ütles, et ta poleks eales uskunud, et ükspäev võistleb ta koos Beerbaumide ja teiste klassikutega. Aga nüüd see nii on.
Vahepeal tegi meie Tiit juba uue etteaste 150 cm kiiruse ja puhtuse sõidus. See oli üks huvitav etteaste. Hobune Torreero hüppab nagu noor jumal, aga ... tagumised jalad jätab ripakile, mistõttu ei või iial kindel olla, kas latt jääb peale või ei. Seekord tuli miinus kaheksa. Ei tea, kas oleks mingit mõistlikku viisi Torreerole asja seletada. Näiteks näidata talle ta oma võistlusvideot? Kahju vaadata, kui nii ilus hüpe raisku läheb. Eile läks aga õnneks ja 145 cm oli puhas ning tulemuseks 9. koht.
Soomlastel on jälle kord head päevad, aga seekord teevad ilma hoopis soome naised. Anna-Julia Kontio on alles 19-aastane, kuid võitis siin 140 cm tee-oma tee-parkuuri, oli GP-s kohe Tiit Kivisilla järel 9. ja on ka kõigis teistes sõitudes väga hästi hüpanud. Ta on muidugi väike ka. Kas ta on seal seljas või ei ole, hobune vist ei saa arugi. Hobustega on tal pistmist olnud juba enne oma sündi, sest ta isa on traavlisõitja Jorma Kontio, kes on võitnud seitse tuhat starti! Tohoh pele! Palju meil üldse päevi kokku on?
LisaksAnna-Juliale onsiin veel Nina Fagerström, kes on tõsine võitleja. Võitleb nagu: mees: lõikab, riskib, kukub, aga nutma ei hakka. Ajab end püsti ja tahab jälle võita. Tubli naine igastahes. Üks 145 cm võit on igastahes käes.
Soome mehed peavad end homme näitama. Täna nad seda veel ei teinud. Aga nii Mikko Forsten kui Sebastian Numminen on siin kohal, kuigi esialgu pole neil väga õnne. See on kandunud rohkem naiste poolele.
SHOW
Tegelikult on siin lõbus. Eriti naistel. Laupäevaõhtul esinesid hobutshippendeilid: prantsuse mehed, kes hüppasid tõkkeid, aga seekord ilma hobusteta. Tulemus polnud sugugi viletsam kui hobustega: 170 senti lattaed hüpati otse vupsti üle, kusjuures ülemine latt põles. Aga mis asja juures peamine – tüübid koorisid end vahepeal paljaks. Publiku suureks kurvastuseks alukad jäid jalga, aga kiljumist oli sellegipoolest täiega. Homme esinevad hobumehed uuesti ja karta on, et naisi tuleb siis veekahuritega laiali ajada, sest kumu Helsingis levib, et siin on prantsuse mehed, kes hüppavad vaid lipsu väel.
