Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Biopuhas mõisahärra Lauri Aaspõllu ? astelpajude kuningas


Samal ajal, kui nii mõnedki rahardid kenitlevad oma äride ja nooblilt restaureeritud mõisatega, valitseb Lauri Aaspõllu (39) Sõmerpalu mõisas alaliselt elades käratult tervet riiki riigis. Tema kuningriigis kasvatatakse astelpajusid ja forelle, eesti ja tori tõugu hobuseid ning ehitatakse ristpalkmaju. Oma tähtsaimaks tööks peab Lauri seda, et on ise rajanud ja õhutanud sadu eestlasi alustama astelpaju istandustega ning viinud selle ülimalt väärtusliku kuldse vilja lisaks Lätile ja Leedule ka Prantsuse, Hispaania ja teistegi Euroopa riikide turule.

Lauri kuningriigi sündimise hind on see, et näiteks tänavusel vihmasel suvel, kui lisaks astelpaju marjade koristusele kõikjal üle Eesti tuli koordineerida ka heinategu ja viljakoristust vihmahoogude vahel, magas mees viieteistkümnest ööst vaid ühe või kaks voodis. Ülejäänud ööd võttis autos linnuund.

“Ma ei taha sugugi pidada end asendamatuks, aga paraku lihtsalt on raske leida asendajat, kellele võiks juhtimise usaldada kindla teadmisega, et ta delegeerib ülesanded omakorda järgmistele inimestele nii, et need helendama hakkaksid,” tunnistab Lauri, juuksed väsimusest püsti, aga silmad põlemas. “Minu kümneaastane töö just eriti astelpajundusega tähendab mulle nii palju, et ma ei saa lasta sellel laiali laguneda just nüüd, kus temast on saamas Eesti Nokia.”

 

Forellide isand

Arvestades sellega, kui laialdased ja hinnalised on Lauri haldused-valdused, on uskumatu, et mees teeb ka oma, Eesti suurimas kalakasvatuses peaaegu kõik ise ja oma kätega. Ta on elu korraldanud nii, et tõmbab kõiki mitmesuunalisi korraldus-niite telefonitsi ning saab seetõttu ise käia üha laienevat kalalat toitmas ja hooldamas.

“Uute kalatiikide rajamiseks on suur maatükk kultuur-tiigistikuks süvendatud ja korrastatud nii, et see oleks pinnasele kõige tervislikum,” selgitab mees, kes pangedega mööda purdeid kõndides ja kaladele täpsete peotäitena sööta külvates jälgib ühtlasi, milline on forellide tervis ja meeleolu. “Minu kalakasvatus on ökoloogiliselt täiesti puhas ja jääkideta, sest karpkalad, keda forellide kõrval pean, pistavad nende tekitatud saasta nahka.”

Lauri on ise leiutanud mõõduka suurusega reservuaarid, millest igaühest vaatab vastu 5000 nössis kalanägu. Ise on ta välja töötanud ka kalamaimude kasvatamise nii, et sööt oleks mudilale paraja suurusega. Ise välja mõelnud ka kalakasvatuse vee rikastamise vedela hapnikuga, et kaladel poleks säärast mudamaitset nagu noil, kes elanud ummuksis.

“Mind huvitavad süsteemid. Tahan teada, kuidas asjad töötavad ja omavahel seotud on,” selgitab mees, miks tema arvel on nii palju leiutisi ja liht-loogilisi lahendusi. “See, mida nimetatakse füüsikaks, keemiaks, bioloogiaks või mehhaanikaks, on tegelikult lihtsalt teadmine loogilistest seostest.”

Mees, kes toitub ka ise koos oma arvuka teenijaskonnaga päevast päeva kaladest, teab, et ei tee forellidele osavalt kaikaga kuklasse koksates pattu, vaid osaleb aine ringkäigus looduses. Ta jälgib isalikult, kuidas kasvavad luigepojad tema kultiveeritud veteväljadel. Kuidas teiste linnuliikide seas vilksatavad haruldased mustad toonekured. Ei pane pahaks haigrute rüüsteretki ning teab täpselt, millest-kellest toituvad loendamatud eriliigilised pardid. Linnud on Lauri jaoks looduse seisundi peegeldajad ning biopuhas elukorraldus on tema jaoks olulisem kui raha, mis vastsetelt veteväljadelt ju õigupoolest samuti peegelduda võiks.

 

Astelpaju asjatundja

Mööda metsa- ja külavaheteid jeepe kiiresti rontideks toimetava mehe näol peegeldub suurepärane tervis. See tuleneb ta enese sõnul eelkõige astelpajudest, mida jälgides-hooldades ta nii ohtrasti autosid kui elementaarseid tööriistu ära kulutabki.

“Astelpaju on kõige vitamiinirikkamaid marju kandev taim, mis meie kliimavöötmes kasvab,” kinnitab mees, kelle kodus laual seisab alaliselt astelpaju mahla kann. “Kõige maitsvam ja ilusamat värvi on ta minu meelest ka. See tuleneb harmoonilistest aineühenditest, mis on siinmail kujunenud ja vastu pidanud aegadest, mil meie kliimavöötmes muid taimi ei kasvanudki. Astelpaju oskab ka ei-millestki teha vägagi palju. Kui temast õigesti pistikuid teha, need arukalt maha istutada, loodusseadustest kinni pidades väetada, oksad sel kombel alla painutada, et marjad kasvaksid korjeks soodsaimale küljele ning pärast seda, kui vägagi arvukad inimesed on koriledes tööd saanud, marjad õigesti külmutada ja järk-järgult mahlaks pressida, siis on tulemused lausa imelised.”

Lauri kasvatab ja aretab koos ühistuga A-Mari astelpajusid kolmesajas üle Eesti laotunud istanduses. Tema ümber on koondunud arvukas astelpaju kasvatajate seltskond ning ka selles valdkonnas on tänu loogikale ja süsteemsusele Laurilt pärit mitmeid leidusi nii istandamise kui saagikoristuse vallas. “Esimene marjaraputi, mille välja mõtlesin, lõhkus väärtuslikud viljad nii ära, et nende hoidistamisel läks suur osa vitamiine kaduma,” meenutab mees, kelle leiutise tegelikult üks teine edevat sorti mees enda nimele patenteeris. “Praegune korjetehnika on peaaegu täiuslikult efektiivne, aga mina seda küll patenteerida ei kavatse. Ordenite ja adjustaatide kogumine pole minu stiil. Oluline on, et tehnika saab välja mõelda rauast, mis pole ju mingi eriline imeasi, kiiresti üles panna ja saagi efektiivselt külmkambreisse toimetada.”

Neile murelikele eestlastele, kelle aedades on kuldsete marjadega põõsad välja minema kippunud, annab ilmselgelt geniaalsusele kalduv noorsand teada, et ilmselt on tegemist olnud siberi sordiga, mis Eesti kliimas üle paari aasta vastu ei peagi ning palub lahkesti külastada ühistu kodulehekülge www.astelpaju.ee, kus jagatakse soovitusi absoluutselt kõige kohta, mis selle põõsastaime kasvatamist puudutab, eriomadustega liikideküllus kaasa arvatud: “Iga pinnas kasvatab kõige paremini seda, mis on temast enesest välja kasvanud.”

 

Hobuste misjonär

Eestimaast enesest on välja kasvanud ligi 40pealine hobusekari, kes kosub Sõmerpalu mõisahoone taga tallis ja avarates koplites. Hobuste peal katsetab Lauri seda, mida on tehtud aastatuhandeid – hobuse vormi ajamist ja täismõõtu kasvatamist astelpaju lehtede abiga. Mõisahärra möönab, et need loomad, kellele ta on lasknud ehitada suurepärased puidust talliboksid ja kellele peab ohtrasti sööta varuma, ei too talle vähimatki sisse, vaid viivad üksnes usinasti välja: “Eesti ja tori tõugu hobused on meie rahvale nagu laulupidu. Kasu neist otseselt justkui pole, ent meie rahvuslikule eneseteadvusele on nad üliolulised. Olen omamaistesse hobutõugudesse mitmeid miljoneid investeerinud osalt lähtudes ka missioonitundest, mis tuleneb faktist, et Sõmerpalus oli aegadel, mil need tõud välja kujundati, üks kolmest suurimast Eesti hobusekasvatusest.”

Sõmerpallu treeneri või ratsastajana tööle pääsemine on hobuinimesele suur tunnustus. Isand Aaspõllu jaoks on ülitähtis, kuidas hobutüdruk või –poiss suhtub lisaks loomadele ka oma eelmisse tööandjasse: “Kui potentsiaalne treener ja ratsastaja räägib oma eelmisest tööandjast halvasti, on minu jaoks jutt temaga lõppenud.”

Kiiduväärt hobutüdruk, kelle Lauri tõi oma kuningriiki Saaremaalt, kukkus kõigepealt ilma kiivrita ratsutades üpris õnnetult, sest alahindas omamaise ratsu temperamenti. Seejärel läks neiu mehele ja sai emaks. Nüüd, kus Sõmerpalu mõisas alustab tööd teenekas ratsastaja ja treener Tiina Hlevnjuk, on tekkinud siiski märkimisväärne lootus torikaid-eestlasi sedavõrd väärika hinnaga turule viia, et misjonitöö poleks enam sedavõrd kulukas. Ka koolitüdrukust treener Annika on oma tuleviku mõttes juba mõisatalliga sidunud.

Kohalikel lastel lubab põhimõtetega mõisahärra volilt hobuste juures käia. Iseäranis nüüd, kus tallis tegutseb alaliselt ka Lauri gümnasistist tütar Johanna. Sõidab põhiliselt lapilise eestlase Vanessaga, kelle varss, üks tänavusest kümmekonnast, on tori täkuga paaritamisele vaatamata pärinud ema lapilisekirju välimiku ning läheb Lauri konstruktiivsele huumorimeelele vastava paradoksina just sellise palomino-kirjalise Palomana tori hobuste tõuraamatusse.

Külalaste jaoks aga on mõisatall hetkel helge koht, kus neil on küla vahel tolgendamise asemel midagi teha, seni, kuni Lauri ehitab nende jaoks oma häärberi kõrvale olemiskohta. Mõisa kõrvalhoones alustatakse sel sügisel (noor)rahvamaja ehitust, kus arvutid ja muud asjalikud ajasisustamise vahendid annavad ääremaa noorsoole võimaluse isiksusteks areneda, mitte külalumpeniks manduda.

“Lähtudes oma kahest kõrgharidusest kavatsen selles hoones korraldada ka visuaalse antropoloogia koolitusi, kus teoreetikud ja praktikud, teadlased ja filmimehed jagavad vastastikku teadmisi, et moodustuks tervik,” lubab Lauri, kelle mõisas käivad omavahel kohtumas, vaikuses end täiendamas ja juurte juurde jõudmas nii ühed kui teised niigi.

 

Stiilne mõisnik

Kuna Sõmerpalu mõisas käivad hetkel välisviimistlustööd, on esmapilgul raske arvata, et seal sees keegi elab. Ka siseruumides võib tunduda, et ehitus on pooleli. Seintel on vaid osaliselt ornamenti, laed ja põrandad kannavad aegade märke – nagu välisukski, mis näitab tappe ja sihilikke kulumisjälgi, ehkki on tegelikult originaali uhiuus jäljend.

“Nii jääbki,” teatab mõisnik, istudes stiilipuhta laua taga originaaliga identsel toolil. “Ma ei poolda absoluutselt seda, kui aegadest läbi tulnud hooned vuntsitakse klantsima stiili ja eheduse arvelt. Ainus ennistus, mida tõeliselt pooldan ja tunnustan, on Ammende villa Pärnus.”

Oma mõisasse, mille uute akende laudu katavad elegantsed toataimed ja maitsekad väikevormilised kunstitaiesed, jõudis Lauri kolm aastat tagasi. Sõitis tuttavaga, kes ühena paljudest talle kõvasti võlgu oli, mööda varemetest, mille aknaavadest oli lumi lausa hangedena tubadesse tuisanud. Küsis, kelle oma see kõik on ning sai vastuseks: sinu. Nii sai ja jäigi.

Uhkeldamisnähtuse asemel rajas Aaspõllu elusa hoone, mille ülemisele korrusele kohe ka ise elama kolis.  Ahjusid ja uksi, talasid ja aknaid järk-järgult ajastupuhtalt ennistades ja napi mööbliga täiendades peab mõisahärra samas üsna arvukat teenijaskonda. Elatist võimaldab ta ka töötutele, kelle korjatud metsaannid täidavad mõisa suuri külmikuid. Nii ongi mõis koos ristpalkmajade meistrikojaga valla suurim tööandja – just nõnda, nagu olnud aegadelgi.

“Ma ei taha midagi kuulda pimedast orjaajast, mille ümber Eestlased ägada ja ärbelda armastavad. Eestisse rajatud mõisate võrgustik oli ja on meie esinduslikem arhitektuur ning mõisate ümber koondus nii omamaine kui võõrsilt toodud kultuur,” on veendunud mees, kelle enesegi esivanemad pärinevad Lõuna-Prantsusmaalt. “Ka pole õige, et siia pudenesid Euroopa pätid ja joodikud, kes kodumaale ei kõlvanud. Saksamaal ei jätkunud lihtsalt kõigi jaoks ruumi ning kuna siin oli ja on praegugi laialt kasutamata pinda, siis siia ka tuldi ja tullakse.”

Sõmerpalu mõisa tullakse praegu Lauri korraldatavatele stiilsetele gourmet’-õhtusöökidele, mille käigus esitletakse tema metseenluse abil välja antud raamatuid ja heliplaate – uusim neist Jää-ääre “Väikesed raamatud” -, kuulatakse süvasisukaid ansambleid ja suheldakse mõtestatult, mitte small-talki korras. Laurile enesele meeldib enim kaasaegne vene intellektuaalne muusika.

“Kokkupuuted suurvene kultuuriga on pannud mind mõtlema selle pinge, alanduse ja kartlikkuse peale, mida on nõukaokupatsioon eestlastesse lausa molekulide tasandini alateadvusse sisendanud. Eestlane ei julge end välja elada ega näidata, see tundub kohatu ja lausa patunegi. Kui ta seda teebki, siis sageli loomingu kujul, mis just selle molekulaarse pinge ümber heietabki,” arutleb Lauri. “Eks ma isegi söandasin Moskvas magistrit tehes kursusetöid lavastada ja ise neis ka peaosi mängida just Eestist ära olles. Siin eelistan oma kodus vaba lava pakkuda põhiliselt teistele. Muidu peetaks mind veidrikuks ja friigiks – see omakorda teeks halba mu astelpaju asjandusele, sest kinnistunud on stereotüübid, milline üks tõsiseltvõetav asjamees olema peaks.”

 

Vaba miljonär

Vaatamata sellele, et välisel vaatlusel võiks härra Aaspõllu külge just selline silt käia, eelistab ta ise sellest hoiduda: veenvalt paigas ilmavaatega mõisniku vabadus on põhjalikult määratletud ja ka vormistatud ning igasugusesse miljonärindusse Eesti mõõtmetes suhtub ta ettevaatlikult ja skeptiliselt.

“Meil kipub praegu veel sageli juhtuma nii, et mõne miljonini jõudnud inimesed jäävad nendesse kinni ja hakkavad miljonäriks-olemisele elama. Mina ei taha end selle energiaga siduda, pooldan inimesi, kes loodud miljonimaailma isekalt ei tarbi ega kaatriteks ei vormi, vaid investeerivad üha tagasi,” selgitab mees, kes peab õigeks miljonäriks hoopis mõnd talumeest, kelle tõhus põllutööriist maksab miljoni.

Milline peaks olema haridus, et osata oma käega kalu kasvatada, ökoloogiliselt neitsilikke maastikke rajada, leiutada nii kalareservuaaride, marjaraputite kui –säilitite, hobusõnniku töötlemise kui kultuurikeskse nüüdismõisa süsteeme?

Aaspõllu esimene kõrgharidus on kunstiajaloolane. Sellest ka tema restauraatorlikud teadmised-oskused. Teine kõrgharidus on Moskvas õpitud filmirezhii ning see on viinud teda pikkadele tööretkedele Siberisse ja maailma lõppu. Oma sädeleva mõistuse tiivul edasi arenedes on see erakordne persoon hõlvanud nii äärmuslikke eluvaldkondi, et on muu hulgas olnud pädev täitma näiteks Ivari Padari kui põllumajandusministri nõuniku ülesandeid. Sõmerpalule üsna lähedal asuvas Navi külas põllumehe elu elava Padari nõunik on Lauri õigupoolest praegugi: tema soovitusel on Ivari oma maadele rajanud uhke paisjärve ning peab mõistagi ka astelpajuistandust.

Viimasega pole Lauri päris rahul, sest Ivari, keda nõunik humoorikalt noomib, eelistab parteid juhtida. Karlssoni-ilmel reipalt vastu lõõpides kuulab Padar siiski ära, millistel keemilistel põhjustel mõned istikud välja lähevad või kiratsevad ning milliste füüsikaseaduste abil marjad õigele oksaküljele kasvatada. Padar, kelle lihalehmad kannavad koondnimetust limusiinid ning pardid on partsid, saab pahandada selle eest, et ei käi ühistu koosolekutel ning Lauri peab suure tüki oma elust kulutama selleks, et selgitada talle seda, mida koosolekutel räägitakse paljudele korraga ning  mis seisab üleval netis.

Kui Padar itsitab riuklikult, et tema tahab raha ja uurib, kui palju tänavune saak sisse võiks tuua, õpetab nõunik: “Kes tahab oma ettevõtmistelt ainult raha, see ei saa tegelikult mitte midagi. Selle asemel, et minult küsida, kas ma tõin sulle järve kolmsada või –tuhat kalamaimu, anna neile parem süüa!”

Mis puutub vabadusse, siis ilmselt ainsana Eestis on Aaspõllu ametlikult registreeritud vabaabielus, mis sõlmiti Pariisi üheteistkümnendas linnaosas. Oma kaheksast lapsest kahe väiksema emaga elab ta kümnendat aastat vaba- ja visiitabielu.

“Minuga on lapsi saadud sisemisele sunnile kuuletudes,” tunnistab sarmikas vabahärra. “Inimestel on tugev bioloogiline vaist ja nad teavad instinktiivselt, kellega paarituda.”

Lauri on õnnelik põhiliselt Tallinnas elava ja Euroopa liidu meediaosakonna juures nõustaja ja tõlgina töötava kaug-kaasa Marge emainstinkti üle. Vabahärra armastatu on lastele maimikueas jäägitumalt pühendunud kui on võimaldanud ühegi teise Laurile tuttava naise isekus ja isiksus.

“Kõigi mu laste emad on erialaselt väga edukad ja seetõttu isiksustena egokad,” nendib elukogenud universaalmees, keda ennast peetakse samuti üpris karmikäeliseks manipulaatoriks. “Armsamaga loodame saada vähemalt ühe lapse veel.”

Mõisas ja Lauri südames jätkub selleks veel küllalt ruumi, sest koolivaheaegadel isa juures elavad ja koos teenijaskonnaga majapidamises tegutsevad lapsed käivad Sõmerpalus enamasti nelja kuni kuue kaupa, mitte kõik korraga – osa teostab ennast samal ajal juba mujal Euroopas.

Seda, kui miski peaks pidurdama näiliselt pidurdamatu härra Aaspõllu mitmeharulist impeeriumi niivõrd, et ta satub pankrotti, mees ei karda. Oletab, et see saab juhtuda vaid siis, kui ta süsteeme ja bioloogilisi seadusi valesti arvestades esimest korda elus tõsiselt mööda paneb.

“Ma olen nii Moskvas kui Pariisis elanud ühikates ja tillukestes üürikorterites. Kui loodusseadused seda nõuavad, olen selleks uuesti valmis,” naerab vaba miljonär mõtlikult…


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat