ARTIKLID » Ökokogukondade kokkutulek
Kallid sõbrad,
Vabandan, et koorman teie postkaste. Kui on liiga palju, siis delete. Aga lihtsalt südamest tuli vajadus seda teiega jagada! Ka üks teistmoodi kuulutus.
Hääd ja armastust!
K
Kokkutulemisest, koosolemisest
Eestlased, tundub, on kohati hingelt samas nii suurtena, harjunud mingeid teemasid enda jaoks kuidagi maha salgama. Paljud neist teemadest ja mis nendega seonduvad on just kui nagu tabu: sünd, surm, vaimsus, elutee ja unistused, suhted, seksuaalsus ja mis kõige olulisem: tunded.
Nendest mitterääkimine keeb inimeste sees ja plahvatab aeg-ajalt. Valusana. Või hakkab elama haigusena.
Kohati tundub, et elu on õpetanud paljusid vaikima, ise hakkama saama, end mitte väljendama, enda sisse elama, oma tegelikke tundeid mitte välja näitama ja tugev välja nägema: üksi olema ja üksi tegutsema. Kui palju seda Eestis on! Paljud tegelikult ikka usaldavad oma naabrit? Sõpra? Töökaaslast? No kohe tegelikult? Et kui on häda, kas ikka räägin? Kui saan haiget, kas räägin? Ja kui on valusad tunded, kas ikka jagan? Me elame nii palju oma elu ainult enda sisse. Eriti oma valu. Aga kas see peab nii olema?
Paljudele tegelikult meeldib ja paljud ka julgevad (nii, et ei kahtlusta vastureaktsiooni) oma sõpru, perekonda või perekonnatuttavaid tegelikult usaldada? Rääkida südamest südamesse. Rääkida ära. Ja kuulata ära (tegelikult ka kuulata ja kuulda) ja olla kuulatud? Selle peale võiks mõelda..
Minu väga hea joogaõpetaja ja õpetaja Holger Oidjärv ütles hiljaaegu: ¥Ainult silmast silma saame rääkida südamest südamesse.´ Mõeldes selle all rohkem seda, et inimesed võiksid internetist välja tulla (selline oli kontekst ja nad ausõna ikkagi võiksid sealt või siit ikka lõpuks välja tulla). Aga sellel lausel on minu jaoks ka sügavam tõepõhi all.
Kas me julgeme silma vaadata ja võtta aega oma kaaslaste kuulamiseks? Mõistmiseks? Silm kui hinge peegel. Süda kui ühenduse ja usalduse loomise sild. Kas julgeme enda silmad ja südame teise inimese ees avada?
Mitte kõigil ei pea olema ühesugune elumaailm. Tihtipeale võime märgata, et rääkides ühest asjast, saavad teised hoopis teisti aru ja teiste juures võib meid ärritada miski, millel pole mingit alust ning tüli tekib tühja asja pärast. Lihtsalt teineteise mõistmatusest.
Aga lahendused On ju olemas!
Meie südames!
Kust neid leida? Kuidas hakata mõistma ka kõige mõistetamatus olukorras?
Neile küsimustele seekordsel ökokogukondade kokkutulekul vastuseid otsimegi!
Kui süda on korras, oleme kõik teineteisele lähedased ja soovime kõigile head. Ja isegi kui süda on alles teel sinna poole, võime proovida mõista, et teeme kõik igas hetkes oma parima. Nii on võimalik paljutki andestada. Proovigem leida see ühine südamekeel, see südamekeel, milles me kõik tegelikult ka sõnadeta räägime.
Tere tulemast selle aasta ökokogukondade kokkutulekule seda südamekeelt avastama!
Kadri
www.kogukonnad.ee
Loe kommentaare (0) |
