Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Raissa Juhans ja Liina Lepmaa


Raissa Juhans ja Liina Lepmaa – kaks äärmust kui peegel me riigi ees

Kati Murutar

Eks ole jahmatav, et arutlen ühe korraga nii väärika daami, nagu Raissa Juhans-Murumets – ja nii niru plikanati agu Liina Lepmaa isikute teemal? Need kaks naist on ühe ja sama fenomeni kaks äärmust. Seisavad otsekui luup meie tapvalt haige ühiskonna ees. Kaks naist, kes on sündinud kindla missiooniga, kelle eluülesande täitmine kisub košmaariks kätte – ning keda üldsus õiglase ja väärika toetamise-abistamise asemel ära püüab tappa. Liinat lihtsalt lambist üha ja üha materdades – Raissat rafineeritult surnuks solvates.

*

Raissa Juhans-Murumets on aristokraatlik venelanna, kelle isa saabus Eestisse 1939. aastal ohvitserina – paraku muidugi okupatsioonivägede teenistuses. Isa hukkus Põltsamaal ühe säärase talu maadel, mis käis 30 korda venelaste ja sakslaste käest kätte. Isale kuulunud binokkel, mis tänu adjutandile tallele jäi, jõudis antikvaaride vahendusel äsja Raissa kätte…

See kaunis daam on sündinud selleks, et pakkuda ühiskonna nõrgimatele süüa, peavarju ja suhtlemise võimalust ning on pidanud 18 aastat Pärnus supikööki. Ta on Karja ja Suur-Posti tänavate nurgal Akadeemia Non Grata majana tuntud hoones suutnud MTÜ Ärkamisega ei-millestki ehitada euronormatiividele vastava köögi ja söögisaali “Raja juures” ning teenib oma töötajatele palgad “Äpu” second-hännaga, mida varustab Kersti Reppo. Kuna Tori “Kessu ärist” sai hiljuti kelgukoerte keskus-külalistemaja, ongi Raja juures uus kessukas ning kõik võiks olla suurepärane, kui…

“Minu jaoks oli märk, et Pärnu linn tahab minust lahti saada, väike fakt, et mind ei kutsutud vabariigi aastapäeval linnapea ja maavanema vastuvõtule. Ma tajusin mõõtmatut kadedust ja lammutamise kirge juba siis, kui oma õnnetu Euroopa Kodaniku autasu sain. Õnnetu selles mõttes, et mina seda ei küsinud ega taotlenud – ja sellest tekkinud kadedus ja viha on mulle ausalt öeldes ainult halba teinud,” kirjeldas Raissa, miks ta mu paar päeva tagasi väga vaiksel ja murdunud häälel enda juurde palus. “Kui ühendus Tulevik küsis minult kunagi nõu 10 inimese toitmise asjus, õpetasin ja julgustasin. Nüüd aga võitsid nad oma ainsamas ruumis asuva kodutute keskusega konkursi, mis ähvardab minult toidetavad röövida. Kui euronormide ja lubaduste täitmise võimaluse kohta aru pärin, keeratakse nüüd mulle lihtsalt selg. Näen korruptiivset, kinni makstud ringkaitset. Mul pole midagi kaotada – julgen oma kahtlustused otse välja öelda. Näen vassimist ja vusserdamist “suhhoi-pajuki” talongidega – kõige õnnetumaid ja õrnemaid petetakse nii toidu kvaliteedi, kvantiteedi kui hindadega. Mina jään sellise alatuse, korruptiivsuse – ja seejuures minu elutöö mutta tallamise – tõttu suremiseni haigeks. Astma ja neerukivid, kui faktilist diagnoosi tahate teada. Tegelikult peaks aga kirjutama: solvatakse surnuks.”    

Raissa ise ei saanud pöörduda, “kuhu vaja”. Mina ei osanud kuidagi teisiti aidata kui kirjutasin sotsiaalministrile:

“Tere, Hanno!

Olge kena, delegeerige minu pöördumine oma õige funktsionääri kätte.

Pöördumine puudutab 18 aastat Pärnu supikööki vedanud MTÜ Ärkamine juhti Raissa Juhans-Murumetsa. Tal on Pärnus Karja tänavas 1001 raskusega välja võideldud ja ehitatud euronõuetele vastav supiköök. Temalt küsis nõu organisatsioon Tulevik - kas nemadki võiksid probleemseid eluheidikuid toita. Nõuküsimine päädis sellega, et Tulevik konkureeris Ärkamisega supiköögi-teenuse osutamise alal ning sai endale 30 toidetavat suud.

Ärkamisele - Euroopa kodanik Raissa Juhansile ja tema missioonile - oleks see häving. Veel hävitavam tundub aga Pärnu renomeele olevat, et Tulevikul, kes võitis konkursi, on vaid üks ruum - see peaks olema siis nüüd olme, koosviibimise, köögi ja peldikutuba ühe korraga. Kui Raissa aru päris, vaikiti paljutähendavalt. Mis viib proua Juhans-Murumetsa mõttele, et tegemist on tõsiselt ringkaitses korruptiivse skeemiga. Päris ilmselt hakkab Tulevik toiduvalmistamise teenust sisse ostma - või petab konkursivõitjana ennast usaldanuid kuivtoidu talongidega. Kuna pankrotiveerel oleva Pärnu linna munder ei kannata enam ühtki inetut plekki, palun tungivat kontrollida

1. kuidas on võimalik, et köögita ja tingimusteta Tulevik võitis kodutute toitlustamise konkursi

2. kuidas Tulevik kavatseb endale võetud kohustusi täitma hakata

3. mis saab MTÜ Ärkamine 18 aasta jooksul tehtud tööst, pühendumisest, kogemusest ja klientuurist, kui korruptiivsed kuurort-skeemid nad põhja lasevad?

Tänades ja naeratades

Kati Murutar”

  

Minister vastas:

 

“Tere

Aitäh kirja eest. suunasin kellele vaja ja loodetavasti saab kiire 

vastuse

Lugupidamisega

 

Hanno Pevkur”

 

Vastus tuli poole tunniga ja ma loodan härdalt, et ministeeriumi eksperdid ei tuvasta pankroti serval balansseeriva Pärnu kulissidetagustes midagi Viisitamme-aegse mentaliteedi metastaaside laadset.

*

Päev varem käisin Kuusalu ja Kiiu vahel isakodus elava Liina Lepmaa juures. See väike katkine värvuke palus mind samasuguse murtud häälega, nagu too võimas ja väärikas daam.

“Postimees ja Õhtuleht hakkavad jälle minust mingeid lugusid kirjutama,” ohkas tüdruk. “Inimesed, kes pole kunagi mind näinud, kellega ma pole kunagi sõnagi vestelnud ega silma vaadanud… Lihtsalt lambist võtavad jälle ja jälle mingi teema üles, sest muust ei ole kirjutada. Rikuvad minu ja mu lapse edaspidise elu ära… Palun aita mind…”

Liina Lepmaad kui teemat on mullegi varem pakutud. Hobuinimesed ja loomakaitsjad kui üldiselt üsna jõuline ja agressiivne rahvas, on ässitanud mind seda last “paljastama”. Ma lugesin varasemaid lugusid – tüdruk, kes mõistab loomade keelt, huligaan, kes varastab hobuseid ja varustust – ja keeldusin. Tajusin nende pindmiste tekstide taga kumavat tegelikku traagikat: hobuste ja teiste loomadega ühes hingama sündinud neiu ei oska absoluutselt inimühiskonnaga suhestuda – tegutseb intuitiivselt ja spontaanselt ning humaan-reeglistiku järgi hinnates on enamus tema tegevusi röövid, kelmused ja muidu sõgedused. Niisugust piinatud geeniuse tüüpi sürreaalset isiksust pole vaja paljastada, vaid aidata – kui loomadega lävima on ta sündinud, siis inimestega sobitamine nõuaks pikka ja pidevat ja professionaalset tööd.

Läksin tema isakoju. Mulle tuli vastu kõhn, kahvatu, katkiste küünte ja värisevate huultega lapsnaine. Tema kodutalu keldrikünkal päikese käes kükitades ja väikest piknikku pidades rääkis ta, et on titest saadik tundnud end loomadega kokku kuuluvat. Ratsutamist alustas lammastega. Kui veidi suuremaks kasvas, ratsutas mullikaga – ning käis sealt Kiiu külje alt Härmakosule Helle Lassi talligi veise seljas ratsutades ja koguni hüpates.

Esimese hobuse sai ta 8aastaselt – kui ta jäi esimeste arutute ostu-müügi-vahetuse tehingute tõttu oma esimesest hobusest ilma, siis tema katus sõitma läkski. Püüdis oma hobu tagasi pätsata – ning ütleb nüüd, et see oli vastupandamatu soov ja sisetunne ja nii ta läks. Teine hobune, traavel, jäi isakoju talli kehvadesse pidamistingimustesse, kuna tark ent hüperaktiivne Liina pandi Kaagverre. Liikuma ja töötama loodud traavel viidi loomakaitsjate algatusel hipodroomile, raviti terveks – Liina ei tea temast midagi. Armetukesest-õblukesest tüdrukust voolab jada hobuste nimesid ja põlvnemisi, endiseid ja järgmisi omanikke – neid on vahetatud paarikümne ringis. Praegu elab Liina koos aknameistrist elukaaslasega vaguralt ja tasaselt isakodus ja kasvatab poolteiseaastast poega Alexandrit. Tal on praegu kaks tori hobust. Vanatüübiline eakas mära, kelle ta tõi ühe vanamemme juurest laudast sõnnikuhunnikust seismast, on sisuliselt jalutu – viimne kui liiges on moondunud. Universaaltüübiline noor täkk on puuslakis. Nii hullusti, et ei saa isegi mära ära karatud – et jalutu mära sünnitatud varss võiks olla õigupoolest siis Liina ainus tulevane tegelik hobune.

Pakkusin õnnetule lapsele, et ta asuks kõigepealt oma käkerdatud renomee puhastamiseks mõnda lähikonna talli tööle. Seejärel õpiks Säreveres hobusekasvatajaks. Ja saaks täie au ja õigusega pühenduda loomadele, kelle teenistusse ta on sündinud. Tõmbasin just kopsud õhku täis, et Kolgaküla tallides maad kuulata, kui…

Hiljaks jäin. Järgmisel päeval ilmus pask-vill “Kelmikahtlusega hobutibi suksuäri käib ikka edasi” (Arvo Uustalu 12. aprilli Õhtulehes). Arvo, miks Sa neid õnnetuid tõbiseid torikaid, kõhna ja närbunud Liinat ja kogu seda kaeblikku külaelu ise vaatama ei sõitnud, enne kui kirjutasid? Sul oli Tallinnast sinna mitu korda lühem maa kui minul Pärnumaalt! 

*

Need korruptsioonist, katkiste kadedate kurjusest ja käriseva avalikkuse ükskõiksusest lõhutud naised on mõlemad kokku kukkumise äärel. Liina vajaks tungivalt inimeste abi. Äsjase järjekordse meedia-miini järel teda vaevalt tööle ja õppima võetakse…

“Ma olen alati teadnud, et olen Jumala kõige armastatum tütar,” nendib emand Raissa. “Minu maksimumprogramm on Pärnusse uue supiköögi, koos käimise, turvatunde ja ühistegevuse võimaldamise koha ehitamine. Miinimumprogramm aga pole isegi mitte praeguse “Raja juures” ellu jäämine, vaid: ärge solvake ega tallake mind!”

Meie ühiskonnas iga päev toimuv enesestmõistetav lõhkumine ja tallamine sõtkub reeglina talla alla kõige nõrgemad. Lapsed, naised, erivajadustega inimesed. Ka Eesti uusima algupärase filmi “Punane elavhõbe” tõsielulises sündmustikus pekstakse, tapetakse ja lihtsalt lastakse üle ikka naistest, kellest teisest.

Naised on visad ja kannatlikud ja taluvad palju. Naistel on lisaks teravale missioonitundele emainstinkt, mis sunnib neid võimatut välja kannatama. Tapvalt haiges ühiskonnas lõhutakse kõiki ja kõike. Igas eas ilusaid väärikaid isiksusi, kes on siia ilma tulnud kingitust tegema. Meenub rida ühest Ruja laulust “… viina mina ära jõin, tüdruku siis peale sõin…”

Mida nüüd siis moraaliks öelda, sõbrad?

Ärge tehke, hakake headeks – kohe täna asume halastama, hoolima ja abistama?

See oleks maksimumprogramm küll. Ent Jumal annab igaühele meist võimaluse muuta vaid seda, milleks oleme sündinud. Seega saan mina pakkuda vaid reaalset – kulla tüdrukud, kui teid tallatakse – nagu rootslasele lapseinkubaatoriks osutunud noort ema, hobuhaldjas Liinat, Euroopa Kodanik emand Raissat – helistage ikka mulle. Teie lood teevad haiget ja panevad kaasa tundma – aga nendest rääkimine on ka juba Tegu – alguses oli Sõna…

*


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat