Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Talv Eedenis 23


Revolution Breeze

-          ühes hingamine

 

Mis see Rvolution-Breeze on? Minu hipinimi, mille üks  FB mäng mulle pani J

 

“Eks minu looja emaihus ole loonud ka teda,

eks ole üks ja seesama meid emaüsades valmistanud?

Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi?

Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et venelaps oleks saanud sellest süüa?…

Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?

Kui mu käsi on ähvardanud vaestlast, kuna ma väravas nägin enesele abi,

Siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars.

Sest mul oli hirm Jumalalt tuleva õnnetuse ees,

Ja tema ülivõimu vastu ei oleks ma suutnud ma suutnud püsida…

Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab –

Kui mu süda oleks seejuures lasknud ennast salaja pette, nõnda et oleksin saanud käesuudlusi,

Siis oleks seegi olnud kohtuväärt süü, set ma oleksin siis salanud Jumala, kes on ülal!…

Oh et mul oleks keegi, kes mind kuuleks!…”

Iiob.

 

Sel päeval, kui Robinson helistas, avasin ehmunult Piibli – mis see on, mis nüüd saama hakkab, kustkohast see tulnukas tuleb ja kas ma tellisin ta või? – ning avanes seesinane Iiobi kirjakoht. Ta helistas Taevaskoja-Kiidjärve kandist Maarjakülast. Olen seal Aleksandri soovil korra põhjalikult käinud. Aleksander tahtis pärast järjekordset kontserti Maarjaküla heaks näha, kus need erilised inimesed elavad ja mis see Maarjaküla on. Käisime. Ja saime kõige ilusama kontakti Helgi Valneriga, kes on selle küla tõeline kingitus. Mind jahmatas loomulikult pisiasi, et neil on olemas tall, kus erilised inimesed võiksid pidada paari hobust, lehma ja lambaid – ent ilmselt sellepärast, et ametipostidel on tubli ja asjalik siit-siiani-linnarahvas, ei taheta säärase teraapia ja tõusu vormiga endale tüli teha. See pole praegu muidugi üldse tähtis. Lihtsalt see mees on seal õpetaja, sealt helistas – ütles, et on juba kaua minu kulgemist jälginud ning just see “Talv Eedenis” siin on talle kinnitanud, et nüüd on aeg appi tulla.

“Ma tulen sulle nädalavahetuseks sulaseks. Sul on ju randmed ära venitatud ja nagunii tuhat tööd teha.”

“Ee…”

“Lõpetan reedel kella viie ajal siin töö ja hakkan sõitma.”

“Mäh…”

“Võiksid selle nädalavahetuse lihtsalt puhata ja mõnusasti oma laste ja loomadega olla – ilma et midagi tassiksid ja maailma seljas kannaksid.”

“Nojaa…”

Mõtlesin, et kui inimene – metsamehe haridusega, raskesti kasvatatavate ja muidu eriliste laste õpetaja ja kasvataja – tahab sellise väljasõidu teha, siis las tema teeb. Ja “mõnusasti” ütleb ta miskipärast MENUSALT.  Las tema siis tuleb. Rahulik tunne oli. Lihtne ja muretu. Mis siis ikka.

 

27. veebruaril, kui Brigitat oli järjekordsele olümpiaadile-lauluvõistlusele-siiasinna pärnutada, käisime Minniga üle pika aja turul. Ja see oli absoluutselt liigutav. Müüjad olid meid Indiisuga otsekui ammu koju oodanud. Vorsti-emand pani Minni seniks enda leti taha istuma, kui piima-juustu-koti autosse tassisin. Ja kinkis väikesele sõbrannale kilo hapukapsaid. Lihamüüjad hakkasid mind nähes kopsu ja rupskeid kottidesse kühveldama – võtan kahelt konkureerivalt firmalt alati paralleelselt, võimalikult ühe palju. Kuni lihamehe poeg mu veriseid kandameid Jussi rüppe tassis, sõi Minni külmakasti peal kõõludes kommi. Kui Surju porgandimehe praakporkse 50 kilo jagu kottidesse palusin ajada, koostas hapukurgitädi meile eriliiki kurkidest kotikese. Kingituseks. Tundsin end kui parimas mõttes kuninganna. Pärast karmi talveund inimeste sekka naasnud kangelanna oma ilusa ja imetletud tütrekesega. Neil oli siiralt hea meel, et olime talve üle elanud ja tagasi turul ja üldse.

Ilmselt oli just see soojuse ja helluse ja universaalse armastuse laine põhjus, miks see mees sealt Maarjakülast helistas. Tänulikkuse ja liigutuse lööklaine lõi Pärnu turult Põlvamaale välja, palun väga. Selle sooja voo pealt helistasin joonelt treener Merlinile ja palusin, et ta annaks mulle veebruari viimase päeva trenniks mu oma lillelise Monti. Brigita oli kõhugripist väljumas, nõrk ja kääkspuuks – talle määras Merlin hiiglasliku stabiilse emalaeva Honda. Kelle traav on küll sigasügav, aga ta ise tõesti nagu ookeaniaurik.

28. veebruar 2010 läks meil Montiga elulukku ühise tõelise trennina. Kõigepealt ütles ta mulle: “Sina oled see, kes süüa annab ja musi teeb – roni maha!” Siis taandas poolde maneeži. Võtsin steki ja vihjasin, et ma mõtlen asja nüüd tõsiselt. Lilleline poni vaatas mind üle õla tõsiselt ja süvenenult. Mõtles. Ja kinkis mulle ühe kirkama ratsutamiselamuse. Ta võttis end totaalselt kokku. Ta polnud mulle absoluutselt mitte väike. Ta tunnetas ja kuulatas mind – ja ühendas meie ühisesse ratsutamisse kogu meie 3aastase kooselu. Me tundsime teineteist ju nii hästi – oli vaja see ratsastusse kanaliseerida. Ja tulemus oli katarsis. Trennipiigad, kes ei saanud alguses aru, kuidas ma ise endale oma väikest meest küsin, kui tall on täis võimsaid ja tuliseid Reinasid-Hipposeid, kellega ilus olla. Aga vot sellepärast. Tüdrukutel venisid iga harjutusega, mille Montiga sooritasime, suud üha südamlikumalt kõrvuni. Oh õnne ja paikaloksumist…

Šamaani-Inge oli just küsinud, mis minuga 3aastasena juhtus. Ma ei mäletanud. Äkki meenus. Surin ära. Mul oli kohutavalt kõrge palavik – ema oli minuga umbes aasta Pärnus elanud, ilmselt polnud ta sel hetkel õnnelik ega tahtnud, et laps tema edasise elu väikelinna külge aheldaks ja mis kõik. Käisin tohutu palaviku tõttu edasi-tagasi üle piiri. Tuli kiirabi. Ema kursuseõde oli purjus. See kiirabiarst, noh. Pillas süsti tehes ravimiampulli mulle voodisse puruks. Mul oli temast, purjusest kahju – tulin tagasi siiapoole. Purjus naisarsti pärast tulin tagasi.

Keset seda, kui Montiga toredaid volte joonistasin, käis tribüünil pauk ja Minni hakkas kisama. Ta oli pingiga pikali lennanud, tribüünialuse tühiku kohale rippuma jäänud – aga õnneks jalgupidi tooli taga kinni. Puhttehniliselt poleks see kukkumine teda ilmselt ka sel juhul tapnud, kui ta alla oleks sadanud – pootleist meetrit umbes oleks vabalangemist olnud. Kuni treener Merlin talle appi jooksis, juhtus Asju. Võimalik, et mu sääred andsid endale teadmata impulsi, nii et tormasime Montiga tribüüni äärde vaatama, mis juhtus. Võimalik, et Montit käivitas mu ehmunud mõte. Ent kõige rohkem tundub mulle, et Monti tormas oma Minnile omal algatusel, isiklikust initsiatiivist ja äratundmisest appi.

Et kole lugu või? Sellega sulgus ring. Minu suremine sama vanana sai krooni ja võidupärja. Äratundmise, meenumise, tähtsusejärjekordade paika ehmatamise – ja armastuse plahvatuse Minni ja Monti vastu. Ilma ehmatusteta pole meeles, kui kallid ja olulised nad on, eks ole.

 

2. märtsil oli tänu Monti ja Minni juhtumile, turulaengule ja veidrale kõnele Maarjakülast oluliselt tugevam tunne Tartusse esiklapse 21. sünnipäevale sõita kui muidu olnuks. Ladusin päeva otse loomulikult nii täis, et pidin startima enne 6 hommikul.

Kõigepealt käisin Neeruti kandis Tiiu ja Kalev Tootsi juures nende kuldset täkku vaatamas. Kuna ta on Reedekesega isaliini pidi sugulane, on neil sarnane ninajoon – ja samas piisavalt kauge sugulusaste, et omavahel varss saada. Sel Riksu-Tuglase-Gorbatšovi ühise sünnipäeva hommikul ma veel mõtlesin, et juuliks, kui Maa läbi Värava kihutab, viin oma tabori sisemaale, et pärast Liusse naasta. Kus on kindlasti kõik korras. Ja mis oleks parem koht Reedekesele, kui Otepää taga poisi juures mesinädalaid pidada? Tiiu Tootsil oli vaja ka noort papagoiplikat, nii et pärast seda ärakäiku vaatan ka Linnu-Lillit kui Tiiu-lindu.

Misjärel jätkasin matka Lutike lastekodu tagant paksu metsa sügavale sisse. Brigita ütles telefonis, et on juba üleval ja hobused välja lasknud. Mina läksin lauljatar Mari-Leenu juurde läbi Facebooki – meenutasin talle seal keskkonnas, kuidas kukutasime 8 aastat tagasi ta hobuse seljast Elva maratonirajal alla, kui tema nõudmisel galoppi läksime ja hiiglaslik Donna talle kabjaga näkku äestas ning tollal väike Riks temast eestlase Tiiuga üle ka veel hüppas. Sellised asjad ühendavad. Sellised asjad on vaja lahendada. Ja kingituseks selle eest, et tollesse metsadetagusesse tallu läksin, sain tunde, kui turvaline on olla merest eemal. Kuitahes rasekstiläbitavad teed ja maailmalõpu meeleolud seal ürglaantes on – kindel ja turvaline!

 

Rahutu Tuhkatriinu muinasjutt uuel tasemel

Kaunis lauljatar Mari-Leen Kaselaan (22) on isiksusliku tõusu ja avanemise teel. Vana ja kulunud maailma kitsaste mallide järgi võiks arvata, et neiul on vinged lepingud, uus suhe, väljalend välismaale imet vaatama. Tegelikult on lauluga “Rahutu Tuhkatriinu” eestlaste südant puudutanud noor naine mitmendat kuud tööl talutüdrukuna. Ta hoolitseb hobutalu eest Lutike ja Otepää taga salateid pidi ligipääsetavate kupliliste metsade vahel. Soovite midagi peent ja glamuurset? Rahutu Tuhkatriinu põhiline töökeel on inglise keel ning koos temaga käib talu teenimas kaks tillukest chihuahua-piigat.

Valikud

Ilusal ja andekal tüdrukul on alati palju valikuvõimalusi. Kas nautida elu, lasta end kätel kanda ja minna raisku. Või abielluda edukalt ja saada aegsasti meeleheitel koduperenaiseks. Ehk teha oma välimusega karjääri. Või loota muudele annetele – lauluhääl, tantsuoskus, loovus.

Mari-Leen Kaselaan on pärast järelemõtlikku ja otsivat aega asunud teele igas mõttes uue taseme poole. Seni tavatses kerge meedia tüdrukust poetada pindmise sära püüdjatele repliike “suhe Sietsega sai otsa”, “pisikesele naisele ei sobi hiigelrinnad”, “kartsin meeletult inimesi”, “lahkus Eestist”.

Tänaseks on neiu kõigist neist kildudest kokku kogunud midagi õiget ja arenevat. Inimpelguse on ta lahendanud sellega, et töötab kauges eraldatud metsatalus hobustega. Ning kui Eestit Tallinnaks pidada, siis on kaunitar ju õigupoolest ka Eestist lahkunud. Ta õpib ürgses erakluses tundma ennast, hobuseid, metsa ja loodust ning sulandub sellesse loomulikku ja väekasse keskkonda üha targemana.

Kui praegu käib ta Leigo taha kuplilisse laande tööle Tartust, siis suvel kavatseb talutüdruk nädalaid oma töötalus püsida. Vana korda tehtud talu on tütarlaste pansionaadiks otsekui loodud – ärkamise ja kasvamise tsentrumina toimib ta praegugi.

Loomadega kehakeeles ning oma väheste kolleegidega inglise keeles kõnelev piiga kavatseb asuda sügisel oma keskhariduse peale ehitama kõrgemat muusikaharidust kas Saksamaal või Hollandis. Hobuseid hooldades ja treenides püüab ta selgusele jõuda, kummas siis. Kas popp- või jazzmuusika koolkonnas, kas saksaliku või madalmaise kultuuri keskel.

Tsura

See talu, kus Rahutu Tuhkatriinu looduse rüpes vaikselt ja keskendunult hobuseid teenib, kuulub Magnumi-mehele Margus Linnamäele. Leigo järvede taga peab vahepeal Tartu õlletehasega seostunud ning nüüd oma madala profiili hoidmise juures vaid Otepää golfiga seoses avalikkuse ees vilksatav Linnamäe õigupoolest kahtki talu.

Ta enese kodu on setu päritolule viitava nimega Tsura talu, imposantne ja maitsekas puit-tsitadell kauniks parandatud maade ja privaatsusega. Hobuseid peab ta vana, stiilselt korda tehtud talu juures pisut eemal.

Hobustega seoses on Margus saavutanud kummalise kuulsuse. Kui ta teiselt Marguselt, Timmolt Põlva külje all Mammastes tallid ära ostis, loodeti temalt Põlvamaa sajakonna lapse õhtute veetmise paiga uuel kõrgusel pidamist ja vedamist. Paraku võttis Tsura peremees uuele alale piiludes kuulda rumalaid nõuandeid ning nüüd on Timmo tallid kinni.

Asjatundjad arutlevad: “Linnamäel on vaistlik tõmme hobuste poole. Kuna ta ei tea sellest valdkonnast eriti midagi, on oskamatutel tegelastel lihtne talle “nõu” anda. Ent selle eest, et ta hobuste poole püüdleb, tuleb talle au anda. Liiatigi me kõik areneme – hukatuslike soovituste jagajad on vahepeal näiteks võõrsil seda ala õppimas käinud ja hoopis uuel tasemel. Samuti õpib rahamees sellele ürgsele kutsele järgnedes ka hobuste asjus õigeid otsuseid tegema.”

Kui Timmo tallide tegevuse lõpetamisele juhtinud neiu läks arengu teed – õppis hobundust mitmes välisriigis ning sünnitab lähinädalail lapse – siis hobuseid pidavas metsatalus juhtusid veidrad lood. Seni seal ürgmaastikul elavat kümmekonda ratsut hooldanud piiga läks talvepuhkusele ja… kadus.

Nüüd töötavad hobustega Mari-Leen ja Nastja. Anastassia on Lätist pärit. Pidas oma hobust ja tegutses Riia lähistel ning jõudis Lutike-Neeruti liinile interneti kaudu. Meie oma klassikaliselt kaunis lauljatar sattus sinna tuttavate kaudu ning käib nüüd iga päev Tartust Otepää kõrgustiku sügavaimatesse metsadesse teenima ja Teenima. Elu ja hoolealuseid, arengut ja avanemist.

Glämmi kah

Bemarid ja taskukoerad, mis keskmisest sügavama sisuga laule esitanud artisti varustusse kuuluvad, võivad ju jätta mulje glamuurist ja peenest stiilist. Tegelikult on ülikoolilinnas venna juures elaval neiul jõulise BMWga lihtsalt turvaline mööda libedaid ja lumiseid teid tööle käia.

Chihuahuad Chica ja Ljuba moodustavad aga Mari-Leenu perekonna.

“Ljuba, tilluke ja õrnake, on arg ja häbelik – ta saabus minu juurde Venemaalt. Chica on hästi sõber ja suhtleja ning tal on kaks sertifikaati. Kui läheksin veel ühele näitusele ja saaksin kolmanda serdi, oleks ta Eesti tšempion. See on koerakasvatuslik põhimõtte küsimus. Kavatsesin oma tüdruku nüüd talvisel jooksuajal ära paaritada, aga ta oleks nagu teadnud, et tahan tema muretu lapsepõlve lõpetada – jooksuaeg jäi hoopis ära. Ju vist rajukülmade ilmade pärast,” arutleb neiu, kes kannab oma kaht minipeni päevast päeva kotikesega tööle kaasa. “Ma ise tulin siia teenistusse kena miinus kahekümne viie kraadiga. Hobused – ehkki araabia, hollandi ja saksa tõugudest – on selle karmi külma termotekkide all laanes põlispuude varjus kenasti vastu pidanud. Kuna peremees sai teada, et uuemal ajal võib jälle sääraseid talvesid olla, on loodetavasti siiski talli ehitamine plaanis. 

Minule tuleb kevadel uus töösubjekt – varsakene. Eks meil kõigil, noortel naistel, tiksub kusagil bioloogiline kutse ja kell. Mina tahaksin oma beebiisu lasta rahuldada Chical – eelmine hobutüdruk tõi siia aga kaks holsteini varssa ning paaritas ka ühe mära ära. Tema biokell tiksus sedasi. Mina siis nüüd neid lapsi kasvatan.”

Kuna see kasvatamine teeb õnnelikuks, pole Rahutu Tuhkatriinu kuigivõrd tegelnud mänedžeriprobleemiga. Tal pole seoses ettevõtmatu impressarioga pooltki nii palju esinemisi kui repertuaar ja ettevalmistus võimaldaks. Uut vahendajat ta aga väga innukalt ei otsi – praegu on hobustega padrikus elu õppimine õigem.

Imede mootorid

Tuhkatriinu treenib tänase eneseteostusena põhiliselt araabia tõugu hobuseid Engine ja Mirro. Koos lätlanna Anastassiaga toidetakse ja jälgitakse ratsusid, kutsutakse õigel ajal sepp, antakse kevadtatistele rohtu ning õpitakse koos peremees Margusega western-ratsutamist ja hobutarkust.

“Igal nädalal käivad Padiselt siia George ja Olga. George on oma western-sadulate ning sapsude-valjaste-varustse valmistamisega juba kogu maailmas legend. Need on käsitöised, hõbedast lisanditega üliväga ehtsat ja eksklusiivsed asjad, mida ta teeb. Nende õpetusest jätan tallele selle osa, mis mu sisetundega kokku kõlab. Ka Tsura peremees on selle paari käe all juba päris kenasti hobuse seljas püsima hakanud,” kinnitab leebe, rauge ja väga-väga naiselik Mari-Leen. “Olen siin hobuste juures õppinud kõigist asjadest valima ja vastu võtma parima ja puhtaima poole. Alati, eranditult igal eluhetkel on see valikuvõimalus.

Teenistusse asumisega on minu elus alanud suur inventuur, puhastus ja paika loksumine hobuste abiga. Ma arvan, et kogu Maal on ees selline suur inventuur ja puhastus – inimkond on oma kodu nii ära määrinud, et kaugemale enam ei saa.

Kui mina – ja igaüks meist – oma igapäevase tegutsemise ja teenimisega puhastume ja paraneme, siis ehk jääb meie kaunis koduplaneet alles.

Me teeme seda maailma päästmise tasast tööd erinevatel eluetappidel väga erinevatel moodustel. Mu lapsepõlvekaaslane Kerli Kõiv Elvast – meid ühendas nii kodulinn, kool, poisid kui osa valikutestki – annab praegu maailmale lauldes ja särades valgust. Siis tuleb ilmselt temal taas kogumise aeg. Minul on praegu kogumise aeg, mil ammutan jagamisväärset. Nii me pulseerime – ja inimkonda teenime.”

Tulgu viisid nende luuletuste taha, mida Rahutu Tuhkatriinu oma uues muinasjutus metsavaikuses loob.

 

Riksu sünnipäev oli täpselt selline, nagu mu koleerilise tudengilapsest tudeng-lapse sünnipäev olema pidigi. Siuh ja sügavuti. Kohtusime temaga tema isa vanemate juures. Nood tegid lõunasöögi. Mina kinkisin pojale ühe juudi kaelaehte, mille tõi mu vanaema Iisraelist, ühe juudi talismani, mille tõid mulle Eesti juudid – ja palusin lahkesti lasta tal neil tootemeil end hoida ja aidata. Ma ise olen ilma nende talismanidetagi suure juudi vaimu poolt hoitud ja piisavalt juut. Pojale on viikingi identiteedi kõrvale vaja tema teist poolt. Ja pole ju lastel vaja oma talismanide-aarete kätte saamiseks ära oodata, millal vanamoor lusika nurka viskab. Shalom!

Oo andestav ja hea Inga, mina olen pattu teinud…

Inga kinkis mulle Tallinki laevale latiino-karnevalile pääsme neljale. Vaatasin kõik oma võimalused üle. Lootusetu. Veel külma lumekuninganna iidamastaadamast lammutavaid teeneid? Pidu. Aitäh. Ei. Tänu sellele kutsele ja kaasnevatele mõtetele sain aru, mida tuleb teha. Tuleb loobuda minevikult teeneid palumast. See mees on tuhandest väärt, et keegi teda imetleks, uuesti meheks armastaks, haavade peale puhuks ja temas oma õnnestava teise poole leiaks. Kui ma inertsist ikka teda kutsun, siis ma ei lase tal eluga edasi minna. Siis ma muutun ise tsinkplekk-traatkeraks. Olin märtsi alguseks muutunud väga… kuidas see tunne ongi… kompaktseks. Sitke, külm ja kaks ühes. Meesnaine. Sootu plikast tööloom. Karm ja sissepoole pööratud. Pingul ja katkemiseni pinev. Tõrges ja kaitses. Seda ei võinud enam edasi venitada. Seepärast ei tohtinud ma rohkem sedasorti “abi” oma ellu kutsuda.

Tappev.

Niisiis kinkisin selle kruiisi pojale. 21. Pidu. Probleemitu pidu. Et reisile raha kaasa teenida, võttis Riks endale kõik võimalikud judo-kohtuniku tööd. Ta oli oma kingituste üle tõeliselt õnnelik ja armastatud. Ses mõttes, et sai selle tunni jooksul tunni ajaga piisavalt intensiivse sahmaka emmet.

Mina kui nunn-buldooser rühkisin edasi Arnolt Everausi ära kuulama. Lasin ämmakojast enne jalga, kui Aleksander koolist jõudis – ma ei tahtnud, et ta näeks ja kuuleks neid väikseidmannetuid inetusi, mida tema isa ütleb tema emale, sest teisiti ei oska. Kõik saab korda, kõik saab paremaks, kõik sujub ja kujuneb – lastele madalust ja inetust ma rohkem kaela ei lase. Ei enda ega kellegi teise oma. Hea Hele isa on pärast kauase kaasa matmist olnud ise pikalt minekul. Ja tahtis enne teispoolsuse piiri ületamist minuga rääkima. Pidas kaks vaprat tundi vastu. Annan selle teksti Evelin Samuelile – see teeb talle, TervisPlussile ja meile kõigile head.

Mulle enesele tegi kohutavalt palju head, et läksin Elukirja palvel Krista Aruga muuseumi ja eestluse ja meie endi lugu tegema. Suure pieteeditunde ja armastusega läksin. Ja kaks väga laetud tundi veetsime. Väga suurte tulemustega. Väga.

Krista on mu õppejõud. Krista on tänase Eesti üks võimsamaid naisi. Kristaga PÄRIS asjadest rääkimine teeb meie rahvale ülimalt palju head. See oli aateline ja ideeline käik, mille me Kristaga põimisime terviklikuks kimbuks inimlikkuse ja lihtsusega ja see kannab meid – ja teid – veel aastaid. Naised ruulivad. Teate ju küll.

Õhtul, kui Vesneris kolossaalse tuisu ja burgaaga Eqga trenni läksin, sain aru, et naisest pole meil siin paraku enam midagi järele jäänud. Kaiga ei suutnud ma pärast rämedat tuisu, kiilasjää ja tuulega võitlemist rääkida muudel teemadel, kui et Eq ei tohi suvel Reti tujude ja katsetuste läbi kannatada saada. Kiuviu. Milline prääksuv brikett üks ihuüksi läbi räige talve rühkinud naisekont olla võib. Sel kombel hakkavad tema sõbrad peagi kartma, et temaga kohtumine tähendabki köginmögin-tülinorimist. Kusjuures tähendabki. Aga Kai on nii suur ja kaunis hing, et talub ja neelab selle jama alla ning leiab, et kui inimesel on mure, siis ta peab saama sellest rääkida.

Inimene peab muutma olukorda, kus ta kogu aeg ainult muretsebmuretsebmuretseb.

Inimene muudab seda olukorda oma väiksuses ja piiratuses sageli nii, et ise ei teagi, et muudab. Ma ei saanud varem lahutada – inimesed ja olud polnud küpsed. Ma ei saanud enne eelmise elu lõpetamist endale kosmilisest kataloogist kedagi kõrvale paluda. Sest ma ei olnud VABA – ja ma ei teadnud, kes on see mina ja keda ta uues elus enda kõrvale vajab. Just hommikuti oma sõnnikukäru ja kuuri-kaevu karmajooga ajal küsisin küll nii kurvalt kui kõrgilt – kas tõesti keegi ei taha koos minuga talu pidada… Ent ei teadvustanud seda tellimusena.

Enne rängast Eedeni talvest läbi tulemist polnud ma iseendaga kohtunud.

Selle kohtumise hind oli üsna karm. Kui Eqga keset hullu lumemöllu Vesneri maneežis Annikalt trenni sain, oli hea uudis, et käed-jalad on senisest paremini paigas. Hoiatav uudis oli, et mu seni nii sirget ja plastilist selga ei saa ega saa ega saagi sirgeks ja pehmeks. Kärud-varred-kandamid on ta talvega vimma ja puiseks räsinud. Ma teadsin juba siis, kui Annika minuga pühendunult vaeva nägi, et mu selja teeb jälle nõtkeks armastus. Armastus mehe vastu. Mehe armastus minu vastu. See vabastab vimmas sootud õlad ja jäigaks rügatud piha.

Olin Eqle selle tõe näitamise eest sügavalt tänulik. Ja vapruse eest. Rämedad tuuleiilid plagistasid Jõemetsade koduse maneeži akende ees olevates kiledes – vaid korra pühkisime diagonaalis üle platsi minekit – aga kuna surusin maha soovi poissi suust peatada, saime elusate ja tervetena pidama.

Vabanemine algas maanteel. Vajutasime Minniga Vesnerist Liu poole pea kuus tundi. Tartumaal ei näinud paksus lumesajus teed. Viljandimaal olid kuplite otsas kõhuni lumevaalud. Pärnumaa oli kiilasjääs. Roomasin kodus Minniga peaaegu käpuli majja – kus Brigita magas minu voodis. Sest ta kartis. Meie ja enda ja Maa pärast.

Aga just selle Maa saatusega seotud vabanemine minuga nende tundide jooksul ära juhtuski. Meenutasin, kui turvaliselt ja merehirmuta ma end Neeruti-Lutike kandis tundsin. Kui turvaline oli Veseneris vaatamata sõgedale burgaale. Ja ma otsustasin oma mereveerse Eedeni müüki panna. Ta on valmis. Ta on uuele perele üle andmiseks üles ehitatud. Ma ei saa sellesse tallu võtta lambaid ja lehma. Talu laiendamata ei saa ma enda kõrvale kedagi ei kosmilisest kataloogist kutsuda ega palgata. Selleks, et ellu jääda, pean kolima suuremasse tallu. Paradoks.

3. märtsil asusin teele oma Mäe Saara Tara poole. Taluvahetuse käivitasin, paludes Sirje Metil ja Ulvi Pechteril alustada siinse talu müüki ja teise talu asemele leidmist kusagil väärika mäe otsas. Inge tekitas lisaidee, meenutades fakti, et Kirna talli hoone ja maad võivad vabalt müügil olla. Ma sain aru, et pean sihiku seadma tallikesksele talule, mis toob hipoteraapia ja hobulausumise minu elu peateeks. Kirjutamise kõrvale. See on ammu õhus. See juba on nii. Tuleb luua võimalused. Edasi!

Valikute õigsuse kinnituseks paiskus meediasse väikese tüdruku protsess. Brigitale kooli järele sõites möödun pidevalt majast, kus elab see tüdrukuke, kes sai Pärnu haiglas kohutava sünnitrauma ja kelle ema kaotas emaka. Aknad on pesemata ja kinni kaetud. Ahastav ema on keskendanud kogu oma praeguse elu protsessimisele, kättemaksule, kannatamisele ja kannatuste paljundamisele. See on värskendav ja kainestav – vaata, ja õpi – ja ära arva, et loov-ehitav-arendav tee on enesestmõistetav. Sellel tuleb kogu aeg püsida.

Minu jaoks võttis selle protsessi tekitatud tülgastuse õnneks maha kiri mehelt, kelle perefirma jaoks äsja esimese käsikirja üle andsin

 

“Tere, Kati :)

 tore :)

Sa ära pane pahaks, kui me mõnikord hullult introvertidena näime. näiteks ma põen kevadväsimust ning iga kord, kui järjekordse multika kokku panen, tunnen ennast NII tühjana.

no täpselt see aeg, et on tunne, aeg on lumel ja külmal juba minna! tahaks juba vabaneda kasukate painavast survest...

 "Talv Eedenis 22" mõtete juurde:

Minu vanaema oli veel tolles maailmas, mis mujalt Eestist peale Põhjasõja kadus. Tema jaoks olid nõiad, kuradid jms reaalsus. ajastu selgitus: Seitse venda oli see Soome, mis sisuliselt kadus peale II MM. seda ajastut, seda hõngu tead-tunned kindlasti.

Aga ENNE seitsme venna ajastut oli Läänemere soome-ugri maades just täpselt see aeg, millest räägivad "Eesti rahva ennemuistsed jutud".

Vaat tollel ajal oli rohkem selliseid inimesi, kes mõistsid lindude kõnet, ehk mis on see, mida kirjeldad oma püüdlustes "papagoi jooginõu" jne. märgata ja mõista.

Hüpe tagasi vanaema juurde: ta oli seto. aga seto pooletoobiseid prohveteid kutsuti "kordo"deks. kordo omakorda tähendabki sellist, plekkkruusi, mis koliseb. Samas, vanaema kokkupuude kordodega oli minu jaoks mõtlemapanev. eks neid kuulutusi, mida need pooletoobised tegid, läks hiljem täide üksjagu. tagantjärele on lihtne näha, tollal inimesed naersid... kuni oma silmaga nägid.

Igatahes, mõte kuradist... tänapäeval ei pea kurat maa peal ringi käima hingi ahvatlemas. Hinged on sassis niikuinii. Tõsi muidugi see, et ega kurat sellisel kujul nagu mu vanaema seda mõistis, ei ole kunagi eksisteerinud. Oma tõde on selles, et saatan on valgustaja (Lucifer), koidutäht Veenus. inimene kardab kõige hullemini muutusi, see teeb meeletut valu. sestap kõik, kes muudavad, on halvad.

Aga see on jällegi lihtsustatud lähenemine.

Halb on vaid see, kui inimene kaotab ärksuse, kaotab valvsuse, kaotab (teatud) teravuse. See kaotamine ei ole juhuslik, see on pigem ära andmine. Igasugused peibutused kisuvadki inimeste hinge ribadeks ning see ongi see "saatanale hinge ära andmine".

See on see rahutus, inimene näeb, et tal ei jagu aega iseenda arenguks, kogu ta energia on /pangalaenu teenindamisel/ - aga tal ei ole jaksu seda olukorda muuta. Reeglid on liiga jäigaks kasvanud enda sees. Inimene näeb/tajub, kuidas energia voolab välja, aga tal ei jätku julgust loobuda, et hoida.

Lohutus on vaid see, et selline tühjaks kiskumine võib mingil hetkel panna tajuma, missugune mõttetus see on. Ning siis ühel surmatunnil mõtleb inimene, tahan et oleksin elanud rahulikku, õnnelikku elu. Ja siis sünnibki uuesti - ja elab rahuliku ja õnneliku elu. Aga niikaua, kuni surmatunnil valdab kibedus "miks mul ei olnud seda või toda", tuleb ta tagasi, saab selle või tolle, kuid puudu jääb ikka midagi. Soovid peab hoidma abstraktsetena. Parim, mida soovida, on õnnelik olemine. ka hullumeelne võib olla parem olla, kui õnnetu tarkpea. Ainus, mis loeb, on õnnelik olemine. Aga selleks tuleb julgeda loobuda sisemistest piirangutest.

Nõiad... vanasti teati, et sõnal on jõud. vanasti nõudis kõnelemine pingutust. sõna ütlemine kaasas kogu olemise. Tänapäeval voolavad sõnad ilma tähenduseta. Jõud ei ole mitte häälikuühendeil, jõud on sisemisel tahtel, mis selle sõna kõigepealt helisema paneb ja siis selle helina ilma peale viib. Aga täna on inimeste tahe jagatud laiali. Kõik söövad su tähelepanu, kõik söövad su energiat. inimesed tapavad enda sisemuse alkoholi, teleri ja saast-meelelahutusega. Sealiha on paha, aga Aktuaalne Kaamera või Reporter või Postimehe ajaleht on tihti veel hullemad.

üks osa väsimusest tuleb arvamusest, et PEAN, aga ei taha.

Ei pea.

Mitte midagi ei pea.

Asjad juhtuvad alati iseenesest ning inimene võib mängida oma osa, võib ka mitte. See, mis ta arvab mõistusega, ei oma mingit tähtsust. Teeb ikka seda, mida sisemus käseb teha. Minul kui eestlasel, on raske õppida mitte kurtma, aga eks me liigume sinna suunda. liikumine ikka parem, kui seismine - kuni inimene teab, et mõnikord on hoopis seismine kõige kiirem liikumine.

Mingi ajani nutsin eneses taga, et toda aega enam ei ole. Vanaema suutis hoida mullina enda ümber alles toda ajastut, mis seal Setomaal vast kõige kauem vastu pidas. Mujal Eestis ei ole seda kohanud kusagil. siit tuleb kaks asja: on inimesi, kes suudavad enese ümber luua minimaailma (aga mõnikord päris suure minimaailma), kus kehtib oma aeg ja ruum, omad reeglid. Teine on see, et aeg möödub ja aeg jääb.

Me oleme harjunud aega vaatlema vale nurga alt. Niimoodi tundub, et kõik möödub ja kaob igavikku.

Igal juhul ei ole nõiad kuhugile kadunud. Ajastu, milles viibime, ei vaja nõiakunsti - kuid nõidus on palju rohkem kui lihtsalt ussihammustuste ravitsemine. Nõiad on alati olnud ja jäävad olema senikaua, kuni liik inimene võimaldab nõidadel olla. Kui enam ei võimalda, tulevad uued võimalused.

Muide, survivalismist... see on suuresti inimeste "kollektiivsest alateadvusest" tulenevast hirmust uue korralduse ees. Maailm muutub ning nagu kunagi Rootsi kuningas keelas kodus leivaküpsetamise, saab inimene olema täiesti pilla-palla, asendatav sipelgas suures pesas, ilma suurema omanduseta. See on suur muutus alla neelata ning eriti küsivad inimesed endalt: mis saab siis, kui see kõik kokku kukub.

Põhimõtteliselt ei kuku, kuigi keegi ei tea täpselt ette, kui segane see vahepealne periood tuleb.

Tammsaare kuulus "tee tööd ja siis tuleb ka armastus" - igaüks mõistab sedagi omamoodi, enamasti ei mõistetagi. Kas ta isegi mõistis - aga tema isa TEADIS. Seda lauset ei saa välja mõelda, see tuleb seest.

 armastus ühes mõistes on maailmaga üks olemine, maailmaga sulamine, ehk tegelikult omaenda "ego"de pilve, "mu nimi on leegion" eneselt kaotamine. Minateadvus (ego-pilv) on see, mis eraldab.

Kurnav töö on meditatsiooni vorm, väga tõhus selline. Enesesse surres (minateadvuse võimutsemist kaotades) tekib võimalus selgusele. taevas selgineb, egopilvede vahelt paistab kõiksuse päike.

Rasputin ravis kurnatusega ülikuid... kuigi tema kasutas teistsugust kurnatust.

Aga Sa tead seda kõike isegi, aitab mul targutamisest

tervitades,

Jaanus

 

Enne, kui tuli Mees, tulid naljakad mängud.

Hakkasin iga päev erinevasse kohta kolima.

Kui mind kutsuti Lilleoru väekeskuse indiaanilaagrisse, tuli tolle jõukeskusega jutuks ka võimalus, et kui Jausa talu müüdud saan, rajan oma hipoteraapia ja hobulausumise talu nende kõrvale. Seepeale võttis minuga FBs ühendust tegudemees, kes soovitas üht talli Keila-Joal püramiidide küla taga. Brigitaga olid jutuks ka Timmo tallid. Et ostaks teised Linnamäelt ära või mis. Koos taaga ja Kaupo Allase vaimuga…

Neid mänge mängides hoidis mu isiksuslikku telge koos ja püsti reaalne ja virtuaalne kommuun. Muist sellest tuli FBst, osa Edumeel.ee-st. Mitte ainult Eedeni talvest, vaid ka muudest üles riputatud lugudest ajendatult.

 

“Kati! Lugu Vändras elavast Katrinist oli üks selline, mis jäi meelde, lugedes oli tunda, et Sa ei läinud sinna lihtsalt tööd tegema (võib olla küll läksid, aga tagasi tulid küll teistmoodi). Elades päevast päeva suures lugude ja uudiste mullis on vist ellujäämiseks paratamatu, et suurema osa infost pead endal peast ära raputama. Muidu pole võimalik oma elu elada. Aga  see kirjatükk jäi meelde. Ning isegi praegu sai Sinu heategu karistada… ära ole kurb.

Paraku pole ju kiitmine eestlase loomuses, peaksid sellega ju harjunud olema.

Tead olen aastaid tahtnud Sinuga jagada ühte mälupilti Sinust:

Ma ei tea milline oli aasta: pakun, et keskkooli 9. klass ja oli pidu 4 Keskkoolis. Sinul oli seljas vene tüüpi tikitud pluus ja kitsas teksaseelik (tõenäoliselt pakist ja välismaalt?) - igatahes võttis kadedusest roheliseks kõik naisolevused vanuses 5 kuni 50. Pidu toimus kevadisel ajal ja teie koolisaal oli valge. Võis olla aeg Sinu ja Su klassivenna loo alguses.

Sa astusid tema poole, tõusid kergelt varvastele (Sinu hoiakust oli näha  balletitunde) ja vot see hetk: Te olite tõeliselt ilusad, noored ja mõlemad armunud, on mul siiamaani mälus nagu kaunis maal.

Ükskõik, mis elu toob ja kuidas läheb, kui Sul on selliseid hetki olnud, usu need tähendavad midagi ja neid ei saa ka keegi ära võtta

Vaata kas läks soojemaks?

Loodan, et Su ahjud köevad ja annavad Su lastele sooja…”

 

Jumal küll, kui palju komplekse meis kõigis on… See lugu polnud mu Esimese Armastusega. See oli noormehega, kellega oleme väga ladinaseebilikel asjaoludel praegugi tihedalt seotud. Meie lugu purunes, sest ma ei maganud temaga. Lõpetasin keskkooli süütuna. Hiljem juhtus küll jah ühtteist. Aga tookord olin hirmukrambis. Kartsin, et olen kõlbmatu, et minuga on midagi valesti, et ja et ja et.

Umbes sel perioodil, mida see hea naine oma kirjas meenutab, õppisin omal käel orgasme saama. Noorusarmastuse loomuliku lahenduse rikkus kartus, et seksiga on midagi valesti. Räpane ja lubamatu. Enesega tutvumine Romeo ja Julia seksi asemel. Oleme selle mehega klassi kokkutulekutel korduvalt arutanud, mis oleks saanud, kui meist oleks päris paar saanud. Ta väidab, et poleks minusugust välja kannatanud. Ma väidan, et temaga elades poleks ma niisugune seesugune, vaid teistsugune. Mu meelest on ta oma lopsaka blondi kaasaga praegu väga õnnelik.

Nagu mu Esimene Armastus oma hapra blondi kaasagagi.

Põhjus, miks ma ei saanud 17aastasena andutud ning selle ilusa loo – nagu teekaaslane ütleb, maali – ära rikkusin, oli hirm. Kõlbmatuse tunne. Pole vaja seletadagi, et see oli mu 3aastasena peaaegu suremisega seotud – ja küllap selline kõlbmatusetunne jätkub. Neid juhuseid, kui olen püüdnud maailmal kaelast ära surra, on üha juurde tulnud. Ja ma ise aina enam lukku läinud.

Nii palju on enam kui veerand sajandi jooksul jõutud armastusest ja seksist kirjutada. G-punkti ja vaginismi, tantristliku seksi ja keha kui hinge ja vaimu loomuliku ja ilusa kaaslase asjadest.

Ent ma ise olen elu aeg olnud tubli ja kohusetundlik sportlane. Vooditööloom. Mitte tantristlik andunu. Seda ei saa teada enne, kui… midagi muud koged. Kompleksides tüdruk õpib orgasme saama, selliseid asendeid võtma, mis tagavad sõnakuuleliku ja vapra orgasmi. Või mi


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat