Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Viltidega gasell


Sassi talli Malle – üksildane viltidega gasell

Kati Murutar

Kaksteist aastat Pärnust 16 kilomeetri kaugusel asuvat Sassi talli pidanud kaunitari Malle Aava elu näis veel hiljaaegu nii idülliline ja kõrgelt üle külarahva peade käiv, et teda peeti kõrgiks tulnukaks teiselt planeedilt. Praegu ütleb Malle, kes võitleb ligi poolesaja hobuse kevadesse kestmise eest üsna üksi, viie palgatöölise abiga: “Olin jah pirtsakas printsess, kes võis tegelda sellega, millega tahab – kena, jõukas ja aristokraatlik rootslane meheks – lausa muinasjutt!

Kadedatele rahustamiseks võin öelda: minu elus juhtus kõik kenasti korraga – Torbjörn sai kaks järjestikust insulti ning peab nüüd poole-võimelisena Tais talvitama, et üldse ellu jääda, tema vend Rustan, kes meie ratsakoolile Rootsis turgu tegi, lahkus siit ilmast. Tuli majanduslangus ja maksuameti vahvad sanktsioonid – nii et õnneks pole vaja mind enam võõrastada ja vihata. Olen viltide ja akudrelliga tädi, kes teeb ise oma kolmes tallis õhtuse talituse, parandab käepäraste vahenditega kõik laguneva, heitleb talvise kahjumiga, on puha tantsitamata ja kallistamata. Mind hoiavad elurõõmsana mõned südamesõbrad, mooride ratsutamisklubi, tulevikuplaanid – ning spordi ja trennitüdrukud, kes siin tallis oma lapsepõlve on veetnud. Aeg-ajalt üritan vallavalitsuse ja teiste juhtivate peade poole hüüda: kui Eestis ei hakata ratsakoolidele selle eest toetusi maksma, et nad hoiavad sadu ja tuhandeid lapsi tänavalt ära elu ja ilus juures, siis me vastu ei pea ja välja ei vea. Riigi abita ei tule ka linna lähiümbruse tallid omadega nulli – nende teene laste õigel teel hoidmises selgub paraku alles siis, kui neid enam pole. Ilmselt peavad esimesed suured ja teenekad hobukeskused käpuli kukkuma, et meid kuuldaks ja märgataks. Isegi maalastele makstakse praegu pigem selleks toetust, et ta saaks linnas klaveritunnis käia – kui et kõrvalkülas hobuste abil inimeseks kasvaks. Niimoodi ei tea maalapsed loomadest, maatöödest ega tegelikust elust varsti midagi.

Aga mina, muide, ei kavatse see näidis-ohver olla, kes välja sureb. Kuni Torbjörn on Tais, mõtlen koos hobumooride ja –piigadega võistlusi ja üritusi välja, mis mu talus energiat liigutaks ning püüad arveid-palku võimalikult valutult ja soliidselt maksta. Väljas ma sel aastal veel käinud pole – ses mõttes, et õhtul, ehituna ja lõbusana.”

Printsess herneteral?

Malle (43) on Sindi tüdruk. Koos keskharidusega sai ta poemüüja elukutse ning on ülilühikese aja müüjana töötanud. Tema poeg Siim (22) on madrus Hispaanias ning kui poeg veedab mitme töökuu järel puhkenädalad kodus, ütleb Malle: “Oleme Siimuga, nagu õde ja vend. Kui ma tema peale vihastan, pean ennast üleval nagu kuri vanem õde. Vihastamise põhjuseid jääb järjest vähemaks. Praegu vaid tema DJ-harrastus, mida ta enamasti harjutab küll kõrvaklappidega, ent aeg-ajalt paneb siiski meie väikese maja üdini rappuma. Aga maja raputamine pole hea, sest just tänavusel talvel selgus koos kõigi muude vahvate asjadega, et meie talu hoonetekompleksis on elumajasse lõbusad mõrad tekkinud, nii et võibolla langeb tare kui apelsinikoor sektoriteks. Siimuga kurjustades pole ma tegelikult õiglane, sest välja arvatud üks istuma jäämine kooli ajal pole ta mulle häbi ega muret teinud.”

Malle möönab, et kuna tal pole tütart, on ta justkui pääsenud tüdrukute suureks kasvatamisega kaasnevatest jamadest. Ent samas on ta neid üles kasvatanud kümnete ja kümnete kaupa: “Kui laps leiab enda jaoks talli ja hobused, siis ei olene enam, kas ta on lihtsalt trenni tüdruk või teeb päris sporti ja käib võistlemas – ta elab tallis. Õpib vahetundide ajal ära ja tuleb terveks õhtupoolikuks talli. 

Selge, et pahandused ei jää päris tegemata. Meil on siin olnud kõike, suitsuhaisust kuni… Ma ei räägi. Kõik on loomulik, kasvab välja – ja läheb aina paremaks.

Malle ütleb samas, et lastega jagelemine on toonud lõpeks suurepäraseid tulemusi võistlustel, tüdrukute silmnähtavat arengut ning on oluliselt meeldivam kui ülbete täismeestega jagelemine teemal, et tall pole napsi võtmise koht.

“Kõige suurem üllataja on olnud Merlin, kes on praegu meie talli treener. Esiteks on ta mu oma silma all teinud kõige vaimustavama isiksusliku hüppe. Teiseks suutis ta õige noorukesena beebit oodates kaheksanda kuuni oma olukorda varjata. Hea küll, et koolis pettis ära – aga ka siin hobuseid ratsastades pettis mu oma laia jope ja seljavalu-jutuga ära, kui õiendasin, miks ta hobustega töötades hüpata ei taha. Kuu pärast sündis väike Karolin,” kirjeldab Malle nagu kasuema. “Ent tegelikult olid nii sporditüdrukute kui prof-meeste vigurid ja tagasilöögid võrreldes praeguse eluvõitlusega siiski süütud muretud mängud. Mina ise võisin tegelda täpselt sellega, millega tahtsin. Toimetasin hobustega, naeratasin turistidele, jälgisin kõrvalt, et koduabilised-kokad-treenerid laagrite teenindamise ja meie oma majapidamise kenasti joones hoiaksid – ja olin ilus. Kuni ühe korraga tuli Torbjörni haigus, tema venna surm ja ülemaailmne majanduslangus.

Mis ma nüüd teen – hakkan pirtsutama või? – küsisin endalt. Ja võtsin elult järjest vastu kõik kohustused ja raskused, millega ta mu seniseid õigusi ja muinasjutulist õnne tasakaalustas. Tööriistad kätte – ja jätkame matka!”     

Rootsi kunn

Üsna kivistunud eksiarvamusena arvatakse, et hobustega tegelemine on staatuse sümbol, hobustega koos elavad vaid väga rikkad – ja rikkad ei nuta. Tegelikult on Torbjörn Hedrenius 10 aastat investeerinud ratsakeskusse suurema osa oma põhitööga teenitust. Sest lisaks sellele, et tema kaunis armastatu on hobuinimene – ka tema enda aristokraatlikul sügavate juurtega suguvõsal on olnud hobused ja nõrk tervis.

Hedreniused on pikkade traditsioonidega suguvõsa, millest pärineb nii varakaid äriinimesi – suur osa neist õlireostuse tõrje alal – kui boheemlasi. Gugge Hedrenius muusika alal ning Rustan juba 13aastasena tööle läinud Torbjörni “käena” Rootsis.

“Nii, nagu see suguvõsa tervikuna on vahelduva eduga omanud skäärisaari ja vanalinna-kvartaleid ning sipelnud äärmises viletsuse, oleme ka meie Torbjörniga olnud tänu tema õlireostuse likvideerimise tööle firmaga Hedro Balti ja vastava varustuse müümisele õitsval järjel – ja nüüd ikka üsna sügavas rahapuuduses. Koos tallitüdrukutega ikkagi võistlusi kavandades ja üritusi välja mõeldes olen ise ka oma rahu üle imestanud. Vanasti läksin endast välja, kui 5000kroonist arvet kohe maksta ei suutnud – nüüd tiksub meile talvega kahjum, mille suviste Soome ja Rootsi püsikundede ratsalaagritega tasa teenime,” mõtiskleb  Malle. “Ma olen paari viimase aastaga loobunud asjatust muretsemisest. Mu poolesajale hobusele teeb heinad ja kasvatab kaerad isand Liivrand, kes ei muretse, kui maksmine… peetub. Ma olen oma viis palgalist töötajat makstud saanud ka eriti vahvatel aegadel, mil maksuamet on arved blokeerinud.”

Torbjörn – tõeline Kuninga tüüpi mees – on äärmiselt kaunis, elegantne, intelligentne ja tegus. Malle kirjeldab, et see isiksus võttis ta sõna otseses mõttes põlvist nõrgaks. Täiuslik mees – siinsamas Eestimaal äri pärast liikvel – ja armus ära ka veel!

Armunud mees rajas naisele ratsatalu, kuhu ehitati iga aastagi midagi juurde – tallide järel maneež, restoran, külalistemaja, privaat-onnid, pisike spaa… Konverentsikeskuse loomise eel tuli krahh. Mis optimistlikult võttes tähendab, et konverentsikeskuse ehitamisega läheb elu pärast kriisi edasi.

“Torbjörn on erakordselt kiire, efektiivne ja loovalt võimas. Mina lohisesin tal poole aeglasemate pööretega järel ja ahmisin õhku. Tema ainus puudus oli armukadedus ja tugev omanikuvaist – aga mu sisse piiramiseks ehitas ta ju unelmate puuri,” meenutab Malle liigutatult. “Ta oli Riias oma tööd tegemas ja müümas, kui see juhtus. Helistas ja tunnistas, et ei tunne vasakut kehapoolt. Pakkusin, et sõidan talle järele. Ta keeldus. Vedas end ise koju. Aga siis oli kohe ka haiglassesõit. Ta veel naljatas, et see on nüüd küll hea ajutine nali, et temasugune sitke sell on hetkel pooleldi halvatud – ent teine insuldilaine oli veel karmim. Ja nali lõppes otsa. Seni nii kiire, osav ja elegantne, läks ta täiesti endast välja, kui  asjad käest kukkusid, jalg takerdus, kõne aeglustus…”

Novembrist aprillini on Torbjörn Tais vereringehäirete tõttu, mis panevad ta siinses kliimas valutama ja hinge vaakuma. Küsimuse peale, kui truu võiks olla mees, kelle põhiline pahe on armukadedus, seal Tais kui tuntud nukupoes, vastab Malle stoiliselt: “Kui ta tahab koju tagasi tulla ja tuleb minu juurde tagasi – siis on kõik korras. Südamesõbrad – ja meestel paratamatult ka muude tasandite sõbrad – aitavad tegelikult abielul püsida. See on tõsiasi, mida me nooruses ei mõista ega tunnista. Kuidas? Keegi teine? 60+ vanuses mehe kõrval mõistad, et iga arukas täiendus, mis su abielu tegelikuks ja kestvaks muudab, on sinu sõber.”

Gaselli eluvõitlus

Malle nendib, et temalgi poleks mingi probleem mõnd suhet alustada – kui ta veel jõudis õhtuti Pärnusse tantsima sõita, oli huvilisi hulgi. Eks kahtlemata ka lootuses, et saavad lisaks ilule ka rikka armukese. Ikka see klišee, et hobused on väga rikastel. Innukad enesepakkujad ei tule selle pealegi, et kõik, mis muude töödega teenitakse, läheb hobuste hüvanguks – sööt ja varustus, kabjahooldus ja vaktsiinid, ravimid ja erivajadused.

Malle päev algab hommikul sellega, et ta joob koos Nina-Merlini-Estri-Kalle-Kaidoga ning bokseripoiste Busteri ja Rolexiga – kohvi. Elumaja sisetrepil. Et poisid ei peaks riidest lahti võtma ning emand saaks ühtlasi kontrollida, kui kergesti ta veel põrandalt üles saab. See on niiöelda tootmisnõupidamine – misjärel söödetakse nii omad kui omanike hobused, viiakse nad koplitesse, puhastatakse boksid, koristatakse ja lapitakse, mida vaja. Kella kahest on hobustel lõuna ja õhtupoolikul, kui neiud saabuvad koolist, algavad trennid.

Üks treener on samast tallist tootenäidise ja eduloona välja kasvanud Merlin Gustavson, teine soomlanna Nina Jokimies, kel on siitkandi parima Ypäjä ratsakooli treeneri diplom ning isa ja mees ehitavad Pärnumaal moodulmaju. Kuni mehed ehitavad, teeb Nina Sassi tallis oma tööd ja tegeleb oma saksa poni Askaloniga.

Pärast treeninguid on õhtune talitus ja öörahu. Et hobuste arv oleks jõukohane, on muist ratsusid talvel Niitväljal ja Veskimetsas tööl. Noori ratsusid ja ratsastajaid kasvab peale – ning habras, õrn ja graatsilist gaselli meenutav perenaine ütleb, et tal on kogu oma eluvõitlust pidades hästi kindlad põhiteljed ja selged sihid.

“Teen nii palju ja põnevaid võistlusi ja üritusi, et meid pandaks tähele – siis ehk õnnestub end riikliku tähtsusega kasvatusasutusena teadvustada,” kirjeldab kaunitar, kelle puhul külarahvas selle pealegi ei tule, et teda kui missiooni täitjat võiks doteerida. “Aretan ja kasvatan sellised ratsud, kes on mu skandinaavia klientide laagrite jaoks turvalised ja kvaliteetsed. Jälgin, et ma ka kiirmüügi puhul ei häviks. Ent üldiselt hoian kõigi rajude aegade kiuste sellist paketti koos – hooned, inimesed ja hobused – et kogu terviku müügiväärtus püsiks ja kasvaks. Mul pole seda kuldset puuri väga kellelegi pärandada…”  

Linetantsu Guinness ja muud moorid

Sarmikas noorsand Siim huvitub merest ja kokandusest, DJ-hobist ja tehnikast, mitte hobundusest. Malle ei looda väga ka tema teise nooruse ärkamisele kusagil 40aastasena.

“Rohkem oleks lootust Torbjörni täiskasvanud tütardest pärijad saada,” rehkendab viltidega gasell. “Hanna on Rootsis tuntud märulipolitseinik – pisike ja kaunis ja maotab suuri sigamehi. Tal oleks Eestis tööpõld lai. Sara kohta võib netist tunde lugeda – tema on üks, kes ujus Estonia pealt välja ning töötab Punase Risti kriisiabis. Mõlemad 30 ümber naised võiksid tulevikus asjast huvitatud olla küll.

Neil on elukutsed, see on tähtis. Nüüd ma tean juba, et hobuseid armastades pole väga õige endale koju ratsakeskus rajada. Ma ei pea silmas seda, et meil läks siin mingi saatusliku märgina jõulude ajal saun põlema ja uusaastaööl pildus sädemeid külalistemaja korsten.

Pean silmas seda, et armastus kaob ära. Ideaalid ja tegelikkus hakkavad üksteisest iga aastaga aina enam erinema. Sa ainult rügad ja orjad, vastutad ja varustad – sul pole enam aega hobustega lähisuhteid nautida ega tõeliselt asjaga tegelda. Oled olelusvõitlust pidav kodumasin. Teist korda ma seda teed ei valiks. Aga nüüd ei pääse.”

Ja kuivõrd ei pääse, tuleb oma kaubamärgid ja lipud püsti hoida – Kaie Seger on juba aastaid korraldanud seal linetantsu festivale ning kui Pärnumaa üritustel on hobuseid vaja, assotsieeruvad need eelkõige ikka Sassi talliga. Väljundi ja võistlemise ning ühiskondliku suhtumise ja mõistmise jaoks oleks Pärnu ümbrusse vaja praeguse paari-kolme asemel vähemalt kümmet sisemaneežiga ratsakeskust, nagu Tartus.

Malle enese elu muudavad helgemaks moorid. Valli Lehe, Siret Tammekänd, Siiri Nõmm, Angela Griffel ja Kai Pitk, Marta Heina on moodustanud parimas eas daamide klubi, mis käib treeningutel üks kuni kuus korda nädalas. Treener Nina käest õpitut näitavad särtsakad prouad trennitüdrukutega kõrvuti kodustel võistlustel. Ning kui ajad edenevad, kavatsevad võõrsile ratsutama sõita – proovireisijatena. Siis oleks nagu muiste – vägev Torbjörn ehitab konverentsikeskust ja kaunis Malle seikleb.

UFO

“Me oleme kehtestanud reegli, et üksteise eludesse liiga sisse ei roni. Aga hobused hoiavad meid kõiki inimestena. Ja ühise elutelje tõttu on meil ka sarnane elutunnetus ja huumorimeel,” nendib Malle.

Malle on ülejäänud külarahva silmis oma jaheda aristokraatlikkusega nagu UFO. Ta ei ole üks külarahva seast. Nii, nagu tema kodugi pole tavapärane õdus-punutud-nipsasjastatud pesa, vaid konkreetsete joonte, klaaride pindade, ereda valguse ja kasinate asjadega askeetlik kants.

Korrektse ja konkreetse stiiliga emand Aava majapidamise ainsad korratusetekitajad on bokserid Buster ja Rolex. Süüa teha ta ei armasta ning kõik tema päevad mööduvad eranditult ja ainult töötades. Kabinetis arvuti taga ja tallis. Ei mingit pooside võtmist ega teesklemist. See selge mõtlemise ja paigas tähtsusjärjekordadega naine nimetab asju õigete nimedega. Ta ei palu ega mängi õrnakest – selgitab oma asja ja ajab oma liini. Kui eestlastele ei õnnestu nõukogude aja kultuuripausi pealt selgeks teha, mida tähendab hobukultuur, ratsasport kui laste kasvatamise ja perede ühendamise võimalus, tuleb seda järjest paremate tulemustega ette näidata. Asutasime trennitüdrukute ja mooridega just Audruranna Ratsaspordiklubi. Ja me veel näitame – sest praeguses karmis ajas ei jää midagi poolikult või nõrgalt tehes ellu.”


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat