Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Karavan liigub Konsikust Ridalasse


Ju teate isegi, et hobundusega pihta saanu märkab kõikjal ja kõike hopsidega seotut. Õigupoolest on ju iga elunähtusega sedasi. Kui miski tõsiselt muretab või rõõmustab, tundub terve maailm seda värki täis olevat.

Kuna hobusõbrast mina sõidan alalõpmata Võrtsjärve Rannu-poolse ääre ja Pärnumaa vahet ja Tartu-poolsest küljest on Viljandi ümbruse maantee krooniliselt üles songitud, püsin Rõngu-Mustla-Holstre kursil. Juba mitu aastat on seal silma jäänud korralik treeningplats ja kümmekond kenas konditsioonis suksi koplites ümber vana talumaja.

Sõites Pärnu Endlasse Mihkel Ulmani komöödia “Agnes” esikale – muuseas absoluutselt lahe etendus, minge vaatama! – tegin seal Holstres otsustava pöörde maanteelt hobulasse. Nimelt samal hommikul jõudis mulle pärale, et olulisi ja huvitavaid asju ei või edasi lükata: juba mõnda aega plaanisin sõita Suure-Jaanisse külla vanale hobusekasvatajale, kes veetis elu õhtu hobusekujukesi meisterdades ja kui nüüd tema järele küsisin, selgus, et armas papi maeti kuu aega tagasi isamaa mulda…

Nii korralikku treeningplatsi kui kümmekond kilomeetrit Viljandist üles ehitatud, tagasihoidlikes taluõuedes tavaliselt ei ole. Ja kui majapidamises on palju hobuseid, pole taludes ei õued ega majad nii korras nagu seal Holstres. Ausõna, ma ei ole san-epid-jaamast ega käi hoburahvast sõprade juures kontrollimas, ega nad juhuslikult reedest koristust vahele ole jätnud nagu Pipil enamasti juhtus, ent reegel on ju üldiselt see, et hobukiindunud emandate majapidamised on üsna juhuslikud ja teisejärgulised.

Majake, kust tuli külalisele vastu kaks tumedasilmset plikanatti, oli kui kehastunud kord. Sümpaatseks tegi selle majapidamise esimesest hetkest tõsiasi, et mõlemad õuepenid olid asjalikult sõbralikud. “Kui inimene neid kardab või ähvardab, siis nad lähevad küll närvi,” seletas peretütar Katariina ehk lihtsalt Kati.

Kati treenerist ema Riina Raba oli parasjagu Viljandis asju ajamas, Kati koos noorema õega hoidis kolmekuust väikevenda Rihhardit ning kavatses just ratsutama minna, nii ei pidanud ootamatult õue pööranud tädi end süüdi tundma, et talutütre hobuste juurde tiris.

“Onassis on Osmanist pärit ja karjajuht,” tutvustas Kati kena noort ruuna. “Täitsa imelik, et teised tunnustavad teda karjajuhina, sest sadulas on ta tegelikult täielik jänes. Iga asja kardab ja kargab nagu loll siia-sinna.”

Osmani-poja sabas sörkis nooruke Gepatitist põlvnev sälg ning kinnitas reeglit, et suurema osa Eesti tallide hobused on omavahel naljakalt ja lootusetult sugulased – igal juhul on seal mõni Osman, Gepatit, Casanova, Lakmus, Premium või uhkemal juhul Pallaadium ja Verso de Paulstra.

“See sälg on veel täkk,” seletas Kati järgmise hopsi asju. “Tal on ainult üks munand – teine ei ole alla laskunud. Kui ei laskugi, siis ei saa Tiit Siiboja teda niisama lihtsalt kohitseda, peab operatsiooni tegema. Igavene jama.”

Alles tagantjärele mõtlesin, et linnapiigade vanemad minestaksid, kui kuuleksid seda enesestmõistetavat elutervust, millega maaplikad täku munadest ja nii loomade kui inimeste poegimistest räägivad. Minu omad ka – ja saavad koolis selle eest märkuse päevikusse, mis muud…

Jutustades ükshaaval oma hobuste iseloomudest ja elulugudest, kiitis Kati ühtlasi rõngas-aedikud, mis neil Konsiku talus noorte hobunate jooksutamiseks ehitatud: “Kui hobune jonnima hakkab ja korde otsast lahti tõmbab, siis suurema platsi peal paneb ta ju ei-tea-kuhu jugama, rõngas-aedikus püsib ta kindlalt raja peal ja ei lähe nii ähmi kah.”

Lisaks elutervele otsekohesusele ilmutas 16aastane Kati – kõhnakese ja plikalikuna näeb küll tunduvalt lapsem välja – loomadega kõrvuti kasvanud lastele omast vahedat ja vahetut tunnetust. Jälgis silmanurgast, kas ja kuidas ma elektrikarjusesse suhtun ja selle alt läbi poen ning ei pidanudki vajalikuks hoiatada – mis oli hästi liigutav ja mõnus, sest omade hulka arvatud on ikka mahe ja muhe olla.

Sama kehtis ka väikevend Rihhardi kohta. Plikad veeretasid jumbu armsas vanas korv-gondliga Zekiva vankris hobusekoplisse ning hopsid teadsid täpselt, kes ja mis see sihuke on. Platsi peal, kus mullu pidas Viljandi Ratsaspordiklubi oma meistrivõistlusi, kogunesid suksid ümber titevankri ja vahtisid südamlikult, kuidas poiss kui ponks pihku oma õun-põse all hoidis, unes naeratas ja unenäo taktis jalgadega põtkis. Oma!

“Sel aastal ei jaksanud ema tite pärast võistlusi siin korraldada,” seletas Kati. “Mulgimaal on õnneks päris uus suur Nuiamäe ratsaspordi keskus ja Sammuli tall, kus mina ka trennis ja võistlemas olen käinud. Minu ema oli põhiline, kelle soovitusel ja julgustusel Sammuli tall ehitatigi.”

Katariina tunnistab, et on oma treenerist emme Riina näitel selgelt ära näinud, kui raske on ühitada hobuseid ja emadust: “Kui ema ootas meie pere neljandat last, tahtis ta nii hirmsasti ratsutada – aga ei saa ju. Alati, kui ma mõne hobusega hakkama ei saanud, trampis suure kõhuga ema kõrval jalgu ja hädaldas, et kui saaks, küll teeks ise – aga kuna väikevend oli sündides igavesti pirakas, läks emal veel pärastki mitu kuud, enne kui jälle sadulasse sai.”

Hobused ja eneseteostus nende kaudu on sellele perele olulisemad kui geograafiline asupaik. Konsiku talu on neile armas küll, aga töö kutsub Haapsallu. Nimelt on Haapsalus ütlemata palju ratsutamise huvilisi, ümber selle merelinna talle aga pole – vaid ühes talus on hobused, kes elavad Kati sõnul sita peal ega kannata mingit kriitikat.

“Haapsalus on nii palju hobuste järele küsitud ja siin Viljandimaal on samas nii palju konkureerivaid talle, et ema ostis Ridalasse – see on Haapsalust seitse kilti – kolhoosilauda, kuhu sisse hakati juba talli ehitama,” kirjeldas Kati. “Järgmisel aastal pean järelikult Haapsalu gümnaasiumi sisse saada. Kui ma tahan. Võibolla ei taha ka.

Alguses käisin siin maakoolis, matemaatika oli neli ja viis. Kui Viljandisse Paalalinna kooli üle läksin, oli matemaatika kohe kaks. Täielik pilvepiirilt kukkumine. Aga rohkem kui gümnaasiumisse, tahaksingi tegelikult kutsekooli. Minu meelest on keskkooli lõpetav laps veel nii titt, et ta ei saagi teada, mida kõrgkoolis õppida. Pole ettekujutustki kõigist elukutsetest ju. Mõtlen nii, et kõigepealt õpin kutsekas ameti, siis töötan natuke sel alal ja saan teada, kelleks tahan saada.”

Loomaarstiks ega zootehnikuks ei taha – hoopis noorem õde ei karda verd ja näib olevat sündinud tõpratohter. Hobundusest huvitab Katit kõige enam ala, millega nad koos emaga ja karavaniga Haapsalu külje alla liikudes tegelema hakkavad – hipoteraapia. See linn on ju tuntud taastusravikeskuste ja probleemsete inimeste pealinnana ning lisaks nõudmisele hobuste kui niisuguste järele on tohutu nõudmine sulni ja asendamatu hoburavi järele.

Kujutan ette, kui tohutu töö ja sebimine on Konsiku kodu kokku pakkimine, laste ja hobuste vedamine teise Eesti otsa ja uue kodu rajamine. Sellesinase tekitavad tänased Konsiku omad Ridalas Kati teada kõige tõenäolisemalt otse talli juurde: “Ema käis Merike Pallase juures vaatamas, kuidas talli peale elamine ehitada. Mingit sõnnikuhaisu seal ei ole, ainus häda on kärbsed – aga kärbseid on siis sama palju, kui maja on talli kõrval, mitte peal.”

Ka minu meelest on tallipealne üks ideaalne elamise koht – ühe niisuguse kodu ehitasin oma kujutlustes ka peategelasele raamatus “Ettevaatust, Emma!” Pöialt jääb nüüd hoida lisaks Riina pere uude elujärku astumisele ka senisele kodutalule. Katariina loodab, et Konsiku saab ühele hobusekasvatajale, kes on seda juba vaatamas käinud ja jätkab seal ehk hopsimisega: “Mõtle, kui hale oleks, kui meie kodu ostaks ära mõni võhik ja saeks meie koplid ja väliboksid küttepuudeks. Siin peavad hobused elama!”


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat