Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Sõbrapäeva kingitus tegijatele


Kallis Kati!

Olen Su (vabanda, et sinatan, aga kuidagi kummaline on teietada inimest,

kelle elule ja tegemistele arvuti vahendusel nii intiimselt kaasa

elatud) juba mitu aega Horsemarketi (olles juba sünnist saati

hobuinime, siis leian sellised kohad üles) ja nüüd ka Edumeele kaudu

järginud. Mulle väga meeldib Su rikas ja kohati ka ülevoolav

keelekasutus, pealegi – nagu Sa ise kirjutad, on Sul missioon täita.

Iga kord, kui ma mingis mõttes augus olen ja Su kirjutisi loen, siis

tõmbab see mu nagu kummipaelaga tagasi augu ääre peale –

ratsutamise kõrval. Suur tänu ja pai selle eest. Olen ikka võtnud

hoogu kirjutada, aga ikka ja jälle on midagi vahele tulnud, või pole

lihtsalt söandanud. Mõned päevad tagasi tõlkisin Sinu jaoks hollandi

keelest lausa ühe kolumni ära

Aga nüüd kus ma lugesin Su viimast Eedenit, ei saa mitte vaiki olla.

Just see emade tarkus tütardele mehe valikul ajendas mind sõna võtma.

Ise olen vanuselt 30-40 vahel ja elan juba mõned head aastad koos

mehega, kelle enesele n. ö „tellisin“. Minu ema õpetas mind küll,

ühe terana on meelde jäänud õpetus sellest, et nõnda kui mees

räägib oma endistest sõbrannadest-kallimatest, nõnda räägib ta ka

sinust. Kui suhtub sitasti ja kirub, siis hoia kaugele, head sellest ei

tule. Ja kogemus näitab, et jutt jumala õige, nii ongi. Rohkem kui 10

aastat tagasi, kui olin oma sarved maha jooksnud ja kogemused saanud,

maha jätnud ja maha jäetud olnud, leinanud ja terveks saanud,

mõtlesin enese jaoks põhjalikult selgeks selle, mida ma siin elus

nüüd siis õieti tahan ja vajan. Ja kui mulle sai selgeks, et mulle on

vaja perekonda –meest ja lapsi, siis ma esitasin sinna va kosmose

andmepanka tellimuse. Võimalikult täpse, nii nagu tol ajal oskasin ja

julgesin. Üks tingimus oligi see, et kaaslane, kellega koos pesa punuda

poleks paljas nagu püksinööp, vaid et tal ikka eluks põhiline ja

vajalik olemas oleks ja et see oleks saavutatud oma jõul, nõul ja

oskustega(ehk siis viljad). Juhuks kui peaks juhtuma sigaseid asju ja

elu oleks vaja uuesti nullist üles ehitada. Siis pole ju kasu

tegelasest, kellel pöidlad pihust välja kasvavad või loodus kaks

vasakut kätt annetanud. Ja kui ise ei oska, siis vähemalt korraldaks

ja orgunniks nii, et saaks tehtud. Ahneks ei läinud, igasugused

nõudmised stiilis ilu ei anna padajale panna“ jätsin esitamata.

Rahvuse ja päritolumaa lihtsalt unustasin lisada. Nüüd olen juba pea

10 aastat paaris Hollandist pärit meesterahvaga, kes on nagu aus

lambanahkne kasukas. Välimuselt mitte just see kõikse elegantsem, aga

oi kui mõnus koos kulgeda. Ja olemas oli tal kõik, mis vaja, või kui

polnud, siis soetati. Ikka oma oskuste ja jõuga, mitte (vana-)vanemate

päranduse toel. Sellest ühendusest on loodud tütretiba, kes sai just

jaanuari teises pooles 3-seks.

Aga mehad pole masinad, neil on vaja oma loominguks mõelda (mitte et

naistel poleks, aga mehed ei suuda ju mitme asjaga korraga tegeleda),

mis tähendab, et naised ei pea mitte neil kogu aeg oma

„pakilise“juraga kuklas kummitama. Seda ei õpetanud mu ema mulle

mitte sõnade vaid eeskujuga - sedakorda halvaga. Mehe peale käidi

kogu aeg karjumas, et asjad tehtud saaksid, lõpuks vaene vennike

lihtsalt põgenes. Paps oli tegelikult loru kah, arvatavasti poleks ilma

karjumiseta sedagi natukest valmis saanud. Oma teisele poolele tuletan

ma pinda käivaid asjaajamisi meelde muuseas ja möödaminnes – et

kuidas selle või teise asjaga parasjagu on või et vannitoas on

tänavuse külma talvega ikka kuidagi kõleda võitu (põrandaküte on

veel vooluvõrku ühendamata). Aga kuna enamik lohisevaid tegemisi on

enamasti mitte hädavajalik vaid n.ö „nice to have“, siis ei viitsi

iriseda.

See, mida Sina praegu õpid, on mul juba selge. Ma olen maal üles

kasvanud ja väiksest peale rasket maatööd teinud, vett kaevust

tassinud nii et käed valutasid, heina teinud ja vahelihase ära

tõstnud, oskan tegelikult kõike, mida ellujäämiseks vaja. Mu ema on

julge naine, kõik, mis ette võttis, suutis omal jõul teha, aga tõsi,

mis tõsi - üksikul naisterahval on maal lihtsalt kohutavalt raske.

Kui oled noor ja tervis kannatab, siis ei ole midagi viga, aga kui

jääd vanaks ja/või haigeks, siis on jama majas.

Sestap tellisin endale sedapuhku puhkuse ehk hea elu. Hea elu on muidugi

suhteline mõiste ja see, kui kõik on olemas, tüütab peagi ära -

inimesel on elus väljakutset vaja et areneda. Asi liigubki sinnapoole,

et tuleb muutus, peab olema vaid julgust hüpata.

Mis puutub aega ja aja mõistesse, siis avaldas mulle sügavat muljet

Neale Donald Walsch`i raamat “Jutuajamised jumalaga“, kus Jumal

muuhulgas mainib, et kõik on ja toimub maailmas ühel ja selsamal ajal.

Ei ole minevikku, olevikku ega tulevikku. Sellest ka nn deja vu ehk

flashback`id. Inimene ise valib endale, millist nn elu ta teadvustab,

kõik teised kulgevad lihtsalt alateadvuses paralleelselt. Mu

kolmeaastane tütreraas räägib muide ainult olevikus - tema täna

käis-tegi-nägi, kuigi sündmus ise võis olla juba kuu aega tagasi…

Tänapäeva nn tsiviliseeritud maailma haavatavus seisnebki õpitud

abituses ja kättetoodud mugavustes. See on nagu širii (oled lugenud

Ajtmatovi „Ja sajandist on pikem päev“?), värske loomanahk, mis

inimese paljale pealaele kõrvetava päikese all kinni kuivatati, ja

mille tagajärjel inimesest sai sombi, kes tegi kõik, mis kästi. See

sai mulle selgeks juba aastaid tagasi, mil linna tööle läinuna

õnnestus mul saada ametikorterike. Esimese paari kuu pärast panid

vargad keldrist trahvo pihta, mis muutis pühapäeva mu mugavas

pesakeses väljakannatamatuks, sest kõik käis elektri pealt - isegi

telefon ei töötanud. Juurde kütta ei saanud, sooja jooki-sööki ei

olnud millegagi teha. Hea oli, et sain põgeneda töökohale…

Mõte agulielanikele talukohakeste jagamisest on hea ja üllas, ent -

kedagi ei saa sundida. Lugesin siin just Hollandi kirjaniku raamatut

„Kerjuste paradiis“. Üks hollandi naisajakirjanik sattus

poolkogemata oma perekonnaloole ja sugupuud ning ajalugu uurides on ta

kirja pannud haarava loo Hollandis 18. sajandil alustatud vaesuse välja

juurimise programmist. Lugesin ja nutsin, nutsin ja lugesin. See meeletu

vaesus ja viinahaigus ja häda ja viletsus ei ole midagi võõrast ka

Eestimaal. Selles raamatus on juttu ka sellest, kuidas linnaagulite

vaestele maad pakuti ja mismoodi nemad sinna kohe kuidagi minna ei

tahtnud, eelistasid hoopis linnas edasi kerjamist. Ja kui nad sinna

sundasustati, siis selgus kiiresti, et neil puudusid igasugused maaeluks

vajalikud oskused, mistõttu hea ideena alustatud projekt lõppes nagu

ikka – sunnitöölaagrina, kus inimesed tõusid hommikul käsu peale

üles ja neid tuli terve päev otsa nuiaga taga sundida. Peale selle

õiendasid nad, et neile tavalise teki asemel suletekki ei antud… Kui

inimlik, kas pole? Olgu öeldud, et seesinane ajakirjanik annab endale

aru, et kui tema kange vanaema ei oleks oma seitsme lapse ja joodikust

mehe kõrvalt võidelnud nagu emalõvi ning parun von Münchauseni

kombel ennast ja oma lapsi “sotsiaalsest mädasoost” omaenese

juukseidpidi välja ei oleks sikutanud, oleks tema artiklite ja

raamatute kirjutamise asemel hoopis Amsterdami agulis abirahadest

elanud. Punase joonena läbib raamatut moto “kanged naised lapsed taga

+ joodikust mees tinapommina jala küljes rippumas”.

Nüüdseks on siinmail sügav öö ja tähed hakkavad silme ees laiali

valguma. Lõppu veel lubatud kolumn:

Auk

Marjoleine de Vos, NRC Handelsblad’i kolumnist, tõlgitud Hollandi

spirituaalajakirjast „Happinez“ 2009 nr 2

Keegi saatis mulle filmi. Ütles, et seda pean ma nägema. See oli väga

imelik film. Jaapani oma. Vähe teksti. Must-valge. Lugu järgmine: Elab

naine düünides. Liiva sees. Ta maja on tegelikult ühes augus.. Liiv on

lahtine, mõnikord variseb seda korraga hästi palju alla, aga

tegelikult sajab kogu aeg liiva, pidevalt ja ähvardavalt. Kui naine

igal öösel kümneid ämbreid liivaga ei täidaks ja neid külaelanikel

üles vinnata ei laseks, mattuks ta ühel hetkel liiva alla.

Mees on bioloog ja elab linnas. Ta otsib düünides erilisi putukaliike.

Ühel õhtul on ta jäänud düünidesse kauemaks ning soovib kusagil

läheduses ööbida. Paar meest viivad ta naise juurde. Ta laskub

nöörredelit pidi alla. Järgmisel hommikul on redel kadunud.

Mees on nüüd sunnitud elama elu, mis tundub talle samaaegselt nii

mõttetu kui ka ebameeldiv. Ta läbib vastuhaku erinevad astmed: esiti

ei taha ta liiva kühveldada ja takistab ka naist seda tegemast, nii et

kõik aegapidi liiva alla kattub. Ta proovib põgeneda. Ta protesteerib.

Ta tülitseb.

Naine ütleb ka aeg-ajalt midagi: et kogu see liiva kühveldamine on

üksiku naisterahva jaoks raske töö. Et Tokio naised kannavad

kindlasti palju ilusamaid riideid. Et tal on hea meel, et tal on maja.

Et liiva kühveldada on lihtsam, kui kõik ära lammutada ja kusagil

mujal uuesti alustada. Miks sul nii hirmsasti seda maja vaja on? Hüüab

meeleheitel bioloog. Sellele küsimusele naine ei vasta. Mida ta peakski

selle peale ütlema.

Ühel päeval õnnestub mehel siiski august välja pääseda.

Videvikuhämaruses jookseb ta üle düünide, kuid satub vesiliivale

ning külaelanikud tirivad ta sealt välja.

Mees alistub. Ta aitab naist. Ta jagab temaga mõnikord voodit. Ta

leiutab vareselõksu, nii õnnestub neil mõnikord ka lisaks oma

tavapärastele toiduvarudele vahelduseks mõni vares püüda. Ta

avastab, et vareselõksu tilgub vett. Kogemata on ta leidnud vett. Ta

töötab oma kaevu täiustamise kallal. Õhtuti ta joonistab, vahepeal

on saabunud talv. Mees on oma avastuse üle kangesti uhke, kuid hoiab

seda saladuses. Siis jääb naine haigeks ja peab haiglasse minema.

Külaelanikud tirivad ta üles ja võtavad kaasa. Nad jätavad

nöörredeli maha. Mees ronib üles. Ta kõnnib üleval ringi. Aga ta ei

lähe veel kuhugi, sest tal on oma kaev ja ta tahab veel…

Seitse aastat hiljem näeme ajalehekuulutust, kadunud bioloogi otsingud

on lõpetatud. Filmi lõpp.

Nii imeliselt lihtne film ja sa vaatad, julgemata hingata. Ja mõtled,

see ongi elu. Mõttetu töö. Aga see ei ole õige viis seda filmi

vaadata. Kes karjub ja vastu hakkab, on õnnetu. Aga kes seda elu elab,

mis talle antud, kõikide oma vaevade ja piirangutega, leiab rahuldust

ainuüksi selliselt elamisest. Naine oli rahul. Ta ei olnud õnnetu.

Teda küll huvitasid jutustused linnast, kuid ta ei mõelnud iga päev

igatsedes: linn! Kui ma ometi linnas oleksin! Siis ta oleks kindlasti

õnnetu olnud.

Ja mees, üleni vastuhaku kehastus, mees, kes viskab kõik oma putukad

minema, sest tal pole ju nendega nüüd niikuinii enam midagi peale

hakata, õpib ühel hetkel seda elu seal aktsepteerima nii nagu see on

ning selles huvitavat leidma.

Niimoodi kokkuvõetuna tundub see õpetusena ja võib-olla see ongi nii.

Aga nagu sa näed, pole see lihtne õppetükk. Ja ei ole üldse raske

öelda: nii ongi, nii tulebki elada, mitte võidelda asjadega mis on nii

nagu nad on, aga tegelikkuses jälitab meid tuhat ahvatlust ja sa

mõtled siiski: Linn! Linn meelelahutuse, vahelduse lõbu ja väljavaate

mõttes.

Mul ei ole midagi meelelahutuse ja väljavaadete vastu. Mis võiks olla

mõnusam, kui Ilus väljavaade. Kuid seal augus, pole vahet, milline su

auk välja näeb on samuti võimalik elada täisverelist elu.

Tervitades,

Aire Junolainen


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat