Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Delfi-portaali Neljapäevik


Portaalile Delfi.ee peetud Neljapäevik 4. veebruaril 2010

 

7.00

Ma olen termomeeter, mitte lits.

Sama lausega alustan portaalis www.edumeel.ee oma järjejuttu “Talv Eedenis”. Igal hommikul ja õhtul nuusutan ilma – mitu kihti riideid hommikuseks talitusringiks selga panna? Kas ahju kütta ka ööseks – või piisab ühest korrast? Papagoipoegadega puur kinni katta või lasta kuttidel karastuda? Kui ma oleksin ühe spurdiga aastaringseks eluks koos kõigi suurte loomadega oma Liu koju kolinud, oleksin ilmselt pealaeni jamas olnud. Esimesel kahel suvelgi, mil hobud mul Tartumaa renditallidest kodus olid, tegin palju vigu ja käberlinskeid.

Kui ma, Tallinnas sündinu, Pärnus kasvanu ja Tartus koolitunu poleks 8 aasta jooksul, mis mul Lius see talu on, õppinud töövõtteid, oskusi ja tarkusi, oleksin tänavuse karmi talvega totaalses plindris. Praegu on nii, et lihased jaksavad ja oskavad. Töövõtted on käpas, logistika välja timmitud, nii et olme käib siva ära, et varavalges erialatööd tegema jõuda.

Täna on kuurort – pärast pikki ülikülmi nädalaid vaid viiekas ning lund pole samuti välisukse taha vaalu kihutanud. Tõstamaa suund, kust kogu sügistalve tormid on tulnud, on mul välisukse poolt. Ainus eriolukord on olnud Tobiase (5aastase bernhardiin) öine kõhulahtisus.

Brigita (12) läks kell 6 Kavaru-Pärnu bussi peale. Mina kirjutan esimese tunniga ära mõne väiksema loo või peatüki – täna sai kirja üks Pärnu Postimehe tekst. Indira (3) ärkab 8 ajal, enne seda puhastan papagoide puurid – vanapaar haub selle talve kolmandat pesakonda välja ja kolm detsembrikuist nolki visati välja. Need tikuvad kolmekesi koos ühes puuris kah tülitsema – eile tõin Pärnust Tarvi juurest Terveksist lisapuuri, päeva jooksul vaatan, kuhu keegi neist paigutada. Nad on mul kirjutuslaua peal arvuti kõrval – tülide ja lendavate sulgede keskel ei saa kirjutada.

Toidan enne hobuste tallist välja laskmist koerad – seda ei saa üheaegselt teha, sest siis tuleb toidukausside pärast vihane andmine. Kui hobused on söödetud ja välja lastud, siis seni kui nad joovad ja lumes püherdavad, kannan mina kuurist puud ja kaevust vee majja – jajah, olen puuküttega maanaine, kelle veetorud külmusid ära umbes nädal tagasi. Varsti saab ka sitapütt täis – aga sibiauto õue ei pääse – nii et kõigist ebamugavustest on puudu veel välipelleri vahet leekimine.

Siis teen hobuste boksid puhtaks, sitameistritele endile musikallipai, täna lume kühveldamist pole – ja pärast toas tolmuimejaringi sooritamist annan Indile hommikusöögi kätte ja võtan oma kutsetöö ette. Hetkel on see Mihkel Ulmani “Ohtliku lennu” 4. osa romaniseerimine.

 

9.00

Tallis ootas mind auhinnaline avastus – uus bokside vahesein, mille meisterdasin õhtul (kui tõin tütred Pärnust kunstikoolist koju ja tassisin toiduvarud autost majja), oli kenasti vastu pidanud. Indira noor sälg Madonna kipub enda ja Jo-Jo (samuti 1,5aastane shetlandi poni) vahelist bokside vaheseina lammutama. Aga minul on mootorsaag, akudrell ja viimaste aastate jooksul omandatud oskused – nii et õhtultehtu oli hommikul ikka seinakujuline.

Inimesed, kes on omavahel seotud, tunnevad üksteise liikumisi. Kui tuppa astusin, helistas naabrimees Riivo Eensalu ja küsis, kui suur osa tema talust veel hangest välja paistab. Misjärel – ühe käega tolmuimejat hallates ja teisega oma erialast maailma vallates – leppisin fotograaf Urmasega kokku, et ta pildistab Eesti Naise aprillinumbri jaoks Kavaru Paalbergide lihaveiseid laupäeval. Ja ühitab selle ajakirjale Naised Sassi talli perenaise Malle Aava pildistamisega. Ja Tõstamaa tohtri pildid peab homme Tallinnasse juba ära saatma. Misjärel kohe helistas Kuke Maila – legendaarse hobuemand Maie Kuke tütar, kelle kasvatatud hobukene on minu mära Rõõmus Reede (3aastane eesti tõugu hobune). Ta soovis Rosinale 2. veebruaril olnud sünnipäeva puhul õnne. Rääkisin talle, et tänu lumevangistusele pidasime sünnipäeva koos Brigitaga – buss ei pääsenud enne keskpäeva liikuma ja Brigita jäi koju. Panime plikale valjad-värgid ja tegime pisut sissejuhatust ratsastamisse – kusjuures tema usalduse aste on selline, et ta jäi saduldamise ajal… magama. Vändra kõrval talli pidaval Mailal on sel talvel hästi läinud – tellitakse pidevaid saanisõite. Mistõttu tema trenniplikad ja hobud ei pääse järgmisel nädalavahetusel Sassi talli kahevõistlusele. Vastlad ja sõbrapäev ju! Selle võistluse meenutamine tekitas minus mureliku kihvatuse. Esiteks läheb meie Monti (6aastane lilleline sportponi) oma elu esimestele võistlustele. Teiseks on see minu hiljaalustatud ratsutajaelu teine võistlus (Sassi talli ratsul Cippollino – Casanova poeg). Kolmandaks  jäi mitu trenni külma pärast ära, mistõttu leppisin homme õhtuks koos Brigitaga ka endale ühe ratsastustrenni kokku. Pühapäeval on hüppamine. Appi, miks ma ennast sedasi ähmitan? Tean küll – see annab mu kooselule hobustega väljundi, pidupäevase adrenaliini ja sotsiaalse külje. 

 

10.00

Mu elu kui robinsonaad koos Reedega viib mu küll paar korda nädalas Pärnusse ja paar korda kuus Tallinna – ent põhiline suhtlemine käib siiski virtuaalselt ja spirituaalselt. Hilisõhtu ja varahommikuga oli postkasti tulnud 26 kirja. Pooled e-posti, pooled Facebooki kaudu. E-mailis pidasime Kersti Männikuga liinil Liu-Libeeria aru, kas võtta vastu pakkumine teha eksklusiiv-intervjuu Kroonikale. Oota, Margus Müil – ära veel rõõmusta!

Õdede kõrgkool saatis viseeritult tagasi kolm peatükki mu tõlgitud diagnostikaterminoloogia sõnastikku. See fakt andis mulle meeldivalt ora. Varsti on komisjon mu tõlke esimese poole üle käimisega ühel pool – mis tähendab, et nad ootavad uusi peatükke. Mis distsiplineerib Ohtliku lennu neljanda raamatuga pedaali vajutama. Õnneks on mul nädala ja kuukirjadele mõneks ajaks lood valmis ette kirjutatud, nii et oleme rahustavalt graafikus, tüdrukud!

Panin paar kausitäit pesu kaevust vinnatud ja pliidil soojendatud vette likku – pesuvesi tuleb muide õue tassida, sest majaalune kanalka ja veevärk on kevadiste ümber-ehituste ootel – ja vaatasin, kes mu maailma läbi Facebooki uuemal ajal on ilmunud. Facebookiga ühinesin teisel jõulupühal. Mul on seal nüüd ligi 400 sõpra. Ööga oli emotsionaalne-spirituaalne soe võrgustik laienenud kahel väärikal suunal – näiteks Jaan Pehk ja Marlen Vassil. Ma usun sellisesse spontaansesse hingelisse kommuuni rohkem kui kunstlikesse Noa laeva tüüpi kooslustesse, millega tehislikult püütakse ennetada 2012 kataklüsme. Tegelikult liiguvad just FB tüüpi kooslustes soojad sõnad, head mõtted ja tegelik inimeste kokku hoidmine omavahel.

See päev ei saa ebaõnnestuda, mis algab väikese traksis Kerli Kõivu hõikega, et ma olen samasugune “suure riistaga naine” nagu tema ema – hoiame ühte! Olen Ameerikast ja Saksamaalt ammu kadunud inimesi leidnud, kellega samuti ühte hoiame. Ja nendega vahetatavad mõtted mahendavad uude dimensiooni viivast väravast läbi minekut.

 

12.00

 

Viisin hobustele keskpäevase toidukorra – veega immutatud Irish Mash – Härma kaubahoovis Dietzi-äri pidav Marika Sepman toob seda Saksamaalt – see on kaeravaba müsli, kus on vitamiinid, ravimtaimed ja kõik oluline, mis kasvatab terved ja tublid hobused. Kuna mul on hobused alles tibid, on minu kohustus anda neile parim stardiasend, hea tervis, korras närvid, usaldus ja armastus. Kahe arvutiseansi vahel sirutamiseks vinnasin kaevust 8 pangetäit vett nende asemele, mille pesu pesemisele kulutasin.

Tavaliselt käib see mul automaatselt – värske õhk, sügavad hingetõmbed, selgroog ja lihased-kõõlused-sooned hoogsas-mõnusas tegevuses – täna on põhjust sellele mõelda ja sõnastada. Teie maksate jõusaali eest ja tõstate sihitult rauda. Minul on iga 2-3 tunni tagant mõtestatud liikumissessioonid. Lumi. Puud. Vesi. Sõnnik. Heinad. Toidukraam. Kõik tuleb tsükliliselt päeva peale ära jagada – siis ei märkagi. Teed oma töid nagu joogat. Mediteerid ja mõtled või ei mõtle hoopis muid asju. See hakkab õnnestuma, kui oled enne pikalt harjutanud. Paljud korteriinimesed on sellega kahjuks juba hiljaks jäänud. Pole ei kohta ega aega, et end tegelikuks eluks ja ellujäämiseks harjutada.

Jah, see Loov Eesti on üks variant hakkamasaamise nimetamiseks ja sõnastamiseks. Minu meelest aga on praegu aktuaalsemgi Perekondlik Eesti. Loov Eesti laseb värske ja leidlikult loogilise pilguga leida lahendusi, hangumusest välja kooruda, uuel tasandil mõelda ja tunda. Perekondlik Eesti timmib inimesed loodetavasti praegusest lahmimisest ja lõhkumisest välja. Kui majandada riiki ja linna, nagu perekonda, siis tehakse küll ebapopulaarseid otsuseid – aga kõigi pereliikmete suhtes võrdselt. Nii isa kui tütar, koer kui kaktus tõmbavad tiba koomale. Aga perekond ei pane kedagi magama ega jäta nälga, eks? Ma näen, kuidas muuseume ja huvikoole “ühendades” neid tegelikult lõhutakse ja suletakse. Näen, kuidas kulukad kirstallpaleed seisavad tühjadena. Kuidas kõrvuti heideldakse majavammi ja kaelamädanevate sarikate ning modernse konditsioneeritud tühjusega.

Minu klaar kõrvalpilk ütleb: Pärnu peaks hinge vaakuvad “siti” klaaspaleed – alustades kontserdimajast, lõpetades Pärnu keskuse ja teiste pool-lämbuvate kolossidega – ellu äratama. Pole raha nii palju kunsti-muusika-teatrikoole pidada? Okei, siis öelgegi ausalt: peame maju müüma – just selliseid villasid, nagu praeguseid huvikoole mahutavad, saab loodetavasti müüma. Öelge ausalt – ja majandage perekondliku väärikusega. Minu naiivne looduslapsesilm näeb näiteks Kontserdimajas iga päev ja pidevalt avatud kunstistuudiot galeriikoridorides – nagu Stockholmi südalinnas igas eas inimeste jaoks – kus maalimiseks-voolimiseks-mediteerimiseks on pikad järtsud. Näen pooltühjade purunenud unelmate lossides kõrvuti Raissa Murumetsa supikööki ja päevakeskust õrnadele isenditele – ning KINO. Saate aru – Pärnus pole kino. Pärnakas, kes oma pankrotilävel linnas peaks pidevalt saama näha kõike, mis Tartu Taskus ja CC Plazzas saadaval, pole õieti Avatarigi näinud. Cameron saab pühakuks, pälvib 9 Oskarit – aga Pärnu ei näe enne apokalüpsist ja vee alla hääbumist seda filmigi ära…

Ongi apokalüpsis. Üks mu armsamaid daame helistas keset seda, kui kirjeldasin Ulmani krimkat raamatustades, kuidas ilueedist rikkurmees oma aeda pügades-rohides naudiskles. Ta sai koodnamisteate. Firmalt, kellele ta 10 aastat kogu oma hariduse, loovuse ja inimlikkuse on pühendanud.

Helistasin pärast loomulikku õhuahmimist ja lohutusjuttu ühele noormehele, kellel on käsil 7 ja käivitamisel veel 17 projekti, et ta palkaks selle daami oma haralist maailma koondama, juhtima, jälgima – Suur Ema on täpselt see, kes tema maailmavallutusplaanides puudub. Kutt kuulas ja ilmselt uskus. Küll saab, küll loob…

Järjekordne rapsiv maailmalõpp – nagu iga koondamine, sulgemine ja maha kandmine ju on – lõi mul hinge kinni. Et mitte oma pesamuna Indiisu peale kisama pista – ta ehitas mu kirjutuslaua tooli alla oma kabineti, mis mu kintse torgib ja sääri väristab – läksin õue õhtuks ahjuhalge tooma. Tegelikult vajasin ettekäänet selleks, et kordamööda kõigil kolmel märapiigal kaelast kinni hoida, siit-sealt sügada ja lihtsalt OLLA. Mul on veel oluliselt rohkem afekte ja pinnakaotusi, vihastamisi ja kurbust kui mulle meeldiks. Hobused aitavad mind läbi ja üle. Puhastavad ja stabiliseerivad. Neile, kellel pole hobusega ühenduse kogemust, on seda raske kirjeldada. Kui mul poleks praegu siestat pidavaid suksutagumikke akna taga – mis mind rahustaks-lepitaks?

 

13.00

Kirjutasin väikese peatüki krimkat küll – ma olen väga kohusetundlik naine nagu ekskavaator, töökindel iga ilmaga – aga tegelikult ehmatas väga armastatud teekaaslanna kataklüsm mu üsna jahedaks. Mõnevõrra tasakaalustas seda Egert-Tiit Särel, kes andis Skandinaaviast, kus ta doktoritööd teeb, teada, et tänu www.edumeel.ee ja www.horsemarket.ee ning Kanal 2 Reporteri koostööle leidsid tema ema koerad uue kodu.  Paar aastat tagasi tutvusin selle noormehe emaga Stockholmi Eesti Majas, kus oli minu papa Harri Vasara 80. sünniaastapäeva pidu. Tema ema pidas tollal seal restorani. Siis tuli Saaremaale talu pidama. Ja leiti jõulu eel tänavuse esimese krõbekülmaga külmununa. Kui inimene on üksik ja õnnetu, võib see kergesti juhtuda. Mäletate, kui ruttu see –30+ võttis sõrmed nii läbi, et minestus tuli peale. Mul küll. Pipi ütles, et kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ära külma – aga ta lööb nagu vaja, kui oled ümbritsetud laste-hobuste-koerte-lindudega, kes sind ühtaegu nii laevad kui kohustavad. Kütsin nagu hull neil päevil, sest detsembris koorunud viirpapagoid. Linnu-Lilli, Siiri-Viiri ja Papa-Harri tahtsid suureks kasvada. Saaremaal aga läks selle valmis küpsenud Pipiga, nagu läks. Ja tema 2 2aastast kiibistatud-steriliseeritud-õpetatud koerapiigat jäid ilma peale. Nüüd leidsid kodu. Ja ma olen tänulik, et noormees-doktorant Skandinaaviast leidis hetke mulle seda teada anda.

Ikkagi lõi koondatud sõbratarist voolanud hirmulaine minulgi üle pea kokku – ja ma helistasin Kristole. Tema SKM haljastus ehitas mulle siin mullu heinapakkide küüni, soojustas talli, korrastas merepoolse võsa ja tegi vanima poja ukse taguse trepi korda. Kevadeks oleme kokku leppinud heinaruloonide varjualuse ehituse – see eraldab mu naabrist, suleb tuulekoridori ja võimaldab tänavuste 400kiloste asemel 200kilosed ruloonid teha, pealispind ei saa hukka, noh. Nüüd rääkisin ka sauna uuest soojaveepaagist, kogumispüti korgi kahekordseks ehitamisest, veetorude lahti kaevamisest-soojustamisest ja ühest nurgast maha langenud kuuripõrandast ja… Ühesõnaga kergem sai. Selle veerandtunnise kõne hinna eest ostsin oma tütrele Brigitale õnnelikuma lapsepõlve – nüüd ei pea tema õhtul mu paagi- ja toru-joru kuulama, kui bussiga koolist tuleb. Tavaliselt tuleb kell 6, täna 3, sest spordipäev on – ja ta saab enne pimedat väikese õega meie värava taha kirikumäe peale kelgutama.

Tütre 13. sünnipäeva peame sel laupäeval paar päeva ette koos kõigi õdede-vendadega Tervise paradiisis. Mis puutub tervisesse, siis oleme tänavu talvel absoluutselt terved olnud. Ei viirusi-külmetusi ega kondihädasid. Mis puutub paradiisi, siis saunas ja mullivannis pidutsemise võlu mõistab vaid see, kellel on juba 2 nädalat vesi maa all kinni jäätanud. Aga kevadeni on veel kaks kuud…

Kui Liu paaditööstuse peremees Ivo aitas meil eelmisel laupäeval siin jääkasti kondenseerunud-jäätanud kliimaseadme üles sulatada ja tema lapselaps sai seni ponisid musitada, küsisin ettevaatlikult, mis tema arvab sedapidi tormidega jääminekust, ütles ta, et need tõstavad jää kut kaane lahe pealt ära ning laht oo ühe päevaga kõpsti lage. Annaks jumal. Sulamise suurvesi, kaldasse kuhjuv rüsi – mida veel pärast sügisesi lõputuid vihmu, nädalatepikkust külma, lumeuputust, mille tõttu varsti vaatavad mu hobud ülevalt alla, mitte alt üles aknast sisse?

Äsja tuli postkasti midagi sellist sisse:

“Tere Kati!

 

Vabanda, et Sind tööde-tegemiste vahel segan. Lugesin Delfi neljapäevikut ning sellest ajendatuna meenus mulle unenägu, mida nägin mõned kuud tagasi:

Sõitsin Tallinnast oma lapsepõlvelinna Põltsamaale. Vahetult enne surnuaeda kohtasin sind. Sa olid alles hiljuti Kingu poe juurde endale elamise soetanud. Kutsusid mind külla. Sa andsid mulle palvehelmed ja nahkköites raamatu erinevate idamaiste õpetustega.

Kuna mu elus oli tol ajal raske periood ( õppisin vastutama ning ema olema, sõbrad kadusid ning piinlesin madala enesehinnangu käes), siis pakkus Sinu ilmumine sellesse unenäkku mu jaoks lohutust ning andis jõudu. Justkui mu oma ema oleks mulle andnud õnnistuse ning teadmise, et saan emaksolemisega hästi hakkama ning olen väärt kandma neid palvehelmeid ja olen küps pühenduma naiseks olemise iidsetesse saladustesse.

 

Aitäh, Kati, et leidsid aega mu unenägu külastada.”

 

Kutsusin selle noore naise Facebookis endale sõbraks. Sest just sedasi astuvad jalapaarid. Teineteist edasi aidates. Ühe sammu astub üks – teise sammu teine. Me kuulume kokku.

Nii, Västrik ja Leidpalu – ka meie kuulume kokku – aitan teid juurdlusega jälle mõne lehekülje edasi, raiun teid raamatusse ja kaanetan!

 

14.30

.

Kui Brigita tuli spordipäevalt koju, sõitsin ilma Minnita – mõni hetk päevas peab olema kõige-kallima-vaba, ausõna – Lindi lasteaeda. Paradoks? Jah, ma läksin sinna raha viima. Ehkki Indiisu käib põhimõtteliselt septembrist alates lasteaias, pole ta nõus seal rohkem kui tädi Anne laulutundides käima. Ja ma ei suru ka, sest ma tahan temaga koos olla ja talu pidada ja töötada-puhata-mängida. Küll ta jõuab kollektiivides oma kloprit saada. Kui vaja. Mina olen oma klopritest napilt eluga ja iseendana väljunud ning jagan nüüd Indile parimat, mis mul pakkuda on. Kodu.

Indi jäi Brigitaga kirikuasemele kelgutama ja mina viisin lasteaeda raha selle eest, et mu tütred saavad märtsis sõita Tartusse Lotte muusikali vaatama ning järgmisel reedel vaatan koos tütretibaga Heino Seljamaa teatrit kohvris. Saan Edumeelde üles panna ja puha. Ma tahan sedalaadi ettevõtjaid aidata. Nad ajavad õiget asja.

Audruranna poes oli omanik Lilia ja tema tütar Grete. Nagu tellimise peale! Saime kokku leppida, millises järjekorras kahevõistlusel Cippollinoga võistleme – jagame seda noort kaunist hobust. Kuna mina sõidan enne, olen Grete groom, soojendaja – ja ma tahan tema sõber ka olla. Sest ta on üks ütlemata väärikas ja helge inimene.

Ja selguski üks hea asi veel – Grete elab siinsamas Marksal. Mis pole meie juurest poolt kilomeetritki. Ja see kõlab nagu unelmate lahendus Rõõmsa Reede ratsastamisel. Ükski normaalne inimene ei tee seda tööd üksinda. Brigita on pisut väike. Grete on täpselt õige teekaaslane selliseks asjaks.

Koduteel helistas mulle Evelin Samuel. Küsis ühe immuunsusteemalise artikli jaoks Mamma Bakteri, professor Marika Mikelsaare kontakte. Ja ütles ujedalt, et sai äsja ajakirja TervisPluss peatoimetajaks. Mina hõiskasin. Sest Evelin on kaunis, õrnsinine ja puhas hing – tema kirjutatud ja kirjastatud raamatud on helged ja õrnad ning vaist aitab tal teha väga head ajakirja. Aga tööta meediarahvas muidugi möögab juba. Armas-kallis Evelin, palun ära loe mitte ühtki kuradi kommentaari – terviseajakirja peatoimetaja peaks teadma, et peldikuaugus ei ujuta, eks? – ja arvesta sellega, et olen oma pika kogemuse ja päris paksukihiliste teadmistega alati Sulle toeks ja Sinu jaoks olemas.

Täpselt selliste väikeste paikaloksumistega – õilsate hingede juhtideks saamisega – toimubki see meie kardetud ja oodatud Üleminek. Väike asi haaval. Asutus, linn, riik – täpselt nii me uude ajastusse lähemegi. Vivat, Evelin!  

 

15.00

Telefonidraama, mis mind kodus ootas, viis äsjase rõõmupuhangu Evelini edutamise üle kenasti tasakaalu. Kõik läheb siin ilmas parlanksi, ja parem on, kui kohe ära juhtub – siis ei pea pärast laksu kartma. Mu vanim poeg helistas, et ajada üht maksmata arve asja, millega ka mina olen mõnevõrra seotud. Minni vastas – ühel pool telefoni üks ja teisel teine imik – ja kasutas pärast juhust, et saata vennale 10 tühja sms-i, seadistada mu mobla totaalselt ümber ja peita hääletuks panduna ära ka veel. Igavesed imikud. Need me lapsed. Olgu 21 või poole neljane – ikka imikud. Ja nii jääbki.

Kui telefoni üles leidsin… jah, mõnikord tundub mulle endale kah, et olen joonistatud mees, välja mõeldud seiklusloo tegelane. Seal oli abieluettepanek.

Mu raamatus “Egiptuse eha” on lugu sellest, kuidas möödunud aastal üsna samal ajal käisin koos Eha Fjodorovaga mitu aastat ette valmistatud raamatut lõpetamas – ja mu kallis-ilus-kuninglik Ahmed El Hanafy viis mu hobuste juurde. Aasta varem nuuskisin hotelli Intercontinental juures dr. Mohammed Ayadi suurejoonelisi luksus-araabusid. Seekord maandusime hotelli Alf Leyla Waleyla juures Ali El Shazly tallis. Me ratsutasime Aliga kõrbes. Ta tegi mulle ettepaneku Hurghadasse tööle tulla – toon hotellidest-agentuuridest eurooplased ratsutama, korraldame safarisid, esineme hotellides – esimeseks avansiks oleks olnud seesama hõbedane täkk Stiff, kellega läbi Piiblimaade kõrbe lendasin. Avage raamat, vaadake pilte ja tundke kadedust. Alil on neid araablasi mitukümmend – nad töötavad tal ka Kairos ja Luxoris. On mitu sehvi kaamlit ja paar naljakat eeslit. Neist ühe nimi Michael Jackson.

Mul oli telefonis abieluettepanek. Nii et tasus ikka teist otsida. Ali abieluettepanek oli sms-ina – et ta on aasta aega otsinud kedagi teist ja reaalsemat, püüdnud mind unustada – ja paraku on sedasi, et kedagi teist ei ole ega tule. Veel enam – oli ka kõne mu hääl-postkasti, kus Ali ütles, et Hurghadas on lastele Eurooplaste koolid, et jahedal aastaajal minnes jõuab minu hobuseid sealse kliimaga harjutada…

Saatsin Alile sms-i, et tulgu parem siia. Teeme viimase peal araabu-kaameli-eesli farmi ja hakkame õnnelikuks. Ta vastas, et Eesti riik ju ei lase. Kaamel –30 kraadilises talves vist väga õnnelik ei oleks ka? Armas papa Turovski – õnne presidendi teenetemärgi eest! – kas ma võiksin vastu võtta kahe kaameli ja päris paljude väga õhukese karvaga ehedate araabia hobustega kosilase? Kes neist minu maailmas ellu jääks?

Ma arvan, et kaks eeslit jääks. Ali annaks esimesena otsad. Allah, aita.

Et ma ei jääks liiga kauaks meelisklema kaunistel, aga paraku realiseerimatutel teemadel, valas mail-boks oma sisu mulle kaela. See oli meeldiv. Sassi talli Malle rehkendas mede Monti trennitunde, Eesti Hobusekasvatajate Selts kontrollis üle minu omanduses olevad ja minu juurest teistesse taludesse lahkunud hopsid. Patsutasime lühidalt Kerttu Rakkega teineteist FB-s. Pidasin väga sügavat ja olulist kirjavahetust Hele Aluste ja Saale Karedaga. See puudutab sujuvat dimensioonivahetust – ja ma tahaksin väga, et armastatud rahvuskaaslaste hirmud ja kosmosest katastroofi tellimine saaks ümber häälestatud. Sõbrad, tulge meiega kaasa armastuse, valguse ja loodusega koos tuksumise lainele. Võtan end kokku, helistan austatud ja armastatud Lille Lindmäele ja küsin nõu, kuidas oma rahvast edasi aidata. Ja ennast ka. Me ei tohi inimesi juulis laheneva suhtes ähmi ajada, oleks vaja, et ootus ja lootus oleks soe ja puhas – siis saamegi sellise koduplaneedi. Sooja ja puhta.

 

 

17.00

Kui käisin maja taga laternasõõris Rõõmsa Reedega seda va Egiptuse Ali asja arutamas – noh et kui tooks talle hõbedase Stifi ja puha… Siis helistas Kersti Kracht. Tegi kiireloomulise tööpakkumise. Mille ma otse loomulikult vastu võtsin. Sest kui Jumal saadab, siis ta seda mulle heaks arvab. Kusjuures idee meeldib mulle üliütlemata.

Ütlesin talle, et näe, pidi olema vaikselt kodus kirjutamise-talitamise-pusimise päev – aga toimub mingi maailmarevolutsioon. Tunnen end nagu Smolnõi. Lõputu kõnede ja kirjade vool – kõik meeldiva, edasiviiva ja laheda sisuga. Aga nii massiivselt siis nüüd… Mispeale ütles Silva-koolitaja, Saladuse teooria tulihingeline maaletooja Kersti, et järelikult ma sellise päeva tellisin.

Jah, kõik Delfi lugejate heaks J

Või mine sa seda mu kohusetunnet tea. Võibolla tõesti tõmbasin nii meeletult huvitava päeva kosmilisest kataloogist just sellepärast endale alla, et ei peaks igal täistunnil mageda kellakäona kukkuma: “Kirjutan krimkat, aknast paistab Pärnu.”

Krachti topeltmüsteerium seisneb selles, et ma kirjutasin temast eile. Meenutasin tõsielusaagas “Talv Eedenis”, kuidas ta koos oma mehe Argose ja sõbra dr. Riina Raudsikuga, taksikoera ja supeltrikooga saabus mu juurde suvel täpselt sel päeval, kui tuli ka Prooverite dünastia ja sajandi äikesepilv. Äikesepilv oli süsimust ja sealt tuli alla tihe valge veesein. See oli sama ootamatu kui Krachtide lõbusa kamba saabumine. Reet, Helene, tema mees ja üks trennitüdruk olid minu juures Vesperat vaatamas ja proovimas. Ehkki seda, et imeilus Vassilissa on hannoveri-kasvatajtest Prooverite dünastia mära, nägin juba kolm aastat tagasi. Sellist pilku, nagu see, millega Vespera Reeta silmitses, ei suutnud mina kogu meie püüdliku ent konarliku koostöö jooksul mitte kunagi ära teenida. Sest mina teenisin – aga Reeta Vespera lihtsalt imetles ja jumaldas. Esimesest pilgust. Meenutasin eile seda, kuidas Vassilissa taevast sadanud Krachtide ja äikesepagide saatel oma koju läks… ja Kersti helistaski.

Kohe seejärel helistas Õhtulehest kolleeg Kerge. Üks kuldne ja ilus inimene. Temaga vestlemine on selge rõõm ja naer. Tänu talle polegi paljud inimesed endale aru andnud, et ma elan väga-väga perifeerias. Füüsiliselt. Tema ja Õhtulehe Kaja ja teised ülepäevaste kommentaaride küsijad hoiavad mind pildil. Ja ehkki Kerge helistas mulle müslikotti – viisin suksidele õhtusööki – olin selle üle rõõmus. Teema – homses lehes vist? – oli ka huvitav. Kelle elamises võiks olla alaline veebikaamera. Ütlesin, et sipelga- või mesilaspesas. See õpetaks koostööd ja leplikkust, tolerantsi ja empaatiat, rahu ja konstruktiivsust. Vaatad, häälestud – ja tahadki pärast mõningast sipelgate vaatlemist koos oma liiki sipelgatega midagi tegelikku ja ilusat ära teha.

Riigitelevisioon juba teebki. Marko Reikop ütles äsja, et Evelin Samuel on õhtuses Ringvaates. See on meile kõigile hea.

 

18.00

Estour liputas 2 minutit tagasi mu e-boksis viimase minuti Egipti-reisidega. Nelja raha eest jõuaksin oma tõsise ja tööka, tundliku ja sügavalt kõlbelise araablaseni. Andke vanainimesele luulud andeks. Ma ei saaks sellist tünga Ahmedile – oma lähedasele südamesõbrale – teha ju! Oma siinsest perest ja muudest loomadest rääkimata. Ali, Ali – sa püüdsid täna kosida veel lühema keti otsas peetavat mära kui su enda araabia-kaunitarid…

Minule tuleb alati süü ja võla tunne väga kergesti kallale. On vaid üks inimene, kelle võlakoorem on veel rõhuvam. See on Juhan. Ta laulis kunagi Vanemuises Oliver Twisti. Ta on autist. See tähendab, et elab iseenda pea ja südame sees. Ja tema põhiline sundidee on, et ta on võlgu. Putukatele ja ligimestele – kõigile. Ja ta on minu ellu tulnud selleks, et mulle mu enda analoogset kompleksi näidata. Kõik me oleme natuke autistid. Juhani sügavalt usklik ema Merike saadab mulle Päeva Sõnu, kinkis kaks erinevat plaati juudiansamblilt Keshet – kui kõik on päris pekis, kuulan neid ja korrastan vihaselt tantsides ja heebrea keeles lauda lõuates maailma. Ja ta võttis oma ülesandeks saatusekaaslaste toetamise.

Juhani toas Tartus nende vagas kodus on papagoipuur. Seal sees elavad Lennart ja Julia. Lennart koorus 18. oktoobril minu kirjutuslaua peal – ja see oli mu vend Aarne Vasara 60. sünniaastapäev, Toomas Kivimägi Pärnu linnapeaks tõusmise päev – ja mu elu esimese ratsavõistluse päev. Tegin ratsul Filippos – aitäh omanik Siret Tammemägi! – juhtimisparkuuri piisavalt puhtalt, et sedasorti nööki endale veel ja veel kaela lasta. Kinkisin poolteisekuuseks kasvatatud Lennarti koos puuri, mänguasjade – ja juurde hangitud pruudiga, kellele sai nimeks Julia – Juhani õele. Hanna-Liina on minu Brigita parim ja lähedasim sõbranna – ja mina armastan teda kogu südamest. Hanna-Liina pani Lennarti ja Julia oma vaikse venna tuppa. Ja kui Juhan mõnikord siia ema-isaga oma õele järele tuleb, siis see siin on maailma ainus koht, kus ta naeratab ja jookseb.

See siin on Hanna-Liina elukool. Ja me helistasime täna Brigitaga sellepärast Tartusse, et Hanna-Liina tuleb homme siia. See on Brigita pika sünnipäeva algus, mis algab homme Sassi tallis meie ühise trenniga, laupäeval jätkub Tervise paradiisis, pühapäeval jälle ratsakoolis – siis peame vist tordi ka viima. Ja laupäevahommikul ronivad Brigita ja Hanna-Liina kahekesi tallikatusele lund maha lükkama. Mõtlesime, et Riks teeb seda – aga ta sõidab judo-treenerina oma poistega Võrru võistlusele. Ja ilmselt kukuks ta koos lumekuhjaga läbi katuse märadele kaela ka. Kerged tüdrukud teevad seda. Pühapäeval on plaanis kaks 400kilost heinarulooni avada – kui iga päev nende kallal näriksin, hulluksin – avatuna võtan küünist, sauhh ja valmis. Mu rastapatsidega sõber ja koduvaim Vernek tegi viimati siin abiks käies küll neid 4 tükki lahti, aga jabur oleks mitmekülaliseline abivägi kasutamata jätta.

Ei saa stiili rikkuda. Minu Eedeni aed ongi armsa väikese Hanna-Liina elukool. Kui heinaruloonid tulid, siis Brigita ja temaga neid vastu võtsime, reastasime ja katsimegi. Kui sain ootamatult endale Tallinnast kuus kobedat pakett-akent, siis nende vahetusega kaasnev kaos tabas samuti Hanna-Liinat. Aknad paigaldas Ande “Võlast vabaks” Arula tubli mees Alvar. Minu vanim tütar töötas Ande juures ratsastaja-tallitüdrukuna – Ande mees vahetas meil aknad. Sellega kaasnev suurpuhastus, värvimine ja üld-hullumaja sai osaks ka Hanna-Liina eluloost. Alati on juhtunud nii, et just tema siin olles tuleb oodatust suurem võsa lõikamine või abielu lõpp. Oma tütarde ja tema selgetesse silmadesse vaadates sügisel otsustasingi: nüüd on nii. Aitäh. Appike, ma tahaksin, et oleks juba homme – Hanna-Liina, tule jubaaaaaaaaa!

 

21.00

Enne mu tänase päeva viimast ülestähendust tuli õhtune talitus.

See kõlab nagu kujund. Aga tegelikult ongi need õhtused kolmveerandtunnid nagu riitused. Teenistused. Kõigepealt saavad koerad õhtusöögi. Siis trallavad nad kolmekesi mööda lund – seejuures tuleb pisut silmas pidada, et mõni ponidest ei hakkas meie spanjel Edwardiga Ets-palli mängima – kääbik ei pääse üle-pea-lumes hoogsate märajalgade eest minema. Siis me liigume rütmiliselt mööda hoovi. Toon hommikuks paar pange vett – ja joodan hobuseid – tassin hommikuse ahjutäie pikki puid ja viin õhtused heinad talli. Hobud kõnnivad kolmekesi kannul. Mina laulan. Päriselt ka. Indi kõõlub aknal ja vaatab. Ja see on mu meelest õnneliku lapsepõlve õhtune multifilm. Rääkisin täna Brigitale neid õhtuseid toimetusi tantsides, et Ali tegi abieluettepaneku – ja sain täpselt selle tööpakkumise, millega maksta kevadine torumajanduse uuendus ja talvepuud. Need tegi Kristo metsas ükspäev ära. Brigita ütles, et järgmiseks talveks valmistumine  näitab meie elujõudu. Ja pidas mulle loengu. Sest ta valmistub paralleelselt loodusõpetuse ja ajaloo olümpiaadiks. Mu meelest moodustavad need kahekesi kõrvuti ta peas jube laheda terviku.

Kui märad olid juba talli kõndinud ja oma õhtused porgandid-leivad kätte said, seletas tütar, mis on askees. Maiste tühiste naudingute piiramine miinimumi, et hing saaks puhastuda ja kuhjuv patukoorem ei sunniks üha uuesti sündima. Brigita kasutas oma ilmapilti sõnastades nii kristlikke, budistlikke kui islami-termineid. Ja see oli kinnitus: Jumal on üks. Ja meil on vaja rääkida ja teha vaid tegelikke ja tõelisi asju. Ka kriminaalromaani kirjutades tuleb kirjutada tegelikust ja


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat