Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Talv Eedenis 1.


Talv Eedenis

Kati Vasar-Murutar

Tõsielu robinsonaad, mis sai 10 päeva pärast alustamist ühe abielu lõppemise looks. Huvitav on nii neil, kes elavad koos hobustega kui neil, keda huvitab, kuidas eestlastest kultuuriinimesed oma eludes tegelikult masuvad-pusivad, et poleks täpe ega pupu.

Talv 2009/2010 Jausa talus

 

Üleminek talveaega, ehk:

 25. oktoober algas volbriga

 

Ma olen termomeeter, mitte lits.

Mis mis?! Mis kuidas palun?! Anekdoot on selline: Neiukene kõnnib Seine’i kaldal. Katsub varbaga vett. Härra vaatab seda heldinult pealt: “Kas vesi on ka külm, preili?”

“Ma olen lits, mitte termomeeter!” kähvab “preili”.

Ja mina olen termomeeter, mitte lits.

See seik on üsna sama anekdootlik kui tõsiasi, et mina – mina, mitmendat põlve linna-intelligent ja ameti tõttu avaliku elu tegelane - seisan oma tare uksel ja nuusutan õhku. Mitmendat põlve haritlane. Tallinnas sündinud, vastavalt kõikvõimalike kirjude esivanemate geenidele Pärnu parimates kunstikoolides-balletistuudiotes kasvatatud, Tartus magistrikraadi saanud, kirjanike liidu liige, ajakirjanike liidust omal soovil välja astunud. Ja nuusutab õhku, et püüda kinni eluliselt olulised parameetrid. Õhku nuusutavad minusuguse taustaga 42aastased naised asjade loomuliku ja tavalise käigu puhul väga kasinalt. Teel majast autosse. Autost büroosse. Büroost autosse. Autost teatrisse ja kinno. Kultuuriasutusest autosse – ja koju. Mis on kas kesklinna korter või äärelinna ridakaboks. Nii vist unelmate linna-intelligendi elu välja võiks näha?

Kaks last. Potilill. Kass. Ja teine või kolmas mees. Üldmõistetav ja reeglipärane edutee ja karjääriredel.

Nii nägi mu tulevikku ema. Nii oleks tahtnud ka mu laste isa. Ta on minu emaga kõiges – peale meeste arvu J - totaalselt samal arvamusel. Ainult et nad kumbki ei tea seda. Kõike võiks olla normaalsel arvul, suuruses, tempos. Minu kiiremini-kõrgemale-kaugemale on olnud tema suhtes vägivaldne. Ja tegelikult ei ole nii, et kui naine seab mehe ette fakti – voh, tööd ja raha ja aktiivusust ja energiat on vaja nii ja naa palju, sest lapsi on viis, hobuseid kuus, majapidamisi neli ja ööpäevi üks. Meest on ikkagi üks. Tavaline keskealine, aeglustuva tempoga, rahu ja vaikust, mugavust ja imetlust igatsev mees.

Mees, kes ei taha kogu aeg ehitada, orjata, tassida, kühveldada – tahab lihtsalt, et kunagi päris alguses ehitatud majas juba olemas olevas kaminas põleks tuli ning kogu aeg ei tormataks kuhugi talli, tööreisile, muusse riiki, tegudele, seiklustele. Meest ei saa sundida. Aga tahaks. Ja kui ta ei hakka ka sundides kiiremini pöörlema ega kangelastegusid sooritama, kukub ta kuninga troonilt veetseepotile kukalt sügama. Tekitab põlgust, mitte imetlust – ja armastus saab otsa ja sa ei mõtle enam omanikutundega, et olgu ta pealegi võõras ja vales rütmis, ikkagi oma. Ei ole. On lihtsalt laste isa, kes võiks…

Ma ka võiksin. Alla neelata ja naeratada. Aga ma olen mõnuga kole, siis ei tehta vastuvõetamatuid lähenemiskatseid. Kui lähedale laseks, kaotaks enda. Ja hakkaks arvama, et ehk ongi vaja hobused majandussurutisele alistudes maha müüa, kolmetoalisse korterisse kolida ja kooliõpetajaks hakata. Saaks mõnuga masuda. Milleks siis masu on, kui selles täiega ei püherda. Ma ei lase endale ligi. Ei seda allakäiku ega inimesi, kes niisugust alistumist levitavad. Tagane, saatan!

Riietun sõnniku järele haisvasse jopesse, relvastun majapidamisvartega. Ma kühveldan ja kannan, toon ja teen ja ei tee oma lammutavate tunnetega mitte midagi, mida soovitatakse teha neil, kes soovivad abielu reanimeerida – õigemini elus hoidvaid juhtmeid seinas pidada. Piiks, piiks, piiks… Hoiame alles, nagu möödunud sajandi sektsioonkappi garaažis. Äkki läheb vaja. Ehk muutub ilusaks.

Mina olen mõnuga kole, sest see kaitseb mind. Nagu näitavad Õhtulehe uuema aja pildid, on mul kortsus riided, käed ja silmaümbrused – mis on parim turvaelement. Mis siin seletadagi, mis ja kuidas. Kohustus on teatud kohtadesse minnes end üles lüüa. Aga lihtsam ja kindlam on olla mõõdukalt… kortsus.

Minul siin on aga jalas kirsad number 42 – väiksemaid nii kõrgeid polnud –, peas Kaitseliidu roheline rätik -, muidu jääb sõnnikuhais juustesse ja mingit kasu peab kaitseliitlase laste emal sellest organisatsioonist ju ometi olema -, mul on nüüdseks täiskasvanud poja kümne aasta vanune jope seljas ning nuusutan õhku. Sest olen termomeeter, baromeeter, niiskuse ja mereveetaseme mõõtja, mitte lits – ning selle üle õnnelik. Ehkki aus lits Seine’I ääres elab ilmselt lihtsamat ja probleemitumat elu. Lamav töö ja üsna kindel, millega see lõpeb. 

Mina siin olen elu teiseks pooleks saanud osadusse kõigi Maa elementidega. Olen saanud osaks loodusest. Sinnani, et tajun eestikeelsete sõnade maajuurset ja arhetüüpset tulenemist. See on nõudnud julgust ja tööd, õppimist ja viie lapse ilmale toomist, erinevate loomaliikidega lähedaseks saamist, porgandi ja põhurulliga kätlemist ning merikotka ja nastikuga kaasa mõtlemist. Ja ikkagi lööb mulle aegajalt linnadaami kopp ette – jooksen kinni ja koonusesse. Veel. Peab edasi õppima. Ei tohi lasta end kõrvale kallutada ega vägistada. Ja seda on kergem koledana.

Kinni ja koonusesse jooksmine tähendab, et hetketi viskab hirmulaine üle pea. Tormi tõustes vahin hobuseid, kes on sahisevate okste ja kõrkjate vahel valvsad – aga mitte hirmunud. Paduvihmade püsides pelgan, et mu maadele ei jää piisavalt kuivi saarekesi, mille peal loomad ennast piisavalt hästi mahuksid tundma. Tuld süüdates pabistan, mis siis saab, kui korstnast või lõkkest lendab säde heinapallidesse. Need on küll pealtpoolt märjad, aga Rando ju hoiatas, et ühest sädemest piisab kogu mu talveheina – ja sealt edasi ka talu – maha põletamiseks.

Kes Rando on?

Kaks väga tähtsat Randot on. Üks on pärit siitsamast lähikülast Selistest, samast suguvõsast, kuhu kuulub Maria talu omanik Enn Rand – see Rando asutas portaali Eeva.ee, tellis minult kolm aastat tagasi järjejutu “…ja mere ääres väike maja…” Ning kui see lugu ilmus tänavu Ajakirjade Kirjastuses suveromaanina, ostsin honorari eest aastase shetlandi mära sälu JoJo. Kes hobuste hindasid teab, sai praegu ettekujutuse raamatuhonoraridest Eestis aastal 2009. Piinlik küll. Aga mis sa teed. Kirjutad veel ja veel ja veel. Mitte ei jäta sellepärast üldse teenimata ja Teenimata, et liiga vähe teenid. Peaasi, et Teenid.

Rügad kohati üleinimlikult. Et välja tuleks. Kohusetunne ja aukartus elu ees paneb sind massiivselt tööle – aga armsal isamaisel auditooriumil võib ju sel kombel tekkida küllastus su nimest ja ilmavaatest, stiilist ja häälest. Siis teed muid asju. Aga ikka sõnaga. Sest nii vist selles elus määratud on. Mitte miski, mida surud vastu voolu, ei õnnestu. Mitte kellelgi. Teeks mõne… Ära tee, kui pole sinu Tee.  Käima ja korda läheb ikkagi vaid see, mis peab, mis on sinu Teega kooskõlas.

Teine Rando on aga liikluspolitseinik. Tartu võmm, ühesõnaga. Ta peab koos oma sotsiaaltöötajast kaasa Kai ja kolme lapsega Vesneris talli. Tartust Jõhvi poole. Umbes kümne hobuse tall koolisõidu suunitlusega - sisemaneež on seal ka alates sellest kuust püsti, nii et “Põõõhjamaaaa, meee süüünnimaaaa” ei riku sadude-tuulte-libeduse-mudaga dressaaži. Pean seal peres vanima tütre võiku eesti hobust nimega EQ ning noorema poja sitikmusta nelja valge sokiga šetlandi poni Orlat. Sellepärast, et Margareta ja Aleksander käivad Tartus Waldorf-gümnaasiumis. Nii on õigem.

Reti jaoks osutus alates seitsmendast klassist see Waldorf-kool tõeliseks pääsemiseks. Ta oli pool-seitse-klassi vanuses jõudnud kuue kaheni tunnistusel ning kogu nende klassi mentaliteet oli mustaks võõbatud juustega, kunstküünte ja tubakalebraga. Paratamatult on sedasi, et noorukese inimkarja üldine suundumus rebib kaasa. Võimendab. Ja noor inimloom tuleb sealt kurjast voolust välja tõsta. Armastusega. Selle loova armastuse lainega on Reti nüüd gümnaasiumi eelviimases klassis neli pluss tüdruk ning õnn on, et ma teda kaosesse suubuvast kosest välja tõmmates ei kuulanud provintslikult pimedat, rumalalt ja ülbelt eelarvamuslikku mölinat, et “waldorfkool on heegeldajate kool ja sealt ei saada ju tegelikku haridust.” Mis see tegelik haridus siis oleks, palun? Kaagvere kloaak või?

Veevalaja ajastusse suubudes ongi haridus teisenenud – koos kogu meie planeedi ja inimkonnaga. Formaalse, pähetuubitud “karjäärihariduse” aeg on möödas. Elitaaritseva mulliga enam inimlikku edu ei saavuta. Loovus ja vaba intellekti arendamine – nii just praegu ongi. Paraku on ka nii, et hangunud ja roostes fossiilid ei saa sellest aru. Ei peagi saama. Nad surevad peagi välja ning sünnivad uuesti. Nende praegustel arusaamistel pole tähtsust. Nad ei mõjuta enam inimkonna käekäiku vähimalgi määral. Enne väljasuremist tarbivad veel natukene – ilma midagi juurde ja vastu andmata. Aga sel pole tähtsust. Peagi saab neist huumus. Biomass. Muuseumikraam. Nende eelarvamused ja upsakas stagneerumine saavad ajalooks. Hoiatuseks uutele Veevalaja ajastu põlvkondadele. Näete, kuhu viis ülbe tarbimine, rahalisele rikkusele häälestumine – arhiivi!

Liikluspolitseinik Rando vaatas mu majapidamise augusti lõpus üle, kui koos kauni kaasa Kaiga tuli meile tegusalt külla – viis ühtlasi Aleksandri hobukese kaasa, talveks Tartumaale. Minu ja naabri vahel asuva aia äärde rivistatud 400kilosed heinapallid oli ainus – aga selle eest tõsine – probleem, mida Rando mu talus leidis. Selle lahendan järgmisel suvel, ehitades 25 meetrit pika varjualuse – üks pikk sein, otsasein – ja kena kerge valge plekk-katus peal, nagu ülejäänud majapidamisel. See hakkab seoses pikkusega oma 40 tuhat maksma. Pean tekitama selleks ühele oma arvetest depoo.

Nii palju kui praegu, pole ma eluski varem kirjutanud. Jaksan seda teha vaid tänu sellele, et kirjutamise ajal aknast välja vaadates näen kõiki nelja hobust. Mu arvuti kõrval sooja ja valge laualambi kohal pesakastis on kümnepäevane viirpapagoi-tibu Lennart. Kõvaltoas teiselpool ustavat raudahju podisevad Aleksander ja Maria Indira, mu pea kohal magavad pikka koolivaheaja hommiku und Brigita ja tema helge Tartu-sõbranna Hanna-Liina – ja nende heade haldjate kui oma akude pealt jõuadki kirjutada igas kuus ühe raamatu, pidada üht portaali, käivitada teist portaali, saata ajakirjadele tellimuslugusid, pidada loenguid… Ning visata sitta ja vedada põhku, majandada porgandite ja koplipostidega. Tõsi küll – sedalaadi sehkendamine tuulutab ajusid ja annab hingamise hetki.

Sellest ei ole mitte vähimatki kasu, kui ma ägan, et mujal maailmas saaksin oma tohutu töömassi ja tubliduse eest osta terve linna, mitte deponeerida pappi kroonhaaval ühe heinahoidla ehitamiseks. Viis tonni kuus. Sest viisteist läheb laste toitmisele ja auto liisingule, elektri ja telefonide, vaktsiinide ja ravimite, kabjasepa ja ratsutamistrennide peale. Ja rohkem praegu teenida pole lihtsalt võimalik.

Töötada võib lõputult. Aga raha ei saa. Raha pole. Seni pole ma veel ühtki krooni deponeerida saanud. Alustan jaanuarist. Siis tuleb vajadus lähemale – järelikult annab taevas ka vahendid. Ja tühi temaga, selle rahaga... Ahjah, nii ei tohi mõelda ega öelda, sest me ju tellime endale kosmilisest kataloogist raha ja ratsmeid. Külgetõmbeseaduse järgi tuleb meile kõigile universaalsest küllusest kätte täpselt see, mida vajame. Mida arukamalt investeerime, seda õiglasemalt oleme planeedi varasid ja varusid kasutanud. Kes laristab, sellele laksab energeetiline kummipael pärast pikka väljavenitamist valusasti tagasi vastu näppe. Kes Jumalalt juba saadu eest tänulik pole, sellelt võetakse ära.        

Kolmel neljandikul juhtudest suudan juba hirmuta tule-õhu-vee-maaga suhelda. Selle eeldus on nägemine ja kuulmine, ette aimamine ja üldistuste tegemine. Õnneks ei pea ma nüüd enam kuu ja hooaja töid siin Jausa talus ette ära tegema. Kui talvitasin Tartus, tuli siin Lius kõiki asju pikalt ette näha – kinni siduda, sisse pakkida, ära tõsta, üles upitada, varju viia. Nüüd voolab kõik sujuvalt, järk-järgult. Iga päev tund hommikul, tund lõuna ajal ja tund õhtul – värskes õhus liikumist, mõtestatud rassimist. Mitte jõusaali ega aeroobikat, vaid põhjendatud tööd.

Talveaega minemise hommikul, kella keeramise päeval, ringutangi kell kuus - mis on nüüd seitse - oma kodu lävel ning nuusutan tuult ja õhuniiskust. Tuul on maa poolt – umbes viis kraadi sooja ning merevett lükkab õnneks pigem lahest välja kui sisse kuhjab. Kui praegu kuhjaks aina vett Liivi ja Pärnu lahte, võiks juhtuda see, mis 2005. aasta jaanuaris. Ühe tugevama sahmakaga tuleks meeter majja. Sel juhul peaksin hobused siit 12 kilomeetrit linna poole Sassi talli evakueerima. Alumised kapiriiulid peaks koos asjadega kappidest välja, laudade-kappide peale tõstma. Küttepuud… heinad… jalgrattad… Ühesõnaga pole ime, et mul lööb ainuüksi kujutlus orkaanist ja üleujutusest kõri kinni. Ja see on õnn, et sel aastal on vesi siinsetest lahtedest nii läinud, et praamid ei saa kohati sõita. Oo, hetk, sa viibi – ausõna, mu kodu head haldjad, ma oskan seda luksust hinnata, ärge

Õhuniiskusest oleneb, kui sageli tallist allapanu kokku rullin. Täna on aega seda massiivset tööd valges teha. Kui lasta allapanul umbes nädal aega koguneda – kühveldan igal hommikul sealt minema ainult kuus-seitse öist sõnnikuhunnikut igast boksist ning upitan põhku õhulisemaks, et kusi päeva jooksul maasse imbuks ja ära kuivaks – siis kord nädalas rullin seda kokku ning vean viis kuni seitse kärutäit orgaanikat rannaniidule. Seni olen selle tehnikaga pääsenud saepuru alla panemisest – kasutan allapanuks heinapallide välimist, mustjaks tõmbunud kihti. Kui tahaks teha nii, nagu suurtallides, oleks vaja saepuru Kihlepa saekaatrist siia vedada. Ladustada. Siis seda kuhugi kuhjata – tselluloosi ju rannaniidule ei laotaks.  Tänan ei, ma harjutan ja õpin pigem kohaliku orgaanikaga majandamist. Iga päev õpin midagi. Kasvõi endast üle olemist – tahaks tallist vahel hilissügise kohta liiga palju põhku maast kärru kühveldada, sest näe, seal on pabul ja siin all on piss ja suvel roogin ju iga päev boksid päris lagedaks… aga ära tuleb praegu võtta vaid tõeliselt vajalik.

Et aga Sassi tall on Jausa talust täpselt 12 kilomeetri kaugusel, seda tean sellepärast, et vedasin neidsinatseid heinapalle just seal maneeži taga asuvalt heinamaalt koju. Ja me käime Brigitaga igal pühapäeval kell kaks seal trennis. Viimasel ajal oleme tütrega hakanud ka võistlema. Nii naljakas – mina, 30aastasena esimest korda hobuse selga roninu, osalen ratsavõistlustel. Need annavad väljundi ja vahelduse, humoorika adrenaliini ja… jätkuva lapsepõlve. Mis faking teine noorus – mul on endiselt lapsepõlv. Iga aastaga aina sellisem, nagu olen alati tahtnud.

Kui suureks saan, siis tuleb mulle ka sobiv paariline elu teiseks pooleks. Praegu pean niisuguse hüve ja luksuse, nagu meesinimene, kes aitaks ja osaleks, toetaks ja armastaks, veel välja teenima. Loodan, et jään ellu – end surnuks rebestades ei jõua ju pärastlõunase lapsepõlve tubliduse eest kingiks saadud õnne ja armastust nautima hakata. Või mis.

Selleks, et heal lugejal ja kaasa elajal – iseenda ära tundjal ja uudishimulikul, kaasa tundjal ja kadetsejal oleks lihtsam linnatüdrukutest MacLeodi tütarde koorumisele kaasa elada, annan mõned algandmed.

Aprillis, Jüripäeval, saab meil kaheksa aastat peetud seda talu siin Pärnu lahe ääres.

Kodulehel www.jausatalu.murutar.ee on lühike ajalugu kirjas nii:

  • Jausa talu rajasid aastal 1920 Hiiumaalt Jausa külast pärit kalamehed. Kuna nemad laiendasid oma püügiterritooriumi Dagöst Pärnu lahte mõistagi püügihooajaks, ei teadnud nad selle akvatooriumi ja rannikumaastiku käitumisi. Tõsiasi, et kalurimaja sai ehitatud võimalikult mere lähedale, parkis ta ühtlasi ka väga madala kohale. See tingib edelatormide puhul päris teravaid elamusi.
  • Nõukogude okupatsiooni ajal läks kaluritelt ära võetud rannamaja kalurikolhoosi Pärnu Kalur kätte. Majja mahutati üsna mitu leibkonda.
  • Laulev Revolutsioon pani teeneka tare käest kätte käima – advokaadid ja asjamehed edendasid ja kohendasid ise ja külameeste abiga seda ja teist, nii et tänini ütleb mõni mees – või naine – veel, et on Jausa talus oma kätega seda või toda ehitanud.
  • Puusepp Kalle Sasjan loobus talust siis, kui tema dogi-emme ja dogi-poiss said väikese vahega maetud sauna taha, mille Kalle 1980ndate aastate lõpus kalurimaja õuele ehitas.
  • 2002. aastal saabus kirjanik Kati Murutar Jausa õuele oma neljandat last oodates – avastas, et oli sellesse hoovi ära eksinud, kui külastas mõne aasta eest  Aivar Pärnat. Aivar ja Maris elavad üha laiendatud-parendatud Aabrami talus tänini – Kati aga ostis Jausa talu nädal hiljem ära.
  • Kuna abikaasa Alo seilas Jausa talu ostuks nõusolekut andes otse notari juurest Atlandile,  juhatas esimesel suvel vägesid ja tegi tegusid Gaidur Põldsaar Võrumaalt. Jausa talu sai selleks ajaks uue voodri nii sisse kui välja, tuuletõkked ja soojustuse, vastse elektrisüsteemi ja veevarustuse, vesivetsu ja duširuumi, kui sündis pere teine poeg ja neljas laps – Aleksander Murutar.
  • 2005. aasta jaanuariorkaani eel oli õnne kombel maha lammutatud vana laut, mida vastasel juhul tulnuks pärast üleujutust küla pealt otsida – nagu prügikonteinerit, kalasuitsuahju, aiapinki ja välivetsu.
  • Pärast orkaani said tühjaks-kuivaks kaevatud põrandaalused ning uued põrandad. Ühtlasi ehitas Gaiduri brigaad maja teisele korrusele kolm tuba. Kui juba, siis juba – rajati ka vana lauda kohale uus paviljon, teisel korrusel vaade merele.
  • 2005. aasta sügisel sünnitas bernhardinna Barbara Jausa tallu kutsikatepesakonna, kellest äbarikem, Tobias jäigi oma pere peniks ning kaalub nüüd sadakond kilo.
  • 2006. aastal sündis rannatallu pärast mitut romaani ja näidendit ning sadu ajakirjanduslikke töid pere kolmas tütar, Maria Indira. Perenaine ümbritses sel puhul oma valdused korraliku aiaga.
  • 2007. aastal ehitas naaberküla peremees Orma Mäesalu paviljoni külge talli, kuhu saabusid Vespera, EQ ja Monti. Koertejõuk täienes King Charles spanjeli Prince Edwardiga.
  • 2008. aastal vahetas Erik Konno oma firmaga Olly välja elumaja katuse – seejärel ehitas, Jausa talu uue naabri rajatud neonoobel asümmeetria tasakaalustuseks ka kuuri peale merevaatega toad. Tänu neile juurdeehitustele isoleerus hoov muu maailma eest tervikuks, tekkis humoorikas parafraas naabermajapidamise fantaasiatele ning lisaks avanes vaade nii Pärnule kui Sorgule.
  • 2009. aastal lisas sõber Orminaator ehk Orma-Kaie-Segeri-mees Jausa talu kuuripealsetele tubadele elektrivarustuse, rajas talli seoses poni Orla saabumisega boksid ning ehitas paviljonipealse kliimale sobivalt kinni. Talu, mille väravate taga  nagunii kirjanikuproua värvika pere kulgemist on käidud piilumas ja pildistamas, avati ametlikult külalistele. Kui sealsamas Kirikuninal asuvat kirikuaset, tuletorni, Liu sadamat ja paaditehast vaatama tullakse, võib ette helistades Jausa talu õuel einet võtta ja emandaga vestelda – hobuste ja ponide seljas õõtsumiga söömaaega madalamale raputada samuti.
  • 2009. aastal kolis Kati koos kõigi loomade ja poolte lastega aastaringselt Kirikunukale elama – kirjutamisel on uus romaan, „Eedeni aia“ järg “Talv Eedenis”.
    Kristo Song oma poistega ehitas küüni, naaberkülade Lembit ja Uudo tegid heinad sisse. Vespera läks Prooverite dünastia sporthobuseks - asemele saabus 2aastane eesti aborigeen-hobuse sälg Rõõmus Reede. Ehitav ja arenev Robinsonaad jätkub :)

Eluliselt ausaid elamusi esimesest suvest hobustega oma (suve)kodus jagasin raamatus “Eedeni aed”, mis kogunes järjejutuna koduleheküljel www.horsemarket.ee - ripub seal tänini. Teisest suvest poleks erilist raamatut saanud, sest kuna me juba oskasime, kurioosumeid ei juhtunud. Ja nüüd harjutamegi katse-eksituse meetodil, oma vigadest ja teiste kogemustest õppides aastaringset hobusepidu ja sõnnikuvedu oma rannatalus. Karget merd ja talvist unnapüüki naudib meil siin 12aastane Brigita, kolmene Maria Indira – Tartu Waldorfis õppivad Margareta ja Aleksander käivad nädalavahetuseti ja täiskasvanud Richard siis, kui ma tõesti enam kuidagi ilma mehejõuta mõnd asja tehtud ei saa. Aga siis on ka 2,5 korda 7 meetrit kallurit ja veel paari abimeest vaja…

Meie talus elab segavereline lilleline poni Monti, eesti hobuseneiu Rõõmus Reede, shetlandi ponisälud JoJo ja Silbersee’s Madonna – eestlane EQ ja shetlandinna Orla elavad Vesneris. Bernhardiinimamma Barbara on Tobiase ema. Ja spanjel Edward on lihtsalt Ets. Papagoidel koorus 18. oktoobril titt nimega Lennart. Ja kevade poole kavatsen võtta kaks kõutsi, kelle poole aastasena keratustan.

Ehkki rebased kipuvad siinset küla kassidest lagedaks noppima, on kassi vaja. Kahel on tugevam tunne. Kõutse on lihtsam steriliseerida kui kiisusid – kõhuõõnt pole vaja avada, sest liigne on väljapoole keha riputatud. Ma kohe pean saama aeg-ajalt kellegi paariselundeid maha kaksata…

Meiega läbi talve kulgemiseks olgu lähteandmeiks veel öeldud, et nädalakava on meil siin selline: esmaspäeval teeb Brigita paar tundidejärgset tundi lihtsalt parajaks ja tuleb bussiga koju, teisipäeval on tal klaveritund, kolmapäeval Rait Pärja modelleerimistund ja Kaie Segeri linetants, neljapäeval Eve Rediku soololaulutund, reedel kunstikoolis Karin Tislari kompositsioonitund – ja pühapäeval ratsutame Sassi tallis.

Päevakava on meil lihtne. Tõusen kolmveerand kuus, toidan koerad ja papagoid, äratan Brigita, lasen hobused välja ja puhastan talli, kuni ta hommikust sööb ja riietub. Kella seitsmeks viime koos Indirtsuga Brigita Segeriine juurde – Orma viib oma ja minu tütred linna koolidesse. Ja läheb ise lahingusse. Nagu me kõik. Iga päev.

Meie talveaega suubumine aga algas koos “Minu Eesti” mõttetalgutega. Pidin olema sel päeval Tahkuranna vallas Kadri puhkemajas talgujuht mõttekojas – aga vedasin kena taluperenast alt, sest mul oli vaja

- valida Raja talu miniloomaaiast Andrus Teemanti juurest Minnile kolmandaks sünnipäevaks ponisälg,

- tuua Raekülast Marguse võrgupoest üks suur praakvõrk, millega ääristada trepid-rõdud-ohuallikad,

- koos Orma töömehe Janekiga, kes paviljoni peale Aleksandri toa välja ehitas, klammerdasin võrgud paika, värvisin ja lakkisin, kasisin ja nühkisin,

korjasin koos Janekiga kaevust vett haisutava hiirekorjuse välja – väike laip ja üüratu lehk – nagu kujund kohe lausa,

- pakkisin Võrtsjärve äärest ämma suvilast juba Liusse toodud eluaegse meediatöö-arhiivi koju lahti – umbes 4000 raamatut tõin ära, kui Minni sündis,

võtsin kastidest välja kuuripealsete tubade lambid-radikad-tekid-padjad-madratsid ning panin pildid-peeglid seina,

- põletasin pakendid-ehitusjäägid ja likvideerisin naelad-traadid-vedrud lõkkeasemelt,

ladusin kuuri niimoodi ümber, et poole sai välja ehitada eraldi varutalliks ponidele,

lasin Audruranna Ervinil kopaga trenniplatsi siluda ja vananenud sireliheki välja juurida,

- niitsin vikatiga hobusekopli lindialuse liini – ehk kohaliku “kopli liini” – ja panin plastikpostid ja ülemise fiiberlindi. Enne elektri sisse laskmist alumist linti panna ei saanud – sead-kitsed oleksid sellega kassikangast mänginud.

Midagi oli nagu veel… Igatahes ei Leoni ega Ymke ei olnud tegelikult see poni, kelle Minni ise endale lõpuks valis ja sai ning maailma kauneimaks ponisäluks armastas. Püsige meiega – ja saate teada. Ning sel ajal, kui oma “Minu Eesti” tööpataljonis rühmasin, olid jõukate naabrite juures talgud. Üks sõnnikukoorem, mille laiali vedamiseks oli kohal paarkümmend inimest. Pärnu ühed rahakamad, muide.

Raamatu “Eedeni aed” lõpus reageerisin vägagi tuliselt sellele, kui meile siia aia taha uusrikas noobelsuvila kerkis. Senise klassikalise puitpitsidega rannavilla asemel, kus suvitasid koos Juhan Smuul ja Aadu Hint, kerkis postmodernistlike asümmeetriliste giganthoonete paar. Tahtsin seepeale jonnakalt ja ehmunult oma kodu ära müüa ja maailma lõppu nullist uue ehitada – ent nüüdseks olen avastanud, et see kummaline koloss, mille projekteeris mu klassivend Tanel Tuhal, varjab tuult ning on paradoksaalsel kombel turvaline.

Õnneks ei jõudnud ma oma kodu enne majanduslangust müüa ega asutada uut talu Kukerannale, kus maatükk oli valmis vaadatud. Alanud oleks kõik tee-ehitusest, puurkaevu puurimisest ja elektri tekitamisest. Sealt oleks mu lastel olnud üsna karm nüüd koolis käia. Oleksin olnud maailma lõpus. Nüüd näen aknast Pärnut. Illusiooni osadusest, mis tekitab näilise kaitstuse ja pääsemise tunde.

Teadsin juba tookord kevadel, kui “Minu Eesti” Tahkuranna talgukoja juhtimise asemel oma enda kodus oma isiklikke talguid pidasin, et punun endale päriseks siia kolimist ette valmistades omale puuri. Valmistudes heina varumiseks, küüni ehituseks ja talli tuulekindlaks vooderdamiseks polnud raske ettegi aimata, et kinnitan ennast selle talu külge lühema ketiga kui kunagi varem. Polnud raske iseendale ette ära selgeltnägijate tuleproovida, et iga päev saab olema kangelastegu.

Rutiin kui kangelastegu.

Rasked füüsilised tööd kui kangelastegu.

Kohutavas koguses vaimset tööd kui kangelastegu.

Emotsionaalseid kataklüsme ma siiski nii ette ei näinud kui oleks võinud.

Olen nõid või ei ole?

Müstik pigem. Kui sel määratlusel tähtsust on. Meeleheitel koduperenaine.

Kevadel julgustasin end mõttega, et võin siia sulase palgata. Kellegi, kes võimaldab mulle vabu päevi, kui juhtun haigeks jääma. Kellegi, kes hoiab kodu, kui mõne päeva ära olen. Nüüd on hilissügis – ja ma pole seda sulast ega üldse kedagi palganud. Otsinudki ei ole. Seni.

On tunne, et kuni ise alles nüansse õpin, ei saa kedagi välja õpetada. Ma ei tea veel, mida kõike ma ei tea. 400kiloste heinapallide ülesehituse, hargnemise ja haldamisega olen nüüdseks tuttav. Ent näiteks seda, et kui tall jätta päevaks tuulduma nii, et lahti on Rõõmsa Reede boks – kuhu kõik neli soovi korral varju mahuvad – ei teki tüli. Kui jätta lahti Monti boks, surub ta kolm noort mära nurka, ahistab ja kolgib ning ise ei taipa, et tüdrukud ju ei pääse tema kurja kannika tagant välja, kui tahaksidki täpilise bossi sõna kuulata. Toas kirjutades, pilk aknast väljas, olen järjest ära näinud ohtlikke asju, kuhu mu kari takerdub, kinni jääb, ennast ohustab, midagi lõhkuda võib. Ja ikka veel pole valmis näiteks kolmeks päevaks Berliini, viieks päevaks Brüsselisse, nädalaks Norrasse või lihtsalt soojale maale sõitma. Teenin siin. Elu ja ligimesi-loomi. Teenistun. Olen lõputus tööpataljonis. Kusjuures rohkem kui kõik need tööd, mida ma iga päev teen, väsitavad teekaaslaste ohked ja haletsus – kuidas sa ometi kõike suudad ja jõuad. Ma ei kirjelda neid kordi, mil jalg ei taha põhukäru või lauakoorma all ja taga teise jala ette astuda, kui labida või hangu vars näib nii raske, et külm higi voolab mööda selga. Hiljem selgub nende kordade järel, et mul oli keres mingi tärkav viirus – millest ma hingejõu ja kohusetundega seni haigestumata jagu olen saanud. Olen viirusemürgid, premenstruaalsed sündroomid ja täiskuu-ahastused kuivade silmadega välja nutnud.

Olen asumisel.

Me kõik oleme asumisel. Siin planeedil. Puhastustules, paradiisi välja teenimas. Oma maistes eludes. Sina ka, kelle ma oma jutustuse kaudu endale teekaaslaseks palun. Mu jutustus võib mõnikord hüpelda nagu orav oksalt oksale, jänku kivilt kivile teisele kaldale teed otsides – aga inimese mõte ongi selline. Me oleme sarnased. Ja kui mul oled sina, abstraktne Sõber seal kusagil – siis on kergem kevadesse kesta.

Seda vangis olemise ja sunnitöö universaalset paratamatust teadsin juba Malaisia-saaga ja Brasiilia-košmaari aegadel – mu robinsonaadi pealkirigi oli “Džungliseaduste vangid”. Vabadus on tunnetatud paratamatus. Ja selle paratamatusega kaasnevad sellised tunnete kokteilid, nagu ühel päeval, kui naabrimehe maa peal hiiglaslikku lõket põletasin.

Sel Taimaa reisil, kus sai eostatud neljas laps, Aleksander-made-in-Thailand, tutvusin Riivoga. Pärnu õliärimees ostis peagi pärast seda mu naabertalu. Kuna mu esimene hobune suri kümme aastat tagasi jalga astutud naelast tekkinud teetanusse, ei tee ma oma maadel lõket, millest naelad-uksehinged-nurgikud-värgid maha võivad jääda. Sel suvel vedasin Riivo künka otsa vana kakuami tükid – pidi saama trendikaks aiamajakeseks, aga kõdunes kuue suvega lihtsalt läbi. Vedasin sinna seinaservad, mis tekkisid seoses akendevahetusega – uued aknad olid vanadest palju suuremad. Vedasin kõdunenud aiamööblit ja välisukse, mille lingi külge pead sügades Monti päitseid pidi kinni jäi, ukse maha tõstis, hoovil selle purustas – ja ise täiesti terveks jäi. Vedasin sinna kolimise käigus äraräsitud hekinurga, hobuste kõhtude all tuustiks sügatud mustsõstra põõsad, heinaküüni ehituse eest välja juuritud kreegid…

Läheneva edela-tormi eel üüratult suurt lõket põletades – ja järgmise tormi eel, mis tagurpidi, kirdest puhudes lahest vee minema imes, metalli koristades – vaatasin oma  kodu ja jõin kaootilist tunnetekokteili. Uhkus sel suvel tehtud suurtest töödest. Enesehaletsus saamata töötasude pärast. Vastutuse hingemattev koorem. Pettumused ja loobumised. Teadasaamised, et vastu tuult ja kontra-voolu surumistel pole mõtet. Nagu ei vii ka kompromissid kuhugi – keegi pole õnnelik.  

Püüan Eedeni talvest jutustades vähem kiruda kui senistes päevik-raamatutes. Olen kasvanud. Mu kestev lapsepõlv on ilusamaks muutunud. Ma ei nõua sealt, kust surmgi ei võta. Nii ma siin end kasvatan – ja kasvan koos sinuga, hea teekaaslane. Kes sa oled mulle lähemal ja lähedasem kui mõnigi, kes võiks olla. kes peaks olema. Kuna ei ole, toetun sulle. Ja jutustan tänasest telefonikõnest.

Senine ajakirja Anne peatoimetaja, kursuseõde Tiina Lang helistas ja kutsus uude telesaatesse. Jutustas, et võtted algavad jaanuari lõpus, teljeks on kena kauboide mäng pokker, see ei tähenda, et ma kordagi elus seda mänginud ei ole, teised osalejad on Kaie Kõrb, Anne Veski, Neinar Seli, Erkki Nool ja Jaagup Kreem. Ja ma ütlesin keset Tiina veidi vabandavat selgitusjuttu: “Ära panusta nii palju energiat minu ärarääkimisse!” - Hetk haudvaikust. - “Ma olen nagunii nõus.” – Kergendusohe.

Kui kuhugi kutsutakse, on see mu jaoks kõrgem käsk. Jumalal on mulle midagi õpetada. Ehkki ma sain Malaisias ja Brasiilias kõvasti räsida, oli minek õige. Ja see reality-teema on üha õhus. Äsja tellis Delfi minult loo väikelastest, keda “Naistevahetuse” saates solgutatakse. Mispeale Õhtuleht tegi suure loo isiklikest tragöödiatest, mis on tabanud ka tõsielukate hambu sattunud täiskasvanuid. Seal ajalehes ütles Erich Krieger, et Murutar oleks võitnud, kui lätid-leedud teda targu välja poleks hääletanud. Mul oli seda hirmus armas kuulda. Selline naljakas, aga ülimalt väärtuslik tunnustus annab sooja hetkil, mil juurdled, kui kange pakane hakkab hobuste jalgadele liiga tegema, kui loed paaniliselt Maalehest, mida ilmatargad talveks prognoosivad kui jälgid heinavarude kahanemist, kui… Ühesõnaga kui oled üleüldine termomeeter, mitte lits.

Kõik siin ilmas on seotud. Mihkel Ulmani “Ohtliku lennu” neljas osa, mille jõuluks seriaali käsikirja ja salvestuse järgi valmis romaniseerin, räägib samuti “Naistevahetusest”. Tahan sinna sisse tuua ka hasartmängude teema – millesse nüüd ise TV3 uue saatesarjaga ühinedes kaevun. On vaja. See on taevane käsk. Juhuseid ju teatavasti ei ole. Mõistkem märke. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat