Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 15. osa


Käima läks!

Kati Murutar

Kõigi ettevõtmistega on siin ilmas nii, et kui neid alustades teaks kõiki tagasilööke ning kurvastamisi-vihastamisi, mis ees seisavad, ei võtaks asja ettegi. Aga õnneks ei tea. Ja võetakse. Ning tänu sellele tulevad õnnestumised ja rõõmustamised, mille pärast tasub elada.

“Ah mis, ebaõnn on osa elust!” ütles Vanaisa elutarga stoilisusega, kui tugevad tuuled jätsid kogu suurtalu mitte päevadeks, vaid nädalateks elektrita. “Kui kõik läheks aina hästi, millest me siis ikka oma elulood kokku ja kirja saaksime – sel sõime ja sehkendasime ja jälle sõime – sellist elulugu ei taha keegi lugeda. Ise ka mitte. Ise ei mäletagi neid aegu, mil kõik liiga kaua liiga korras oli. Meelde jääb jamps – ja sellest välja tulemine. Mida suurem jamps, seda kangelaslikum väljatulek – ja seda olulisema peatüki elust see moodustab.”

“Mis sinul oma sigade elektrita majandamise suhteliselt väikese ebamugavuse juures viga filosofeerida,” urises Isa. “Minu piimakarja-laut jookseb otsast otsani kokku, kui ta seinast välja tõmmata – lüpsisüsteemid ja piimajahutid muutuvad kõik ühevõrra kasutuks, kui elektrit pole.”

Niimoodi siis ostiski pere endale suure ja korraliku generaatori. Selle vajalikkuses veendumises piisas neile kui intelligentsetele inimestele ühest näitest, mis juhtub – ja neil polnud vaja ühe ja sama reha ees kaerajaani tantsida, enne kui mõisteti, et oma elektri tootmine hädaolukordade lahendamiseks on absoluutselt möödapääsmatu. Selleks ei pea käitama suurt haiglat koos sealse aparatuuriga, et generaator elektrikatkestustest puhtalt välja tulemiseks oleks hädatarvilik.

Kusjuures just häirete ja rikete puhul selgub ikka, kui sõltuv ollakse just sellest asjast, mis rikkis on. Kui inimesel on kõhulihased või mõni muu koht valus ja haige, selgub, et kogu ülejäänud keha liigutamine ja kasutamine käib selle valusa koha kaudu. Elektrita majapidamises peatuvad pumbad ja soojendus-jahutus. Mis tähendab, et samavõrd kui on jahutuseta ohus Isa piimandus, on soojenduseta huku-äärel Vanaema lindla titendus – ümber soojenduslampide viuksuvad eriliiki lindude tibud on samuti õrnemad kui sooja vajavad vastsündinud notsud. Nii et Vanaisa võis tõesti seni filosofeerida ja Noorema Tütrega elektrita kodust minema sõita, et kutsikaid uutele omanikele jagada, nende kodud üle vaadata ja kutsikavõtjaid instrueerida, kuni Isa kobeda geneka tõi ja käima pani.

Tänu Eestimaad tabavatele sesoonsetele stiihiatele sai perekond teada, et agrokeskuse pakutaval kaubal ongi sellised omadused, nagu kauba tutvustamise ja pakkumise voldikutes ja keskuse iga-aastastes uudistevihikutes kirjas. Kui möödunud talvel taevaisa poolt välja jagatud kolm järjestikust novembrit põhjustasid kogu maal märkimisväärsed üleujutused ja üle kallaste kerkimised, jäid ka meie suurpere maadel kenasti talveks põlluserva reastatud kilepakendis rohusööda rullid poolest saadik vee alla. Kuna kolmele novembrile järgnes täiesti tavaline külm ja mõnus veebruar, jäätasid kilekonservid nüüd sinna kinni ja kile… ei läinud katki. Mistõttu pere ei pidanud end kiruma, et lisaks niigi tõelise linnakuna püstitatud lautadele-tallidele-hoidlatele-angaaridele lisaks veel rohkem katusealuseid ei rajanud, kuhu ka need ruloonid ja kilepallid vedada, mida on tegelikult ökonoomne ja loogiline põlluservas rivis hoida.

Ema sai tänu oma pere mitme põlvkonna mõisa käima minekule teada, kui väga ja mitmeti on võimalik elu televiisorist välja tegelikkusse tuua. Esiteks on nii, et kui sulle meeldib mingi elulaad ja –korraldus, mida näed seriaalis või vesternis, tee endale samasugune, ära ihale seda läbi helesinise ekraani! Teiseks too oma sõbrannad mistahes ettekäändel või eesmärgil selle, endale tehtud elulaadi ja –korralduse juurde ja jaga nendegagi kõike seda elusat ja ilusat, mida maailmal pakkuda on, kui ei piirduta teleka ees ihalemise ja unistamisega ning kõigi ja kõige süüdistamisega, et endal nii ei ole.

Pereema unistas samasugusest karmist, aga õnnestavast elust, nagu “Mac Leodi” tütarde seriaalis. Ja nüüd, kus ta ise elas koos oma lihaveistega, selgus, et kõik hea ja ilus – tõsi küll, seda tasakaalustavate probleemidega ja selle eest makstavate lõivudega – on maailmas absoluutselt olemas ja kättesaadav.

“Kui ma viie aasta eest linnas elades üle keesin ja omadega kokku jooksin, läksin neuroosihaigete pansionaati – otsesõnu öeldes hullumaja sellesse osakonda, kus toibuvad ja taastuvad depressioonis ja muudes erinevates närvide läbipõletamise staadiumites inimesed,” meenutas Ema nüüd. “Õnneks kasutasin seal veedetud paari nädalat õigesti. Esimesel hullumajanädalal panin ritta ja tähtsuse järjekorda oma eduka naise ja linnatubli tööde ja tegemiste play-listi, millega ma üha argi-ratta peal olles puntrasse jooksin. Teisel toibumise nädalal mõtlesin välja, et kannapöörde aeg on käes. Tuleb laste ja vanemate ideega kaasa minna, sest sisimas ja salaja on see ka minu idee.”

“Veider jah, et kui inimene muidu maha ei istu ja asjade üle järele ei mõtle, siis tuleb tõbi, teeb sulle ipponi ja sunnib sind lamama ja süvenema,” muigas Isa seepeale. “Vanem Tütar tahtis hobuste ja Noorem Tütar koerte pärast maale kolida, et kumbki oma kasvandus rajada, Poja metsandamine eeldas seda nagunii. Vanaema ja Vanaisa läksid pensionile ja otsustasid nüüd tõeliselt elama hakata. Ja mina sattusin just siis südame mikroinfarktiga – mis tundus olevat viimane hoiatus! – haiglasse. Kui palju vihjeid peab looja veel andma, et elumuutus teha? Naine hullumajas, ise südamega otsi andmas – kuhu edasi? Kui edukaks ja rikkaks veel?”

Ema kirjeldas nüüd, millised on tema kõige õnnelikumad päevad ja hetked. Ta võtab koos kamba daamidega, kellega seni suheldi spaas-aeroobikas-jõusaalis ja-või ilusalongis, Vanema Tütre hobused – muidugi neiu enese pilgu all ja juhtimisel-juhendamisel, mitte isetegevuslikult. Sõidab kaugele metsalagendikule. Pärast raiet piisavalt kosunud ja puhanud puudepõllule, mis ootab uut elu. Hobused lastakse nosima, ja daamidega hakatakse Poja rajatavale noorendikule istikuid maasse pusima. Keegi võibolla poetab algul veel mokaotsast, mis “Meeleheitel koduperenaiste” viimases osas juhtus – aga peagi toob tõeline elu ja ehe ümbrus huulile tegelikumad teemad siit poolt teleriekraani. Tänu millele teisedki emandad söandavad avasilmi, natuke eemalt oma inertse elu peale vaadata ja välja mõelda, kas me sellist elu tahtsimegi. Enamasti on vastus: ei, su elu pole veel valmis, lisa uusi materjale ja värvitoone! Täpselt sama lugu, mis Eesti kui tervikuga – küsimusele, kas me sellist Eestit tahtsimegi, ei saa vastata lihtsalt sellepärast, et praegu hinnatav pole lõplik ega valmis.

Viie aasta eest poleks ükski pereliige ette kujutanud ka Vanaema rahulolevalt ja osavalt kombaini kabiinis troonimas. Ja selles eas inimeste puhul ei usuta ega eeldata enam, et midagi uut ja vahvat enne õhtut veel üldse enam juhtuda jõuab. Aga jõuab! Ja jõuab teha ka uutmoodi vigu, millest õppida. Näiteks arvas Vanaema, et tema kitsed ja lambad näsivad kogu mõisa ümbruse ja puude-põõsaste-alused korda, ilma et mingit niitmist vajagi läheks. Mispeale tuli siiski kitsed puude ja põõsaste otsast ja madalamate hoonete katustelt alla tuua ja elektrikarjusega kultuuraiast ja mõisahoonest väga korralikult ära eraldada.

Õnneks sai agrokeskusest elektrikarjuse täislahenduse, millesse kuulus impulssgeneraator, maandussüsteem, voolujuht, ühenduskaablid ja –klemmid, väravalahendused ja kontroll-mõõteseade. Sellised täislahendused olid ka koerte ja hobuste, sigade ja veiste jaoks.

Mida aga siis majaümbrusega ikkagi teha? Kosjaviinade asemel tõi Keskoman Nooremat Tütart piirates Stiga murutraktori, millega sai hoonete ümber ja vahel suuremad rohelised platsid kultuurseks uristada. Igale poole peenarde ja tarude vahele sellega siiski ei pääsenud ning trimmeri-muruniiduki ja vikati vahel valimine oli üpris keeruline, nagu kõik olukorrad, kus on vaja väga mitme hea vahel valida.

Naispere arvas alguses küll, et niidab vikatiga – see ei kuluta mingit kütust, ei lärma ega haise ja annab värskes õhus kogu keha lihastele meeldiva koormuse. Kui vikatiga sahmimine kaotas uudsuse võlu, hakkas paratamatult ajast kahju. Igal naisel oli nii palju muud teha, et sedasorti jõusaali teenuseid polnud mõistlik endale lõputult võimaldada. Seda enam, et oli võimalik valida kas selline multiclip-niiduk, mis vältis riisumist ja muru kokku korjamist või collector-niiduk, mis kogus niidetu kompostiks. Päris ise ära hunnikusse ei viinud, aga poolel teel sinna oli küll. Pärast tootevalikuga tutvumist oskas isegi Vanaema maanteel autoaknast välja vaadates ära määrata, et selle kiirtee-ääri niitva kuti käes on külgväljaviskega tornaado -  aga siin, näe, paneb tibi piki teeperve kolmefunktsioonilise combiga.

Oma aiatraktorit muruniidukiga täiendama meie pere ei hakanud. Aga sageli agrokeskuses käies silmitsesid nad sõbraliku huviga ikkagi 4-6-hobujõulise mootoriga muruniidukeid, mis linnarahvagi rõõmuks töötasid nii vaikselt, et naabrit koonusesse ei ajanud, kui unetu naabrimees hommikul vara või hilja õhtul end õuemurul välja elas. Ühed olid lükatavad, teised liikusid ise, muist viskas niidetu lihtsalt kõrvale, muist kogus peenestatud rohu kotti, kust kompostiks sobiv mass oli lihtne käärima viia. Et rohi on happeline ja metall hakkab kergesti roostetama, ei olnud mõistlik plekist korpusega niidukeid kellelegi soovitada – seda enam, et alumiiniumi ja plasti, mis peab vastu vähemalt kümme aastat, on palju lihtsam puhastada ja võib õigupoolest ka puhastamata jätta.

Suure talu arvukate seinaäärte ja põõsaaluste jaoks oli vaja murutraktori kõrvale hoopis trimmerit. Suurte platside jaoks oli ta pisut ebaühtlast pinda andev ja niitja õlgu painav – ent just nende kohtade hooldamiseks, kuhu traktor ei pääsenud, oli trimmer perfektne. Mis siis, et Perepoeg lubas kõik probleemsed kohad kohe üksiti võsalõikajaga üle käia. Teada need noorte meeste aasimised.

“Rumala inimese tunnus on see, kui ta ei loe õpetusi ega manuaale,” pahandas Isa, kui Ema ei tahtnud kuulata, mida öeldi muruniiduki soetajale. “Sina võibolla ei taha jah just konkreetselt muruniidukit osta – aga igas tekstis peitub lauseid, mis laienevad ka muudele eluvaldkondadele ja inimeseks olemise võimalustele ja filosoofiale üldse.”

Teadagi, Isale meeldis agrokeskuse teatme-materjalides niidukeid tutvustavas tekstis leiduv lause, et “niiduk pole konstruktor – ostke masin, mis on tehases komplekteeritud.” Just! Isa meelest kehtis sama ka mööbli ja mistahes ostu kohta. Kui ta nägi näidist kokku pandud, töövalmis kujul, ei tahtnud ta ei riiulit ega tooli, kappi ega diivanit ise kodus konstrueerima hakata. See polnud tema ala. Võõra alaga maadlemine võttis koletult aega. Seejuures ette tulevad tõrked rikkusid tuju ja madaldasid enesehinnangut. Võõraste töövõtete sooritamise käigus läks katki nii tööriistu kui kokku pandavaid detaile. Ja üldse on igal inimesel siin elus oma elukutse – kes püüab kõiki võimalikke ameteid ja töövõtteid üheaegselt vallata, ei oska tegelikult ühtki asja põhjalikult.

Samas oli absoluutselt iga asja ja toimingu jaoks olemas nüüdismaailma kõrgeimail tasemel abivahend mõõduka hinnaga. Isa loogikat pidi – et igal inimesel on selles elus oma elukutse ja pühendumine – liiga jäigalt kulgedes võinuks küsida, milleks majapidamisse survepesurid või suure võimsusega tolmuimejad. Kes tahab koristajaks või autopesijaks ümber spetsialiseeruda, eks ole.

“Kas ma sõidan kombainiga autopesulasse või?” küsis Vanaema, kes nõudis, et tema lõikusaegne konditsioneeritud ja parima muusikaga sisustatud palee oleks nii seest kui väljast laitmatult puhas. Iga päev. Ei saanud pesulasse sõita ei kombaini ega majapidamises leiduvate traktoritega. Masinaparki ilmus üksteise järel järjest söödakärusid, haagiseid ja mehhanisme, mida kõiki oli vaja pidevalt kasida ja hooldada. Seepärast osteti agrokeskusest korralikud survepesurid. Osteti tolmuimejad.  Ja mitmesugused pumbad samuti, mida hulgi ja kogu aeg vaja läks.

“Kas ma sõidan pihustiga õunaaeda või?” küsis Isa, kui selgus, et viljaaias oli vaja teha kahjurite tõrjet. Ei saanud piraka põlluriistaga õunaaeda sõita. Mõistlik oli majapidamisse soetada aiaprits koos lisavarustusega. Ehk nagu armastas väljenduda Vanaisa nii praktiliste kui mõttekäiguliste liialduste iseloomustamiseks: “Lõpetage sääse tapmine aatompommiga!”

Kuna hoogsalt ja mitmekülgselt toimivas suurtalus oli vaja pidevalt kõiksuguseid väiksemaid tööriistu ning igal pereliikmel oli alailma tarvis tööriideid ja kindaid, jalatseid ja loomadele igatsorti lõõgasid ja ohelikke, rihmu ja mis-iganes hooldus-pidamis-vahendeid, kujunes agrokeskusest kogu perekonna ühine lemmik-šoppamiskoht. Poodlemine ja ostlemine toimus siin, kus hobustele sai jalapindesid, lehmadele udararätikuid, lammastele pügamistarvikuid ja koertele omamaist toitu, hoopis teistel põhjustel ja meeleoludes kui muudes ostukeskustes päevast päeva käiv.

Lindudele komplekssööta ja Vanaisale uusi tunkesid ostma tulles ei heljutud kaubalettide vahele naudisklema ja endale reaalsusest põgenemise võimalust otsima, nagu tava-poodlejate ostuhoolia puhul juhtus. Antud juhul nautisid kõik pereliikmed seda, et neil oli üks ühine kaubanduskeskus, kust igaüks sai täpselt seda, mida tal just vaja oli. Pereliikmed olid leidnud ühe ühise koha, kuhu kõik minna tahtsid. Ja see oli ütlemata haruldane juhtum.

Talu varustavasse suurpoodi sõidud võimaldasid kodust ära minna ja seda keskkonnavahetust vaheldust leida, tänu millele on koju tagasi tulles värske pilguga märgata, kui ilus ja paigas ja õige siin kõik on. Mistõttu pereliikmed ei tahtnud ka, et Noorema Tütre väljavalitu, konsultatsioonidega üha süvamaks ja isiklikumaks muutunud Keskoman tooks vastavalt pere koostatud nimekirjale, kataloogidest ja interneti-küljelt valmis vaadatud kraami ära.

“Sul pole vaja tulekuks seda põhjust otsida, et mulle on vaja seda ja mu kaasale toda tuua,” muigas Isa. “Tüdruk käis meil juba oma väikesel ja armsal kombel üha koertele müslit vaatamas – ja siin sa meil nüüd oled. Nii et ära pinguta meile poest kogu kraami koju kätte toomisega, sest just poes eneses käimine kui rituaal on ka üks väga mõnus asi.

Keskomani enese töökoht oli igal pool ja mitte kusagil. Vaid väike osa agrokeskuse palgal olijatest marssis igal hommikul mõnda neist esindustest, mis kõikjal üle Eesti laotuvad, et seal kella viieni kenasti koha peal töötada ja teenistuda. Enamus konsultante ja müüjaid ringles mööda talusid, pakkus kaupa ja jagas nõuandeid otse sündmuskohas. Keskoman oli nagu Figaro, kes jõudis kõikjale – tragi ja tegija sell oli ta ennegi. Suure talu Nooremasse Peretütresse armumine tegi noore mehe veel suutjamaks ja jõudvamaks. Mida ilusamaks muutis armastus tütarlapse, seda kõikvõimsamaks agardus tema kosilane.

“Asi on lihtsalt hormoonides ja feromoonides!” kehitas Vanem Tütar õlgu, justkui räägiks hobuste paaritamiseks. “Organismi sisekeemia ajab armunud temakese parimasse vormi, võtab tema eeldustest viimase välja, et isane isend tahaks just temaga paari heita ja järglasi saada. Vastusena temakesele biokeemiliselt ahvatlevale väljakutsele muutub meesterahvas eriti tegijaks, et temake ikka just kindlasti temaga paaris järglasi tahaks…”

“Sa tule parem koos meiega valla keskusesse simmanile, mitte ära targuta siin, nagu paadunud hobuseparisnik,” soovitas Noorem Tütar.

“Homme on vaja vara tõusta, sest nii palju tuleb ära teha,” vaidles õde.

“Kes on õhtul sellepärast kaua üleval olnud, et tantsida, see jõuab ka palju ära teha,” tuletas Keskoman meelde palju lihtsamat tehnilist tõde ja pisiasja kui need tarkused, mida ta professionaalselt peredes jagamas käis.

“Tark tüdruk toob simmanilt töökäed kaasa,” itsitas Noorem Tütar. “Mõlemas – õigemini igas mõttes!”


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat