Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 14. osa


Mets kui puude põld sõlmib ema ja poja tegusa sõpruse

Kati Murutar

Selle nii rõõmustavalt, Eesti edenemise seisukohast eeskuju väärivalt ja oma senise eluloo mõttes üdini murranguliselt maa-ettevõtlust alustanud pere Poeg erines mõnevõrra teistest pereliikmetest. Kui Isa-Ema ja Vanaisa-Vanaema käivitasid oma alad ja harud elu jooksul välja teenitu ümber kantimisega, siis Poja elu polnud nii pikk olnud, et tubli inimesena endale asiseid tulemusi koguda. Temal polnud vastavalt kinnisvaraturu hindadele nii hinnalisi linnamaju ega investeeringuid, mis nüüd käiku lasta ja tootmishooneteks-masinateks-vahenditeks teisendada. Vanemate arvelt noor mees oma äri ja ettevõtmist alustada ei tahtnud. Ega oleks saanudki, sest nii rikkurid tema esivanemad nüüd ka ei olnud. Tulid pärast omi kapitalimahutusi kenasti omadega nulli ning metsameheks põllukoolitatud Poja harvesteride-metsatõstukite-puiduhakkurite-halulõikajate jaoks nendel tõepoolest enam midagi üle ei jäänud.

Ega olnud vajagi. Noortele, stardikapitalita ettevõtjatele olid ju sellised kavalad asjad nagu K-finants ja kasutusrent. Mees ei pidanud end lõhki laenama, nagu Eesti justkui üks mees tundus olevat teha otsustanud. Liisis-rentis täpselt neid masinaid ja riistu, mida vaja oli, ega pannud seejuures ei vanemate uusmõisa ega enese pead panti.

Kuna haridus ja isiklik mõtlemisvõime aitasid Pojal ratsionaalsete arutluste pinnalt prognoose teha, ei läinud ta välja ka toetusrahade ega eurofondide peale. Tema kursusevendadest ja teekaaslastest nii mõnigi oli saanud ministeeriumi ja muude koridoride ametnikeks, kes nägid oma kabinettide uste taga ning palve- ja kaebekirjade virnas ehmatavalt palju õpitud abitust. Maa-ettevõtjad, kes põrnitsesid pahuralt noid täies jõus mehi ministeeriumis, kes võinuks kah mingit asisemat tööd teha, rajasid oma enese euroliitunud ettevõtluse liiga enesestmõistetavalt toetusrahadele.

“Imelik et vaid kahe aastaga sai Messiasest kõige kurjema inkvisitsiooni ja sanktsioonide kehastaja,” arutles Vanem Tütar, lugedes ajalehtedest PRIA-vastaste meeleolude tulva. Ta ise oli plaani pidanud ka oma hobustele selle eest toetust küsida, et nad looduslikke karjamaid hooldavad. Aga esiteks ei pidanud ta ohustatud tõugu, vaid sporthobuseid. Ja teiseks hoiatas vend juba eos selle eest, et nende mahehooldatavate maade mõõtmise ja kontrollimisega võib igavene jama tulla. Õigust rääkis. Teistel oligi tulnud. Kõik tuttavad, kes maa-ettevõtlust vähegi PRIAga olid ühitanud, alustasid nüüd küsimuse peale, “kuidas läheb”, vastuslauset: “Ah, mis ta läheb, tead PRIA ametnikud tulid toetusaluseid maid nüüd uuesti üle mõõtma ja kontrollima – küll GPRSi, küll helikopteri, küll oma kontskingadega. Kõigi avastatud erinevuste eest – mis tekkisid ometi neil endil varem mõõtnud ja rehkendanud kolleegidega isekeskis – karistatakse inimesi, kes ise pole ometi midagi mõõtnud ega rehkendanud. Ja karistused-mahakraapimised on nüüd tagasiulatuvad ka veel. Andja-võtja, kassip… lakkuja!”

Poeg hoiatas teisi perekonnaliikmeid: “See messiasest deemoniks muutumine oli ometi ennustatav. Kahe aasta eest oli kohe ja kiiresti vaja kõigile fondidele ligi pääseda ja rahvale lubatud hingamist tuua. Sellepärast rehkendati mistahes toetusaluseid maid pehmelt öeldes pealiskaudse mõõtmise järgi. Katastripiltide, mitte tegelike maastike järgi – kus on teatavasti aga kraave, kivi- ja sõnnikuhunnikuid, üksikuid puid ja muutuva kuju-suurusega võsa. Nüüd on vaja kõik üle mõõta. See on ka suure ametnikearmee jaoks metsikult suur töö, hulga analüüse ja karistamisi sooritab inimeste asemel arvutiprogramm…”

“… ja kui kellelegi liiga tehakse, ei saa vägev bürokraatia masinavärk ju ometi tunnistada, et nemad ise eksisid paar aastat tagasi oma mõõtmistega,” lõpetas Ema Poja lause.

“Eesti ametnikud on kõiki Brüsseli eeskirju tõlgendades ja rakendades ikka eriti orjameelselt ülipüüdlikud ka,” urises Vanaisa.

“Ja kabineti-, mitte tegeliku elu kesksed,” lisas Vanaema. “Nad ei saa aru, et üleujutuste ajal mõõdetu on kuiva aja maastikust väga erinev pilt. Ja kui maastik pole nii selgepiiriline kui arvutipilt, rehkendavad alati inimeste kahjuks. Ometi ei kiida neid sellise – oma rahva pealt! – kokku hoidmise eest keegi.”

“Tagasi küsitud rahasid ei saa nad ju ka endale, need lähevad riigi eelarvesse,” muigas Noorem Tütar. “Lapski teab, et paari aastaga kasvab puu võra päris palju laiemaks – kui pria-ametnik praegu puuvõra projektsiooni maa peale mõõdab ja selle alla külvatud vilja toetuse alt välja arvutab, ei saa ta inimesi ometi tagasiulatuvalt karistada selle eest, et puu oli kaks aastat tagasi väiksem. Teate, minu koerad tõstavad jalga mitte kasvanud puu, vaid kanapimedate ametnike peale!”

“Tehtud tööde kontrollimisega on ka nii, et iga kündi ja külvi alustades oleks Eestimaa talupojad pidanud igast protseduurist pildid tegema ja tunnistajate allkirjad võtma. Kui kontrollide tuleku ajal on mõni kartulivagu vee all või põua pärast pole muist ristikut tärganud, on ilma asitõenditeta muidu puuks. Ja kui niitmise järel on ilmastikutingimused tavalisest teisemad, võib ädal ju õitsema hakata nii, et kontroll käratab, et polegi niidetud,” oli ka Vanaema muu maarahvaga järjest juhtuvast kuulnud. “Osa eestlasi on ju ka nii vahvad, et loodavad maid ja toetusi üleaedse käest kätte saada – lasevad tema loomad meelega karjusest välja ja pildistavad siis neid viljas või kapsas jalutamas. Kui see, kelle karjuselindid puruks lõiguti, omakorda inimkäega lõhutud aedadest pilti ei tee, saabki ta koputaja rõõmuks karistada. Koputajad tuleks…”

“Kuss-kuss, tüdrukud!” muigas Isa. “Tütreke laseks meil koertel ametnike peale jalga tõsta, Vanaema laseks üldse hmkhm. Tegelikult tundub PRIA-omade põhihäda olevat, et nad ei suuda oma kabinettidest ära näha, kes on tegelikud sulid ja koputajad, kes aga nende endi valestimõõtmiste ja seaduste mitmetitõlgendamiste heausksed ja süütud ohvrid. Kõik keedetakse ühte patta.”

“Mina arvan ka, et ega nad seal kontorites päris sihilikult ei varja toetuste võimalusi, ei kaota pabereid ega hukuta maaperesid – töömass matab,” säilitas Ema suuremeelsuse.

“Kuna ebaõiglast karistamist, koputajate usaldamist ja tagasiulatuvaid sodimisi on nii palju, on poliitikutel kangesti hea populistlikult oma teeneid üle paisutada: mina päästan teid trahvidest, mina kaitsen teid ebaõiglaste karistuste eest, mina!” muigas Poeg. “Tegelikult saavad ennast kaitsta vaid talumehed ise – pildistades, igast tööst asitõendid talletades. Notar seisku põllu ääres, härrased! Ainult et sellist Eestit me vist ei taha – sellepärast me toetusi ei küsi ka.”

“Meie Vanaisaga oleksime veel saanud lepingutest taganeda, kui kaks aastat tagasi PRIA-vaimustuses käe toetuste järele oleksime sirutanud. Oleksime öelnud, et oleme vanad, enam ei viitsi ja tsurr!” itsitas Vanaema. “Aga Isa väidet, et naine ei luba ja jutul lõpp, poleks keegi kuulanud. Nendest pikaajalistest kütketest vabastab ainult vanadus, surm või põllumajandusliku tegevuse lõpetamine. Kellel neid lahendusi käepärast pole, peab nüüd maastiku selliseks kujundama, nagu arvutipilt paari aasta eest oletas – või tagasi ja peale maksma. Võeh!”

Perepoeg majandas nii suurtalu juurde kuuluvatel, lisaks ostetud kui renditud metsades. Nii, nagu ametnikel oli keeruline, et mitte öelda võimatu vahet teha sihilikel ja tahtmatutel toetuse-taotlemistega susserdajatel, oli ka võhiklikul üldsusel ikka veel raskusi ausatel metsameestel ja metsaärikatel vahet tegemisega. Perepoeg oli mõnel korral lausa elukutset vahetanud ja ajakirjanduses mitmeid artikleid avaldanud, kus selgitas, et mets on nagu põld. Haritud ja oskuslik metsamees harvendab ja hooldab teda just samamoodi, nagu hooldatakse põldu. Küpseks saanud metsa lõikab maha ja uut metsa peale istutades investeerib tohutud summad nii istikutesse kui nende kaitsmise kemikaalidesse. Samal ajal, kui ühekordse kasu aplad lageraiujad ja suisa metsavargad lammutavad ka tõsiste metsandajate reputatsiooni, kindlustavad need tulevaste põlvkondade Eestimaad peale kasvatatava metsaga. Nii aeglase edenemisega kultuur nagu puu ei paku ju reeglina istutajale ei päikesevarju ega palgipuud. Ikka lastele. Õieti isegi lapselastele. Ja nii ongi õige ja hea.

Ent kogemused näitasid, et Perepoja ja tema kolleegide tegelik teene ja panus oligi pigem aastatepikkuses töös, mitte aateliste-kirglike artiklite kirjutamises. Töö kiidab tegijat. Sõnu tehku need, kes selleks kutsutud ja seatud.

Noormees soetas harvesteri, mille kabiinis oli sama vaikne, konditsioneeritud ja meelismuusikaga sisustatud idüll nagu Vanaemal kombaini roolis, kuhu ta kõiki ealisi ja soolisi eelarvamusi elegantselt kummutades end vääramatult seadis ja kinnistas. Liisis metsatõstuki ja –käru ning puiduhakkuri ja halumasina, sest kui väärtuslik palk oli kätte saadud, pidi nii ehituskõlbmatust puidust küttepuid kui laasitud okstest hakkepuit saama. Et hinnalisest aeglaselt taastuvast loodusvarast mitte käbigi kasutuna vedelema ei jääks.

“Okste põletamine annab head lõhna ja hävitab puidukahjureid küll – aga mina eelistan hapniku põletamise ja tühja töö asemel siiski kõik viimseni ära kasutada,” selgitas Perepoeg, miks tal nii palju erinevaid masinaid on vaja.

Nokka – mitte Nokia! – metsatõstuk, mille mees hankis, oli täiesti uuest, 60sest profisarjast. Lisavarustus oli metsaveo käru kandevõimet ja muudetavust kõvasti kasvatanud, tema täiendatud poomistik pidas vastu kestvaid suuri koormusi, sest oli tehtud peenterasest ühenduses pronks-liugelaagritega, mis lubas 20 % ülekoormust. Pööramismehhanism asus sellel tehnikaimel õlivannis ning hüdraulika madal töörõhk säästis traktori hüdrosüsteemi. Seda enam, et käru omakaalu jättis eriteras ja ühekordne ehitus madalaks.

Puiduhakkuri valimisega oli metsaperemehel päris tõsine jama, sest neid oli üle 40 erineva mudeli, puidu diameetritele 10-26 sentimeetrit, nii traktori jõuvõtuvõllilt käitamisega kui elektri- või sisepõlemismootoriga, nii transporditeljega kui iseliikuva roomikutega alusraamiga eriti pehmel pinnasel töötamiseks.

Masin, mis meelitas Ema poja masinaparki ja tegutsemist lähemalt uurima, oli halgude tegemise aparaat, mis lõikas nagu imeväel puutüve juppideks ja lõhestas sujuvalt halgudeks.

“Kuhu lähevad nüüd mehed, kellel veri ülemäära vemmeldab ja katuse all keema läheb?” imestas Ema, jälgides, kui kiirelt ja käratult tekivad halud, millega varustada oma suurtalu saun, ahjud ja kaminad ja mis võrku kotituna ka turule saata. “Vanasti oli nii, et kui meesinimesel kippus testosteroon kõrvust välja lööma, saadeti ta puid lõhkuma. Kirvetöö aitas agressiivsuse ja energia ülejäägid välja elada. Mida need mehed lõhuvad, kellel tänapäeval väljaelamise ventiili vaja on?”

“Mängivad arvutis sõda,” muigas Poeg.

Ema ja Poeg kahekesi mängisid aga sellest peale, kui Emal tekkis sügav sisuline ja osavõtlik huvi oma suure lapse tegevusala vastu, väga mõnusat tandemit. Ema võttis järk-järgult istikutega mässamise kui metsa lasteaia enda peale. Ja see oli sootuks teistmoodi tagasiulatuv klaarimine kui PRIA või mistahes nende mööbeldamine, kes püüavad ajalugu ümber teha.

Ema oli end aastaid pahasti tundnud sellepärast, et ta pole kaugeltki ideaalne emme. Oli küll keskmisest eestlannast rohkem, lausa kolm last ilmale toonud, aga läks kõigi nende kaela kandma hakates ju kribinal-krabinal tööle tagasi. Ametirongi ei tohtinud lasta ära sõita. Oli vaja karjääri teha ja raha teenida, ennast teostada ja tõestada. Ning lapsi kasvatas sel ajal paratamatult lasteaed ja kool, treenerid ja õpetajad. Küllalt oli päevi, mil ei Ema ega Isa jõudnudki enne koju ega oma võsukestega vestelda, kui oli uneaeg. Osa saamine oma enese laste mõtetest ja tunnetest, rõõmudest ja hirmudest jäi palju pealiskaudsemaks kui Ema tahtnuks. Sellest polnud kombeks neil aegadel rääkida. Aga naine aimas, et mitte ainult lapsed ei kannatanud selle kasina läheduse pärast – ta ise jäi ilma sellest kogemusest ja õpetusest, mida lastega ühtsemalt hingamine talle enesele kinkinuks. Kui taibanuks kingitust vastu võtta.

“Hilja, nüüd on lootusetult hilja!” oli Ema vargsi nutnud, kui lapsed said ükshaaval täiskasvanuks. “Mõtlesin kogu aeg, et küll ma jõuan. Ülehomme jätan erialatöö kõrvale ja süvenen emadusse. Aga ülehomme oli veel rohkem tööd kui tunaeile. Mu lapsed on suureks saanud ja mina ei osanud ega jõudnud õieti ema ollagi!”

Vanaema lohutas siis küll, et õpetlik ja kallis, hingeliselt lähedane ja energeetiliselt laadiv oli Ema oma lastele ka just täpselt sellisena, nagu ta oli. Ent nüüd järsku avastas ruudulises rebenenud särgis ja lehmaessustes tunkedes oma lihakarja ümber askeldav naine, et mitte millegi jaoks pole liiga hilja, kuni elupäevi on antud. Nähtamatu nabanöör püsib. Ka üksteisest mööda elades oli ju ikkagi kõrvuti, üksteise märkamatus, alateadlikus mõjuväljas elatud. Mitte ainult abikaasade puhul, ka laste ja vanemate suhetes selgus kehtivat reegel: pole vaja vahtida üksteisele otsa, vaid ühes suunas!

Ema süda laulis, kui ta assisteeris poega esmalt nende halgude võrku pakkimise juures, seejärel õppis kõrgharitud lapselt istikutega ümber käimise ja noorendiku hooldamise kunsti. Ent kui Ema ja Poeg olid õlg õla kõrval tööd tehes uskumatult palju eilseid, tänaseid ja homseid jutte ülearuste sõnadeta, aga selle eest sügavalt puudutavalt ära rääkinud, selgus, et tööjõudu jääb kõige hea ja ilusa kõrval ikkagi väheseks.

“Kust kuradist ma neid töökäsi palkama lähen – külapoe ees jõmisejate hulgast või?” kurtis Poeg, kui oli ilmselge, et mitte ainult tööpäev, vaid ka ööpäev jääb liiga lühikeseks, et lisaks suurte masinatega, palgaliste asjalike härgade abiga tehtavale tööle on vaja abitööjõudu ka peenemaks käsitööks.

“Mina toon,” teatas Ema rahulikult.

Ja tõi ka. Tõi pojale hulgaliselt töökäsi. Nendele töökätele endile aga vaheldust ja rakendust, tõelist tegevust ja töönaudingut, mille puudumisest need seoses kogemuse puudumisega ise ei teadnudki. Pole saanud, ei tea tahta. Kusjuures – olgem ikka materialistlikud ka! – palka polnud neile kätele vaja isegi sedavõrd maksta, et nad pärast maniküüri jälle korda saaksid. Sellepärast, et need äsjaärganud ja elu enese tahtel tekkinud töökäed nautisid uudset tegevust sedavõrd, et võinuksid säärase võimaluse eest suisa peale maksta.

Ema polnud suure töökoormuse ja niigi rohkete rollide ühitamise neuroosi tõttu kunagi eriline sõbrannataja olnud. Aga tal oli nii töölt kui spordiklubist, kunagiste koolikaaslaste ja ilusalongi seltskonna hulgast jäänud kümneid tuttavaid daame, kes elasid hõlmamatult tubli kontorielu, nagu ta ise. Neid naisi ta nüüd metsa istutama ja muudelegi majapidamistöödele nüüd kutsuski. Faktiliselt oli tegemist talgutega. Emotsionaalses ja olmelises mõttes kujunes aga niisugune nähtus, mida hõimu meespere hakkas lõbustatult nimetama Daamide TPLiks.

Sedasorti töö- ja puhkelaagri majandamise kogemuse oli naispere saanud juba tänu Vanema Tütre talli kogunevate treenerite-sportlaste-õpilaste majutamisele. Osati hulgi keeta ning voodilinadega ladusalt toime tulla, ilma et keegi tundnuks end pliidi külge aheldatu või pesumasina poolt orjastatuna.

Pistes torbikutega metsloomade ja ilmade eest kaitstud puupojukesi ehtsasse Eestimaa mulda puhkasid prouade närvid ja tuuldusid kopsud, kükitamine trimmis kannikad ja istikukastide kandmine silendas kõhud. Päevitus sai elusam ja ilusam kui mistahes kanaaridel või solaariumipanni poolte vahel. Ja jututeemadki muutusid Daamide TPLis seda mõistlikumaks ja mõnusamaks, mida enam rahunesid närvid ja pudenesid samblasse linnas endale lollisti – nii enesele kui perele hädaks - külge kasvatatud pseudo-pinged. Kui mõni ajakirjanik tuli järjekordsele naisteajakirjale lugu kirjutama, kuidas prouad vipid puid istutavad ja muidki vanamoodsalt uustrendikaid töid teevad, leidis ta peagi ennastki istutuskühvliga maas käputamas ja midagi tegelikku tegemas.

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat