Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ken Saan ? diagnoos või fenomen?


Kui teile helistataks ühel päeval ja teid kutsutaks umbes ülehomme Brasiiliasse – kas läheksite kaasa? Küllap. Reis teisele poole maakera ja üle ekvaatori on nii kulukas, et suurema osa eestalste jaoks pole sellise summa kokku teenimine pehmelt öeldes lihtne.
Ent kui helistaja on Ken Saan?
Siis ehk kõhkleksite pool minutit kauem, enne kui peataksite paariks nädalaks oma koduse elu ja pakilised asjad. Mulle assotsieerus Brasiilia sõnadega “hobune”, “trummid” ja “tantsud” ning olin hoobilt mineja-käsi.
Mis siis, et senised kokkupuuted noorsand Saaniga on olnud pehmelt öeldes jaburad. Esto-TVs kollitas ta paljude teiste pahaaimamatute persoonide seas koos Rain Tolgi ja Peeter Ristsooga ka mind. Keni produtseeritud “Kokk tuleb!” Jan Uuspõllu hõustimisel ja Soome rändajakirjanike osavõtul oli minu meelest küll lõbus ja vaimukalt absurdne, ent samas oli hea meel, et lapsi polnud saate võtete ajal kodus ning kenadest kodanlastest tuttavad olid sellest jauramisest pehmelt öeldes vapusatatud.
Oleks väga imelik, kui Ken oleks minuga saatesarja tegemiseks lepingu sõlminud, aga kuna ma suusõnaliselt lubasin, et enne Brasiilias tehtud tööde valmimist ja eetrisse minemist ma neist ei räägi, siis aumehena ma seda ka ei tee.
Üldsõnaliselt öeldes püüdis eestlastele tuntud maskott-tölpa Ken mind Sao Paulos ja Rio de Janeiros panna olukordadesse, kus ma kaotaksin iseenda. Muutuksin samasuguseks rääbis-nähvitsaks, nagu ta ise. Tühjalt ülbeks inim-teostuslikkust eiravaks segajaks, kellele lausa peaks pasunasse andma. Andmise tunne oli küll. Korduvalt. Mind päästis käte määrimisest Keni näo korrigeerimisega see, et suuremas osas kohtadest, kus noorsand Ken mind piinlikku olukorda paisata lootis, jäi käimata. Tänu tema kipakale orgunnile ja ettevalmistusele.
Oma nösuninakusega pani ta ikkagi mind ennast tundma tööriista, vahendina. Kodust kaugel ei tähendanud see, kui täpselt ma oma aega planeerin, töid teen, majapidamisi korraldan või lastekarja haldan. Seal olin ma suht väärtusetu setukas saani ees, mille juht ei teadnud täpselt, kuhu sõita tahab. Lord andis õhinal piitsa ja siis jättis koorma mitmeks tunniks söömata-joomata päikeselõõsa alla ei-tea-mida ootama.
Kogesin, et Saan – kahtlustamata ka tänu sellele, et inimene muutub kodust nii kaugel olles tavalisest endast võrreldamatult abitumaks ja vastuvõtlikumaks – kennifitseerib ja saanistab su nii, et tema mühaklus, ülbus ja lihtlabane rumalus hakkavad tunduma fenomenaalsetana.
Eks see olegi fenomenaalne, et Keni-sugusel eklektilisel rabistajal õnnestub ebamääraselt ja lauset lõpetamata kümmet järgmist lauset alustades välja rääkida nii projektirahad kui suurepärane eetriaeg. Ken Saaniga kokku puutunud rahastajad kurdavad, et Keni saabudes nende büroosse karjatab kõik see meeskond: “Sõida, kuhu tahad, võta raha, palju tahad – palume sul lihtsalt väga kiiresti võimalikult kaugele kaduda!”
Filmile “Vali kord!” ETVs järgnenud intervjuus väitis rezhissöör Andres Maimik, et Ken mängib filmis tegelaskuju Ken. No andke andeks! Paar nädalat liigagi tihedat kooselu temaga kinnitasid, et täpselt selline tölpluse ja geniaalsuse hapral piiril pendeldav põrsas-napoleon ta ongi.

Kinnisideed vs. tegelikkus
Kes on Keni ja kompanii saavutusi näinud, teab kindlasti, et Saanisse on pakitud tõhus komplekt kinnisideesid. Ta otsib kõikjalt prostitusiooni, homoseksualismi ja narkomaaniat ning paljastab variserlust ja võltsmoraali. Kui ta ei leia neid fiks-nähtusi, mille külge on löönud oma eneseteostusliku pootshaagi, tekitab ta need ise. Peaasi, et maailm oleks täpselt selline, nagu tema seda ette kujutab. Tunnetuslik mägi ja muhamed. Kes kelle juurde tuleb.
Variseri minu kujul püüdis Ken paljastada Brasiilia levinuima napsi Caipirinha abil. Kusjuures mu enese raha eest. Kui enne äkilist reisi oli juttu mõistlikult mõõdukastest päevarahadest, siis lennujaamas pistis mini-produtsent mulle pihku neli kortsus taala-tähte ja vadistas- pudistas: “Rohkem-rohkem-rohkem noh pole. Kõik asjad-asjad-asjad läksid rohkem-rohkem maksma-maksma-maksma kui kavandatud oli-oli-oli. A-aa-aaaga kõik on tegelt vinks-vonks. Vunks.”
Ei oma ega abstrakste-aburdse tööandja raha eest aga ei tah-taha-tahaah ennast kaipirinjastada isegi nii leebe ja puhta rüüpe puhul. Olime oma reipal retkel neljakesi – lisaks operaator-rezhisöör Erik Norkroosile reisis kaasa ka Keni sihvakas-kaunis blondeeritud kaasa Carmen. Kultuuriteooria üliõpilasest naise soovil pidas mehike mitmendat nädalat karskust. Carmen lihtsalt ei joo üldse ja kaameramees Erik hoiab end töö ajal normis ka siis, kui töö on määratlematu ja aeg piiramatu. Selge, et produtsent Ken jäi mõneti nukraks, et kaasa võetud kirjanik-variser ei lasknud end kuigi ladusalt paljastada.
Ka Brasiilia prost-gei-narkondus ei tahtnud välja näha nii Columbia moodi, nagu äpu-eestlane oma ideedesse oli fikseerinud. “Vinks-vonks-vunks,” kiitis Ken oma orgunni, mis oli jätnud eelnevalt kõik salvestused, ööbimised ja sööbimised kokku leppimata. Ken pidas lakkamatuid telefonikõnesid telefoniputkades, nii et tal tegelikku Brasiiliat endale ligi lasta ei õnnestunudki.
“A mis selles erilist ja salvestuse-tuse-se väärset on?” põrnitses Ken tuimalt neegriplikat, kelle korteris Sao Paulos elasime. Otse loomulikult kolis tema oma blondeeritud kaunitariga perenaise kaheinimese voodisse. Mina loobusin negressi pakkumisest koos tema teenijatoas magada , lappisin kokku-lahti käiva diivani kesktuba ning filmimees magas põrandal. Loomulikult on väga tähtis, et kokku leppimata tingimustega saatejuht end hästi tunneb…
Korteriperenaisel oli lõbusalt koloriitne korter, kus ta elas kahekesi brasiilia puudli Pidjiga, kes kõlaks eesti keeles Pitsu. Mina kui ajakirjanik teinuks nendest kahest muheda loo vaatamata sellele, et tõmmu kaunitar – nagu suurem osa brasiillasi – ei osanud peale portugali keele ühtki muud keelt maailmas.

Sihikindlus vs. rumalus
Nösininutsi oma kujutluste poole vudides kihutas meie vapper produtsent mööda nii sellest kui kõigist teistest värvikatest isiksustest, nähtustest ja olukordadest, millest oleks saanud kokku sisukad saate, mille eest saanikest rahaga täideti.
Saanike ise tunneb ennast siiski nii hästi, et aimas: kui maakera teisele poolele õle ekvaatori lendamist suitsetamist maha ei jäta, võib ära surra. “Mul oli komme pärast iga telefonikõnet sigaret süüdata,” meenutas Ken, kelle käed nüüdki mööda taskuid hopakki tantsisid, kui ta püüdis ühest tulutust telefonikõnest teise sumades kokku sõlmida otsad, mis brasiilluse ja kenluse resonantsi sattumise tõttu kuidagi kohtuda ei tahtnud. “Ma teen kõike maksimaalselt – kas suitsetan kogu aeg või ei suitseta üldse.”
Üldse ei mahtunud Keni ilmapilti hobused, keda on Brasiilias kui maailma suurimal hobusekasvatuse maal üle 8 miljoni. “Mis hobused? Milleks? Mulle pole neid vaja! Sina tahad hobusekasvandusi näha? Ei, mind ei huvita,” vuristas Ken minu väite peale, et väga idiootne oleks nii hobu-unikaalsest kohast hobuseid kohtamata tagasi tulla. Samal ajal, kui Eesti hobusekasvatajad koguvad raha ja õpivad ekstra portugali keelt, et sellesse unikaalsesse kohta sõita.
“Näh, ho-ho-hobusedroom vä?” ergastus mehike üht inim- ja hobutühja hipodroomi nähes. Omamata vähimatki aimus, mis on stiipel, mis traavi-, mis kaarikuvõiduajamine, pakkus ta oma kaubamärgilikult riukaliku naeratuse saatel: “Sul raha on? Lähme mängime totalisaatoril! A pole enne mängind? Ei tunne siinseid hobuseid vä? A mis siis?”
See on ühest küljest küll märk sihikindlusest, ent teisalt ka lausa rabav ignorantsus. Nakkav rumalus. Ajusid ummistava siblimise järel tolgendadki juhmistunud, energeetiliselt tühjendatud töövahendina teha imelikke asju ning tänad õnne, et neist salvestustest suurt osa ei saa kasutada, sest nad on isegi Keni produktsiooni kohta liiga eklektilised. Kui aga lähevad kontekstivälistena eetrisse, siis muidugi häda, häda ja veel kord häda mulle.

Kartlikkus vs. ülbus
Mees, kes vahib sind jaburalt kelmi irvega ning püüab – olemata seejuures välja mõelnud kontseptsiooni, milleks sind igal võimalikul juhul napakalt suhtlema panna ja igal sobimatul puhul alasti kiskuda, kardab ise tegelikult enamikku asju siin ilmas. Valu, vägivalda, vargusi ja tugevaid naisi näiteks eriti.
Vargusehirmus ei söanda ta üles filmida sündmusi värvikaimates ja elukirevaimates keskkondades. Vägivalda kartes ei julge peatänavatel kõrvale astuda. Kui, siis ainult joostes, pea õlgade vahel, märkamata, et seal elavad ka Inimesed.
Valukartuse eredaim näide oli öö sääskedega Rio de Janeiro noorte hostelis, kus elasime kõik neljakesi ühes toas. Ehkki Brasiilias oli suvel talv, oli võimatu ööseks akent lahti jätmata magada. Pisikesed kibedad sääsed tulid tuppa ja mõistagi kõik parves Keni kallale. Hoolimata sellest, kui väsinud ja üksteisest tülpinud kõik teised olid, korraldas sääsepistetest hullunud Ken tõelise sääsehüsteeria. Kargas karjatades istuli nii, et narid värisesid pimeduses. Laksas tuled põlema ja kadus ise ustega paugutades toast minema.
Kui pärast ustega järjekordset paugutamist ja tulede kustutamist järgnes napilt kümneminutine vaikus, siis kohe algas uus ring kisa ja tuledega sähvimist. See, et järgmiseks ööks hostelituppa toodud miilav sääsespiraal kukkus minu kohvrisse riiete vahele, oli võrreldes eelneva paanikaga juba väga väike asi. Seda enam, et Ken tundub üsna ilmselt nautivat iga võimalust kiusata, alandada ja mõnitada tugevamat sorti naisi, keda ta kardab. Kauased tuttavad oletavad, et asi on lisaks ka kasvatuses ja lapsepõlvekodu mentaliteetides.
Samavõrd kui jumaldab Ken oma Carmenit, kes on ülikooli kõrval töötanud modellina – edukaimaks töökohaks Jaapan ja praeguseks põhiliseks agentuuriks Mass Models. Samal ajal, kui Ken kihutas tööriistaks kaasa võetud keskealise maanaise-pereema kleidi ja kingadega dzhunglisse, püüdis ta armastatu silmist ja huultelt soove ja vajadusi veel enne nende tekkimist.
Kui teine naine sai mitmekordse küsimise peale vaid voodilinad, siis Carmenile tekki otsides pööras toimekas kämbu hosteli pea peale. “Sina ära sega vahele!” käratas ta mulle, kui püüdsin päästa tema käes kennistuvat päevakava. Ja ise piilus silmanurgast, kas Carmen ikka märkas, kui mehiselt ta teise naise enda mõõtkavas paika pani.
“Sa oled kohutav energiavampiir,” märkis Carmen korduvalt. “Ise ei saa sellest üldse aru, kuidas sa teisi inimesi tühjaks imed või?”
Carmenist eemal olles püüdis Ken minult küll nõu küsida, aga siis olin mina juba sellises meelteseisundis, mida soovitatakse kõigile, keda vägistatakse: lõdvestuge ja püüdke saada rahuldust. Enam ei ärritunud ei orgunni-fopaade, ajaraiskamiste ega sellegi pärast, kui nösukääbik mind enda arvates intervjueerima õpetas “võta-võta-võta kaelast kinni noh kinni-kinni-kinni-kinni ja küsi-küsi-küsi, kas ta tahab sinuga magada-magada-jah!”
Rahuldus õnnestus tegelikult saada tänu Krista Lillemetsale, kes sotsiaaltöö magistrina töötab juba mõnda aega Rio de Janeiro slummides. Lundi ülikoolis magistrikraadi kaitsnud Võru neiu soovitatud koloriitsetesse paikadesse ei julgenud jupsakas nahahoidja järgneda. Kristat kui tarka, kogenud ja jõulist nõuandjat kukele saata ka ei julgenud. Valis eest ära jooksmise taktika. Tänu sellele jäi mulle aeg Kristale järele joosta ja koguda endale oma Brasiilia, mida ühegi diagnoosi ja fenomeni vahemail kõikuval asjapulgal ära ei õnnestunud rikkuda.

Seiklusjanu vs. turistlikkus
Samavõrd kui Kenike rõhutas üha, et tahab astuda turismiradadelt kõrvale ja kõik seiklused-intervjuud üle võlli ajada, surus tema kartlikkus ja tegelikkusele suletus teda just nimelt turistiks. Ajal, mil Sao Paulo oludes vabalt surfav Erik Laos või Rio de Janeirot valdav Krista või siis kohalikud loovisiksused andsid pisiprodutsendile nõu, kuidas ja kuhu minna, kritseldas tema oma märkmikus ühe lehe teise järel sigrimigrilist, ainult talle – kui sedagi – mõistetavat krüptikat täis. Sodingute vahele kadusid vajalikud telefoninumbrid, nii et vähemalt kolmandik kavandatud kohtadest jäi külastamata. Tänu sellele õnneksmina kui kennifitseeritud peedistaja ka õnneks jälle ja jälle lolliks tegemata.
Carmen kartis pidevalt ja veendunult, et kõik tahavad teda ära röövida. See ei aidanud, et loomulik blond Krista töötab päevast päeva slummides, mida nimetatakse faveladeks. On narkojõukude pealike seas oma inimene ning oleks avanud sinna unikaalse tee ka Kenile.
Ken jättis Carmeni, iseenda ja kaamera pärast kartes tegelikus Brasiilias käimata ning nõnda võisin ma talle üksnes tagantjärele jutustada, kui erakordsed bändid favelas õhtuti spontaanselt pubide ees kogunevad – lisaks trummidele-kitarridele ka täisvalik virtuoosselt mängitud vaskpille.
Suurel seiklejal jäi käimata ka hipide linnaosas Santa Theresas. Krista eest ära joostes hiilis ta Rio de Janeiro markantseimasse Lapa linnaossa üksinda ega söandanud sentimeetritki salvestada ei brasiilia oma ega hip-hop, hipi ega narkokultuuri.
Tema kinnisideid teenivaid prostituute otsis Ken jahedalt vihmaselt, inimtühjalt Sao Paulo tänavalt. Rio de Janeiros nende värvikaid vägesid jäädvustada aga ei söandanud. Kui lüheldasele produtsendile taheti tutvustada Niteroi saarelinna sulneid liivarandu, eelistas mehike teisi päikeselõõsalisel tänaval ootvel praadides mööda telefoniputkasid põrgelda. Järgmisel päeval mõistagi kappas Ipanema ja Copacabana randadesse plaazhi-intervjuusid tegema udu ja vihmatiba all.
Kohalike eestlaste vihjest, et meie konsul Brasiilias on rohkem ametis kalliskivide smugeldamisega kui rahvuskaaslaste asjade ajamisega, idee-fiksaator oma märkmikku neurootiliselt sigrimigrides kinni ei haaranud. Et konsul oleks olnud ainus lüli eestlannast filmitähe Natali leidmisel, jäi mõistagi ka Natali tabamata – “a milleks-milleks-milleks, mul pole küll vaja”.
Arvestades sellega, et kuulsale Maracana staadionile jõudsime mitmekordsete ekslike ümberistumiste järel siis, kui seal ei toimunud halligi, olümpiatule jõudmisest ei Maracanasse ega Flamengo randa ei saanud mees suurt midagi, sest jättis akrediteerumata, on üsna loomulik, et Carmen eelistas hostelis püsida ja haige olla.
“Mulle meeldib olla just turist. Mina tahan reisida niimoodi, et buss viib ja toob ja vahepeal näidatakse vaatamisväärsusi,” tunnistas Carmen. Vaatamata ilmsele andumusele ja kiindumusele oskas tema seiklejast kaasa jätta ta samal ajal ilma nii shoppamisrõõmust kui sageli ka söögist-joogist. Kiire-kiire-kiire vaheldus lõputute passimistega.
Mulle ei meeldinud reisi lõpuks enam näha hosteli-nari ülemiselt korruselt alumisele vaadates näha ikka ja jälle Keni lapsikut nösunägu. Nagu filmis “Lõputu küünlapäev”, kus oled üha samasse õudusse ärgates valmis rösteriga vanni või kirikutornist alla hüppama, et see jama lõpeks.

Inimlikkus vs. mõhaklus
Iga päevaga üha rohkem hakkas Carmen Brasiilias oma ema järele igatsema. Nii tema kui Keni pilgud peatusid aina härdamalt ka shnautserite peal, kes Brasiilia üldise koertekülluse hulgas ringi sagisid. Oma shnautserinna Cara ootas Saane ju kodus. Lapse asemel. Koeraksele mõtlemine pani hetkeks uskuma neid inimesi, kes Keni eemalt jälgides on oletanud, et tegelikult on ta hea ja armas poiss. Ja eks tema lakkamatud orgunni-jampsidki tekitasid emalikku kaastunnet.
Seesinane kadus paraku kiiresti, kui püüdsid hommikuse ja õhtuse salvestuse vahel Botafogo linnaosa hostelinaril vaikselt hinge tõmmata, privaatne olla – tema aga lamises alumisel narikorrusel lakkamatult. Kui vaikust palusin, soovitas süleprodutsent brutaalselt mul oma musta raamatut kirjutada. See “must raamat” on õigupoolest kalendermärkmik, millelaadse kasutamine tuleks Kenil eneselgi ära õppida. Siis ei oleks temaga päevast päeva ühes toas ärkamine nii pahaendeline ja talumatu. Siis ei vaataks tema magavasse näkku kaebliku ohkega – appi, jälle!
Jälle on vaja kvaliteetfilmide festivalil seebika-möla ajada ja kombekate turistide vahel bikiinide väel ringi joosta, teades täpselt, miks Ken aeg-ajalt pasunasse saab. Ta ise teab ka, sest Rio de Janeiro sümboli, Cocowada Kristuse jalami, kui ma ärritudes järsu liigutuse tegin, oli ta järjekordseks kõrvakiiluks täiesti valmis.
Keni koomiliselt elegantsed riided – näiteks väikeste roheliste kapsakestega särk velvetpintsaku all või üleskeeratud säärtega moekad teksad suuremustrilise pluusiga muudavad ta puhuti isegi sümpaatseks. Lausa armsakski. Paraku kutsub ta neid riideid kandes näiteks kuulsa kunstniku lõunasöögi ajaks intervjuule. Kunstnik tellib Keni säästes küll võimalikult vähe, ent väike produtsent suudab ikkagi vehelda arvet tasudes vaid kolme riaaliga, mis maksis tema enese jook. Jookseb küll pärast 25 riaaliga mööda tänavat kuulsusele järele, aga hilja juba – isegi läheb hästi, et seda raha talle otsaette kinni ei kleebita. Nagu sedagi raha, mida ta teenäitajatelt ja enda heaks töötajatelt takso- ja piletirahadena kasseerida püüdis. Eks kasseeris ka, sest enamuse isikute inimlik uhkus ei luba mühaklusega kakelda.
Lubab oma “musta raamatusse” enne uinumist selleks, et vastikusest mitte lõhki minna, kirjutada kogu südamest plahvatanud omadussõnu: tuulelipp, korraldamatu, isekas, ebadelikaatne, küündimatu, nii seest kui väljast inetu, hüsteeriline, nahhaalne, ühtaegu arg ja julm, diletantlik, tühjalt ambitsioonikas, hüplik ja neurasteeniline, vaimuvaene jne jne jne.


Küllap mul tekib sügisel, mil Brasiilias salvestatu eeterdub, isu nii mõnegi kontekstist välja tõstetud ja kenjalt üle võlli keeratud lõigu vastu vaielda. Õige mitmetele jaburustele või lausa töllakustele, mida Saani tahtel sooritasin, ei kirjuta ma alla sellistenagi, nagu nad topeltnihkesse väänamatag on.
Mis sai loodetud tantsimisest? Palju sai. Nii traditsioonilist sambat, 80ndate diskot kui ka neo-stroboskoopilist tehnot.
Ja hobustest? Viietunnise bussisõidu ajal Sao Paulost Rio de Janeirosse, mis on teineteisele lähimal asuvad linnad, nägin hobunaid meeletutes kogustes. Nii villade kui majakuutide ümber koos lammaste, kitsede ja lihaveistega mäenõlvadel hõredat rohtu söömas. Tohutute kasvanduste koplites kõigis võimalikes värvitoonides. Maantee ääres koos lapiliste sigadega pasas tuhnimas, mõnel keegi räpane poisike sadulata seljas.
Ja siis veel helesinised hobused. Erilist valkjashalli värvi ratsud, kes tunduvad punakate mägede taustal tõepoolest helesinistena.
Lasksin paar kuud mööda, enne kui teile jutustama hakkasin, milline on Ken, kes mängib Ken, keda produtseerib Ken. Et viha ja vastumeelsus üle läheks. Kui ma aga meenutan Brasiilia 8 miljonit hobust, kellest ma ainsatki puudutada ega nuusutada ei saanud, läheb mu sisikonnas kõik uuest keema. Aga pole viga, jälgides Keni ja minu suhteid, ütles kaunis Carmen leebelt: “Kui sa ütled “mine persse!”, siis see justkui polekski ropp – on nagu teise tähendusega kui tavaliselt.”
Eks hobusedki ole ühtaegu nii helesinised unelmatesälud kui maanteekraavis sigadega võidu tuhnijad.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat