Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 13. osa


Naine nagu… kombaini emand

Kati Murutar

Teravilja koristamise masina hankimise või mittehankimise asja arutades tegi perekond õigesti, kui otsustas ka kombaini koos kõigi muude kapitaalsete põhiagregaatidega endale päriseks osta. Sellepärast, et selle vägeva eluka kabiinist sai koht, kuhu Vanaema sulgus kogu viljakoristusajaks ega lasknud ühtki teist suure pere liiget löögilegi. Vanadaamile meeldis nii selle juhtimiskeskuse klaar, puhas, vaikne ja hea õhuga keskkond kui ka selgepiiriline, selgelt nähtavate supertulemustega koristustöö, mille kõrval igasugune kodu või õue koristamine on poisike.

Ostmatajätmiseks oli kaks võimalust. Agrokeskusest võis tellida viljakoristuse teenuse, kuivõrd suur osa saagist läks viljalepingu järgi nagunii selle kaudu turule. Kuidas üks talupidaja ikka ära arvaks ja järge hoiaks, millised on üle-euroopalise turu nišid ja värsked variandid, et praegu just tahetakse Hispaanias väga hea hinna eest kaera või Norras rukist – mitte kuidagi. Selline teenuse tellimine aga tundus meie toimekale perele otsekui sõnumina, et tegelikult on kogu see suurtalu pidamine ikkagi ajutine mäng, kui kõrini saab, võib tsurr! öelda. Investeerimine kombainisse oli märk, et plaanid on pikad ja püsivad.

Põlluülikooli rektor oli just meedias eestlaste tähelepanu juhtinud sellele, et meie ilusast isamaast kipub saama projektiriik. Professionaalsed projektikirjutajad kui uusima elukutse esindajad koostavad üksikprojekte, mis on omavahel üsna hajusalt seotud või üldse sidumata. Nende välgatuste ja paugatuste jaoks raha küsides ei vaadelda tegelikult ühiskonda kui tervikut, vaid püütakse üksikprojektid enam-vähem auga ümmarguseks ära vormida ja käib küll. Tegelikult vajab riik aga järjepidevaid ja jätkusuutlikke – ikka see uus moodne sõna! – ettevõtmisi, mis ei kao maailmakaardilt pärast seda, kui üks projekt on ära sooritatud, ja nägemist.

Kombaini võis ka rentida, ent sellelgi variandil oli ajutisuse pitser peal – liiatigi oli igast agrokeskuse esindusest sinna pikk, Eesti tingimustes ikka väga pikk maa ning koristusaeg tuli kogu maale arvatagi üsna korraga kätte. Mis tähendas – nagu teenuse telliminegi – et kõige täpsemalt ajatada ja muude töödega kombineerida viljakoristust just ei saanud.

“Oleme ennast varustanud iga põllumajandusharu kogu põhitehnikaga. Kombain on selle täiusliku komplekteerimise juures veel nagu koerasaba, millest üle saada,” nõustus Vanaisa. “Kuivati on ju enesele soetatud. Nii et mine võta siin kinni, kumb on koer, kumb saba. Kombain või kuivati.”

Põhilised konkurendid ja valikuvõimalused, kes majapidamisse koeraks ja sabaks olid kutsuda, olid – nagu traktoritegi puhul – punapäised Fergied ja rohelised Claasid. Viimaseid valmistav ettevõte hakkas varsti 100aastaseks saama – alustas hetkest, mil August Claas asutas Saksamaal viljavihtide sidumismasinate tehase. Kombaine toodeti ka juba 1933. aastast, nii et sel aastal sündis lisaks fašismile siiski ka midagi head ja edasiviivat – peksumasin, mis ei teinud kellelegi haiget. Ja mille lapselapsed olid praegu Lexion mudelid.

Punapäise Fergie, mis meenutas Vanaemale Inglise kuningakoda ja ülemaailmset kõige seotust kõigega, mudelid väiksemast suurema suunas olid aga Activa, Beta, Cerea, Rotary, MF 3640/5650 ning hübriid, mis ühendas Rotary ja konventsionaalsema tehnoloogia. Nagu kuningakoja elujõulise esindaja puhul, olid ka punased kombainid lihtsakoelisemad ja robustsemad kui rohelised Claasid.

Klanni üllatuseks hakkas Vanaema väga otsustavalt ja häälekalt kaasa rääkima, mida valida. Pidas õhulise klaaskabiiniga Dominatori suurima mudeli kaitseks sütitava kõne: “Dominator on klassika taassünd. See on ideaalne masin keskmise suurusega farmide sõltumatuse tagamiseks ja sobib iga tüüpi vilja koristamiseks ja töötlemiseks. 6 meetrit lai lõikur – mis sa hing veel tahad! Hüdraulika, lihtne ümber lülitamine, üliefektiivne separatsioon masina sisemuses, väga vägev puhastussüsteem. Kõige suurema Dominatori peal on nelja tonnine viljamahuti. Mootor on kuue silindriga, rattad Hydro Drive tüüpi ja kogu juhtimissüsteem on lihtne, käepärane ja töökindel.”

“Vanaemakene, mis sinul sellest?” imestas Isa, kes uuris isukalt ka suuremaid Fergiesid.

“Veel suurem on minu jaoks liiga suur!” teatas Vanaema. “Tööriist peab olema just selle piiri peal, et jõud ja võimed käivad temast üle. Ma ei taha ennast kombaini kabiinis tunda nagu vananev Minnie Hiir!”

Vanaema!?

Ei uude kohta kolides ega senisest väga erinevasse elulaadi sukeldudes kujutata tegelikult päriselt ette, kuidas uues elamises ja olemises kõik olema hakkab. Selliseid rütme ja meeleolusid pole ju enne olnud. Kui ei koliks ega sukelduks, siis ei saaks teadagi, et selles elus oli võimalusi ja variante, mis oleksid ühe inimese või mitu inimest korraga õnnelikuks teinud. Oleks pere jätkanud linnas oma kenasti sisse kantud elumudeli kingades tatsamist, poleks pereliikmed teada saanudki, kui hästi neile sobivad teised võimalused.

Nii sageli unistatakse, et voh, kui oleks nii, küll ma siis tunneksin end hästi ja rakendaksin vahvasti kõiki neid oma võimeid, mida ma seni pole kasutanud. Seda sammu õhku, mis viib üle kuristiku ühest elulaadist teise, julgevad astuda kahetsusväärselt vähesed. Julgemiseks on suuremad eeldused, kui mitu pereliiget või ideaalis kogu pere, on unistanud ja ihalenud end sellise totaalse ja kardinaalse, radikaalse ja absoluutse elumuutuse jaoks küpseks.

Mismoodi unistuste täitumise puhul tegelikult käituma ja edenema hakatakse, ei saa ette ennustada, kui murrangut ei soorita. See oli prognoositav, et tubli vanadaam leiab rõõmu ja rahuldust, enesetoestust ja elusat värskust väikeloomadega majandamisest – klassikalise vanaema juurde kuuluvad ju ka kitsed-lambad-jänesed-linnud. Moodne laudatehnika ning vahendid ja võimalused muudavad aga hoolealuste haldamise ja valdamise nii sujuvaks, et ka elatanud inimene ei jää terveks päevaks lauda ümber kohmerdama-jahmerdama.

Ei rakendanud kogu vanaema suutlikkust ka köök ja mõisa siseruumid. Aja ja energia üle jäämise nipp ja nõks oli selles muidugi ka, et kogu see meie pere oli harjunud elama ja töötama väga plaanipäraselt ja efektiivselt. Päevad, nädalad ja kuud olid juba linnaski elades põhjalikult ette mõeldud. Ühest tööst puhati teist tööd tehes ka “eelmises elus”. Füüsiline vaheldus vaimsega. Olmeline erialasega. Põlvkond-haaval oli edasi antud oskust ja ka kohusetunnet kõiki oma andeid ja oskusi pidevalt ja täielikult rakendada. Et ei raiskaks ennast ja endale antud elu.

Tänu sellele isiksuse põhialustesse kasvatatud oskusele jõudis Isa majandada oma piimakarjaga ning samas nii planeerida kui teostada rohumaadel ja köögiviljapõldudel toimuvat. Ning kui inimese pea oma aega ja rakendumist planeerides nagunii pidevalt töötab, on lihtne ja loomulik ka kõige erinevamaid uusi teadmisi juurde õppida.

Pereliikmete sõbrad ja teekaaslased olid kahelnud, kuidas mitut põlve linnainimesed maal majandatud saavad – ja veel nii paljudel aladel ja ulatuslikult, nagu see pere oli ette võtnud. Ent oli nii, et kui pidevalt toimiv ja loov peaaju on inimese haljale oksale ja mäetippu aidanud ühes keskkonnas, siis kõlbab ta ka teises keskkonnas. Hakkab värskeid võimalusi algaja õnnega omandades ja süstematiseerides veel tõhusamalt tööle kui varem.

Skeptikutest sõpradele kirjeldati lühidalt: “Iga ala toimib loogiliselt, kuivõrd selle on välja töötanud inimaju. Et sellele loogikale pihta saada, tuleb lugeda manuaale. Nii otseses kui kaudses mõttes. Iga ala peenimategi nüansside kohta on olemas käsiraamatud. Iga riista juures on käsiraamat. Agrokeskuses on iga haru juures konsultandid ja nõustajad. Enese kurssi viimiseks on kursused ja kursis hoidmiseks kliendipäevad ja seminarid.”

Üks eriala- ja huvikaaslaste ühendamise moodus oli ka võistluste korraldamine. Ja kui Vanaema mõne aja pärast Skandinaaviasse nais-kombainerite võistlusele sõitis, oli perekond pehmelt öeldes mõne võrra jahmunud. Üldsus aga kippus kangelannaks pärgama vanadaami, kes tegi lihtsalt seda, mis talle meeldis ja sobis.

Poleks maale kolinud, poleks teada saanud, kui hästi Vanaema end kombaini kabiinis tunneb ja kui andekas ta seal töötades on. Üldsust üllatades – hea küll, et seni oli olemas keegi vanaema õunapuu otsas, aga Vanaema kui kombaini emand, no andke andeks! – andis elatanud proua lahkesti intervjuusid. Ajakirjandus oli ju ometi inimeste massilise omavahelise suhtlemise moodus, kui kellegi kogemustest võis teistele kasu olla, mis siin siis pirtsutada.

Intervjuudes seletas küpses eas naine, et modernse kombaini kabiinis töötades tunneb ta end, nagu loožis, kus ei olda pelgalt maailmas toimuva vaatleja, vaid pannakse sündmused toimuma. Uskumatud sündmused, kus viljapead ampsatakse puhtalt ja peenelt kombaini kõhtu ning klaar vili väljub sealt pärast igapäevaste imede sündimist kombaini sisemuses.

“Teate, põld on nagu üks suuremat sorti elamispind,” selgitas vanadaam. “Tema koristamine on nagu koristamine ikka. Mina olen väga pedantne inimene, järelikult peab ka koristatud saama väga kapitaalselt. Aastates inimese närvid on kulunud, mööndusi ei salli – ja minu kombain tuleb mu nõudmistele ja vajadustele kuulekalt vastu.”

Kui ajakirjanikud küsisid, mida emand siis peale hakkab, kui kombainiga midagi juhtub, teatas daam rahulikult, et helistab oma lapselapse fianseele. Perekonna Noorema Tütre kihlatu Keskoman saadab spetsialistid, kes vaatavad, mis peenel süsteemil viga on – ja teevad korda. Kogemused näitavad, et vajalikud varuosad tulevad lennukiga kombainide pesast kohale kõigest ühe ööpäeva jooksul.

“Mulle meeldib, et kui ma kombaini kabiinis oma maailma juhin, näen läbi klaasseinte kõiki oma lapsi. Nemad teevad seni, kuni mina vilja võtan, põhupalle. Ja püüavad valmis vilja kasti. Ja künnavad põllu uue aasta peale mõeldes üles,” kirjeldas Vanaema. “Öelge palun, milliseid ligilähedasigi võimalusi generatsioonide kollaboratsiooniks oleks linnaelul pakkuda? Vana tõde on, et tõeline lähedus on ühes suunas, mitte pidevalt üksteisele otsa vaatamine. Just viljaväljadel kõigi meie pere liikmetega, mitmete masinatega paralleelselt tegutsedes tunnetan selle väite õigsust. Ja minu jaoks polegi see õieti töö, vaid täiuslik olemise vorm.”

Vanaema kinnitas ajakirjanikele ka, et põllul töötavate masinate puhul on asi oluliselt ausam ja tõelisem kui muude eluvaldkondadega: toimuv ja nähtav ongi täpselt nii dekoratiivne, puhas ja professionaalne, nagu näitavad ilupildid.

Vanaema võis lõputult kiita, kui ökonoomne, paindlik ja universaalne on tema viljalõikuse aja meeliskeskkond. Ta nautis sirgete ridadena sõitu, samal ajal, kui masin lõikas olenemata pinnavormidest kõrsi ikka täpse ja kindla kõrguse pealt. Seda kõrguse järgimist oli võimalik timmida nii käsitsi kui lasta masinal enesel automaatselt ennast korrastada.

Uudishimuliku ja teadmishimulise isiksusena oli vanadaam mõistagi järele vaadanud, kuidas näeb välja peadest teri lahutav ja teri sõkaldest eraldav võimas mehhanism kombaini sisemuses. Selliste teadmistega on sama lugu, nagu inimsuhetega – turvatunde huvides on vaja teada, mis ja kuidas toimub, ent nendesse toimumistesse pole liiga palju vaja sekkuda.

“Oluline on teada, kuidas see sünnib, et viljamahutisse jõuavad ainult puhtad terad – aga selle protsessi ajal on endal mõistlikum jälgida, et läbi kombaini kabiini klaasseinte kombinee pitsid teistele häirivalt silma ei siraks,” selgitas vanaema. “Ja otse loomulikult sõidutan ma oma looži ja salongi ise ka põllule ja põllult õuele tagasi – kabiinis on kõik minu mõõtmete ja mugavuse järgi timmitud, ma ei saa lasta kellelgi seal midagi näppida ega segamini ajada.”

Oma laste kahele põlvkonnale tunnistas Vanaema, et aeg-ajalt eksivad tema mõtted piiramatusse oleks-poleks rappa. Ega inimene ei lepi ju sellega, mille ta on kätte saanud – isegi kui seda on juba niigi üle reaalsusegi palju. Ikka tahaks rohkem.

“Kui ma oleksin noorem, rajaksin modernse MTJi,” teatas õhtule lähenevas eluetapis emand. “Aina vaatan erinevaid masinaid, mis tänapäeval inimeste eest töid teevad. Kui oled ühe masinaga tuttavaks saanud, vaatad ju ka kõiki teisi võimalusi hoopis uue pilguga. Ja tunned kaasa nendele, kes endale kõiki neid võimalusi lubada ei saa või ei taipa.

Iseendale ei saa kõiki asju siin ilmas osta. Kui üks universaalne agregaat on hangitud, siis väikseid kopeerijaid ju kokku ei ahnitse. Aga teistele peredele ja majapidamistele tahaks pakkuda elukorralduse õgvendamist masin-haaval.

Kui ma oleksin noorem, rajaksin MTJi, mis laenutaks inimestele kasvõi väetise laotureid ja kemikaalide pihustajaid – et iga aine saaks õigesti doseerituna õigesse kohta. Et töö saaks tehtud nii, et inimesed saaksid võimalikult südika saagi, aga keskkond jääks puhtaks. Mul oleks oma MTJis kindlasti Hardi Commanderi pihustaja, millesse kõik ümberkaudsed laenutajad saaksid tankida ja põldudele pritsida haiguste vastu vaktsineerimise, putukate mõrvamise ja umbrohu halvamise ained. Nii, nagu õpetab mu lapselapse fiansee.

Aga ma ei ole noorem. Ja nooremaks ei lähe ka, nii et igasugune oleks-poleks on siinkohal mõttetu. Võin omaette mängida mõttega, kuidas ma laenutan mõnele noorele perele oma MTJis saada oleva Bogballe väetiselaoturi ja jagan sinna juurde õpetussõnu. Kujutlustes räägin oma masinapargist aparaatide laenutajatele, et näiteks väetiselaoturi moodulsüsteem teeb selle hästi paindlikuks, kolu mahutavus on vastavalt vajadustele muudetav, kogu põld saab servadeni ühtlaselt väetatud tänu sellele, et ühe näpuliigutusega muudetakse ketaste pöörlemissuunda ning kogu protseduur on kabiinist ladusasti vaadeldav. Ma selgitaksin, et väetise pealevool on sellepärast ühtlane, et kolu koonusekujuline suure kaldega põhjaosas on ekstsentriline segisti. Ja tehnika rentijaid nõustades oleks mul peas šikk suvekübar ning noored laenutajad mõtleksid: ise sa oled ekstsentriline – aga oleksid tegelikult tänulikud ja aupaklikud.”

Vanaema teatas, et sellised mõttemängud ja igapäevased avastused annavad talle põhjuse ja tahtmise veel oma paarkümmend aastat elada. Selle paarikümne aasta jooksul peaks ta silma peal, kuidas ja kuhu edasi põllutehnika areneb. Selgitaks ise täheldatut maast madalast oma tulevastele lapselapselastele. Ja suunaks nad seda rada jätkama.

“Kui pisike tüdruk istub sünnist saadik vanavanaemaga koos kombaini kabiinis ning modernne tehnika on tema loomulik kasvukeskkond, on väga tõenäoline, et tema teeb selle MTJi, millest mina olen unistanud,” arutles Vanaema ja lubas, et ühtki lapselapselast ta mõistagi sundima ei hakka. Kui masinad on lapse enesestmõistetavad ümbritsejad, teeb ta nendest oma elutöö sujuvalt ja loogilise sündmuste käiguna.

“Miks see peab olema just väike tüdruk, kes sinuga koos kombaini kabiinis istub ja MTJi rajajaks kasvab?” küsis Noorem Tütar ettevaatlikult. Tema kennelis polnud mistahes tõugu koeri paaritades sugugi kindel, kumma sugu kutsikaid pesakonnas rohkem sünnib.

“Aga kes siis?” imestas Vanaema.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat