Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 10. osa


“Make hay, not war!”

(Tehke heina, ärge sõdige!)

Kati Murutar

Neid majapidamisi, kus jäeti talvevarude peale suvel mõtlemata ja arvati umbkaudu, et küll kuidagi ja kusagilt ikka saab, ei ole enam. Ajas kestavad need, kes selle aja peale ette oskavad mõelda. Mitte et just kogu maailm peaks ise oma talveheinad-põhud pallima ja silod tekitama. Ent kui talvest on vaja läbi tuua mitusada veist-hobust-lammast-kitse-jänest, tuleb kas väga kindlad varustuslepingud sõlmida või suvine haljas ise talveks tallele panna. Meie perekond, kes oli rajanud suurtalu kui riigi riigis, konserveeris ja säilitas mõistagi ise – võimalikke koostööpartnereid polnud ju nii lähedalgi, et nendega koopereerumine end ära tasunuks.

Maailmas möllav insenerimõte aga oli söödavarumise heinalise osa nii hoogsalt ära tehnifitseerinud, et Vanaisa, kelle asjaliku toimekuse taga peitus parandamatu romantikuhing, kurtis: “Näh, mitte mingit romantikat pole nad maailma enam jätnud! Pole enam värviliste sitsiseelikutega tüdrukuid ega päikesest põlenud poisse vikatite-rehade-hangudega. Ei kuiva kusagil enam lõhnavad heinakuhjad, mille sahisevas värskuses noored saaksid hullata…”

“Kussa sellega,” naeris Perepoeg. “Kui nüüdse aja noored satuvad heinateo tolmu sisse, on neil kohe astma, ja kogu romantika. Terve kamba heinaliste asemel suriseb üks jõuline traktor edasi-tagasi mööda põldu, pakib postmodernistlikku inimest astmaga ähvardava asja kohe pärast maha niitmist nii või naa kokku ja jätab kas põllule ritta talvist tarvisminekut ootama või tassib hoidlatesse.”

“Mõne aasta eest püüdis mingi firma müüa nende maanteeäärsete kilepallide rivide peale reklaampinda,” meenus Vanemale Tütrele, kes oli vaatamata ammusele hobusekasvatuse kiindumusele-suundumusele neist reklaami alla müüdud pallirividest üsna abstraktse ükskõiksusega mööda sõitnud. “Aga nende põllul hoitavate kilekonservidega on olnud vist see jama, et nii kui auk sisse tuleb, on pall hukas. Ja igasugused jalgupuhkavad linnud teevad neid auke vägagi hulgi ja halastamatult. Sellepärast on võrgu sisse keeratud ruloonid lollikindlamad, et ilm ja möödalendajad ei tee nendega ootamatuid õudusi.”

“Koos käsitsi heina tegemisega kadunud romantika tundub olevat kusagil mujal,” nentis Isa. “Agrokeskuses pole just kuigi palju koerte tarbeid – ja kui tihti üks koerakasvataja ikka rihmad-kausid välja vahetab. Suurte kottidena koeratoitu tuues poleks tal isegi sööda järele nii sageli asja kui meie peretütar agrokeskusse kogu aeg asja teeb. Kuhu ta meil täna läkski?”

“Ütles, et toob ühtlasi minu jänestele mingit uut müslit või midagi,” meenutas Vanaema.

“Ühtlasi!” muigas Isa. “Pärast seda toob müs-lit, kui ära on a-müs-eeritud.”

Pereliikmed aimasid juba mõnda aega, et pesamuna tihe vajadus linna sõita pole just väga asist ega töist laadi. Ent koertenäitused, paaritamised ja kutsikatahtjate elamiste ülevaatamised-nõustamised ei saagi olla ühe noore naise kogu maailm. See oli hea ja õige, et ta oli endale linnas üsna ilmselt noormehe leidnud. Sellest  saadud õnneliku energiaga oli ta tavalisest veel usinam ja suutlikum ning tõi oma armunud olekuga kogu majapidamisse lootusrikast ja elusat elevust.

Isa ei tahtnud tütre selja taga siiski pikemalt tema elutervet huvide jagunemist arutada, vaid ütles, et ruloonide tegemisega on asi klaar. Õigemini Claas. Traktori järele haagitava pallijaga saab rulooniks pakkida nii heina kui põhu. Isukas pallija võtab korraga ette kahemeetrise rea ning teeb selle pedantselt puhtaks, jättes kenad korrapärased ruloonid sirgete, mõnusasti ligi pääsetavate rividena põllule ootama talve, mil suured rullid-pallid ükshaaval lauta ja talli veetakse. Lisaks sellele, et traktori juhtijale uskumatult hõlpsasti käsitsetav rullija teeb erineva suurusega pallipirakaid, oskab ta vastavalt sellele, kas pakitav materjal on kuiv või märg, sellele koostada kas tihedalt kõva või õhuliselt pehme südamiku. Viis sitket vööd suunavad rootoriga lõigatud massi õigesse kujusse  ning tulemuse saab pakkida nii võrgu sisse, nööripööretesse kui kilesse.

Vaatamata sellele, et kõigile inimestele – ka meie perele – meeldivad rohkem puhta ja värske lõhnaga heinapallid ja põhurullid, tuleb suur osa söödast siiski siloks teha. Olgu tal pealegi tugev spetsiifiline lõhn – ega siis laudariietega ju linna “müslit tooma” ega muud elu elama sõidetagi. Vanaema, kes oli maale kolides nõudnud endale kööki veskit, millega ise jaopärast leiva- ja karaskijahu jahvatada ning valmistas kogu oma linnadaami elu krooniks nüüd huvi ja mõnuga koduseid hapukapsaidki, võrdles ka silo kui nähtust hapukapsastega. Siis oli hõlpsam selle hapusse lebrasse, mis paratamatult farmi kohal hõljus, sümpaatiaga suhtuda.

Meestele piisas suhtumiste silumiseks ja setitamiseks faktidest, mida pakuti koos sileerimise tehnikaga: “Suure jõudlusega liikurhekseldid, paremad silohoidlad, polüetüleenkiled, ruloonpressid, söödamikserid koos valmis segatud täisratsioonidega teevad silost piima- ja lihakarja peamise söödaliigi. Silo kvaliteeti ja toitainesisaldust mõjutavad kultuuride liigid, valmimisfaas ja kuivainesisaldus, hekseldatud taimeosade pikkus, silohoidla tüüp, hoidla täitmise ja täitumise kiirus, sööda tihedus pärast tihendamist ja pakendamist, hermetiseerimiseks kasutatav tehnoloogia, tühjendamise kiirus, ilmastik silo valmistamise ja hoidla tühjendamise ajal, kindlustuslisandite kasutamine, silo valmistamise ajastamine ning silo valmistamiseks kasutatava kultuuri sileeruvus.”

Paremaks silohoidlaks valis meie pere Permastore silohoidla, mis nägi välja nagu lautade-angaaride kõrvale maandunud ufo – 10 kuni 32meetrise diameetriga hiigeltort oli kombineeritav kahest kuni viiest ülestikku asetatavast rõngast, mis käisid kaevuraketena üksteise peale. Mugavalt ümberkäidava hiiglasliku hapukapsatünni juurde kuulusid kapitaalsed puhastussüsteemid, nii et ümbritsevat pinnast koos loomade talvehoidistega hapuks ei aetud.

Haljasmassi vedamiseks sellesse hoidlasse haagiti traktori taha pirakas Quantumi vagun, mis korjas põllukultuurid kokku korraga ligi kahemeetriste ridadena ja hakkis need rotocut-süsteemiga parajaks massiks. Kuna märg materjal on üsna raske, oli jõulise vaguni all mitu rida eriti usaldusväärseid rattaid – nii laiade rehvidega, et vägev veok ei vajunud maasse. Vaguni põhjas olevad lindid laadisid piraka mahuti ise tühjaks ning kogu sellel süsteemil oli tipp-tehnoloogia viimast sõna ütlev juhtimissüsteem. Kuna nii rootorid kui noad olid valmistatud eriti vastupidavast materjalist, tundus seadeldis olevat ühe või mitmegi põlvkonna eluaja kestev.

“Kui kõik need masinad meisterdatakse nii vastupidavad, et nad elavad meid endidki üle, kuidas siis tootjate hordid ära elavad?” imestas Ema. “Iga farm ostab endale ühe ja igavese komplekti masinaid. Üks selline vagun – nagu ka pallimise masin – töötab kirjade järgi veel meie lapselastegi heaks. Kellele müüakse järgmised tooted?”

Mehed vastasid, et tootjad loodavad salamisi moraalsele vananemisele. Jupid ja süsteemid peavad küll aastakümneid vastu, aga inimene tahab pidevalt tehnika kõige uuemate saavutustega osaduses olla. Järelikult müüakse mõne aja pärast pisut pruugitud masinapark edasi neile, kes alles alustavad, et ise saada osa järjest ja järjest uutest hüvedest, mida pakub tsivilisatsioon. Faktiliselt võiks kord soetatud tehnika juurde pidama jääda, aga emotsionaalne edasipürgimine ja inimlik isukus ei luba peatuda, ikka edasi!

“Mismoodi see silo ikkagi säilib?” tahtis Vanaema täpselt teada. “Miks ta üha edasi ei hapne, kui protsess on juba käivitatud? Lahti tehtud hapukapsatünni ja kurgipurki ei saa ju kaua hoida ega kasutada, sest selle sisu läheb õhu käes järjest hapumaks.”

Isa selgitas, et silo puhul muundatakse selles sisalduvad süsivesikud anaeroobsete bakterite – eelkõige piimhappebakterite – toimel piimhappeks. See protsess langetab väga kiiresti pH taset ja muudabki silo säilivaks. Hapniku ligipääs muudab süsivesikud aga süsinikdioksiidiks ja veeks ning selle reageerimise käigus kerkib temperatuur üha. Sel juhul saadakse loomadele vajaliku kuivaine asemel hulk laguprodukte, sellepärast ongi vaja hapnik silost võimalikult eemal hoida. Kas siis hermeetiliselt suletud hoidlakaane või kindla kile abil.

UV-kindla silokile on 500 kuni 750 millimeetrit lai, tema paksus on 25 mikronit ja pikkus rullis poolteist kuni ligi kaks kilomeetrit. Ühe aluse peal pakutakse 40 rulli. Ootel võib see, kuni 30 kraadi külma kindlalt välja kannatav kile seista neli aastat, kasutusele võetuna garanteeritakse aasta vastupidavust.

“Mis värvi?” nõudis ema. Nii, nagu naised tahtsid juba valmivat majakarpi nähes teada, millised kardinad akende ette tulevad, oli naiseliku loomuse jaoks oluline ka, mis värvi kilesse rullitakse see silo, mida hoidlasse ei kuhjata.

Õnneks oli valida valge, musta, tumeda ja heleda rohelise vahel, nii et naised pidid rahule jääma igal juhul. Iseasi, kui lihtne see valimine ikkagi on, kui on neli erinevat võimalust. Auna- ja transeekiledega oli asi veel keerulisem. Nende 6 kuni 18 meetrit laiade ja 25 meetrit kuni pool kilomeetrit pikkade kilede värvivalik oli transparent, valge-valge, must-must, valge-must, roheline-valge, roheline-must, hall-must. Eks sa vali siis! Ja paranduseks kasuta veel omakorda erinevat värvi teipe, nii et töö- ja värvirõõm käivad aina käsikäes.

Modernne pallivõrk tagas aga selle, et silovõrk oli mähitud ühtlaselt äärest ääreni, ilma et otstesse tekkinuks patšokid või tuustid, mis kogunuksid kile alla käärimise hukka ajava õhu. Pallinööri tegid spetsiaalselt agrokeskuse tellimusel tublid prantslased – see oli sellepärast sinine, et ta paistaks söödamassi seest silma ja oleks lihtne välja korjata. Vanem Tütar oli paar korda siis, kui ratsutades jaluserihm rebenes, olukorra just tänu maast leitud sinisele pallinöörile päästnud, nii et temale olid need nöörid topelt ja mitmeti armsad.

“Kui meil on juba hoidla olemas, miks me siis ikkagi muist silo ka kotti pressime?” tahtis Ema teada.

“Võtame sellise dubleeriva süsteemi kasutusele sellepärast, et palle saab panna just sinna, kuhu ise tahad. Vastavalt sööda liikidele õige lauda või talli lähedusse. Kui suures silotangis on arusaadavalt ühte liiki sööt – ei keedeta ühes potis nii suppi kui praadi – siis kotti saab pressida erineva menüü. Mõnes konservis on mais, mõnes rohi või purustatud suhkrupeet, mõnes muljutud teravili,” selgitas Isa. “Kusjuures kogu selle söödalao teeb valmis üks ainus inimene. Ja seda ühte inimest ei sega vihmased suved. Ta ei vahi ugri-neurootiliselt taevasse, et näe, jälle tuleb pilv üles, kui mina tahan just minna heina kaarutama. Kotti pakkides läheb ju kott kohe kinni, maha niidetud haljas ei jää kuhugi ilma peale oma kurba eestimaasuvist saatust ootama. Augusilo saab tükkis muu maailmaga teatavasti märjaks, kui sadama hakkab.

Kotist on laaduriga lihtne sööt välja tõsta ja poolik kott pärast kinni panna, kui vaja. Ja kotti lahti tehes pole avatud silo pind, mis hapnikku ja muud ilmailu saab, ka nii suur. Miski ei lähe raisku ega hukka.”

Põhjamaise kliima tõttu kippuski sarvikute-kõrvikute talvekonservide pakkimine olema üks riskantsemaid ja olulisemaid söödavarumise töid. Talv, mille jooksul külmumised ja sulamised, tuuled ja tormid aina vaheldusid, kestavad ju kuid ja kuid ja kuid. Kuna soomlased olid traktori järele haagitavaid kiletajaid juba ammu edukalt iga ilmaga kasutanud ja proovinud, jäi meie farmeritel vaid nende hästiproovitute seast endale sobiv valida.

Iga mudeli puhul käis palli tõstmine, kiletamine ja mahapanek sujuva kaabeljuhtimise abil. Samal ajal, kui üht palli kiletati, sai teist tõstukiga transportida, nii et korraga oli käsil kaks palli. Laos asetus pall püstisesse asendisse, mis aitas tal paremini säilida. 70protsendilise eelpingutusega kilele tekkis vajalik ülekate – ning see just oligi oluline nõks, mis väljapoole kilet toimuva talve eest turvas.

Teine Elho kiletaja laadis palle eestpoolt ning tema ülekate oli hüdrauliliselt sünkroniseeritud ja püsis vastavalt seadistusele. Madal raskuskese jättis selle kiletaja kallakutel stabiilseks ning sestap oli see mudel kuplitega kaetud Lõuna-Eesti söödavarujatele eriti sobiv. Kusjuures tööjõu kokku hoidmiseks oli võimalik selline kiletaja sedavõrd automatiseerida, et ühe ainsa inimese töö piirdus silopallide laadimisega sööterambile.

“Näe, neid kiletajaid on võimalik ühendada nii pallijaga kui traktoriga haagitult kasutada,” uuris Isa skeeme ja jooniseid. “Mitmekülgsus teeb elamise turvaliseks. Saab vastavalt vajadusele töö võtteid ja pisiasju varieerida. Kui kõik teised pereliikmed on oma asjadega hõivatud, saab kõik tööetapid nii automaatseks timmida, et kiletamismasinatega möllava inimese ainus ülesanne on traktori juhtimine.”

Kiletaja mudelite vahel valimise vaevad – mis olid oluliselt põhjapanevamad kui kile värvi valimine, kuivõrd sellest olenes kogu heinaaja elukorraldus talus – lahendas naljakal, aga õigupoolest ka üsna loogilisel kombel Vanaema.

Kuitahes modernseks maailm ka areneb – nostalgilised seosed ja haakumised mõjutavad inimeste alateadlikke valikuid ikka. Vanaema polnud kaugeltki selline konservatiiv ja usaldamatult saamatu, et oleks säästusid sukasäärde kogunud. Kaugel sellest, Vanaema teadis ja valdas täiesti pankade võimalusi. Ei hoidnud raha sugugi mitte kodus pesu vahel, vaid käibes või pangas. Samal ajal, kui mitmed eakad majandajad kurtsid kartust pangaautomaatide ees ja veel eriti suurt võõrastust internetipanganduse suhtes, külastas Vanaema asjalikult nii nutumüürideks nimetatud automaate kui klõbistas end läbi arvutiklahvide ekraanitagusesse virtuaal-panka.

Aga sõna “sukasäär” oli kuidagi nii armsalt kodune ja romantiline, et vanadaam juhtis kiletaja variantide vahel valiva pere tähelepanu torukiletajale: “Kulla lapsed, midagi peab ka kõige moodsamas majapidamises sukasääres hoidma. Las meie postmodernistlikus elus olla siis sellinegi sukasäär!”

Tube-tüüpi kiletaja, millele Vanaema nii armsalt naiselikel asjaoludel tähelepanu juhtis, osutus eriliselt kilet säästvaks variandiks suurte pallikoguste kiletamisel. Suka sisse kiletamine säästis väiksemate pallide otstesse kuluva kile võrra uskumatult suuri kilekoguseid. Sellepärast sobis pallide torusse lükkimine just nii suurele maamajapidamisele kui selle pere oma.

“Sellel riistal on lisaks oma bensiini- või diiselmootor ka veel küljes,” tunnustasid mehed. “Masin paneb iga palli kiletamise ajal ühe palli võrra edasi… Kuidas teda nüüd juhitaksegi? Ahhaa, laadimistraktori kabiinist infrapunakiirte abil! Poisid ja tüdrukud, selle me võtamegi.”

Võtta oli vaja ka telefonitoru. Noorem Tütar, kes oli järjekordselt linna oma müsliasju ajama kadunud, ütles häbelikult, et tal tuli vahele nii pakilisi toimetusi, et mõistlikum on ööseks linna jääda. Mis siin ikka edasi-tagasi sõeluda, kütust kulutada ja liiklusriske endale asjata kaela lasta, eks ole.

“Kuhu sa siis ööseks jääd, kullapai?” muretses Ema.

Isa aga peatas Ema murevoo ega lasknud tal telefoni teel põhjalikumalt urgitseda, mis ja kuidas pesamunal seal nende vahele tulnud asjaajamistega ikkagi oli. Vanem tütar ei paistnud nagunii peale hobuste, spordi ja oma tallimajanduse maailmas mitte midagi muud märkavat. Isa pakkus end väga varmalt ja heatujuliselt Noorema Tütre koeri toitma, kui tollel oli vaja kodust ära jääda. Sest isa teadis, et sellistelt ärakäikudelt tuuakse koju midagi nii hädavajalikku, milleta üks tõeliselt elujõuline pere üldse hakkamagi ei saa. Varustusretki on mitmesuguseid.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat