Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 9. osa


Kuivateis-veskeis asju jõude sees seismas ei hoita

Kati Murutar

Tänu agrokeskusest külas käinud konsultandile oli perekonnal, kes mõtles algselt oma erinevate loomade küllusele – kaht tüüpi veistele, hobustele, kitsedele-lammastele-jänestele, sigadele ja kodulindudele – kogu sööda osta, lihtsam otsustada, et vilja tuleb kasvatada. Sellepärast, et nii tuleb võrreldamatult kindlam ja odavam ning keskus kaitseb tootja tagalat nii seemnete kui kõikvõimalike koristus-töötlemisteenustega. Keskoman õpetas ka, et kramplikult roheline olemine meenutab neid padunaturaliste, kes lasevad karusloomakasvandustes ja laborites loomi lahti – kasvanduse kiskjad ei kesta vabas looduses ning ümbruskonna kassid saavad mõnda aega valgeid hiiri püüda. Teaduse ja tehnika saavutused, mille tekitamine annab tööd loendamatutele inimestele ja nende peredele elatist, on mõistlikuks-teadlikuks tarbimiseks. Väetamise, umbrohu- ja putukatõrje ja haiguste kaitse on umbuskliku, ent õppimisvõimelise inimese rõõmuks võrreldav nii laste vaktsineerimisega kui vähiraviga – kõik siin ilmas on nii- või naapidi keemia ning omavahel seotud ja võrreldav ka.

Kuivõrd see meie pere on maksimalistlikult edumeelne – kui juba, siis juba! – siis kõikvõimaliku teravilja koristamise kombaini ostsid nad arvatagi endale päriseks, ei läinud siinkohal välja teenuse kasutamise peale, millele Keskoman soovitas alguses ikkagi ka mõelda. Ja teravilja turgu tekitas lisaks sellele viljale ja rapsile, mille kasvatamiseks perekonnal oli leping agrokeskusega, elu ise. Näiteks viis Vanema Tütre ratsavõistlustel ja noorhobuste näitustel ringlemine selleni, et turg tekkis lisaks tema kasvatatud ratsudele ka pere hulgikasvatatud kaerale – mõistlik ja oskuslik viljakasvatus muutis nii omahinna kui müügihinna meeldivalt soodsaks. Ja tegelikult tekkis pea igal pereliikmel ilmas liikudes ja oma asju ajades mõnusaid sidemeid, mis lõid suurtalu toodangule sujuvalt ja püsivalt turgu.

Uue elu alguses ei häbenenud mitme põlvkonna pereliikmed õhtuste nõupidamis-söömaaegade kõrvale pika laua taga üksteisele tunnistada, et ei tea täpselt, mida tehakse õnnelikult läbi ikalduste-maltsade-tõbede-putukate valmis kasvatatud viljaga. Ükski inimene pole ühelgi alal selline šeff, et sünnib ja kõnnib – õnneks, sest muidu oleks eluaegse õppimise ja teadasaamise rõõm ilmas puha olemata.

“Ma olen elupäevad nende päkapikumajade vahelt läbi sõitnud, teadmata, et need on viljakuivatid!” naeris Vanaema. “Paljude põldude kõrval seisavad viilkatusega tornikesed. Sageli mingi suurema hoone ühes otsas on nad. Seni pole ma isegi mitte mõelnud, mis ja milleks need on. Linnanaisel kasvab leib ja sai poes, temal pole asja viljakuivatite ega –hoidlatega, mille olemasolu näitab, et talumehed hoiavad Eestimaad viljaka ja elusana ning neil läheb kenasti.”

Ema ei häbenenud küsida, kas need, kellel on põlluveeres oma isiklik kuivati, hoiavadki vilja alaliselt seal sees. Perepoeg hakkas naerma, küsides vastu: “Kas sa hoiad pesu masinas või? No näed, sama moodi, nagu sina ei hoia valmis pestud pesu masinas, ei hoita ka kuivatis töödeldud vilja kuivati sees, vaid pannakse kenasti triigituna kappi.”

Kuivõrd selle pere  suurfarm asus sedavõrd Eestimaailma lõpus, ei mindud välja kuivatusteenuse ostmise peale. Agrokeskusel oli vägev kuivati Tamsalus, mida kollektiivselt kasutades kuivatati juba tema esimese tegutsemisaasta jooksul 13 tuhat tonni söödavilja 2000 tonni lapsi. Sellise, Baltimaade võimsuselt kolmanda kuivati jõudlus on 35 tonni tunnis 25 % niiskusega vilja ning selle juurde kuulub 140 tonni kuiva vilja tunnis sorteeriv sorteer, mille kohta öeldi keskuses: “Soovitame kõigil, kellel napib kuivatusteenust või kes kavatsevad vilja riiklikku sekkumiskokkuostu viia ja vastava kvaliteedini sorteerida, koostöövõimalusi uurida!”

Saku Põllumajandus-uuringute keskusega koostöös olid Tamsalu, Keila ja Valga elevaatorite juures ja Kesk-Eestis ka viljalaborid, millega määratakse teravilja ja rapsi kvaliteedinäitajad, mis omakorda aitavad otsustada, mida saagiga edasi teha.

“Teravilja ja rohusöötade niiskusemõõtjad ostame endale kindlasti,” otsustas Isa kohe ära ühe asja, mida edasi teha – need mõõdavad teravilja niiskust 8-40 % vahel, õlikultuuride oma 5-25 % vahel ja rohusöötade kuivainesisaldust 10-70%. Erikaalu ja temperatuuri mõõtmise abivahendid on lisadena juures.

Nüüd oli vaja ära otsustada, kas siia majapidamisse tuuakse portsjon- või läbivoolukuivati. Läbivoolukuivateid hakati Taanis meisterdama täpselt 60 aastat tagasi. Needsamad Cimbriad on koos sorteeride ja transportööridega praegugi maailma parimad. Neid on kahe erineva põhjapindalaga, soojusallikateks nii kaudse kui otsekütmisega gaasiahi, kuuma vee või auruga radiaator. Imurventilaatori juures on tolmueraldus, õhukogust saab reguleerida ning juhtkilp on nüüdisajal mõistagi digitaalne, puutetundliku ekraaniga.

Kui ilmastik hakkab sellises läbivoolukuivatis üle kuumenema, annab alarm lähenevast ikaldusest teada, niiskust mõõdetakse automaatselt, tasemeandur on induktiivne ning kogu kompleksi saab tööle panna ka automaatsena. Läbi töötatud vilja kogust mõõdab mahuline tühjendusseade.

Soomlased on taanlastele omakorda vastanud Arska portsjonkuivatitega, mida saavad omale paigaldada nii uue kuivati ehitajad kui vana renoveerijad – uue kuivati võib sobitada vanasse päkapikumajja, nagu Vanaema neid nimetab -, ja mis lubavad edaspidi kuivatit ka suurendada. Nende kuivatite mudelite erinevus on mõõtudes ja tootlikkuses – ühekordse põhjaga mudelite valik algab 106 hl ehk 175 kilost veest tunnist ning lõpeb 343 hl – kuivatusvõimsusega 429 kilogrammi vett tunnis.

Suuremate tootmismahtude jaoks on parem valida topeltpõhjaga mudel Farmi, millel on paralleelsed süsteemid ning maht on 282 ja 612 hl vahel. Ja sinna sisse võib portsjoneerida nii seemne- kui söödavilja, rapsi kui hernest.

“Ma satun alati segadusse, kui on vaja valida liiga suure sortimendi vahel,” kurtis Isa, kes kandis tahes-tahtmata nõukogude lastetoa ja nooruse jälgi, mil polnud midagi valida, hea oli, kui tutvuse kaudu ainsagi asja kätte sai. “Mis nüüd teha, kui ainuüksi Arska kuivateid on kolm mudelit 14 erineva mahutavusega, sinna juurde on viis erinevat ahju ja kolm elevaatori mudelit?”

“Oi, kui lahe!” avastas Noorem Tütar tootetutvustuse otsatu kasuliku kirjanduse hunnikust kuivati skeemi, millest iga tibigi võis aru saada, asjalikust tüdrukust rääkimata. “Näe, ülalt suletava kaane all on punker, mille all on eelsoojendi. Eelsoojendi all omakorda soojendi ise – selle vahel on kolmnurk-harjad – ja põhjas vilja etteandmise mehhanism. Lihtne ja lahe!”

Etteandmismehhanism määraski ära vilja ringlemiskiiruse, mis ei muutunud vilja niiskussisalduse muutudes. Suur kuivatuspind ja laiad äravoolukanalid tegid töö kiireks ja korralikuks ning kui kuivati varustati hügrostaadi ja termostaadiga, ei pidanud ise tema juures passima.

Et otsustada, kas osta taanlaste läbivoolu või soomlaste portsjonkuivati, võis kahtlemata visata kulli ja kirja – nii, nagu Tartu Ülikool püüdis endale rektorit valida. Ainult et ühelegi soomlasele ei oleks olnud pärast mõistlik öelda, et Eestis loobitakse kullisid… Või raamatuid – liisuheitmise mõlemad võimalused tõlgivad end otsesõnu naaberkeelde üsna teistmoodi.

“Hea, et meil pole lähedal naabreid, kellega tekiks kiusatus kuivatiostu ühitada ja kahasse majandada,” arutles Ema. “Jääb ära see Vargamäe saagast tuntud Sauna Madise hoiatuse vajaduski. Et Pearuga kahasse saab kallim, mitte odavam.”

Kuivatiahjude kõigis viies valida olevas mudelis olid aga Soome põletid, kus leek põles keset kollet ega käinud vastu ahju seinu – seega ei kulutanud ahju ega nõudnud müüre tulekolde kaitsmiseks. Tänu püstistele soojusvahetitele soojendasid nad ühtlaselt ja nõge ei tekitanud. Valimisvaevas isadele aga oli üks lihtne spikker – kuivati tuleb valida kasvatatava vilja koguse ja ka kombaini võimsusega loogilises kooskõlas. Nagu väljendus Keskoman, kellele nõu küsimiseks helistati: kuivati ei tohi võrreldes kombaini võimsusega tekitada nõelasilma efekti ega takerdumisi.

“Meie olukorda leevendab oluliselt see, et saame keskusest terve komplekti korraga,” oli Vanaisa optimistlik. “Kuivati antakse kohe koos varustusega. Näe, juures on jalas, sissevalamislehter, ahi ja elektrikilp. Mis sa, hing, veel tahad!”

“Veel tahan teada, mismoodi ma kuivatatud ja sorteeritud vilja – seda, mis kokkuostu ei lähe  - hoian. Hoidlas hunnikus?” arendas hing teemat edasi.

Perepoeg soovitas tähelepanu pöörata masinale nimega Grinder Bagger. See vägeva lehtriga masin kombineerib teravilja muljumise ning kottimise. Ses mõttes, et kahemeetrise tunneli läbimõõduga kotimasina külge on pandud väga tootlik rull-muljur. Kuna vilja muljumine ja kotti pakkimine käib ühe korraga, jääb kõvasti aega ja energiat üle muudeks töödeks. Ja kogu see kaval süsteem töötab traktori abiga – traktorist ja kombainist said sujuvalt uued asendamatud pereliikmed – 540 pööret minutis, kui traktori minimaalne võimsus oli 120 hobujõudu, tootlikkus 50 tonni tunnis.

“Mitte et ma tahaksin veel vanuigi lisaks mesilaste ja sigadega majandamisele veel ka veskimeheks hakata. Aga minu teada pole mõistlik loomadele vilja teradena ette valada,” mõtiskles Vanaisa piipu toppides. “Inimene ei taha otse keldrist koorega kartulit ragistada, ei taha ükski loom kah töötlemata terasid hammaste all veeretada.”

Vanem Tütar oli kohe mõlema käega nõus, et majja tuleb muretseda – õigemini rõõmustada, on ikka väljendid meil emakeeles! – ketasveski, mis hekseldab nii maisi, nisu, odra, kaera kui herned söödaks. Kõik loomad saavad optimaalse struktuuriga sööda ning moodne ketasveski võtab vähe energiat, aga annab vastu 12 tonni tunnis ning vähe müra ja tolmu, kusjuures tema jupid on väga vastupidavad.

“Kuidas ta teil siis ühe korraga kõigile loomadele sobiva supi, prae ja magustoidu valmistab?” oli Vanaema umbusklik.

Vanaisa ja Vanem Tütar, kes olid asja agrokeskuses uurinud ja proovinud, selgitasid, et Skioldi omad on insenerimõttel nii lennukalt möllata lasknud, et nüüd saab veskil lausa töötamise ajal automaatselt muuta jahvatusastet, mis timmib sööda peenuse astme ja spetsiifiliste toidusegude struktuuri suupäraseks mitte ainult erinevatele loomarühmadele, vaid ka lausa tõugudele. Kui kodus on veski, ei pea valmis jahvatatud sööta kuhugi hunnikutesse varuma, seda tehakse vastavalt vajadusele värskelt valmis.

Jahvatatakse kahe ketta vahel, nagu toimisid ju ka veskikivid muiste. Ainult et nüüd pole käigus kivid, vaid sama materjal, mida kasutatakse lõikeriistade valmistamiseks, sellepärast ta ära ei kulugi.

“Näe, kahes jaos jahvatab,” uuris Perepoeg oma klaari kõrvalpilguga asja. “Kõigepealt hekseldab jämedalt kahe jaotusrõnga vahel ja siis teeb kahe jahvatusketta vahel lõppjahvatuse. Kolm korda tugevam on kui tavaline haamerveski. Hoolduse intervall – maakeeli siis juppide välja vahetamine – on tal väiksemate veskite puhul kuni 5000, suurimate puhul kuni 20 000 tonni. Sellega peaksime vast rahule jääma küll? Kulumist vähendab muide loogiliselt see, kui enne jahvatamist puhastatakse võõrlisandid sõelpuhastis välja. Juhusliku metalli välja noppimiseks on veski sisendis tugev labürintmagnet. Iga asjaga on nii, et alguses natuke rohkem investeerides teenid pärast kiiresti selle rahapaigutuse tagasi.

Energiakulu on tal keskmiselt 5 kilovatti tunnis ühe tonni kohta, siis võib ju osta mitte ainult keskmise, vaid päris suure ja võimsa ketasveski lausa… Ahhaa, käes! Nad on mootori paigaldanud otse pöörleva ketta peale, sellepärast kasutab süsteem kogu mootori võimsuse otse ja hoobilt ära.”

Tolmu õhkupaiskamisega oli veski puhul sama lugu, mis uuematel tolmuimejatel moodsa inimese tubades. Ei tolmutanud nad tühjagi. Nii, nagu uusimate tolmuimejate tööga ei kaasnenud enam spetsiifilist kuuma tolmu haisu kogu majapidamises – mis pidi samas puhtust tähistama – ei tolmutanud ka Skioldid. Lärmi tegid teised ka kõigest 80 detsibelli.

Töö ajal jahvatuse tulemuse muutmine oli võimalik sellepärast, et jahvatusketaste vaheline kaugus vahetus astmevabalt, käsitsi, veski esiküljel olevast käepidemest või automaatselt käivitist. Toormaterjal aga transporditakse ketasveskisse enamasti tigukonveieriga, mis paigaldatakse otse veski väljalaske juurde – sealt veetakse jahvatatu otse segistisse või punkrisse. Ning eeljahvatajaks sobib see tark masin nii pidevatoimelisse kui portsjonipõhisesse söödaveskisse – nagu meie perel siin.

“Mina tahan ka veskit,” oli meie perel siin ka üks nõudlik Vanaema.

“Oi, mina mõtlesin ka, et võiks õue peale kujunduselemendiks mõne vana stiilse tuuliku tuua,” innustus Ema. “Neid seisab mitmel pool veel täitsa kabedatena jõude – toome ühe koju, sätime kenaks ja… Las moodne tehnika müttab omasoodu, vanad asjad on ilusad ja armsad.”

“Muidugi, ja siis tahate veel keset põlde tuulegeneraatorid ka püsti panna,” muigas Perepoeg, kes oli võõrsil rännates avastanud, et tuulegeneraatorite püstitamine ja töös hoidmine osutus pahatihti kallimaks kui muu energia kasutamine ning neil oli säästva ja puhta sõnumi, ökosüdamliku žesti, mitte majandusväärtus. “Kui meil on juba kõik oma ja maksimaalne, siis olgu oma elekter ka, eks ole?”

“Ma tahan veskit kööki!” teatas Vanaema hoopis. “Õueilu ja põllul sahistav genekas kui sõnum võib ka muidugi olla, aga meil peaks olema köögis selline väike vahva veski, millega kohe ja kohapeal jahu jahvatada ja koogiks või leivaks küpsetada. Terad käivad pealt sisse, saba seina – surts! ja valmis.”

“Ma tean, selliseid väikseid köögiveskeid peetakse turismitaludes. Kunded saavad kasvõi ise sirbiga viljavihu sahmata, käpuli õuemurul terasid sõkaldest eraldada ja köögis jahu valmis vihistada, nagu muiste,” teadis Noorem Tütar, milliseid kliendi magneteid kasutasid turismitalud, mille paljususe tõttu ei piisanud enam sellest, et koht asus kenal maastikul.

“Just. Ainult et minu meelest ei pea kõike head ja ilusat, ökot ja mahedat ainult selleks soetama, et külalistele meeldida,” arvas Vanaema. “Iga inimene on siin ilmas oma elurännakul väärt sellist kohtlemist, nagu ta oleks kallis ja oodatud külaline. Eelkõige tuleb iseendasse sedamoodi suhtuda – siis suhtuvad teised inimesed ja kogu maailm ka nii. Elult ja inimeseksolemiselt tuleb võtta parim ja ilusaim, milleks muidu siia tuldud sai.”


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat