Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 7. osa


Südamesõbrad, hingelinnud ja Hollywood

Kati Murutar

Vanaisa meelest kuulus tervikliku majapidamise juurde, kus end hästi ja õigesti tunda, ilmtingimata mesilinnukeste linnakene. See polnud nüüd küll see ala, millega eakas mees pärast linnas veedetud tegusat ja tubli elu oleks lootnud vanuigi mesimiljoneid kokku sumistada, aga mesila kumin ja maiad lõhnad pidid tõelise kodu juures ilmtingimata olema.

“Lähen mesilapsi vaatama,” oli kõige sagedasem väljend, mida vanema põlve perepea tarvitas, kui tema sigala teda hetkel ei vajanud, aga hing vajas midagi ilusat ja head.

Kõik tarviliku – õpetus kaasa arvatud – sai mees oma mesinikust sõbralt. Nüüd oli tal oma sumisev pühamu, kus aja ja ruumi tajuta tunde veeta, mediteerida ning meenutuste ja plaanipidamiste vahel viivelda.

Teenekas vanahärra nautis just nende mesilastest, keda ta mõnusasti lasteks nimetas, hingelindude juures kõige ehedamat rõõmu olla vana. Linnas oli olnud vaja end kõigest väest noore ja löögijõulisena näidata. Tuli kobedalt kõndida ja nooruslikult-hinnaliselt riietuda. Õige elulaad lubas olla õiges eas. Vanaisa varustas end puujuurika moodi piibuga, mille täitmine ja popsimine oli naudisklevalt pikaldane rituaal. Tõmbas vormitu vildist lätu silmile. Ja võttis parima komplimendina kodakondsete tähelepanekut, et ta näeb sedasi välja, nagu suurmeister Edgar Valter. Kuna päris pikk ja paljude astumistega elu oli tema põlved üsna ära kulutanud, võis ta nüüd rahumeeli kepi kätte võtta – ilma et karm kapitalismus teda selle peale kohe maha kandnuks ja arhiivi paigutanuks. Linnas veel aja kulgemise ja loomulike protsesside vastu võideldes oli mees kaalunud isegi põlveliigeste proteesimist. Nüüd korvas tõhus kepp – ja mitte eblakas kepikõnni oma, vaid ehtne! – ihu kulumise ka kirurgi abita. Mesilapsed ja nende taevalik neste tõotasid vanameest üldse igasugusest teaduslik-tehnilisest sekkumisest säästa.

Oma eluõhtu tootvamad ajad veetis Vanaisa Hollywoodis. Sigala sai sellise hellitusnime tänu vanarahvalikule traditsioonile nimetada sigu vend Oskariteks. Nüüdisinimestele assotsieerub see mehenimi paratamatult eelkõige filmimeka pronksmehikestega. Ja nõnda hakkas perekond ka sigalat Hollywoodiks ning Vanaisa lisaks talitamaskäimisi Oscar-galadeks nimetama.

Sealauda korrashoid oli veiste ja hobustega ühtses rütmis ja sama tehnoloogiaga mehhaniseeritud. Selge, et sigade virts ja läga, mis hakkab õhu käes kiiresti ammoniaaki ja vihast haisu levitama, on kõigist loomadest probleemseim, ent issanda andi ladusalt ja käratult taimede vahele sokutav laotur ja korralik hoidla lahendasid mured eos.

Vanaisa sai töö käigus teada, kui mitmekesiseks on professionaalsetesse tippudesse arenenud põllumajandus kujundanud kasvõi ainuüksi sigade sulustiku. Ta soetas agrokeskusest nii poegimise kui võõrdepõrsaste, emiste kui nuumikute sulud. Need olid valmistatud PVC profiilist, roostevabast ja kuumtsingitud terasest postide monteeritavate konstruktsioonidega ning standardsetest elementidest sai koostada erinevate mõõtmetega sulustikud – piirete kõrgused algasid poolest meetrist ja lõppesid 1,1 meetriga.

Nii vedela kui kuiva söötmise süsteemid olid Vanaisa jaoks toodetud Suure Hollandlase poolt. Big Dutchman oli vedelsööda hüdromiks-süsteemid varieerinud nii, et sigudikke sai sööta nii isu järgi kui normeerituna. Vanaisa eelistas seda isu järgi varianti – kellele meeldiks põrgata toidulauas normide piiri vastu, eks ole.

Kuivsööda transportööri nimetus oli eesti keeli Kiire Kuiv. Vägevam variant andnuks kärssadele läbi 60millimeetrise toru ette 1500 kilo kuivsööta tunnis. Vanaisale piisas “liikumiskiirusest” 850 kilo kuivsööta tunnis läbi 45millimeetrise toru.

“Mina olen oma Hollywoodis ainus tunnustatud ja teretulnud ja ohustamata paariselunditega kult!” teatas Vanaisa keset oma roosasid emiseid ja põrsaid, kellega majandamine käis pideva poegimise, võõrutamise ja nuumale suunamise rütmis. “Kõikjal mujal on mehed ikka need tegijad ja valitsejad – aga meil ruulivad emised. Kuldiliha ei kõlba kuhu kuradissegi. Isase põssa sündimine pole mingi rõõmusõnum, vaid kuulub ümbertegemisele. Ja niimoodi olengi mina ainus tunnustatud mees. Leivaisa pealekauba.”

Sadade sigudike puhul jäi lisaks isasuse ülevusele ära ka sentimentaalsus, mida pakub lihakombinaadi toodete reklaam. Massilises sigalas ei laula ükski kodu-notsu oma relvastatud ja väga ohtlikule perenaisele Jan Uuspõllu häälega las-jäääda-nii-kuis-ooooli. Härdameelsus ja sigade sünnipäeva pidamine või neile kui lemmikloomadele jõuluks talvekartulite sussi sisse sättimine ei kuulu talupoja filosoofia juurde. Nüüdis-talupoeglikkus haldab ja valdab lauta kiiresti, käratult ja sujuvalt ning toimetab toodangu sinna, kus toodangust saab toodang – ei mingeid koduseid massimõrvu ega loomakeste kiunutamisi. Järelikult jäävad ära ka muude loomade psühhotraumad ja inimeste hingepiinad, millest hulgitootmise juures mingit kasu poleks.

Noorema Tütre ettevõtmises kadusid koos koerakasvandusega metsade vahele pääsedes samuti hingepiinad, mida põhjustas koerte linnas pidamine. Linlikud hädad ei seisnenud sugugi ainult selles, et naabritele ei meeldinud erinevat tõugu penide pajuhäälne-tämbriline haukumine ning tüdruku kogu töökuse ja pühendumise juures said kutsid ikkagi vähem liikuda kui vaja.

Urbanism ähvardab koeri haiguste ja õnnetustega, mis teevad vähemalt sama palju haiget nende perenaisele kui neile endile. Noorem Tütar teadis küll korduvatest kogemustest, et tema karvased südamesõbrad võtavad äpardusi, ka kõige hullemaid tragöödiaid, rahulikult ja leplikult nagu neljajalgsed budistid.

Mitte ainult autod ja jooksu pääsenud koeri varitsevad muud ohud – kõik ikka inimeste ja nende iseloomude ja suhtumiste paljususest tekitatud – ei varitsenud linlikus keskkonnas koeri. Tsivilisatsioon ähvardas koeri nakkuste ja looduslikesse protsessidesse sekkumise ohtudega.

Noorem Tütar oli juba üsna väikese tüdrukuna koeri pidama hakanult kaotanud ühe südamesõbra koertekatku ja teise parvoviiruse tõttu. Ent koertele oli kahjulik ja ohtlik ka jooksuaegu pärssiv süst, mis tuli teha koerinnadele, keda parasjagu paaritada ei kavatsetud. Looduslikus ruumikülluses oli indlevaid emaseid hõlbus eraldi ja kinni panna ja pidada. Kitsikuses oli lihtsam antibeebi-süst teha. See aga soodustas põletikke, mille tõttu Noorem Tütar oli samuti vähemalt ühe südamesõbranna kaotanud. Pärast kutsikatevastast süsti kippusid tekkima probleemid ka edaspidiste poegimiste ja pesakondadega. Tüdruk sai karme kogemusi elujõuetute ja enneaegsete kutsikatega, üsasiseste infektsioonidega ja poegimisprobleemidega, mis venitasid kutsikate ilmaletuleku mitmele ööpäevale.

Sellistel linlikel põhjustel kasvandikke kaotades karastus noor neiu küll enneaegu ja põhjalikult, aga ühtlasi koges ka seda, kui leplikud ja stoilised on loomad ka kõige suuremate õnnetuste suhtes. Ei tingi Loojaga ega arva, et kui too saadab haigused ja surma, siis ta ei armasta. Ükski koer ei arvanud, et Jumal vihkab teda – ega leinanud seda, mida nagunii enam tagasi ei saanud tuua.

Nüüd käisid Noorema Tütre koerad linnades vaid selleks, et minna näitustele ja võistlustele. Nende nähtustega oli üsna samasugune lugu, nagu Vanema Tütre tarvidusega oma hobustega võistlustel käia. Selleks, et järglasi teataks ja osataks hinnata, tuli emad-isad koerakasvatajate üldsusele ette näidata ja kohtunikelt kenad hinded ja hinnangud saada.

Näitusteks koerte kohendamiseks kammid-harjad soetas ka Noorem Tütar agrokeskusest. Kus need olid poole odavamad kui spetsialiseeritud lemmiklooma tarvete poodides. Kaelarihmad, jalutusrihmad ja treeninguteks ohelikud-rakmed ostsis ta sealtsamast. Valik oli küll võrreldes külluslikust ja algusest lõpuni hobuste ja tootlike loomade vajadusi katvast sortimendist kitsam. Aga kõik põhiline oli olemas ikka. Liiatigi meeldisid Nooremale Tütrele Inka-sarja kaela- ja jalutusrihmade värvilised ürgmustrid. Puhastes värvitoonides geomeetrilised mustrid, mis koerte karvastiku taustal kirkalt särasid, hoidsid tüdruku meeli ja mõtteid Maa põlisolemuslike rütmide ja eluloo juures ning talle meeldis teada ja mäletada inimkonna päritolu ja kuulumisi ning seda, kui kaua juba koerad on inimeste juurde kuulunud.

See koerte kauane kuulumine tsivilisatsiooni sekka oli nende tõud nii uskumatult kaugetesse äärmustesse aretanud, et ülisuuri ja tibatillukesi, karvaseid ja siledaid koeri kõrvuti vaadates oli raske, et mitte öelda võimatu uskuda, et nad pärinevad ühest eellasest.

Kuivõrd kenneli pidamine tähendab mõtestatud aretust ja kasvatust, ettevõtlussuunda ja ülinõudlikku tööd, polnud Noorema Tütre koerad pelgalt lemmikloomad. Ta oli neile küll asjalik ja armastatud karjajuht, kes oskas Farmi Planti Muki-kotid lahti teha ja toidu agrokeskusest tervete serviisikuhilatena toodud kaussidesse valada, kes viis suured koerad aedikutest ning väikesed koerad siseruumidest, mis olid ühes majatiivas ekstra nende jaoks sisse seatud, metsa jooksma ja treeningplatsile harjutustele. Ent kasvatatavaid tõuge valides ei lähtunud ta üksnes sellest, kes ja mis talle isiklikult meeldib, vaid potentsiaalsete ostjate vajadusest.

Kõige rohkem ihaldati väga suuri koeri. Koerahiiglases oli inimeste jaoks kehastunud vägi, võim, au ja turvatunne. Suure koera omanik näis ennast otsekui ise ka suuremana tundvat. Koer oli enesekehtestamise ja –tõestamise vahend. Voh, kellest minu jõud üle käib! Näete, keda mina toita jõuan!

“Nad peavad mind mingiks mõttetuks ülbeks tibiks!” kurtis Noorem Tütar, kes pidi pidevat selgitust tegema inimestele, kes tahtsid endale dogi, bernhardiini või mastifit, aga tingimusi hiiglase jaoks polnud ollagi. “Korteriinimesed ütlevad, et käivad võimalikult sageli koeraga jooksmas. Aga koeral peab olema võimalus ka ise vabalt liikuda. Juhuks, kui peremehel temaga jooksmiseks aega ei ole. Ja enamasti ei olegi ju. Väikeste aedadega majaomanikud ei saa aru, et ka aias ja õues peetav koer ei taha liiga kaua üksi olla – nagu tubanegi koer – ja lähevad mu peale tigedaks, kui ma jutustan, et koer on kariloom, kes on üksi olles õnnetu ja ebakindel.

Vanaisa, ma pean paluma sinul kõik see sama jutt oma klientidele ette kanda. Kui vana mees räägib sama juttu, mida noor naine, tundub see olevat täiesti teine asi.”

Eks neil juhtudel, kui Vanaisal oli oma sigalast vaba aeg, tuligi ta lapselapsele toeks. Veenis ainult suurt koera koeraks pidavaid koeratahtjaid, et ka väikese kehaga suur koerahing on täpselt samavõrd koer. Väike keha pole korteris suurele hingele hädaks. Head tõugu väike koer ei naeruväärista, vaid õilistab peremeest. Kui Vanaisa nii väitis, siis usuti.

Tänu sellele, et ümber linnade olid senistele põldudele kerkinud madaltihedad õhuvahedega korterid, ühe pere elamud üsna väikeste maaruudukeste peal, kasvas nõudlus keskmist kasvu koerte järele. Samavõrd kui selline väike eramu oli midagi eramaja ja korteri vahepealset, sobisid sinna ka koerad, kes olid suure ja väikese vahe peal.

Noorem Tütar kasvatas sedasorti koeraturule sobivaid retriivereid ja spanjeleid, moekaid ja naljakaid inglise ja prantsuse buldoge ning bassette. Kuna metsamehest Perepoeg harrastas ka jahil käimist, oli Noorema Tütre kennelis temaga kahasse peetud eraldi sektsioon, kust võrsusid foksterjerid, laikad ja hagijad.

Väikestest tõugudest oli tüdrukul pakkuda pekingi paleekoeri, jaapani chinne, grifoone – aga mitte chi chuachuasid. Need ekstravagantsed kääbikud olid staaride ja nende elust jahvatava meedia käes muutunud daamide kostüümide aksessuaariks. Moeasja saatus kippus aga sellepärast olema traagiline, et ta läks enne moest ära kui väikese koera eluiga otsa lõppes. Noorema Tütre jaoks sümboliseeris just see tõug moe pärast võetuse ja tuju järgi jäetuse dramatismi ning seetõttu ta neid oma pere elutervesse suurtallu ei toonud.

Küll aga laiendas neiu oma kasvandike valikut kelgukoerte, alaska malamuutide võrra – need olid suurepärased nüüdisinimese ühendajad Põhjala Vaimuga ning võrratud kaaslased igapäevaseks värskes õhus sportimiseks.

Ükskõik, kas tegemist oli grifoni või dogiga, kelgukoera või retriiveriga – igal juhul käis neiu alati üle vaatamas, milline kodu ja milline perekond oma eluaadiga tema kasvandikku ootab. Oli vaja kindel olla, et südamesõbraks kasvatatud koerapoega ei võeta üksnes lastele mänguasjaks või, mis kõige hullem, suviseks meelelahutuseks, mis antakse pärast, kui ta suureks kasvab, tinglikult öeldes “vanaema juurde maale” või jäetakse sootuks suvekodu juurde alatult maha.

“Mul on kolossaalselt suur perekond,” teatas Noorem Tütar. “Iga minu kasvatatud kutsikas seob mind perega, mille liikmeks ta saab. Ja kuivõrd ma olen huvitatud sellest, et mu arvukad lapsed oleksid hästi toidetud – ja samas et nende toidu, nõude, rihmade ja kammide ostmise järel jääks nende peremeestele raha ka natukene järele, kõnnitan ma oma tohutu pere liikmed enda kannul kättpidi sinnasamasse agrokeskusse, kus ma ise oma koeri varustan.”

Noorema Tütre taskutelefon helises. Ta küsis jahmunult, kas helistaja on ikka kindel, et küsib õigest kohast korteri alarmi ja auto signalisatsiooni. Siis aga hakkas naerma ja kinnitas: “Jah, teil on õigus – ergas ja nutikas grifoon on tõepoolest oma terava ja kõlava häälega üks väike vahva valvesüsteem. Erinevalt aparaadist viib ta teid arvuti tagant õue jalutama ka!”


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat