Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 6. osa


Hobumajandus kui riik riigis

Kati Murutar

Inimene näeb kõikjal maailmas seda, mis on talle oluline ja mille korraldamisele ka kodus – nii oma riigis tervikuna kui isiklikus talus – ta mistahes maailma paigas rännates mõtleb. Vanem Tütar oli koos vanematega reisides ammu, juba päris plikatirtsuna avastanud, et arenenud ja õnnelike inimeste riigi tunnus on kogu maa kaetus tallikompleksidega.

Särevere suurkoolis hobusekasvatajaks õppides oli tüdruk paaris Skandinaavia riigis ja ka Madalmaades praktikal käies seda muljet üha süvendanud ja põhjalikult kogenud, kuidas peab elama linnaväline ühiskond. Iga vähegi kobedama asula keskel on tall koos – reeglina spets-punast värvi – maneežiga, kõrval sööda- ja sõnnikuhoidlad ja riistakuurid ning ümber valgete lattidega piiratud koplid-jooksuplatsid-treeningväljakud. Nende asulate lapsed kogunevad pärast kooli ja muid huvialaringe uskumatult paljukesi talli kui külasse keset küla. Seepärast on enamus neist hoburiikidest riigis “mehitatud” töntsakate turvaliste hobihobustega, vaid mõnes mänglevad koplites ka kõrgejalgsed sporthobused. Nädalavahetuseti teevad taolised külatallid kordamööda võistlusi, et trennilapsed saaksid oma tulemusi testida, end üksteisele näidata ja kodukülast laiemalt sõbrustada. Mistõttu mööda külateid õõtsuvad loendamatud hobukopsikud, treilerid, millega lapsevanemad veavad oma lapsukesi igapäevase trenni väljundi juurde. Armsaid rosette boksiukse kohale ja diplomeid lastetoa seinale koguma.

Nende Skandinaavia ja Madalmaade asulate südames oli lisaks reeglipärasele tallikompleksile mõistagi ka kool ja kirik. Kaubanduskeskus ja kohvik niikuinii. Meie maale kolinud pere alustas metsataguse jäätmaa ruraalset taaselustamist lautade ja angaaride kõrvale – õigemini nende keskele pärliks – samuti sellise hoburiigi rajamisega. Hobumajandus andis sellelegi suurtalule lisaks atsakatele-toekatele põllumajandusharudele ja tootmisloomadele hoo, elegantsi, lennukuse ja väärikuse. Kauplust, kõrtsi ega kooli polnud seal metsade vahele taastekkinud külas, mille rajas üks perekond oma mitme põlvkonnaga, küll niipeagi veel mõtet otsida.

Kooliskäijad pidid taas ellu tõusvatesse küladesse nii siin kui mujal Eestis, kus üha rohkem perekondi järjest ja järjest maale kolis, alles sündima. Küll siis rahvas kord suletute asemel ka uusi koole hakkab rajama, ütles selle meie hea tuttava pere veendunult rahvusromantiline vaist. Vahepealsel põllumajanduse uppumise perioodil kolkaks ja pärapõrguks arvatud maailma lõppudesse hakati erinevate stiilidega saloone-trahtereid-külakõrtse juba vanade põllukivist seinte vahele ehitama. See oli hea märk.

Ja siinse metsadevahe rüpes aastaid tühjalt lagunenud kiriku võttis see meie perekond ühe esimese asjana pärast seda, kui mõis oli suurpere ruumikaks koduks ennistatud-sisustatud, oma hoolde. Väike kaunis pühakoda parandati ja sisustati ning palgati kaugemast keskusest ka noorepoolne, eluline ja edumeelne kirikuõpetaja, kes – mitte küll igal pühapäeval, vaid suurematel pühadel – käis teenistusi pidamas. Nõnda häid ja puudutavaid teenistusi, et lisaks uustalunikele harjusid ka kaugemal elavad pered oma mitmete põlvkondadega ühiselt seal pühakojas käima. Ikka pööripäeviti – sest kristlik kirikuaasta on eestlaste rahvakalendriga mõistlikus, sügavalt läbi põimunud ja heanaaberlikus kooskõlas.

Kavandades teraskonstruktsioonidel põhinevat lautade-hoidlate-riistakuuride süsteemi oli ülejäänud perekond alguses mäletatavasti mõnevõrra vastu põtkinud, kui Vanem Tütar tahtis talliga koos kohe ka täismõõtmetes maneeži rajada. Vaevalt oli peretütar oma tegevussuunaga tegelikku tööd alustanud, kui kogu klann mõistis, et ilma selleta poleks noor naine meie kliima tekitatud pikkade õue-pauside pärast tõepoolest tühjagi teinud.

“Kuna siin lähikonnas lapsi ei ole, on minu suundadeks hobuste aretus ja ratsasport,” selgitas Vanem Tütar. “Oleks lapsi, siis oleksid harrastustasemel trennid ka. Aga praegu ju pole. Ja vaevalt siia ka väga arvukalt ratsaturismi nõudma tungitakse – paljud ratsaturismile lootnud turismitalunikudki on üpris naiivseteks osutunud. Ikka aretus ja sport.”

Tütar selgitas, et arukalt välja valitud sugumärad tuleb paaritada tunnustatud täkkudega, siis on noori hobuseid hõlpsam müüa. Erinevalt Noorema Tütre koerakasvatusest aga ei müüdud noorhobuseid ju kaugeltki mitte “kutsikatena”. Müüki pakutav sälg tuli enne turuletulekut ratsastada. Veel enam, kodune hobuprodukt – kui asja üdini ratsionaalselt võtta – tuli nelja-viieaastasena ratsasporti tuua. Temaga võistlustele minnes saigi teda tegusalt tutvustada. Pärast pikki aastaid põhjalikku igapäevast tööd ka selle realiseerimisele loota. Et uus ring uute varssadega võiks alata.

Vanema Tütre suureks rõõmuks ei jäänud ta oma tallimajandusega üksi. Ratsastamine ja ammugi kodust välja näidata kõlbav sport oli tema rida – tüdruk oli juba mitmeid aastaid vähemalt Eesti, aga tegelikult ka üsna rahvusvahelisel tasemel sportlane. Õnneks tulid noorte ratsude korde peal jooksutamisel noorem õde ja vend appi. Ja vabal ajal, mida vanematele tänu sellele üllatavalt volilt kätte jäi, et veisemajandus oli a-st o-ni mehhaniseeritud, käisid ka Ema ja Isa kahekesi sõitmas. Mõnus oli ennast sedamoodi liigutada. Hästi väljaõpetatud hobused mõistsid ka sõbralikult, kui vähem oskaja ratsanik sadulasse ronis – ei teinud neile liiga, vaid nautisid koos nendega vaba ja mõnusat sörkimist. Iga päev ei pea ju üle maailma kõige kõrgemate takistuste hüppama. Nii on see igal elualal.

Kuna laanetaguses igapäevaseid trennilapsi ei käinud, tänas Vanem Tütar õnne, et tal olid Isa ja Vanaisa sisse seatud lautadega ühised puhastusseadmed kasutada – koolilastele oli bokside tühjaks loopimine töökasvatus ja suhtumise õpetaja, ühe ettevõtliku noore daami aeg aga kulus pehmelt öeldes muudele kohustustele kui tantsud sõnnikuhargiga.

Ent lapsed ei jäänud ka siia talli tulemata. See on vääramatu loodusjõud: kus on hobused, seal on ka lapsed. Ükskõik kui linnakauges suurtalus, ulatuse poolest õieti terves külas, need hobused ka ei oleks. Siia suurtallu tulid lapsed küll pööripäeviti, nagu kirikuõpetaja meie kena pere korrastatud kirikusse. Ja sündmuste käik, kuidas lapsed maailmalõppu saabusid, oli lihtne ja loogiline.

“Mul on oma tööle taustsüsteemi vaja,” selgitas Vanem Tütar, miks ta suurtalu külaliste tubadesse perioodiliselt sõpru-kolleege hakkas kutsuma. “Teised treenerid-sportlased tulevad oma tallidest siia vaheldust saama – ja lisavad minu koolitusele oma värskendavaid nüansse. Ka hobused vajavad vahelduvaid võõrratsanikke, muidu on nad kogu oma hea väljaõppe juures ikkagi ühed parajad metslased, kui kodust välja oma oskusi on vaja näitama minna.”

Teistest tallidest kutsutud kooli- ja teekaaslastel olid aga oma tallides ju õpilased. Ja peagi tulid need õpilased nädalavahetusteks ja lausa terveteks koolivaheaegadeks siinsesse suurtallu sõitma ja tuulduma. Ema ja Vanaema keetsid neil noor-rahva-rikastel aegadel mõisaköögis mõnuga lihtsalt suurema söögi, pesumasinad said voodilinade ja trenniriiete võrra rohkem tööd ning Vanaisa, kes tavatses oma kärssloomade talitamisest priidel hetkedel maneežis või trenniplatsi servas publikuks käia, nentis rahulolevalt: “Elu käib!”

Hobuste elu korraldamiseks tassis Vanem Tütar agrokeskusest hulgi ja hoogsalt kogu varustuse. Avastas meeldiva üllatusena, et mida hulgimalt ta oma kahtkümmet hobust varustab, seda suuremat alet ja soodukat keskuse müüjad talle ise ja omal algatusel pakuvad.

Tema kaubakoorma moodustasid kõigepealt kaerakünad, lakukivid ja purunematud ämbrid. Kes on korragi näinud, mis juhtub tavalise pangega hobuse käes ja jalas, teab, milleks on head ekstra hobustele valmistatavad elastsest plastikust ämbrid, millel on lisaks purunematule painduvusele sees ka mõõtskaalad, mis aitavad mineraale ja mikroelemente välja jagada.

Elektrikarjuseid varus pere endale kohe hulgi ja mitmete kaupa. Nii teisaldatavate postidega, et karja ladusalt ümber paigutada kui statsionaarsete postide külge. Nii patareide pealt kui seinast töötavate tiksujatega – olenevalt sellest, kui kaugel või lähedal seinale erinevaid loomi parasjagu karjatati.

Vanem Tütar laadis Kesko ees autosse kogu hobuste tualetiks vajaliku – tekid, mida kaitsva aluskarvata sporthobustel suurel osal aastast vaja läks, erinevad harjad ja kammid ning kabjakonksud. Päitseid ja ohelikke, kordevöid ja kordesid endid läks tal tarvis suisa puntidena.

“Näe, alahindasin agrokeskust,” tunnistas noor naine oma liigile ebatavalisel moel oma eksimust. “Arvasin, et sellisest põllumajanduskontsernist saab osta vaid trennideks ja argipäevaks sobiva kraami – et võistlustel käimiseks vajaliku professionaalse varustuse pean ikkagi spetsiaalsetest ratsatarvete poodidest hingehinna eest krattima. Aga tegelikult ostsin vaid oma võistlus-redingoti “päris” hobuvarustuse poest. Nii hobusele kui ratsanikule pakutav on selles keskuses, kus mu vanemad ja vanavanemad kõike endale vajalikku soetamas käivad, absoluutselt olemas ja tasemel.”

Valjaste jaoks olid valida erinevad suulised olenevalt hobuse vanusest, eelistustest ja iseloomust – noortele pehmed kummisuulised, natuke vanematele mitmelülilised õunamaitselised, pujäänidele lisaks tavasuulistele ka mõnevõrra karmimad suu kaudu mõjutajad. Sadulaid oli valida poolteisetuhandelisest päris krõbeda hinnaliste kvaliteettoodeteni. Vanem Tütar avastas, et need kõige odavamad sadulad sobivad koduseks trennitöö tegemiseks suurepäraselt, kui iga sadulat kanti vaid ühe konkreetse hobuse seljas – erinevate turjade vahet väntsutades kippusid nood argisoodukad vormist välja vajuma.

Kvaliteetsadulad olid valida igale hobusuurusele šetlandi jumbust võimsa turjaga ülihobudeni. Väga mõnus ja mõistlik oli, et seda eset, mida nimetati ristsõnades traditsiooniliselt ratsaniku istmeks, võis kodus ratsule selga proovida ning kui tema kaar looma turjaga ei sobinud, rahumeeli ümber vahetada. Kusjuures sadulate, valjaste ja muude nahast asjade hooldamiseks oli riiulist valida mitu liiki vaseliine ja õlisid.

Sadulate juurde oli valida erinevast materjalist, suuruse ja omadustega alustekke ehk valtrappe, sadulavöid, jaluserihmu ja jaluseid. Itsikamate ja ekumate hobuste jaoks leidusid vahendid, mis aitasid pea sadulavöö külge fikseerituna ratsmesse saada – martingalid. Otse loomulikult olid olemas igas pikkuses ja kasutusmoodustega stekid ja piitsad ning ka kannused, mis näevad küll karmid välja, aga on mõne hobuse puhul asendamatuks abiks. Nagu ka pinded ja säärte-kapjade kaitsed, mis on eriti riivlevate jalgadega hobuste puhul ise endale tekitatavate traumade eest suurepärased turvajad. Igasugune kõõluse või ka nahatrauma jätab hobuse masendavalt pikaks ajaks treeningust kõrvale ja võib kergesti kroonilise kulu omandada, nii et neist kulukatest-kurvastavatest jamadest on asjalike abivahendite abil arukas hoiduda.

Mis puutub ratsaniku varustusse, siis nagu öeldud, vaid šiki esindusredingoti, võistluskuue ostis Vanem Tütar nooblist ekstrapoest. Kõik muu tuli varvastest pealaeni agrokeskusest. Saapad ja kummikud. Lühikesed saapad ja erineva pikkusega sapsud. Tavaliste käimadega võib ju häda korral ka ratsutada, aga miks peab hobustega tõsist tööd tehes hädaolukord olema? Märjad ja külmad ilmad dikteerisid soojade ja veekindlate saabaste kandmise režiimi, ent noorele daamile meeldisid tegelikult kõikvõimalikud sapsud. Lühikestest sääristest just stretš-materjalist mugavalt pestavad, mitte jäigavõitu seemissapsud. Pikad sapsud näevad aga lihtsalt stiilsed ja efektsed välja, mis seal edevust salata.

Pükse oli lettidelt valida nii tööks kui võistluseks, ehk siis nii tumedaid kui valgeid. Kinnastega sama lugu. Kaskad varieerusid hinnaskaala järgi plastmassist argipäeva peakaitsest kvaliteetsete sametkattega esinduskiivriteni. Varustanud end mõne praktilise vestiga – need kaitsevad rindkeret kiirel liikumisel tekkiva tuule eest, aga lasevad kätel vabalt liikuda ja tööd tehes lisaks hobusele ka higistama hakkaval inimesel auru haudumata ära tuulutada – jäi Vanema Tütre pilk pidama erilistel väikestel vestidel.  Need olid kõvendustega ja istusid lastel kindlalt seljas. Ehkki alalisi trennis käijaid metsa taga ju polnud, oli kolleegidega kaasas käivate õpilaste jaoks mõistlik ka paar sellist varuda.

“Ikka mõeldakse, et õnnetused juhtuvad teistega, mitte minuga,” seletas naine Perepojale, kes imestas, miks seni lasteta talus nii veidra asja peale kulutatakse. “Meie talule pole vaja seda hingepiina, süümekoormat ja musta varju, mis jääb, kui mõni laps kukkudes viga saab. Ratsutades kukutakse nagunii ja päris kindlasti. Alati ei pruugi kukkumine õnneks minna. Sellepärast ei luba ma oma maneežis ja treeningplatsil mitte kedagi ka ilma kiivrita sadulasse. Võime olla küll oskajad – aga hobuse ehmatamised ja iseenese vääratamised on ettearvamatud. Nagu ka see, mille vastu kukal maandudes just kõmatab. Tallides, kus olen praktikal käinud, on väga sageli seina peal teadete tahvli kõrval nagis mõni õpetlik ja mõtlemapanev kaska. Lõhkine, auguga. Iga selline kaska on ratsaniku peas olles vastu kivi või kändu paugatades kellegi elu päästnud. Kui niisugune eksistentsiaalselt veenev ese on näidiseks silme ees, polegi vaja kedagi enam veenda, et pange kiiver pähe, kandke vesti, hoiduge jalustesse takerduvate taldadega jalanõudest. Üks ese teeb kõik sõnatult selgeks.”

Noorem Õde arutles vanema sõsara hobuseid ja nende vahel sagivaid kasse, kes sarnaselt inimlastega kuidagi vastupandamatult tallidesse tekivad, silmitsedes: “Aru ma ei saa, miks püütakse inimesi jagada koera- ja kassitüüpi isiksusteks. Minu meelest on olemas loomadele lähedased – või siis igast loomaliigist kauged – inimesed, kes austavad ja hindavad igasuguseid loomi. Ja naudivad nendega lähestikku elamist. Kes armastab hobuseid, see kiindub samavõrd ka koertesse – ja koerad ei välista kasse.”

“Jajah,” nõustus Vanem Õde lühidalt, valades talli kassidele nende mõnusa igapäevase kassitoiduportsu ette, olgu hiirte püüdmisega, kuidas on. Tõstes oma kaubikust välja eestlaste endi toodetud Farmi Planti hobusööta, mida ta soomlaste ja teistegi eurooplaste toodetud erinevate segudega vaheldas, ulatas ta oma väikesele õele kotitäie Muki-nimelist koeratoitu. “Täna oli agrokeskuses jälle sedasorti õnnepäev ja sooduskampaania, et suure hobusesööda kotiga käis kaasa keskmine koeratoidu kott. Siin ta sulle on, koeratüüpi inimene sihuke!”


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat