Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 5. osa


Midagi vanaemalikule hingele – kitsed-lambad-linnud-jänkud

Kati Murutar

Meile huvi pakkuva perekonna Vanaema polnud mingi memm. Seega ei pea tema väitest, et tema elatanud hing ja isik vajab elu õhtuks kitsede-lammaste ning lindude-jänestega tegelemist, järeldama mitte midagi sellist, nagu eidekesed külaidüllides. Ei mingit kookus kepiga moori kahe kitse, kolme lamba ja viie õuemurule lirtsava kanaga. Ehkki pärast aastaid tööd linnakontorites, mis oli olnud nii intensiivne ja tähtsusjärjekordi paigast nihutav, et Vanaema oligi vaid ühe lapse – siinse tegusa pere Ema – ilmale toonud, oleks Vanaema olnud meeleldi ka selline üht hanepaari karjatav tädike. Peaasi, et linnast ära, oluline, et lõpuks ometi midagi tegelikku ja elusat.

Kuna meie vanadaam oli kogu elu rehkendanud ja korraldanud, nägi ta muidugi nüüdki ära, et tema harrastused tõotavad päris kenasti sisse tuua – kaugelt rohkem kui iseenese taastootmine. Ent tema jaoks oli olulisem vähendada maavanaemade defitsiiti. Tõelised ja vanasti nii tüüpilised maavanaemad olid mingil hetkel märkamatult otsa lõppenud. Nüüd elasid pea kõik vanaemad linnas, käisid sel ajal, kui lapselapsed sündisid – ja enamuse nende lapsepõlvegi ajast – tööl. Nõnda et riik oli üha enam hädas laste hoiuga. Kui eelmistel aegadel hoidsid vanaemad lapsi, siis nüüd said poliitikud koguni oma valimislubadustesse lastehoiu pakkida – peret planeerides enam töötavate vanaemade abile loota ei võinud, hooliv riik pidi ka lapsehoidja rolli endale võtma. Ja kuna ka sellesinase pere kolm last – Vanaema oli kangesti õnnelik, et temaga töö alal vähemalt sama tegus tütar oli naisena kraad kangem ja nii palju lapsi saanud – olid töötavat emaema vaid eemalt jälgides suisa täis kasvanud, otsustas naine nüüd lapselapselaste tuleku ajakski ehe ja ehtne vanaema olla. Iseenda jaoks oli seda ka vaja – nagu öeldud, aastates daami kogu olemus nõudis kannapööret, mille tegemise kaaslasteks sobisid kõikvõimalikud väikeloomad-kodulinnud ülihästi.

“Kuni elupäevi antud, tuleb ära teha see, mida tegelikult ammu oled teha tahtnud,” seletas Vanaema. “Pole vaja viimsel tunnil kokkuvõtteid tehes ohata, et “oleks pidanud” või “ma võinuks”. Pidin ja võisingi! Ükskõik, kui äärmuslikud need kannapöörded toimumise eel ja hetkel ka tundusid.”

Vanaema valitud neli ala ei kujutanud endast kaugeltki mitte vanurlikku resignatsiooni. Ta ei võtnud küll sadu lambaid, nagu vaibakunstnik Anu Raud või naist Brüsselist koju ootav Raimo Kägu, vaid paarkümmend. Ja tema lindla polnud kaugeltki mingi Tallegg – liike oli rohkem ja kombinaatlikkust võrreldamatult vähem. Vanaisa oli nüüd vanuigi ette võtnud kaks asja – oma hingelindude ehk siis mesilaste pidamise ja uudse äri, seakasvatuse. Vanaema alade kõrvalt tuli talle aga mitu nendega külgnevat tegemist, mille ära õppimine ergutas ja virgutas. Liiatigi oli see meie vanapaar, mõlemad kogu elu nii töised ja tegusad, seni ilma koostegemise ja traditsioonilise tööjaotuse rõõmust. Nüüd oli Vanaisal põhjus Vanaema ettevõtmiste täiendamiseks ja lõpule viimiseks nahkade parkimine ära õppida. Õnneks oli Eestis veel taimse nahapargi oskajaid, kes jagasid oma oskusi lahkesti ka 70aastase õpipoisiga. Vanaema ise omandas nüüd kunste, mida olnud aegadel õpiti pruudi eas – lõnga ketramist ja looduslike muldade-kiudude-õitega värvimist.

Isal oli oma veiste kostitamise asjus juba agrokeskuse kodukalt kogu saadaolevate söötade nimekiri välja prinditud. Tema daamid said sellest menüüst rapsikooki, söödamaisi, jahvatatud maisi ja sojasrotti. Vaesed “orvukesed” ehk siis tootvale tööle tulnud emadest eraldatud vasikad said Promilki ja lõssipulbriasendajat Prolac ning mullikad-lehmad kolme nimetust söötasid.

Vanaisa heitis ses söötade nimekirjas kohe pilgu põrsaste söötadele – Suomen Rehu oli neile kohe sellised nimetused andnud, mis nende lõpust ja väljundist rääkisid, Pikku-Pekoni ja Multi-Pekoni Mini, aga selge oli, et perest järele jäänud toidupärad ämbris klassikalise notsumöginana, ei vedanud nii arvukaid kärssu kui Vanaisal tema laudas, kuigi kaugesse õnneranda. Vanaema leidis kanadele mitut liiki sööta 40kilostes kottides. Lisaks mineraalsöötasid, mis vastavalt vajadusele panid rõhku fosfori, seleeni või kaltsiumi lisamisele.

Soomlased olid Vanaema rõõmuks välja töötanud nii lammaste sööda kui mitu liiki energiasöötasid, mao ja soolestiku preparaate mitmele loomaliigile kui erinevaid mineraalitooteid, kontsentraate ja premikse. Vanemal tütrel oli soomlastelt võtta lausa kaheksa liiki hobusesööta – Racingu sarja Prix, Progress, Power, Protein, Mineral, Greenline, Fiberline ja Perfect Mix müslina.

“Ma soovitaksin küll tõsiselt tähelepanu pöörata ka kodumaisele söödaletile!” sekkus Noorem Tütar, kes püüdis oma noore ea kompenseerimiseks võimalikult autoriteetselt väljenduda. Ta oli juba linnas koeri pidades ostnud Eesti firma Farmi Plant koeratoitu Muki ning oli mõistagi märganud, et eestlased toodavad täissegusid ka hobustele, lammastele, põrsastele, jänestele ja munejatele kanadele. “Eestlaste toodetud söötasid ostes aitame nende tootjatel oma peresid toita. Pealegi on need hulga odavamad kui sisse veetud kraam – ja täiega head segud, noh!”

Lammaste kasvatamise juures huvitas Vanaema mõistagi kogu kaadervärk, mis nende hea söötmise peale selga kasvanud suurepärase villa ära kasutada aitab. Agrokeskus vahendas lammaste jaoks Saksa partneri Herr Kebi tootekataloogist kõike-kõike. Vanade lambaraudade alternatiivina olid tänapäeval olemas pügamismasinad. Neid hooldati, teritati ja varustati juppidega õnneks kohapeal, nii et kui masin lamba parukasse kinni jäi ja vussi läks, ei olnud vaja töö jätkamisega oodata, kuni ta Saksamaal ära käib. Lambapäitsed – neid pähe panema õpetas Vanem Tütar, sest vaatamata suuruse erinevusele käis see hobustel ja lammastel ju ühte moodi – ja ketid toodi Agrokeskusest. Jooturid ja jootmissüsteemid samuti.

“Minul pole mingi elektrikarjuse peale vaja raha kulutada!” kuulutas Vanaema. “Panen juhtoina ketti, ülejäänud lambakari püsib tema juures. Ja kitsedega on nende koplis sama lugu.”

Ega ikka ei olnud küll. Kitsed õpetasid Vanaema kitsepiimast juustu tegema ja seda juustu ka suitsutama. Sai parem kui hirmkallis prantsuse kitsejuust. Aga kitsed õpetasid ka, et nende pidamine vabalt ümber maja ei tööta välja mitte. Kes tahab endale maja juurde elusat muruniidukit, võtku šetlandi poni. See põlvepikkune juss on hõlpsamini ilupõõsastest ja lillepeenardest eemal hoitav. Ja pabulad on kergemini koristatavad ka. Kitsed pabuldavad kõik kohad täis ning olles vabapidamisel, ronivad puu otsa, kõigisse võimalikesse aitadesse ja hoidlatesse, rookatusele – mida teie kunstipäraste kõrvalhoonete peal pärast mõistagi enam ei ole - ja viljapuuaeda. Nad närivad ja pihustavad absoluutselt kõik ette jääva – ja jätavad tänutäheks maha tiheda pabulavaiba, otsekui oleks keegi arooniakompoti purgi ümber ajanud. Väga suure purgi. Nii et kuivõrd hobuste ja veiste jaoks oli samuti ohtrasti elektrikarjuseid vaja, ühines Vanaema selle hulgiostuga. Et nagunii vägagi töömahukas kitsejuust kaaluks üles kahju, mida kitsed kärneriks muidu tekitama kippusid.

Vanaema jänesekasvatuse talupoeglikust küljest olgu öeldud, et kitse- ja lambanahkade töötlemiseks ära õpitud parkimise oskus kulus Vanaisal ka nende loomade lõpuni kasutamiseks ära. Ja jäneseliha on üsna sarnane pardilihaga. Tumedam kui lindudel, aga siidisem kui veistel ning võrreldamatult leebema maitsega kui lammastel. Ent mitte sellest ei tahtnud me rääkida – liha ja nahad olid jänksinduse paratamatu produkt küll, aga Vanaemal oli tegelikult nende loomadega mõnevõrra vurlelikum ja moodsam suund valitud.

Ta kasvatas tõujäneseid. Kõikvõimalikke angoorasid ja castor rexe oli enam kui kümme tõugu. Väga suured ja üliväikesed. Kikkis ja lontis kõrvadega. Kõigis värvitoonides.  Igat tüüpi karvaga. Tal kujunes üsna kiiresti välja tihe ja toimiv turuvõrgustik – tõi uute tõugude suguloomi teistest Euroopa riikidest, sai kiire paljunemisega loomadelt varsti pesakonna, millele osutus Eestis olema ülisuur nõudmine. Taheti nii nunnusid valgeid angoorasid, kelle kõrvatipud olid veetlevalt lontis kui uskumatult kogukaid sametise karvaga pirakaid. Neid võeti nii aiakaunistuseks kui tuppa seltsiliseks. Ja kui Vanaema poleks rajanud oma jänkupuuride alleed, poleks ta iial teada saanud, kui jänksisõbralik rahvas on eestlased. Ta ise oli muide esimene pereliige, kes sattus oma tegevusalaga ajakirja. Küll mitte põllumajandus-, vaid lemmikloomade ajakirja. Ja mitte kaanetüdrukuna, vaid lihtsalt avaloo kangelasena. Ajakirjanikele tundus kangesti maitsev, et senine tuntud edukas daam, kellelt oli ekspertarvamust ja kommentaare küsima harjutud, kasvatas nüüd esinduslikku valikut tõujäneseid ning tuli turule oma kitsejuustu ja lambavillast lõngadega, rääkimata suurepärasest nahkade sortimendist, mille nad saavutasid – samuti eru-karjääri tegeva – Vanaisaga koos. Eks ajakirjanikel oli mõndagi õppida ja paljundada ka sellest, kuidas tegusate inimeste vahel püsis ka abielu veel kuldpulmade eel tõelise ja progressiivsena, mitte ei loksunud rutiinselt ja inertselt õhtusse. Kuivõrd inimestel on vaja julgustavaid eeskujusid ja tuju tõstvaid näiteid, olid Vanaema ja Vanaisa rahulikult nõus olema näidised ja etalonid. Meil pole mõtet kiruda, et ajakirjandus kirjutab mõttetutest ja eluvõõrastest nähtustest ja inimestest, kui me ise pole nõus olema need, kellest kirjutatakse.

Ajakirjanduse tegelikkuse-kauget kallutatust kõmu ja paanika suunas koges oma uue, agraar-pühendumisega seoses samuti Vanaema kõige teravamalt. Kuivõrd ta kasvatas kanu, parte, hanesid ja kalkuneid – kõiki mõistlikes, mitte tööstuslikes kogustes – puudutas linnugripi teema teda arvatagi väga otseselt ja isiklikult. Vanaema – ning mõistagi nii temast hooliv kui tema lindudega koos elav perekond koos – jälgis murelikult uudistesaadete teateid linnugripi juhtudest, mis lähenesid mööda Läänemerd Eestile. Nii sügaval metsade vahel, nagu asus jutuksolev ennistatud mõis ja seda ümbritsevad tuhatkond hektarit, poleks muidu mingi võõrsilt läheneva “inimestele ohtlikuga” justkui pistmist olnud – ainult et üle lendavad rändlinnud võisid siiski ühtteist üliväga soovimatut pillata. Seepärast lasi vanaema oma lindla kohe algusest saadik ehitada väga konkreetselt piiratu ja pealt kaetu.

Korralikku piiramist eeldasid Noorema Tütre koeradki – muist tüdruku kasvatatavaid tõuge olid algselt aretatud jahikoerteks, nii et kogu nende sõbralikkuse ja tubliduse juures ei saanud nende peale lindude asjus kindel olla ega nendesse aretatud omadusi ära keelata. Naabreid ja nende koeri küll läheduses ei olnud, aga seda segamatumalt olid rebased end siinkandis paljundanud. Ja ega ülalt lähenevate kullide ürgsed sööstud kogu oma meisterlikkuse ja jumalikkusega samuti Vanaema nii väga vaimustanud nagu Perepoega, kes paar sellist pikeeringut fotokaamerasse püüdis.

Vanaema, kes lindlat külgedelt ja pealt piirates ja turvates kinnitas, et ettevaatus pole kunagi liigne, varustas peret munade ja lihaga. Vanadaam läks jänestega käe valgeks saanult ka lindude tõugudega hoogu. Kui traditsiooniline kanandus oli end õigustanud, lisandusid ka tiukrud ja pärlkanad. Tavalistele kodupartidele lisandusid muskus- ja muud tõupardid. Haned ja kalkunid lisasid oma hääli, värve ja meeleolusid. Nagu ka mõned faasanid ja paabulinnupaar, kelle oma uuest elust üdini vaimustunud Vanaema koju tõi.

Jaanalindude võtmise koha pealt seadis Vanaema enese ratsionaalne meel ja küps mõistlikkus piirid ette. Tänu sellele ei pidanud ülejäänud pere väga kirglikult vastu sõdimagi.

“Need on võõramaa linnud võõramaa väe ja vibraga!” õiendas Vanaisa, kui Vanaema ütles, et talle pakutakse nelja jaanalindu, kümme tuhhi eesti raha tükk.

“Nad vajavad liikumiseks rohkem ruumi kui minu hobused!” teadis Vanem Tütar.

“Nad on kurjemad kui minu koerad – mis on selle võrra eriti ohtlik, et nad on rumalad ja õudselt kiired,” teadis Noorem Tütar.

“Nad ei tunne peremeest ära, kui sellel on teised riided,” oli Perepoeg teadlik. “Võtad mõni päev natukene napsi, ununed valede riietega oma jaanalinde poputama – ja saad koleda välismaise kolaka.”

“Mina ei võta napsi!” pahandas Vanaema. “Ja jaanalinde ka ei võta. Eestis on küllalt farme, mis on nende lindude kasvatamisele spetsialiseerunud, seal võib neid dinosauruste aegseid olevusi vaatamas käia.”

Vanaisa koges ka omal nahal, kuidas pärast pikka edasilükkamist ja aegu, mil linlik elulaad pole lubanud kassigi pidada, ajab liikide paljusus ja võimaluste lõputus pea segi. Kui juba, siis tahaks nüüd kohe ja korraga ja kõike.

Vanaisa luges perele erinevate loomade söödavaliku listist ette: “Poro-Elo 1. 40 kilo. On see nüüd krõbuskite või jahuna…”

Ülejäänud perekond küsis, kas Vanaisa kavatseb iga päev põtradele sammalt korjata, kui romantilise tuju ajel endale mõned porod soetab. Kuivõrd teedest ja möödujatest nii kauges kandis polnud kellelegi ka loomaaia stiilis näidata elusat põhjapõtra, kes elab poro-elu ja sööb Poro-Elo, polnud neil karvaste sarvedega tegelastel siin muud funktsiooni kui ajada vana mees söödasammalt korjama.

“Kui lapselapselapsed tulevad, saaksin neile ehtsa põhjapõdraga jõuluvana teha,” vaatas Vanaisa nõudlikult otsa Perepojale ja Vanemale Tütrele – Noorem Tütar sai temalt sedasorti tellimuse asjus veel veidi kasvuaega.

Ema ja Isa hakkasid naerma: tulevastele põngerjatele oleksid need põhjapõdrad sel juhul ju tuttavad koduloomad, kelle kohta Vanaisa häälega punavanake järsku teatab, et nad tulid otse Rovaniemist. Jäägu jaanalinnud jaanade maale ja põhjapõdrad porode maale – sead, hobused ja koerad on harjunumad ja väljavaatelisemad eestlaste põliskasvandikud. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat