Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 3. oa


Mis moodne elamu ja esteetilised koristuspäevad neil lehma-emandatel!

Kati Murutar

Meile juba mõnevõrra tuttav pere kolme täiskasvanud lapse ja kahe põlvkonna ema ja isaga kolis niisiis oma eduka elu juurest hinnalistest kodudest linnast ära maale. Sellepärast, et Vanaema-Vanaisa tahtsid just niimoodi oma pensioniea veeta – lõpuks ometi sead-lambad-linnud-jänesed-mesilased -, Isal kippus linnapinge käes süda üles ütlema, Ema oli ammu unistanud meikimata-maski kandmiseta elust, kus ta võib Mac Leodi tütre kombel teksades ja ruudulistes särkides oma loomakarja hallata-vallata, Vanem Õde oli pärast palgatöölise elu küps oma isiklikku talli asutama, Poeg lõpetas põlluülikooli ja asus metsamehena tööle ning Noorem Õde oli linnas koeri aretades juba naabritele närvidele käinud, nii et tõsise kenneli rajamine ei tulnud temalgi villa tagaaias kõne allagi. Linnakodud müüdi, saadud raha investeeriti suurtalu kõigi tootmisharude käivitamiseks vajalike harude masinate ja vahendite soetamisse. Kolme põlvkonna ruumikaks koduks ennistati mõisahoone ning koos tagastatud, juurde ostetud ja renditud maadega sai multifunktsionaalse suurtalu kogupinnaks üle 1000 hektari.

Kõigepealt kogunes perekondlik õhtune ümarlaud – see imeline ja haruldane nähtus, mida suuremal osal nüüdisperedest enam üldse ei esine – aru pidama lehmalauda sisse seadmise asjus. Mida kõike tellida agrokeskusest, mis terviklahenduste pakkujana välja valiti – et lisaks hankele oleks ka hooldus, teenindus ja mõnele toodangule turg. Laudad-tallid-angaarid püstitati teraskonstruktsioonidel põhinevas conexx-süsteemis ja – kevadele vastu!

Emotsionaalses mõttes oleks Emale piisanud lihaveistest. Nende vähenõudlike loomadega toimetades oleks võinud mäletsevaid veiseid jälgides meeliskleda, isiklikud ürgrütmid üle pika aja tagasi paika saada ja suhteliselt suur aeg päevast lihtsalt iseendale, tolmuimeja ja –lapiga mööda mõisa jalutamiseks jätta. Pereema arutles: “Teen nii, nagu mitmed lihakarja kasvatajad enne mind juba teinud on – ostan paarkümmend hinnalist limusiini veist ja ülejäänud sadakond või eks tulevikus enamgi pead on traditsioonilised kohalikud. Peaasi, et dominantne nudipäisus oleks esindatud – söödakünade juures rüseledes torgivad muidu üksteisel silmad peast.”

“Ütle parem kohe, et sa ise kardad ka sadat sarvilist pead,” naeris isa. “Selleks, et tallinlastele kasvatada seda sise- ja kaelafileed, mida nad kõige isukamalt söövad, peame sulle nagunii lihakarja varjualuse ühte serva soetama jootjad ja söödakünad. Järelikult tellime siis kohe ka piimakarja jootjad-künad ära. Ja kogu sulgude-barjääride-väravate süsteemi ka. Sulumajandust omakorda on vaja ka papa sigade jaoks, nii tavalist kui poeginud emiste ja põrsaste turvaliseks pidamiseks – nii et kogu seda kaupa saame üsna hulgi hankida.”

Ema ei hakanud vaidlema – kui mees oli otsustanud end igapäevase lüpsikarusselli külge aheldada, lasku käia. Põhituruks tõotas kujuneda mitu juustutööstust. Ja veiselauta rajades polnud tegelikult ka soojustuse peale midagi vaja kulutada – tõulooma aretuse õpikus oli öeldud, et liiga soojad laudad on vasikate hingamisprobleemid ja suremuse tavalisim põhjus ning kuivõrd päevase piimakoguse andmise käigus eraldab veis sellise hulga energiat, millega võiks keema ajada boileri jao vett, on tegelikult ka piimaveis üsna sama vähenõudlik kui lihakas. Teda on lihtsalt konkreetsesse kohta  ja sobivatesse tingimustesse piirata, et lüps oleks ladus.

Vanaema, kes lappas veiste ja sigade sulgude-künade-jootjate-tarade tutvustamise brošüüri, üllatas ülejäänud perekondlikku ümarlauda fotosid silmitsedes korraga oma tähelepanekuga, mille lõpetas eht-vanaemaliku nõudmisega: “Sa heldus, kui ilusad jalad on neil lehmadel, kes oma sulgudes mõnusasti pikali on heitnud ja jalad välja sirutanud… Peaasi, et need imeilusad korrapärased lehmakoivad oleksid ka puhtad.”

Isa, kes Vanaema poolt tulla võivaid nõudlikke küsimusi ette teadis, pistis talle ette agrokeskuse kodukalt välja trükitud teabe: põllumajandusfarmis vajalikest Saksa koostööpartneri puhastus- ja hooldustarvikute seas uudistootena pakutakse loomaasemeid desinfitseerivaid ja niiskust siduvaid pulbreid, mis loomaasemed, vasikate aiad ja majad ning sigade sulud kuivaks ja bakterivabaks teevad. Samast valikust leidis piimandamisele pühendunud eks-ärimees endale ka professionaalsed tööriided, kummikud, sokid, töökindad ja lüpsjavarustuse, millega pidulikult uude ametisse marssida.

Isa jagas teadmisi, mille võrra oli uuemal ajal ise rikastunud, ka ülejäänud perekonnaga: “Suurenenud bakterite ja somaatiliste rakkude arv piimas on ohu märgiks ja näitab selgelt majanduslikku kahju. Aitame võimalikele probleemidele lahendust leida. Meie tootejuhid ja hooldusmehed testivad ning pakuvad lahendust igast farmist lähtuvalt – testime farmi vee keemilise koostise ja kasutatavate puhastusainete toimet, mõõdame vaakumit ja seadistame lüpsi- ja pesuseadme töökorda, määrame puhastusainete optimaalsed doseeringud, selgitame õigeid lüpsivõtteid. Iseäranis viimase üle oli Isa rõõmus, sest tema eelmisest ametist oli uus elukutse pehmelt väljendudes mõnevõrra erinev.

Noorem Tütar, alles lapsepõlvest väljuv koerakasvataja, lehitses puhastus- ja desoainete valikut – leeliselised ja happelised vedelad puhastusained lüpsiseadmete automaatpesuks, leeliselised ja happelised pulbrilised puhastusained, vedelad üldpuhastus- ja desoained ja abivahendid – ning laulis lõbustatult: “Alus ja hape annavad meile puhtad udarad ja lüpsikud…” Ja puhkes kohe ohjeldamatult naerma, sest ühe Soome koostööpartneri tootenimetuste hulgas olid Tisko, Nänneli ja Jama. “Kuuekilone pakk Jama palun mulle!”

Perepoeg märkis seepeale, et noortel inimestel on ikka vähenõudlik naljasoon küll. Ja küsis kõrvalseisja terava pilguga oma metsakasvatajalikust kõrgusest: “Kes teil kordamööda liha- ja piimakarja seas söödakäruga jooksma hakkab? Kogu selle mitmesajapealise jõugu söötmine meenutab lastelaulu sellest, kuidas sajajalgne kalosse jalga pani. Päev aega läks selleks ära – ja siis hakkas aga otsast neid ära võtma, et järgmisel hommikul jälle jalgapanekuga alustada.”  

Isa julges ennustada, et tegelikult kipub motoriseeritud heinajagamise vaguniga sõitmine hoopis konkurentsi tekitama, nii et tuleb õiglane graafik koostada, et kõik soovijad kihvti sõidukiga möllata saaksid.

Vanem Tütar, kes ergastus selle söödajagamise hiidkäru teema peale ka oma hobuste teenindamise asjus, küsis, kuidas see töötab. Isa silmitses Vanaema, kes kandis koduks restaureeritud mõisa köögist suurt pirukat perele õhtusöögi lauale, ja ütles: “Täpselt samamoodi, nagu vanaema oma pirukaga. See vagun kannab heinapalli hoidlast lauta või talli. Lõikab tükkideks ja tõstab portsjonid sööjatele ette.”

Vanaema, keda äsja heinapalli tassimise-pihustamise-portsjoneerimise masinaga võrreldi, küsis kahtlustavalt: “Kas see ratastel “vanaema” mitte lehmi-hobuseid – ja ka minu lambaid-kitsi! – ei kahjusta? Tossutab ja müriseb, pärast on lammaste vill ning lehmade-kitsede piim kõik mürke ja stressi täis.”

Isa rahustas, et arenenud riikide tootjad  ei tee iial selliseid tööriistu, mis sellega teenindavat inimest või sellega teenindatavat looma kahjustaks. Nende avarates lautades on korralik ventilatsioon – juhuks, kui valitakse 16-hobujõuline diiselmootor ühe mudeli puhul, 14 hobujõuline diisel või 13 hobujõuline bensiinimootor teise mudeli eelistamisel. Aga osta võib ka “sähkömoottori” peal töötav variant, nagu tutvustab põhjanaabrist tootja omakeelne buklett. Elektrimootor on esimese variandi puhul 7,5 kilovatti, teisel juhu 5,5 kilovatti vägev. 

Perepoeg, kes uuris nutika toote omadusi illustreerivaid jooniseid, tunnustas: “Hullult hea manööverdamisega värk – uskumatult kitsas vahekäigus ja täiega terava nurga taha keerab!”

Vanem Tütar meenutas aga, et pea kõiki pereliikmeid huvitab “täiega teravalt”, kuidas korraldatakse sõnnikumajandus. Kuidas bokse-sulgusid puhastatakse ning kuidas ja kuhu sõnnik edasi sujub?

Vanaisa tuletas tütrele meelde, et lautadest-tallist juba välja toimetatud sõnnik tuleb kõigepealt euronõuetele vastavatesse hoidlatesse laagerdama panna. Pealt kaetud ja alt betoonist, et puhas õhk ja põhjavesi kaitstud oleksid. Põllumajandusministeerium on selliste sõnnikuhoidlate asjus PRIA-le ka rahastamise ülesande teinud. 

Ema, kes oli süvenenud vahekäikude puhastamise kaabits-masinate hingeelusse, hüüdis reipalt: “Poisid, läheb mängimiseks!” Hüdrauliline koristaja nägi tõepoolest mõnevõrra suurte poiste mängukanni moodi välja: 100 meetrit toru, kuni 6 vahet korraga, edasi liigub 3,4 meetrit minutis, automaatjuhtimise puhul kasib kõiki vahesid korraga ühte moodi, käsitsi juhtimisel suhtub igasse vahesse individuaalset, vastavalt vajadusele. Kusjuures loomadele on selline imevigur samuti tõeliselt turvaline – tal pole ühtki detaili, mis võiks sulu või boksi sõralist või kabjalist asukat torkida-lõikuda. Ta ei tekita erilist müra ega põhjusta seega ka närvilisimatele isenditele erilisi üleelamisi. Isa, kes seda enam mõtiskles, milleks ta õieti siia ilma on sündinud, mida enam tervis käest läks ja elu otsa lõppeda ähvardas, tunnistas: “Ma sooviksin, et mina oleksin sellise masina leiutanud!”

Ema oli siiski õnnelik, et Isa ei olnud see taani leiutaja, sest vastasel juhul nad vaevalt oma vigade ja voorustega teineteiseni oleksid jõudnud ega oleks saanud hiljuti hõbepulmi pidada.

Kõik, kes on aga talgute korras või – mis eriti trööstitu – üksinda sõnnikut hargiga põldudele laotanud, sooviks samas, et laotamise masinad oleksid juba ammu laotatud. Sõnnikuvedu on küll ütlemata põline, tarvilik ja loomulik töö, aga midagi romantilist on selles aromaatses ja ka füüsiliselt raskes kangutamises keeruline leida, kui jutt käib käsitööst.

Aga enam ei käi ju! Talguid kui meeldiva seltsielu vorme, ühendava ühistöö rütmis veedetud aega võib tekitada meeldivamate ja puhtamate tööde seltskondlikuks sooritamiseks. Kivist haisulukuga ja äravooluluugiga laoturis suunatakse läga lõiketeradele – põhjas on neid kolm ja peal kuus – kusjuures ülemised töötavad ühtlasi pumpadena, jaotades valmis pihustatud massi ühtlaselt kõikidesse voolikutesse.

“Meistrite märk!” oli Vanaisa nõus väljendiga, mida agrokeskus sedalaadi leiduste kohta tarvitas. “Traktori taha käiv sõnnikulaotaja on 6-8 meetrise ulatusega või isegi 12 – 14 meetriline. Mõlemal juhul võtab pardale 8 tonni kallist ja kasulikku kraami korraga…”

Perepoeg avastas, et super-laotur on oma kolme teljega lausa 16meetrilise haardega, aga see on nende perefarmi jaoks vast juba liiga pompöösne – pidagem parajust ja valigem keskmine. Taseme indikaator, jagaja ja lohisvoolik on paigaldatav ja olemas igal mudelil.

“Taimed lõhub ära see teie lohisvoolik!” pahandas vanaema. Tema pärisosa oli küll elumaja ümber õilmitsev iluaed, aga ka teiste taimede hingeelu läks talle sügavalt südamesse.

Isa kinnitas manuaalist leitud tsitaadi abil, et asi on otse vastupidi: “Lohisvoolikuga on mugav läga laotada taimestiku sisse, noorele viljale või rohelisele söödapõllule. Kuna taimestikku on hakatud rohkem sellisel viisil väetama, on kasvanud vajadus pööratava veermiku järele. Pööratav veermik – rattad, vanaema! – koos suurte rehvidega võimaldab kasutada väetamiseks laotureid, mis ei lõhu taimestikku.

Kordan – ei lõhu taimestikku.

Pööratava veermiku head manööverdamisomadused teevad sõitmise mugavaks nii põllul kui ka teedel. Kuulsid, poeg, edaspidi võid tükkis laoturiga uhkelt maanteel kasvõi kosja sõita! Seda enam, et sõidumugavust suurendab ka veermiku vedrustus. Lohisvoolik võimaldab läga laotada kiiresti, puhtalt ja peaaegu lõhnatult, sest läga suunatakse kitsa joana otse taimestiku sisse.”

Selle meie kena perekonna peaaegu kõigil liikmetel on üks ühine omadus. Nad ei talu, kui söögi ajal räägitakse roppustest. Mitte midagi saastale ega räpale viitavat ei tohi toidulaus vihjamisigi jutuks olla. Ei kunagi. Eranditega.

Nüüd aga avastasid uustalunikud järsku, pärast pirukat joodud teed, et olid söögilauas rääkinud nii sellest, kuidas sõnnikuks saanud söök vägeva masina abil laudast kokku kogutakse kui sellest, kuis ta hoidlas laagerdab – ja õigesse konditsiooni oksüdeerununa laotajasse imetakse ja põllule puristatakse. Ja see fakt, et nüüdisajal on isegi sibimajandusest osatud esteetiline ja puhas teaduse ja tehnika ühissaavutus kujundada, tõstis perekonna meeleolu veelgi: ikka kangesti õige otsus oli maale kolimine ja suurtalu asutamine – praeguste masinate juures pole tegelikult väiksemalt mõelda ja ette võtta üldse mõtet ega ka võimalik.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat