Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 2. osa


Oma talu pusle hõimukesi kokkupanek

Kati Murutar

“Kuidas te küll raatsite oma ehitatud majad maha müüa!”

Nii küsisid enam-vähem kõik tuttavad ja teekaaslased, kes kuulsid seni nii enesestmõistetavalt linnas karjääri teinud seitsmeliikmelise pere talurajamisest ja maale kolimisest. Kolm põlvkonda tegudeinimesi oli üsna ühe korraga otsusele jõudnud, et linnaelu on erinevatel põhjustel end ammendanud. Nende järeltulijad ilmselt ei saagi täpselt teada, kelle algatus see maalekolimine siis nüüd oligi. Igatahes tänu sellele, et kinnisvara hinnad on meil veel lootusetult linna poole kaldu, saadi linnakodude müügiraha eest üsna soliidse suurusega mõis osta ja üles ehitada ning esivanemate tagastatud maadele lisaks paljusadu hektareid söötis maid peateedest eemal, iidsete alleede taga.

“Me ehitame igaks eluetapiks kodud, mis sobivad just selleks elujärguks. Aga inimene ju areneb, vajadused ja eelistused muutuvad. Ka need, kes nii äärmuslikku muudatust ei tee kui meie – kes liiguvad ühest linnast teise või lihtsalt paiknevad ühe linna piires ringi – tahavad iga järgmise eluetapi kodult midagi üsna muud kui eelmistelt kodudelt. Ja asi pole ainult jõukuses. Tunnetuses. Küpsuses on asi,” seletas siis Isa.

“Maja – see on kõigest dekoratsioon nendeks eluvaatusteks, mis hetkel käsil. Uued vaatused – uued dekoratsioonid!” ei näinud Ema selles probleemi, et teatud perioodide järel pidi just tema nägema kõige mehisema näguri kogu elamise kokku pakkimisega, kui uude ellu koliti. “Ma olen ülimalt õnnelik, et inimeste kalestumise-üksildumise ja põlvkondade võõrdumise ajal, nagu kogu maailmas käsil, sattusid kogu meie klanni pürgimused ühte faasi ja suunda ja resonantsi. Kui palju te selliseid peresid teate, kes kõik see mees üht asja ajab – igaüks oma aspektist, aga kokkuvõttes ikka ühte? Mina ei tea peale meie pere mitte ühtki.”

Selle meie pere kõik liikmed leidsid neil õhtutel, mil pärast ühist söömaaega – ka ühiseks õhtusöögiks pole varsti enam kellelgi aega! – nõu pidasid ja suureks õhku astumiseks ehk lahtihüppeks valmistusid, et kangesti hea ja õige on niiviisi vastu voolu ujuda.

Perekond avastas, et suure universaalse talu käivitamine meenutab nii monopolimängu kui pusle kokkupanekut ja legoga vallatlemist. Kuni asi on veel plaanide kujul lauale laotatav. Koduks korrastati vanu tavasid ja ehitusvõtteid järgides ehe ja ehtne mõis. Kõrvalhooneid aga selle lähedal üldse ei olnud. Nii et jäi ära paratamatus ja kiusatus kolhoosiaegsetest laudahoonetest tänapäevaseid lautu-talle kombineerida. Selge, et ümber ehitatud varemed siinkohal – erinevalt mõisate taastamisest! – ennast ei õigusta. On kallis ja vaevaline – ja tulemus pole lõpuks ikkagi See.

Meie uljale klannile tundus, et See on kõige optimaalsemalt conexx-tüüpi väga suurte legodega mängides saavutatav. Hollandlased-poolakad on 50 aastat meisterdanud kergehitisi, mida saab vastavalt vajadusele kombineerida. Erinev suurus – laius 8-12 meetrit ja pikkus 15-150 meetrit -, erinev kuju, uksed-aknad seal, kus vaja. Need viilkatusega ehitised tulevad koju lihtsasti kokku monteeritavate moodulitena: lehmad või sead, hobused või traktorid, hein või muu olend või asi, mis peavarju vajab, saab tootjalt kõigepealt kätte ehituspaketi.

“Meil on neid conexx-lautu-angaare-värke vaja kohe hulgi,” rehkendas Pereisa. “Piimakarjale kapitaalsem, lihakarjale kergem laut, tall, sigala, lamba-kitse-jänese-laut ja lindla, masinapargi angaar, söödahoidla. Peame nad kõik vajalikku mõõtu ja kujusse välja mõtlema ja üldjoontes ära planeerima.”

Pirakad konstruktorid-legod lubati kohale saata pakettidena, kus on betoonist taldmik koos ankrutega konstruktsiooni kinnitamiseks, teraskonstruktsioon – mis tuleb lihtsalt poltide-mutritega kokku panna, mõõtu lõigatud seina- ja katuseelemendid, aknad, uksed, vaheseinad-sektsioon-uksed. Kuulpritsiga töödeldud teraskonstruktsioonid on epoksüüdvaikvärviga kaetud. Just seda värvi, nagu tellija tahab – eks siis iga laut-ait-garaaž erinevat värvi, et põhjamaises maastikus rõõmus välja näha. Enne materjalide valikut aitab firma tellijal ka ehitusloa saada – ja vajadusel äriplaani koostada.

Kahte tüüpi raudbetoonist taldmike vahele võib kombineerida kolme tüüpi põhjatugevdussillused. Katuse- ja seinakattematerjaliks pakutakse trapetsplekki – vajadusel koos isolatsiooniga – mitmekihilist plekkplaati ja eurolaine-eterniitplaati. Lisaks erikujulistele-tüübilistele pvc-akendele saab varieerida ka uksi – tavalised, sektsioonuksed ja lükanduksed. Kõige selle kokku panemine käib süsteemil “ehita ise” – kui ehitamine käib tellijal üle jõu, saab ta koos paketiga oma kasutusse-käsutusse ka eksperdi, kes näitab, mis kuhu ja kuidas.

Samavõrd, kui kogu uut elu alustav pere polnud illusioonide kütkes ega astunud romantiseeritud õhku naiivselt platvormilt, oli mõnel pereliikmel salakesi ikkagi ilupildilisi kujutelmi. Ema oli sedalaadi filme, nagu “Mac Leodi tütred” ja muud vesternid, mis ka naisi portreteerisid, ennast nende rantšonaistega mõnuga samastanud. Oli juba ammu mõelnud, et igahommikune rätsepakostüümi riietumine ning perfektse soengu ja meigiga relvastumine, et minna karjääriredelil veel mõne pulga võrra ülespoole turnima – või vähemalt visalt samal pulgal püsida – pole kõik, mis elul talle varuks. Ema nägi liiklusummikutes passides ja hüpersuüermarketites varustusretkil oma elust lõputuid tunde kulutades, end ühel päeval lihtsalt teksaste, ruudulise pluusi ja sonimütsiga oma karja keskel toimetamas, heinapallil istudes lõunatundi pidamas… Sajapealise lihakarja võtmine andis 45aastasele naisele lõpuks ometi, enne kui elu otsas ja ise lõplikult tühi ja masinastunud, selle võimaluse kätte. Lihaveistel oli õnnelik olemiseks vaja vaid mahukat varjualust, mille ühes servas kulges söödarennide-jootjate rivi – ning ehkki Eestis polnud veiseid vaja ratsa kuhugi ajada ega koondada, andis just limusiin-tõugu ja ka kodumaiste lihakate ümber askeldamine Emale kätte need tunded ja tunnid, millest ta unistanud oli.

Piimakarjale ehitati korralik laut, milles oli tehnika viimase sõna abil joones nii sarvikute hooldus kui piimaköök. Lisaks vägevale lüpsisüsteemile, piima jahutuse ja tootmise kontrolli all hoidmise tehnikale osteti kogu võimalik tehnika ka selleks, et karja jootmine-söötmine ja kasimine sujuks vähese aja ja energiakuluga ning et nii loomad kui inimesed oleksid oma argipäevadega rahul. Sõnniku koristamise tehnika tasus end tänu sellele mitmekordselt ära, et see läks kasutusse ka sigade laudas ja hobusetallis.

Vanaisa sai oma sigalasse kaasaegse sulustuse koos sigade söötmise-jootmise tehnikaga ning oli nii oma sigala kui Ema-Isa veiselauda elu kujunemist jälgides rahul sellega, et massilisus võttis ära isikustatuse. Kui sigu või lehmi on pelgalt paar-kolm, hakkad paratamatult nende kui isiksustega suhtlema – ja siis tekib tõepoolest kiusatus koos notsuga laulda “las jääda nii, kuis oli”. Mida rohkem neid on, seda umbisikulisemad tootmisühikud nad on – ja see kaitseb ka vanuigi talumeheks hakanud inimest hingeliste üleelamiste eest.

Vanaema lindla ja jänesepuuride rivi polnud nii lai ega pikk, et see olnuks lausa tootmine ning üleni mehhaniseerimist eeldanuks. Põhiline tehnika, mida tema soovis, oli lammaste pügamise masin. Elatanud proua leidis, et kui midagi juba ette võtta, siis põhjalikult. Kui kasvatada lambaid, siis tuleb ära kasutada kõik kasulik, mida nad tekitavad. Mitte ainult liha, ka vill. Vanadaamile käis vägagi närvidele, kuidas maailmas kippus olema nii, et lambaliha tootmisele spetsialiseerunud suur-ettevõtjad viskasid villa ning ka nahad lihtsalt minema. Ja teised tootjad punusid siis naftast fliisi ja sadat sorti keemiast lõngu ja kangaid. Vanaema tahtis villa arukalt ära kasutada – ning nõudis, et Vanaisa õpiks ära ka nahkade loodusliku parkimise. Seoses suurtalu rajamisega olid nad kõik nii palju uut õppinud, et asi see üks lisaoskus siis veel omandada ei olnud.

Ketramine ja kodune lõngategu pakkus Vanaemale ka sellepärast huvi, et muist tema ostetud jäneseid olid angoorad, kelle vill hüüdis samuti lõngaks saamise järele. Ja Noorem Tütar oli juba linnas koerakasvatuse poole liikudes pidanud mitut pikakarvalist tõugu, kelle paksust aluskarvast sai lõnga, mis aitas igasugusest apteegikeemiast võrratult tõhusamalt nii liigesehädade, peavalu kui köha vastu.

Perepoja metsandamine nii lihtne ja vähenõudlik kui Vanaema hanemajandus ja lillepeenrad, arvatagi ei olnud. Noormees oli täpselt sama meelt, nagu vanavanemad – kasvatatavast-lõigatavast tuleb viimne kui jupp ära kasutada. Ent tema ala juures vajas iga kasutamismoodus eraldi masinat. Metsa hooldamiseks olid oma masinad. Langetamiseks ja väljaveoks omad. Lankide hoolduseks ja uue metsa rajamiseks omad. Kui ta tahtis lisaks palgile teha ka kaminapuid ja hakkepuitu – ja ta tahtis! – oli vaja ka halustajaid-purustajaid. Ja see kõik eeldas suuremat investeerimist kui kogu linnas olnud kinnisvara müük võimaldas. Ta oli ju sellest generatsioonist ka, et mingit isiklikku vara ta veel välja töötanud eriti polnud, vanemate elutööd oma hüvanguks ümber kantida polnud eetiline. Ja kuigi oldi kenal järjel, polnud neid niinimetatud vabu vahendeid kaugeltki lõputult.

“Oletame, et mõnikord ei ole raha…” püüdis Vanaema taganemistee lapselapsele igaks petteks lahti jätta.

“Kusagil maailmas on alati raha,” targutas Vanaisa. “Väga palju raha.”

“Sel juhul loeme lähemalt seda infi, mida praegu diagonaalis läbi libistame,” uuris Isa Kesko-kodukalt tehtud väljatrükki. “Näed, neil on juba teist aastat olemas K-Finance. Ütlevad, et on Kesko kontserni kuuluv rahastus-ettevõte, mis pakub juriidilistest isikutest klientidele finantseerimisteenuseid. Pankade ega muude rahastamis-asutustega ta seotud ei ole – oma enda sisemisi ressursse kasutab. Ja pakub kapitalirenti, kasutusrenti ja hooajalist rahastamist. Müügiesindustes saab lepingu sõlmida.”

“Mis see kapitalirent on?” küsis Noorem Tütar.

“No päris kindlasti pole see koerakutsikatega seotud,” naeris Vanaisa.

“Ei ole tõesti,” luges Isa paberi pealt. “Kirjutavad siin, et teenus sobib tehnika soetamiseks – kapitalirendile antakse nii uusi kui pruugitud riistu. Liisingu moodi värk – kui osamaksed on makstud, siis saab selle liisitud vara endale. Agrokeskus müüb kauba sellele K-Finance’ile, mis annab ta kliendile rendile. Klient saab arved osamaksete ja intresside – einoh, kussa siingi nendest pääsed! – eest, maksab sellele finants-firmale ja kui osamaksed on tasutud, on asi enda oma. Rahastatav periood on kuni viis aastat, sissemakse vähemalt viisteist prossa, hästi paindliku tagasimaksegraafikuga – nii paindlikuga, et ennetähtaegse tasumise eest ei küsita ka lisatasu.”

“Selge, et kasutusrent on sedalaadi tehing, kus riista päriselt endale osta ei tahagi,” hüppas Ema kohe hooajalise rahastamise teemale üle. “Loodetavasti käib see viljakasvatuse kohta? Sel juhul oleks viljakasvatus niisugune ala, mis on viljalepingust alates, koristuse, muljumise, kuivatamise, veoni kindel.”

“Nii ongi,” vastas Isa. “Muide, Kesko-teenuste hulka kuulub ka silovalmistamine. Aga hooajalise rahastamisega on niimoodi, et see on mõeldud põhiliselt seemnevilja, väetiste ja kemikaalide soetamiseks. Maksta võib niiöelda järelmaksu moodi – või pärast saagikoristust ühe korraga. Agrokeskus müüb sulle soovitud hulga kaupa, rahastusfirma maksab selle kinni, sina saad maksegraafiku ja intressiarved – maksad need rahastusfirmale kuni aasta jooksul ära. Ise kohandad vastavalt oma tegevuse hooajalisusele oma graafiku. Ja teraviljasaagi müüd ju Keskole, nii et üsna kindel on, et tagasi suudad ikka maksta.”

Kuna vastne suurtalu rajati eelmise riigi kadumisest saati söötis, uskumatult väheste naabritega – need, kes oma vanades majakestes elasid, polnud ka suuremad asjad koostööpartnerid, vaid üksildased vanurid – ei saanud oma äri püsti pannes loota koopereerumise peale, nagu asustatumates paikades. Agrokeskuselt võis küll teenuseid osta jah, aga naabritega mingi tehnika soetamist ja kasutamist ühitada ei saanud. Ja umbuskliku, igaks olukorraks valmis oleva loomuga Isa otsustas kõigi võimalike töödega ise hakkama saada ja ennast vastava tehnikaga kapitaalselt sisse piirata. Viljaga majandamiseks tellis Isa ära kobeda kuivati ja asjaliku veski. Sai ju asi nii laialt ette võetud, et viljaga pidi söödetud saama mitusada looma ning kokkuost omakorda tõotas kujuneda kindlaks sissetulekuallikaks.

Heinast hakkas saama nii vägev heinapallide rivi kui silo. Mõlemat moodi töötlemiseks-hoiustamiseks osteti masinad. Nagu ka köögi- ja söödavilja ja kartulikasvatuse jaoks. Nii et seda õieti nagu ei pruugikski nimetada, et perel oli vaja ka võimsat traktorit ja usaldusväärset kombaini. Ei pruugiks nimetada, sest niisuguste perekonnaliikmete nagu traktorid-kombainid saabumine on lausa enesestmõistetav.

Reastades kõiki traktori juurde kuuluvaid haagiseid laulust “künna-künna, äesta, väeta”, unustamata sahka ja järelkäru – nentis Isa: “Traktor on parem kui naine. Seda valides näed sa täpselt ja ausalt ja konkreetselt ära, millised parameetrid tal on. Selliseid varjatud üllatusi – ei pahesid ega voorusi – nagu naisel, eriti ilmneda ei saa.”

Vanaisa lisas: “Nii kui midagi juurde on vaja, ostad talle veel mõne haagise-manuse – ja ongi jälle ideaalne.

Perepoeg itsitas: “Hooldada ja teenindada on ka lihtsam kui naist. Ja kui traktor või kombain vananeb, ei korralda ta skandaali, et vahetatakse uuema keremudeli vastu.”

Natukene skandaali korraldada tahtis hoopis Vanem Tütar. Sellepärast, et kui traktori ja kombaini, nendega kaasnevate lõputute tarvikute ja manuste võimsuse välja arvutamisel ja ära tellimisel olid kõik üksmeelsed – vaja! – siis tema rajatava tallikompleksi puhul kippus teistele üha tunduma, et nende perekonna hobusekasvataja kavandab liigseid kulutusi.

Kui laps on juba aastaid ratsutamas käinud, teavad vanemad loomulikult keskmisest inimesest oluliselt rohkem, mida hobustega tegelemine endast kujutab ja eeldab. Kuni tütrekene lihtsalt ratsutab, tähendab see aga enamasti lihtsalt perioodilisi kulutusi varustuse, trennide ja võistluste peale. Tallikompleksi ehitavalt tüdrukult küsib aga perekonna nõukogu ikkagi: milleks sulle maneež?

“Maneež kuulub elementaarselt põhjamaise tallikompleksi juurde!” oli suur tüdruk kogu oma kõrghariduse juures valmis väikese plikana jonnima hakkama, et nii elementaarset asja ei mõisteta. “Kui siin metsade vahel ei ole esialgu ka eriti palju trennis käijaid, siis oma töö jaoks on suuremal osal aastast ikkagi ilmade eest kaitstud ruumi vaja. Mul on vaja oma parimaid hobuseid pidevalt võistluste jaoks vormis hoida – kodust väljas oma hobuste võimete näitamine on mu talli visiitkaart. Ja noori hobuseid on vaja nii näituste jaoks kui müügiks välja õpetada. Kui ma seda talvel tingimuste puudumise tõttu teha ei saa, läheb suur osa aastast kasutult raisku, ja see määrab mu kasvatus-aretustöö kiratsemisele või lausa ikaldumisele. Me ehitame nagunii praegu hulgi kõiki lautu-hoidlaid-angaare, niisiis on mõistlik selle hoogtöö hulgas ka maneež kohe püsti panna – pärast selgub töö käigus nagunii, et teda on ikkagi vaja. Siis hakkame seda eraldi tellima ja ehitama, kasulik aeg aga aina jookseb tühja.”

Noorem Tütar oli väga rahul, et vanem õde ehitab nii kapitaalset hobusekasvatust. Mitte ainult sellepärast, et ka tema oli päris hea ratsutaja. Õe ettevõtmine tegi noorema sõsara asjaajamise lihtsamaks. Kuivõrd vanem õde ehitas bokse, kopleid ja treeningplatse ning kavatses osta ka hobuveo treileri, mida turul püsimiseks alailma vaja oli, tundusid noorema koerakasvatuslikud vajadused õige pisikesed. Koerakasvandus vajas kõigest paari kümmet kuuti, korralikke aedikuid ja õpetusväljakut – mis see võrreldes kogu suurte hoonete esindusliku rivi püstitamisega siis enam ikka on!

“Kui ma enamasti olen kahetsenud, et töö ja karjääri pärast rohkem lapsi ilmale ei toonud, siis praegu mõtlen esimest korda kergendusega, et kõigest kolm on – neljas oleks kindlasti delfiine ja viies jaanalinde kasvatanud,” naeris Ema.

“Mõne elevandi võime maneeži nurka ju ikka elama tuua,” arvas Isa – ja sellesse lausesse oli peidetud ka leppimine tõsiasjaga, et kõik vajalikud hooned ja masinad peavad tõepoolest olemas olema. Kusjuures vajalik on mõistlik soetada enne, kui ilma selleta mõnda aega hädas on oldud. Maailmas on piisavalt paljud inimesed oma vaevalised kogemused kätte virelenud, värske alustaja teab neist hoiduda.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat